Kolme aasta pikkuseks veninud koolisaaga on lõppenud. 2007. aasta kevadel esilinastunud šokidraama „Klass“ seitsmeosaline jätkulugu on vaieldamatult üks parimaid telesarju, mida Eestis seni vändatud. Klassifilmiga seoses paiskus õhku üks suur küsimus. Kahtlemata oli vajalik koolivägivald ekraanile kiskuda, kuid milleks nii drastiline lõpp? Kas "Klassi" tegijad tahtsid tõepoolest prohvetisauaga virutada? Esilinastusest on möödunud enam kui 3 aastat, kuid kuulid pole Eesti koolides sellegipoolest vihisenud. Õnneks.
Nüüd on see küsimus kohatuks muutunud ning kõik tühimikud kinni mörditud. Tuleb välja, et "Klass" on võrdlemisi keskpärane sissejuhatus ühele väga heale seriaalile. Tänuväärsele seriaalile.
„Klass: Elu pärast“ on ennekõike stsenaristide Margit Keerdo, Ilmar Raagi ja Gerda Kordemetsa triumf. Tugev käsikiri ei ole kingitus ainult lavastajale ning näitlejatele, vaid ka vaatajaile. Rahvusvahelistelt festivalidelt kogutud loorberid kinnitavad tehtud töö väärtust. „Elu pärast“ pole loetud minuteiks ekraanil sähvatav libe meelelahutus, vaid südamepõhjast saadetud läkitus kõigile Eesti kooliõpilastele, õpetajatele ja lapsevanematele. Tragöödia, mille juurde film meid juhatas, muutub ühtlasi teravaks hoiatuseks kogu ühiskonnale. "Elu pärast" rabab õõvastava ambivalentsiga: vaataja ette laotub juhtum, kus ei ole võimalik tõmmata selget piiri kurjategijate ja ohvrite vahele. Me oleme mõistetud pealt nägema seitsme erineva inimese heitlusi iseendaga, tohtimata seejuures kedagi neist plussi või miinusega märgistada. Jääb vaid ebamugav arutluskohustus: kuidas meie tema või tema olukorras käituks? Hiilgav kontseptsioon, mis laseb vaatajal seitse korda vaatepunkti vahetada, teeb sarjast ülivajaliku empaatiavõime lühikursuse.
Ehkki kohati veidi ületeatraliseeritud ja vildakate detailidega (ontlikust väikelinnast Antslast sai 4. osas kahe majaga kolkaküla), jutustab "Elu pärast" läbinisti inimlikku lugu. Hingega täidetud rollid suurepärastelt näitlejatelt (Laine Mägi, Margus Prangel, Laura Peterson ja muidugi kogu võrratu noorte osatäitjate ansambel), hästi viimistletud misanstseenid ning hoogne ja pingeline süžee said kroonitud õnneliku lõpuga. Ei midagi lääget ega võltsi. Lugu, mis oli sisustatud kõhkluste, piinade ja pisarate ning hirmu ja vägivalla toksilise seguga, jätab vaataja teadvusesse trööstiva lootusekiire.
Nüüd on see küsimus kohatuks muutunud ning kõik tühimikud kinni mörditud. Tuleb välja, et "Klass" on võrdlemisi keskpärane sissejuhatus ühele väga heale seriaalile. Tänuväärsele seriaalile.
„Klass: Elu pärast“ on ennekõike stsenaristide Margit Keerdo, Ilmar Raagi ja Gerda Kordemetsa triumf. Tugev käsikiri ei ole kingitus ainult lavastajale ning näitlejatele, vaid ka vaatajaile. Rahvusvahelistelt festivalidelt kogutud loorberid kinnitavad tehtud töö väärtust. „Elu pärast“ pole loetud minuteiks ekraanil sähvatav libe meelelahutus, vaid südamepõhjast saadetud läkitus kõigile Eesti kooliõpilastele, õpetajatele ja lapsevanematele. Tragöödia, mille juurde film meid juhatas, muutub ühtlasi teravaks hoiatuseks kogu ühiskonnale. "Elu pärast" rabab õõvastava ambivalentsiga: vaataja ette laotub juhtum, kus ei ole võimalik tõmmata selget piiri kurjategijate ja ohvrite vahele. Me oleme mõistetud pealt nägema seitsme erineva inimese heitlusi iseendaga, tohtimata seejuures kedagi neist plussi või miinusega märgistada. Jääb vaid ebamugav arutluskohustus: kuidas meie tema või tema olukorras käituks? Hiilgav kontseptsioon, mis laseb vaatajal seitse korda vaatepunkti vahetada, teeb sarjast ülivajaliku empaatiavõime lühikursuse.
Ehkki kohati veidi ületeatraliseeritud ja vildakate detailidega (ontlikust väikelinnast Antslast sai 4. osas kahe majaga kolkaküla), jutustab "Elu pärast" läbinisti inimlikku lugu. Hingega täidetud rollid suurepärastelt näitlejatelt (Laine Mägi, Margus Prangel, Laura Peterson ja muidugi kogu võrratu noorte osatäitjate ansambel), hästi viimistletud misanstseenid ning hoogne ja pingeline süžee said kroonitud õnneliku lõpuga. Ei midagi lääget ega võltsi. Lugu, mis oli sisustatud kõhkluste, piinade ja pisarate ning hirmu ja vägivalla toksilise seguga, jätab vaataja teadvusesse trööstiva lootusekiire.
Jääb lootus, et neid traagilisi vigu, mida õpilased, õpetajad ja vanemad tegid, enam ei korrata – ja kui keegi ka väljaspool sarja tegelaskonda neist õppust võtab, oleme kõik võitjad. Sarja õpetussõnadest jääb aga vaibumatult kajama tähtsaim: hoolige ja ärge vaikige! Iga eksimus on lunastatav ja kõige valusam probleem lahendatav. Elu läheb edasi. Elu pärast.
