21. september 2013

Munadega tarkus

Nüüd on inglise naisõiguslased ulsterlaste wõitluse wiisi tarwitama hakanud. Ka nemad asutavad kaitseväe. Bowis, Londoni eeslinnas, kirjutasiwad endid läinud nädalal esimesed 300 naist naisõiguslaste wäkke. Palgati wehlkemise ja boksimise õpetajad, et edaspidi politseile osavamalt vastu astuda. /---/ Tuntud miss Emerson pidas uutele nekrutitele järgmise kõne: „Kawatsetud sõjawäelise õpetuse eesmärk on Downing Streeti (uulits, kus walitsuse peaasukohad on) ära võtta ja ministrite kontorid ümber piirata. Teie kõik olete kuriteost Sydney uulitsal kuulnud, kus jaanuarikuul 1911 Wene anarhistid ja kurjategijad ühes majas 700 soldatile ja politseinikkudele wastu panivad. Downing Streetis peab asi tuhat korda hullem olema.“ 
(Ajaleht Olewik, 9. november 1913) 

Sada aastat on neist ärevatest sündmustest möödunud, aga naiste ja meeste ühiskondlikud õigused pole ikka veel tasakaalupunkti saavutanud. Õnneks ei kasuta naisõiguslased enam poolterroristlikke vahendeid, mille poolest inglise sufražetid kurikuulsaks said – praeguseks on appi võetud puhtpoliitilised hoovad. 

Briti feministlik aktivist Mary Wallstonecraft oli üks esimesi, kes naiste õiguste teemal teravamalt sõna võttis. 1792. aastal ilmunud kirjutises kuulutab ta, et naiste niinimetatud alaväärtuslikkus ei seisne mitte bioloogilises nõrkuses, vaid meeste soovimatuses kohelda naisi kui endale võrdväärseid olendeid. Paljud 19. sajandi mõtlejad arvasid, et sugudevahelisi pingeid leevendaks see, kui naistele korralikku kooliharidust anda. Enne esimest maailmasõda oli kõrgharidus naissoole peaaegu kättesaamatu, kuid suured tapatalgud, mille käigus mehed üksteist hea tava kohaselt veristasid, tõstsid nagu võluväel naiste tähtust ühiskonnas. Naised pidid rindel rüselevate mürakate asemel mehetöid tegema. Kaks suurt ilmasõda ajasidki „meeste“ ja „naiste“ tööd segamini. Samal ajal omandasid naised järjest enam poliitilisi õigusi. Kuuekümnendate seksrevolutsioon tõi esile uued soorollid. Nüüdseks on mehed ja naised näiliselt võrdseks saanud. Miks tekitab siis väljend „sooline võrdõiguslikkus“ endiselt nii palju pahameelt? 

Mrs Wallstonecrafti unistus haritud naistest on suures osas täitunud. Naised on vabanenud meestekeskse maailma sotsiaalsetest kammitsatest. Aga just siin tulebki ette looduslik piir, mida paljud feministid alahindavad. Mehed ja naised võivad olla ühiskondlikus plaanis võrdsed, kuid bioloogiliselt – oh seda õnnetust! – jäävad mehed ja naised ikka erinevaks. Inimühiskonnas võib ka jäiku soorolle pehmendada (naised pritsumeesteks ja mehed lasteaianaisteks!), kuid kanad ei hakka eales kirema ega pullid piima andma. Soolise võrdõiguslikkuse advokaadid eiravad jämedalt loodusseadusi ja talupojatarkust, mille vundamendiks on looduslikud/loomulikud protsessid. 

Hiljutine kokajuhtum Gustav Adolfi Gümnaasiumis on näide talupojatarkuse minetamisest. GAG-i idee noorest meeskokast, kes uuendaks klassikalist koolimenüüd ja ärgitaks kooliperet tervislikumalt toituma, oli igati jumekas. Kui üks asutus (antud juhul lugupeetud kool) sätib paika oma visiooni ja hakkab seda tarmukalt teostama, siis kus on väärtegu? GAG pani välja ausa kuulutuse, ehkki oleks võinud minna ka „sooneutraalset“ rada pidi ja otsida lihtsalt kokka. Niisiis, intriig seisnes aususes ja otsekohesuses, mis on teatavasti poliitilise korrektsuse vastandid. GAG-i visioon on igati eetiline, ainult et selle teostamiseks valiti „vale“ moodus, millega riivati feministlikku etiketti. 

Aga tõele näkku vaadates – peaaegu kõik maailmatasemel meisterkokad on mehed. Nii on see loomuliku konkurentsi tingimustes välja kujunenud. Paljudel aladel, kus konkureerivad võrdsetel alustel nii mehed kui naised, jõuavad tippu ikka enamjaolt mehed. Meeste ja naiste saavutusi tuleks võrrelda erineval skaalal – nii, nagu spordiski. Mõnel alal (kasvõi kokanduses) jäävad aga mehed ikka autoriteetideks ja maskuliinne kuvand mõjub sageli sisendusjõulisemalt kui naiselik. Mehed on pealegi valmis rohkem riske võtma ning eksperimenteerima, mis tuleneb muuhulgas bioloogilisest eelsoodumusest.

Talupojatarkus on munadega tarkus – sügavalt mehekeskne, empiirikal ja loogikal põhinev mõtte- ja toimimislaad. Maskuliinset mõtlemist ei tohi siiski uisapäisa diskrediteerida. Talupojatarkus toimib ka naiste huvides. Paraku on sedasorti tarkust raske määratleda. Vahest aitaks talupojatarkuse mõistmisele kaasa… naiselik vaist? 

Kõigi sotsiaalsete gruppide, sealhulgas sugude võrdne kohtlemine on üllas, aga paraku utoopiline konstruktsioon. Meeste ja naiste soolise võrdõiguslikkuse alus on juba paigas ja seda ei anna enam laiemaks venitada. Kui mõningad agaramad feministid ei kavatse edukatele meestele kuuluvate ettevõtete aknaid kividega sisse loopida, nagu nende eelkäijad saja aasta eest, siis tuleb neil lihtsalt leppida tõsiasjaga, et mehed on mehed ja naised on naised ning tippu jõuavad ikkagi riskialtimad mehed, sest – pange tähele! – Emake Loodus tahab nii.

14. september 2013

Mitte ainult naistest ehk mis värvi on armastus?

Mehed ja tunded. See pole sõnapaar, mida kõlbaks kõhklusteta ühes lauses kasutada. Meestel on tunded küll, aga neid ei saa hea tava kohaselt kõigile vahtimiseks nöörile riputada. Maire Aunaste võttis nõuks tavasid eirata, meestel karvadest kinni krahmata ja vedada nad pihitooli, otse paarikümnest naisest koosneva kohtunikkonna teravate pilkude alla. Sado-masohhism erutab paljusid naisi, nagu võib järeldada „Viiekümne halli varjundi“ edust. Aga „Mehed räägivad armastusest“ astub veel sammukese edasi. See on eriti piinarikas saade, mis vähekese aja möödudes toob ihusse mõnusurina. 

Kõigepealt tuleb Mairele anda plusspunktid konkreetsuse eest. Saate pealkiri ütleb täpselt ja otsekoheselt, kes räägivad ja millest räägitakse. Järgmised plusspunktid kukuvad tabavale, kõiki tippgraafika reegleid järgivale logole, milles on ühendatud maskuliinne Marsi märk ja südamekesega jutumull. Miinuspunktid lähevad stuudiokunstnikule. Kus on öeldud, et armastuse värvid on tingimata punane ja roosa? Taolise ärritav-lääge paleti sees istudes jookseb nii mõnegi mehe keel umbsõlme. Osundan siinkohal üht katkendit oma jutust: „Kas sa armastad mind?“ – Kurat, selle malaka all on palju mehi langenud. Mõni jääb elu lõpuni vigaseks, lausa poolearuliseks, kui naine talle sellega virutab. „Kas sa armastad mind?“ Milline mõistuselage küsimus! Mida peaks siis mõistusega inimene selle peale kostma, kui „ei“ oleks vale ning „jah“ oleks vähe? Ma ei saa öelda „must“ ega „valge“, kui näen korraga kolme vikerkaart! 

Esialgu näiski, et Maire on sedapuhku puusse pannud ja selline vägitegu nagu Eesti mehe tundelisema poole avamine käib isegi talle üle jõu. Esimese saate esimese poole pealkiri võinuks olla „Maire Aunaste räägib armastusest“. Tsiklihärrad lähenesid suhteteemadele igimehelikul moel, milles domineeris parajalt pragmaatiline maailmavaade ja huumor. Kohati jäi vestlusest mulje, et enne saadet on mehed Mairele lobisenud palju huvitavat, kuid mikrofonidesse ei jõudnud sellest suurt midagi. Mehed nagu mehed ikka. Räägivad parem armastusest tsiklite, kaheraudsete ja spinningute vastu. Õige kah, tsikkel ei tänita, kaheraudne püsib surmani truu ja spinning näitab iga kell võrratult painduvat selgroogu. 

Maire ei andnud aga alla. Tema oskab oma trumbid õigel ajal välja käia. Vestlus Priit Pihlapiga oli juba hoopis teisest toormest. Küsiv naine minetas kogu senise bravuurikuse ja vastav mees kõneles siiralt oma suhetest, koormamata kuulajaid liigsete detailidega. Vestluspartnerite vahel tekkis imeline usalduslik side, mille lummus immitses läbi teleekraani. Priit Pihlapi tõdemus usalduse ülimuslikkusest ja kokkulepete austamisest peaks olema pitseriks iga suhte juures. 

„Mehed räägivad armastusest“ sisaldab elemente, mis peavadki olema ühes terviklikkuse poole püüdlevas teoses (ka telesaade on ju teos!): riskantne uuenduslikkus, tabude murdmine, lustakus, huumor, elutarkus ja mõtteaine. Maire Aunaste on need meistrikäega üheks kangaks kudunud ning erinevalt stuudiost võib sellest kangast leida mitmeid elulisi värve. 

Haarasin raamaturiiulist Maire Aunaste autogrammiga mälestustepõimiku „Mitte ainult meestest“ ja vaatasin, mida autor seal ise armastusest kirjutab (ehk siis mida ta meestelt kõige meelsamini kuulda tahab). Leidsin päris raamatu lõpust järgmise südantsoojendava lõigu: 

Võib-olla kogu see armastus, mida me eluaeg taga ajame, ongi tegelikult vaid vajadus tunda, et meist hoolitakse. Et hoolivad inimesed, kelle hulgas me elame, ja me tunneks, et pole elanud ilmaasjata.

5. september 2013

Kuuekümnendate kuld

Viiekümne aasta eest tuli välja kaks eripalgelist laulu, mis said kiiresti klassikaks – „I Want to Hold Your Hand“ ja „Blowin’ in the Wind“. Üht neist esitas Liverpooli punt The Beatles ja teist ameerika noormees Bob Dylan. Mida öelda nende muusikasauruste loomingu iseloomustamiseks? Võiks ju aukartusest vaikida, kuid tõeline muusika paneb inimese antenni nõnda vägevalt särisema, et vaikimine oleks kuritegu. Muusika – ikka see ehe ja ehtne, mis suudab kesta üle sajandite – lükkab tunded liikvele ja ärgitab mõtteid mõlgutama. 

Kuuekümnendate muusikas kajab selgelt ajastu vaim. Toonastes levilauludes oli palju süütust, puhtust, naiivsust ja kergust. „I Want to Hold Your Hand“ kannab neidsamu omadusi. Natuke totter, vahest isegi sisutu tekst muutub tähendusrikkaks, kui meenutada, et kuuekümnendaid valitsesid noored. See oli mässude ja revolutsioonide ajastu, II maailmasõja aegu või selle järel sündinute enesemääramise aeg. Uus maailmakord oli kehtestumas ja tollased noored taipasid seda. Nemad ise olidki uue korra kehtestajad. Seksrevolutsioon, kosmosevallutused, massimeedia plahvatuslik levik, ökoloogilise mõtteviisi jõuline esiletõus, uususundite ja idamaiste filosoofiate populaarsus – kõik see näitas, et meie planeet ja ühiskond pole enam endised. 

Biitbändid hullutasid suuri rahvamasse. Liverpooli juntsud suutsid koguni vallutada Ameerika, mis tõi jänkide plaadikompaniides kaasa kerge paanika. Biitlid ei tahtnud hoida üksnes iga neiu kätt oma pihus, kätt pakuti kõigile noortele, kes söandasid maailmaparandamisega kaasa minna. Tandem Lennon-McCartney üllatas pööraste akordide ja imelise harmooniaga, otsekui tõestades, et ka teisiti talitades – nii muusikas kui väljaspool seda – võib saavutada sulni kooskõla. Ja noored tõepoolest uskusid helgesse tulevikku, kogu elitaarsetest kammitsatest vabanenud popkultuur kandis idealismi sõnumit, mis jõudis haripunkti kümnendi lõpul. Paneme püssid maha, võtame üksteisel käest kinni ja säuhti! Ongi maailm parem kui kunagi varem! 

Sedasama idealismi hellitasid teisedki biitbändid, kes jäid paraku teenimatult biitlite varju. The Hollies, Herman’s Hermits, The Monkees, The Turtles, The Marmalade… nad kõik oleksid unustatud, kui mõned nende tuntumatest hittidest ei kõlaks multikates („Sherk“!) ja mängufilmides („Palja relvaga“!), reklaamklippides ja telesarjades. Vahepeal on inimesed kainemaks saanud, kanep ei liigu nii vabalt ringi ja armastuse kõikevõitvasse väesse ei usuta enam ammu. Poisid ei küsi enam tüdrukutelt kätt, mida öö läbi silitada, selle asemel… Ah, jätame roppused. 

Kogu selles kuuekümnendate kullapurulises roosamannas leidus muidugi ka pahasid poisse, kes kammitud ja lipsustatud biitnunnudele paljast tagumikku näitasid. The Rolling Stones oli ainus bänd, mis suutis biitlitega samas suurusjärgus konkureerida, ehkki publik oli neil vististi erinev. Jaggeri-poiss ei leidnud kuidagi rahuldust ja tahtis sitarimängu taustal kogu maailma mustaks võõbata. Aga selleski rokis oli helgust, omajagu päikesekiiri, mis läbi salapragude lärmakatesse garaažidesse tungisid. Rokkmuusikal oli pühitsuslik roll, ehkki rokkarid alles otsisid oma nägu ja stiili. Egas ilmaaegu saanud ansambli The Grass Roots pala „Let’s Live for Today“ Vietnami põrgus sõdivate meeste jaoks vaat et hümniks. Rokk ja biit kõnetasid inimesi tol pöördelisel ajal. 

Tagasi aastasse 1963. Kordumatut menu nautivate paipoiste, eksperimenteerivate rokkarite ja mustade laululuikede kõrval ajas vaikselt omi asju ka üks tähelepanuväärne mõtiskleja. Kui kuulsin esimest korda tema igihaljast pala „Blowin’ in the Wind“, siis arvasin, et laulab mingi vana mees. Ometi oli Dylan laulu ilmumise ajal alles 22-aastane. Kuidas sai säärane noor kutt kirjutada ja esitada niivõrd suure elutarkusega täidetud laulu? Temal polnud illusioone. Ta justkui teadis, et see armastuse ajastu ei kesta kuigi kaua. Kuldne kümnend tuhmub õige pea ja selle sära asendub sujuvalt kahvatu argihõbeda helgiga. 

Masujärgse kümnendi inimesed on mässudest tüdinud. Maad on võtnud ettevaatlik elulaad, kust ei puudu muidugi lõbud ja rõõmud, kuid seda piiritut optimismi, millega poole sajandi eest tulevikku vaadati, pole ei muusikas ega mujalgi. Aga just säärastes oludes kõlab Dylani esimene hitt endiselt kõnekana. Ometi võiks olla ka natuke idealismi, usku homsesse. Iga põlvkond loob ju enesele uue maailma ja paraja portsu ideaalideta pole võimalik midagi paremaks teha.