31. detsember 2014

Jää-ämbri aasta

Aasta, mis kannab kristlikus maailmas järjekorranumbrit 2014, jääb kindlasti paljudele meelde suurte ootamatuste aastana. Kes oleks 1. jaanuaril uskunud, et… 

… Eesti peaministriks saab ühe laulva kaunitari peigmees
… Putin paneb kohe pärast Šotsi olümpiat Krimmile käpa peale
… kurjade vallutusplaanidega rohelised mehikesed ei tule mitte Marsilt, vaid Kremlist
… Ida-Ukrainast saab sõja tallermaa
… Obama teeb visiidi Eestisse ning peab Underi ja Valgu tsitaatidega rikastatud kõne, mis liigutab paljusid
… võssakasvanud kontrolljoonelt röövitakse kaitsepolitseinik
… Eesti koolis hakkavad vihisema surmakuulid
… Maire Aunaste alustab retke Toompeale
… Eestis võetakse vastu kooseluseadus, mis rõõmustab väheseid ja vihastab paljusid.
Ja lõppude lõpuks – kes oleks seda aimanud, et Eurovisiooni võidab habemega naine!

Jah, me ei ela enam endises maailmas, kus vasak asus vasakul ja päike tõusis idast. Kõik on pea peale pööratud. Ent tänavune aasta paistis silma ka järjekordse internetihullusega. Suvel asusid paljud maailma kodanikud, nende seas nii kuulsused kui ka kuulsusetud, endale jääkülma vett kaela uhmerdama. Eesmärk oli õilis – koguda raha ühe skleroosivormi uuringuteks. Enneolematud mõõtmed võtnud kampaaniaga koguti ligi 100 miljonit dollarit, Eestis kogunes aktsioonist samuti tuhandeid eurosid. Jää-ämbri väljakutse kõlbakski märksõnana iseloomustama kogu 2014. aastat. Astroloogias on kõneldud juba pikka aega Veevalaja ajastu saabumisest. Noh, nüüd on see siis kindlalt käes, uskuge või ärge uskuge. 

Pole just meeldiv tunne saada üle valatud jääkülma veesahmakaga. Keha tabab paras šokk, esimene tunne on üsna jube. Ent külmal veel on karastav mõju. Kogu maailm sai tänavu karastatud. Mis jahmatab keha, teravdab ühtlasi meeli. Ja kui jää-ämbri väljakutsete taga oli heategevus, jääb üle vaid loota, et ka tänavused vaputused on märk sellest, et saabumas on midagi väga head. Oleks hea!

29. detsember 2014

Emotsioonid võidavad

Kui rahvas läheb Riigikogu valima, siis tegutsevad vähesed kaine mõistuse ja raudse loogika varal. Miks nii? Noh, enamik inimesi ei suuda ju põhjalikult analüüsida riigi seisundit, hinnata tulevikusuundi ja koostada täpset plaani selle kohta, milliseid poliitilisi otsuseid tuleb langetada, et paraneks kogu ühiskonna heaolu. Valijat mõjutavad pigem reklaam, meediamüra, erakondade suhtekorralduslikud nõksud ja ühe või teise kandidaadi veenvus, sarm ja (näiline) usaldusväärsus. Valitakse emotsiooni põhjal. Sama lugu on aasta sportlaste valimisega. Ja see pole üldsegi vale. Ka emotsioonidega tuleb arvestada.

Sportlaste hindamisel võetakse lisaks avalikele häältele arvesse ka ajakirjanike ja alaliitude (ehk mõistuse esindajate??) arvamusi, ent enamasti on kõik kolm „jumalat“ ühte meelt selles, keda lihtsurelikest atleetidest peaks Olümposele tõstma. Eks väikeses riigis ole lihtsam valida, sest väga muljetavaldavaid saavutusi 365 loetud päeva jooksul kuigi palju ei sünni. Esmaseks valikukriteeriumiks on mõistagi tulemused, kuid ka tulemuste taga podisevad emotsioonid. 

Rasmus Mägi võitis aasta sportlase tiitli ennekõike seetõttu, et ta on „uus poiss klassis“, kes sattus juhtumisi istuma kogenud meistrite kõrvale. See ei pisenda muidugi tema saavutusi. Fakt, et eesti kutt kuulub Euroopa parimate tõkkejooksjate hulka, käib ka kõikenäinud spordifännile üle mõistuse, kuid fakt on fakt. Heiki Nabi ja Gerd Kanter kuuluvad omal alal vaieldamatult maailma tippu. Rasmusel on nende tasemeni jõudmiseks veel pikk tee käia (õigemini: palju tõkkeid hüpata), mistõttu võib ka saadud kuldset „Kristjanit“ pidada suureks avansiks. 

Uus ja üllatav pole vehklevate naiste edu. Paraku jääb mulje, et epeevehklemine, muistsest mõõgavõitlusest välja kasvanud ala, pole enam midagi nii kuninglik ja veheldakse kusagil nurga taga pilkases pimeduses. Laiem publik saab mõõgaturniiridest harva osa. Ometi on see pea ainus ala, millelt võib stabiilselt medaleid loota. Ka maadluse vastu pole avalik huvi kuigi suur. Meedia on aga kõikvõimas ning alad, mille taga seisavad jõuline PR ja pidev meediakajastus, tekitavad ka rohkem emotsioone, rohkem pöidlahoidjaid. Pole ka ime, et rahvas seadis Tanel Kangerti ja Kristjan Kanguri ettepoole Mart Seimist ja Rasmus Haugasmäest. Medalid ei olegi vahel nii olulised, oluline on sõit, mäng, turniir. 

Tänavu pärjatud Rasmus Mägi, Erika Kirpu ja eelmise aasta laureaat Julia Beljajeva on kõik 22-aastased. Iseseisvuse ajal sündinutena lükkavad nad ümber jutud sellest, et praeguse aja noored ei viitsi pingutada ega vaeva näha. Aga kui tööd on tehtud ja vaeva nähtud, mida vastu saadakse? Medalid, karikad? Võidurõõm? Armastus? Jälle emotsioonid! Atleedid ei erine tavalistest inimestest, ka nemad tahavad töö eest tasu saada. Tunne, kogemus, elamus võib olla neile suurim tasu – eriti, kui seda õnnestub jagada oma kaasmaalastega. 

P.S. Rasmus Mägi ütles oma sisukas tänukõnes, et kehakultuur ei eksisteeri ilma vaimukultuurita. Nii see näib olevat, jah. Spordiideaalid on ühtlasi kõrgeimad inimideaalid. Saada paremaks, vägevamaks, säravamaks – mitte ainult kehalt, vaid ka vaimult – see võiks ja peaks olema iga inimese eesmärk. Lihtsaid tõdesid on paraku lihtne unustada.

24. detsember 2014

Maailma suurim klišee

Aasta kõige jõledam aeg on haripunkti jõudnud. Kõikjal plingivad tulukesed ja kõlisevad aisakellad. Siin ja seal piiluvad aina punaste kuubedega pisikesed perverdid (päkapikud) ning valgetes hipihõlstides tuvi ja inimese ristsugutised (inglid). Valge habemega pedofiilid (jõuluvanad) käivad aga korralikke kodanikke kimbutamas ja lapsi halvale teele meelitamas. Tont seda teab, mida nad oma pika mantli all varjavad – võib-olla kannavad pitspesu ja võrksukki?! 

Jõulutähed ja piparkoogid, küütlevad klaasmunad ja värelevad küünlad, lumememmed ja lõpmatult palju valgete tuttidega verevaid idioodimütse. Igas kaubanduskeskuses mängitakse viis tuhat korda järjest „Püha ööd“, põngerjadki ei viitsi uusi salme ära õppida, vaid lasevad tulla noil äraleierdatud värssidel. Igal aastal sama jama. Ikka need stambid ja klišeed. Kaua võib?! Miks ei võiks jõulud mõnel aastal ära jääda? Kutsuge Grinch!! 

Pole midagi parata. Suurem osa inimesi armastabki ebaoriginaalsust. Stambid on turvalised. Seetõttu ei maksa ka imestada, et nois paigus, kus püütakse jõulude ajal midagi teistmoodi teha – hea näide on Rakvere LED-öko-kuusk – leidub alati karjakaupa neid, kes originaalsed mõtted maapõhja tambivad. Massimõtlemine ei luba eripärasid. Rahvas nõuab klišeesid. „Nii on ju alati tehtud,“ kõlab seejuures tüüpiline põhjendus. 

Kuid ükski klišee ei teki niisama. Iga komme on alguses uus ja õigupoolest saab kombest rääkima hakata alles siis, kui üht mõtet või tegu on piisavalt kaua korratud. Rada tallatakse sisse ja järsku ei julgegi paljud enam selt rajalt kõrvale astuda. Vaheldus oleks aga värskendav. Rohtunud teed on sageli hoopis põnevamad, käimata teedel kondamine võimaldab näha maailma seninägematul kujul. On see siis hirmus? 

Kunst nõuabki julgust. Jõulud pole ehk siiski päris paslik aeg väga suurte ja pööraste ideede elluviimiseks. Pealegi – palju seda originaalsust ikka enam kui 13 miljardi vanusesse universumisse alles jäänud on? Mõnikord võib uus ja huvitav olla unustatud vana. Vaatame sajandivanuste jõulukaartide poole. 

Kuidas oleks, kui vahetaks jõuluvanad ja päkapikud hoopis lõbusa korstnapühkija või roosade notsude vastu? Miks ei võiks lumiste kuuskede kõrval punetada kärbseseened ja rohetada neljalehelised ristikheinatuustid? Jõulud on maagiline aeg, mil kõik peaks võimalik olema. Vanade pühadekaartide ja neil leiduva atribuutika kaudu ei soovita lihtsalt häid pühi, vaid ennekõike õnne edaspidiseks. Õige kah. Pühad on head niikuinii, aga õnne läheb alati tarvis. 

Muidugi tasuks meelde tuletada ka eestlaste vanu jõulukombeid. Õlgedest kroonid ja krässid oleks tänuväärseks vahelduseks igasugusele sädelevale tingel-tangelile, mida praegu agaralt lakke riputatakse. Ellu võiks äratada jõulusokud ja lustakad sandid, kes tarest tarre nalja tegemas ja parimaid soove soovimas käiksid. Jõululaua maitsebuketti võiks täiendada mustal leival ja meel põhinevad käkid või magusad präänikud. Ennevanasti nähti jõululaual verivorsti ikka käkkide seltskonnas! 

Vanarahvas ei teinud jõulude ajal üldse kingitusi, kui mitte arvestada almuseid, mida majast majja käivatele jõulusantidele anti. Olulisim oli ühine sööming ja lõbusad mängud. Kuna rehetares elasid mitme põlvkonna inimesed nagunii pead-jalad koos, ei saa öelda, et koosolemine ja ühised ettevõtmised oleksid olnud jõulude tuum. Kuid lusti oli jõuluaegses ühistegevuses kindlasti enam kui hallil argipäeval. 

Seda tulebki meeles pidada. Ühelt poolt kohutavalt kommertslikuks ja teisalt liig härdaks klopitud jõuluajast ei tohi puududa lust ja naer. Kingitust saada võib ju hetkeks tore olla, kuid meelde jääb kõikidest jõuludest ikkagi soe koosolemise kogemus. Või nagu laulab imearmsasti Birgit Õigemeel: kingitus kauneim on koos oldud aeg.

19. detsember 2014

Usaldus on kalleim vara

Uks on kinni. Ma ei näe, mis on selle taga, võin vaid kujutleda seda tuba, kuhu sisse astun. Kas üldse tasub kätt lingile suruda? Kas on mõttekas astuda tundmatusse? Uks paistab küll ilus, selle alt immitseb koguni peibutavat valgust, aga kuklas piniseb ikka alarm, mis hoiatab tormakuse eest. Uks on küll ilus, jah, aga tuba selle taga võib olla segamini, must ja räpane, ainsagi aknata, umbne ja tolmune. Toake teispool ust võib osutuda vangikongiks või piinakambriks. 

Nii mõtlen ma tundmatut inimest nähes. Keda tasub usaldada ja keda mitte? Kõik nurgatagused on täis kelme ja kaabakaid, kust aga leida pühakuid? On nad üldse olemas? Kahtlane oleks vastata jaatavalt. Keegi pole täiuslik. Ei taheta täiuslik ollagi. Miskipärast käib paljudele üle jõu olla aus, truu ja usaldusväärne. Sõna anda on lihtne, kuid sõnapidajat igast süütute silmadega tüübist ei saa. 

Usaldatavus eeldab kõrgelt arenenud südametunnistust. Usaldusväärseks peetakse seda, kel on tugev moraalne selgroog ning murdumatu kohuse- ja vastutustunne. Tuvastamaks nende omaduste olemasolu, peab inimest lähemalt tundma õppima. See nõuab omakorda usaldust. Ust tuleb ikkagi paotada, et näha, mis selle taga on. Mõnikord valitseb toas täielik pimedus, tuba ei näita end, tuleb kobada pimeduses, et leida lüliti. Milline risk! Kas see õigustab ennast, kas pole ohtu lõksu sattuda? Toad on ettearvamatud. Inimese iseloom on ettearvamatu. 

Usaldus võrdub usuga. Keda usaldan, sellesse usun. Eneseusk tähendab iseenda teadmiste, kogemuste ja oskuste usaldamist. Usk teisesse põhineb välistel märkidel, õrnadel aistingutel ja vaistul. Aga usu tagajärg on alati ennustamatu. Riskifaktor ei kao. Hulljulgelt pimedusse kihutades võib söösta kuristikku. Võõra inimesega kohtudes ei tea kunagi, mida oodata. Kui tahame minna edasi, tuleb riskida ja uskuda. Uskuda sellesse, mida me veel ei tea, ei hooma, ei taju, kuid loodame ometigi, et see on olemas. Loodame, et võõrast saab oma ja see, mis ilusana näib, ka ilusaks jääb. 

Aastaid tagasi lugesin üht blogi, kus keegi noormees oma suhetest kõneles ja vähesed kogemused ainsa lausega kokku võttis: usaldus on kõige tähtsam, ilma selleta muutume mõttetuks. See lause jäi mind kummitama. Mõned tõeterad on nii väikesed ja märkamatud. Tõepoolest, mida oleksime väärt, kui me ei usaldaks ega oleks usaldatavad? Lõppude lõpuks on usaldus kõigi suhete aluseks. On need siis romantilised, perekondlikud, tööalased või lausa üleloomulikud, inimese ja kõrgema jõu vahelised. Usaldus, usk millegi või kellegi sisse annab elule ja tegudele mõtte. Kui lepinguid ei rikuta, sõna ei murta ja endale head soovides soovitakse head ka teisele, siis saabki harmooniline elukene siin kummalisel planeedil täiesti võimalikuks. 

Avan ukse. See avaneb hääletult, vaid mu süda põksub nagu pöörane. Minu ees on sooja valgusega täidetud tuba. Enam ma ei karda, olen ootusärevusest pungil. See on ilus tuba, siin on palju valgust, siit võin leida varju külmade tuulte ja õelate vihmasabinate eest. Siin võin puhata. Oleksin nagu koju jõudnud.

14. detsember 2014

Tantsuline unenägu

Maailmast ei leia naljalt balletiteatrit, kus jõulude ajal ei mängitaks „Pähklipurejat“, lihtsat lugu lapselikest fantaasiatest, unistustest ja igatsusest. Seda balletti võib mitmeski mõttes pidada rahvusvaheliseks ühisloomeks. Libreto alusmüüriks on sakslase E.T.A. Hoffmanni muinasjutt „Pähklipureja ja Hiirekuningas“, prantslane Alexandre Dumas vanem jutustas loo oma esteetiliste tõekspidamiste järgi ümber ning sellest sai omakorda inspiratsiooniallikas koreograaf Marius Petipale ja ilmakuulsale heliloojale Pjotr Tšaikovskile. 

Kui „Pähklipureja“ ehk „Щелкунчик“ 1892. aasta jõulude eel esietendus, oli publiku vastuvõtt nigelavõitu. Leiti, et muusika on mõttetu, stseenid pole sidusad, sündmustik puudulik, dekoratsioonid ilmetud, tantsijad ebapädevad ja kõigele lisaks heideti lavastajale ette sedagi, et truppi kuuluvad lapsed. (Samal ajal kasutati vabrikutes lapstööjõudu üsna agaralt.) Aga järgmiste etenduste publik oli hoopis leebem ja „Pähklipureja“ leidis kindla kohakese balletisõprade südameis. Eriti menukaks sai lavalugu pärast Teist maailmasõda, kui balletti näidati korduvalt USA telekanalites ning „Pähklipureja“ rakendati kommertsvankri ette, senise täiskasvanuliku mõistujutu tasandi asemel hakati tähtsustama balleti lapselikku poolt. 

Eestis toodi „Pähklipureja“ esmakordselt publiku ette 1936. aastal Rahel Olbrei seades. Praegu saab meil näha koguni kaht erinevat „Pähklipureja“ tõlgendust. Estonias mängitakse alates 2010. aastast ameerikalikku versiooni Ben Stevensoni lavastuses. Tegemist on võrdlemisi klassikalise, aga ka keskmisest humoorikama „Pähklipurejaga“. Vanemuine on seevastu algupärasest libretost veel mitu sammu eemale astunud ja toonud sisse lindgreniliku elemendi. Juba 2004. aastast mängukavva kuuluv lavastus põhineb rootsi kirjaniku ja kunstniku Elsa Beskowi lasteraamatul „Petteri ja Lotta jõulud” (1947). Libreto autorid Pär Isberg ja Erik Näslund ei ole siiski päriselt unustanud ka algupärandit ning nõnda ongi tulemuseks veelgi rahvusvahelisem, mitmetest kultuurikihtidest ainest ammutanud magus kompott. Uued tegelaskujud ja tegevusliinid nõuavad vaatajalt küll keskmisest paremat tähelepanuvõimet, et üldse millestki aru saada. Ka Stevenson on Estonia lavastusse lisanud uue karakteri, nimelt Lumekuninganna. Kuidagi peab ju vana lavalugu üles vuntsima, et seda ikka värskena hoida. 

Esietenduse järgsed reaktsioonid ei olnud kindlasti põhjendamatud. Kui „Pähklipureja“ esimene vaatus on küllaltki põnev ning võimaldab tantsuliste vahenditega tegevust edukalt edasi viia, siis teine vaatus taandub pelgalt erinevate balletinumbrite ettekandeks. Hõre süžee lubab lavastajatel hulgaliselt täiendusi teha, iseasi, kas see vaatajale alati korda läheb. Sisulised täiendused ja originaalstseenide ümbermõtestamine ei pruugi algsele „Pähklipureja“ ideestikule midagi juurde anda. Ja mis üldse on „Pähklipureja“ põhiidee? Unistused, vaprus, armastus, õigluse võit väikluse üle, ebamaise ilu ja kuningliku glamuuri ülistus? 

Esialgu tahtis ballettmeister-libretist Marius Petipa põimida „Pähklipurejasse“ viiteid Prantsuse revolutsioonile ja Napoleoni sõdadele, kuid asja sellest ei saanud. Tõsi, hiirte ja mängusõdurite võitlus jõulukuuse all võib ju õhkõrnalt nondele sündmustele vihjata, kuid mis tähtsust sel kogu ülejäänud loo seisukohast peaks olema? Tšaikovskit ei paistnud libreto aga üldse huvitavat, tema ajas oma asja, kirjutas kaunist ja tükati täiesti tantsitamatut muusikat. Mitmed tegelaskujud peavad liikuma muusika järgi, mis pole üldse neile mõeldes loodud. Dražeehaldja ja tema kavaleri duett pärineks justkui mõnest teisest balletist. Psühholoogilisest usutavusest ei saa „Pähklipureja“ karakterite puhul üldse kõnelda. Aga lõppude lõpuks kujutab ju suur osa balletist unenägu ja unenäos ei peagi olema loogikat ega lihvitud terviklikkust. Kuid mispärast Pähklipureja ikkagi ühele pisikesele tüdrukule nii armsaks saab, jääb ilmselt igavesti saladuseks. 

Kuna muusika ja libreto omavahel kuigi hästi kokku ei klapi, siis on seletatav ka see, miks maailma tuntuimast jõuluballetist ei pärine ainsatki pala, mida võiks pidada jõuluaja signatuurmuusikaks. Paljude sümfooniaorkestrite repertuaari kuuluv „Lillede valss“ seondub pigem suviste tuultega, esimese vaatuse marss, mille saatel lapsed ümber kuuse hullavad, on hoopis militaristliku iseloomuga ning isegi lumehelveste tants ei too silme ette tingimata liuglevaid lumehelbeid.

Kuid muusika elab oma elu. Tšaikovski muinasjutulised meloodiad on ilmselgelt mõjutanud ka mainekat ameerika filmiheliloojat John Williamsit. Harry Potteri filmidest tuntud „Hedwigi teema“ sarnaneb kõlalt ja meeleolult Dražeehaldja tantsule. Ehk on põhjus ennekõike selles, et mõlemale palale annab erilise aktsendi tšelesta – instrument, mille Tšaikovski vahetult enne balleti kirjutamist Pariisis viibides avastas ja mis annab erilaadse ilme kogu „Pähklipurejale“. Kellukeste helin kuulutab ette millegi ilusa, kerge ja imeväärse saabumist. Olgu selleks kas Sigatüükast kirju toov öökull või kaugeid külalisi võõrustav maiustuste kuningriigi valitsejanna. 

Estonia ja Vanemuise viimased lavastused esindavad „Pähklipureja“ lapsepärasemat ja kergemat suunda, mis pole kindlasti vale. Kui leppida algsest libretost tulenevate puudustega ja nautida eelarvamustevabalt mängu ilu, avaneb laval pöörane kaleidoskoopiline maailm, mis ühendab pisikesi lapsi ja muldvanu rauku, kunsti ja meelelahutust, stampidesse uppuvat jõuluaega ja veel stamplikumat argipäeva. Inimene tahab ikka kogeda midagi erilist, imelist, irratsionaalset, uskuda uskumatu võimalikkust ja värviliste unelmate täitumist. „Pähklipureja“ aitab seda usku rituaalses tantsuvormis kinnitada.

6. detsember 2014

Kui on must, näita (armast)ust!

Malelaual on esimese käigu õigus valgetel nuppudel. Rünnaku alustamine ei tähenda aga seda, et must ei võiks võita. Väljaspool malelauda käib mustade ja valgete vahel põhimõttelisem sõda. Valgete rünnakut mustade vastu nimetatakse sellisel juhul rassismiks. 

Rassidevahelist umbsõlme püüab lahti harutada ka Dome Karukoski film „Lõvisüda“ (2013). „Lõvisüdames“ teevad kaasa mitmed eesti publikule tuttavad näitlejad, keda võib Soome mõistes julgelt staarideks nimetada. Peategelase Teppo rollis saab näha Peter Franzénit, kes on mänginud ka paaris eesti filmis, sealhulgas „Nimed marmortahvlil“. Tema elu armastust, Sari-nimelist naist kehastab Laura Birn, kelle kanda oli ka noore Aliide Truu roll filmis „Puhastus“. Soome kinokunsti lemmikpoiss Jasper Pääkkönen mängib sedapuhku Teppo nooremat venda Harrit. Staaride komplekt ongi koos. Ja vaataja nende mängus pettuma ei pea. 

Teppo ja Harri kuuluvad ühte soome skinhead’ide jõuku, kes ei väsi kohalikke mustanahalisi kimbutamast. Ent kui Teppo kuldkiharatega Sarisse lootusetult armub ja selgub, et naisel on eelmisest suhtest šokolaadikarva poeg hüüdnimega Ramu, peab Teppo hakkama oma väärtushinnanguid tõsiselt revideerima. 

Soome kõmumeedias oli „Lõvisüdamega“ seonduvalt kõne all peamiselt Pääkköneni kõige mehisem kehaosa, mida ekraanil täies hiilguses (ja lausa aegluubis) näha saab. Kuid maskuliinsest anatoomiast olulisem on moraalsete valikute kuratlik pundar, mille film vaataja ette asetab. Teppo dilemma on pealtnäha lihtne: kas armastus või viha? Reaalsus seab teadagi oma piirid. Ka Ramu ei taha valget meest esialgu sugugi omaks tunnistada. Kui Sari pikemaks ajaks haiglasse satub, peavad suur valge mees ja väike must poiss olude sunnil leidma viisi, kuidas teineteist maha löömata külg-külje kõrval elada. 

Ramut kantseldades avastab Teppo, et kooliski podiseb rassism. Vaikselt ja tihtilugu märkamatult. Korraga tunneb Teppo omal nahal, mida tähendab ebaõiglus. Ka suhted väikevennaga hakkavad tõmmu kasulapse tõttu pingestuma. Harri läheb isamaad teenima, kuid visatakse peagi sõjaväest välja. Ta nimetab soome sõjaväge küll pedede ja mustade armeeks, aga ometigi mõjub väljaviskamine talle alandavalt. 

Armastuse teel on veel üks probleem. Kolleegid skinhead’id. Vennaskond. Ühtäkki muutub keeruliseks nendega koos juua, läbutseda ja neegreid peksta. Vennaskond ei anna reeturitele armu. Või on õrnuke võimalus neilegi aru pähe panna? „Lõvisüdame“ skinhead’id on tüüpilised tätoveeritud über-macho’d (ehkki nende seas võib märgata ka vähemalt üht naist). Nende rassistliku ja ksenofoobse väärtuslaadi aluseks on au. Üksnes au loeb. Nõrgad, võõrad ja teiseusulised teevad ürgsele soome ühiskonnale häbi, mistõttu ei saagi neid sallida. Tegelikult osutuvad skinhead'id lihtsalt pättideks ja päevavarasteks, kelle ainsaks põhimõtteks ja motivaatoriks on viha. 

Mustanahalised pole „Lõvisüdames“ allasurutud ja igavese ohvri rollis. Ramu isa juhtub olema vägagi söakas ja ehk isegi ülemäära sõnakas. Eks tal ole ka põhjust püstipäi ringi käia: on ta ju haljale oksale jõudnud ärimees, samal ajal kui Teppo ja Harri mune sügades vaid abirahadest elavad. 

„Lõvisüda“ ei ole järjekordne igimasendav soome elokuva. Optimistlik alatoon jääb püsima, rasside rahulik kooseksisteerimine näib täiesti võimalikuna. Filmis leidub ka mitmeid koomilisi episoode: 1) kui Teppo püüab töövestlusele minnes triiksärgi lahtirebenenud õmblust isoleerpaelaga kinni teipida 2) kui Teppo pakub Ramuga esmakordselt kohtudes talle automaatselt banaani (mõtlemata midagi halba) 3) kui teenistuskõlbmatuks tunnistatud Harri kasarmust aluspükste väel välja jalutab ja noorsõdurid au andes talle vastu marsivad. Omamoodi naljakas – ehkki tsipake verine – on ka lõpplahendus. Muidugi ei pääse üks korralik soome film mööda suitsiidist ja saunast. Leilivõtmist on „Lõvisüdames“ õnneks tunduvalt enam kui enesetapmist. 

Ehkki Eestis pole mustanahalisi kuigi palju, leiame Ramu-sarnaseid lapsi ka siitmailt. Mitmed eestlase ja mustanahalise liidust sündinud inimesed on avalikkuseski küllalt tuntud. Probleemid näikse tekkivat aga ennekõike siis, kui „võõraid“ koguneb ühiskonda nii palju, et ületatakse teatav kriitiline mass. 

„Lõvisüdame“ moraal on lihtne: kui mustanahalisega tihedamalt kokku puutuda, ei näigi ta enam nii „teistsugune“. Aga kahtlemata saab ühiskond toimida sujuvamalt, kui kõik kodanikud oleksid „õiget värvi“. Mida siis teha? Suure südamega sallida või suure rusikaga põlata? 

Lihtsaid lahendusi pole. Mustad jäävad ikka mustadeks. Valge inimene ei suuda ilmselt ealeski vaadata mustanahalise poole, ilma et kuklas midagi tiksataks. Erinevus ehmatab. Miskipärast on valge inimese ajusse sisse kodeeritud, et mustade vastu tuleb kas otsesemalt või kaudsemalt võidelda. „Lõvisüda“ laseb mustadel võita. Aga karm mäng läheb edasi.