Alles hiljuti tabasin end mõttelt: minu põnevuslood on ju samuti muinasjutud. Nüüdisaegsed, 21. sajandi radioaktiivsuses moondunud veidrad muinasjutud, mille üdi ja süda on samad, mis kaugetel eelkäijatel. Kaalul on ikka hea ja kuri, tõde ja vale, elu ja surm. Tõsised lood, mida pole siiski mõttekas liiga tõsiselt võtta.
Selleks, et miski saaks tekkida, peavad kokku sattuma kaks vastandit. Loomise ime sünnib vastandite ühtesulamisel. Elu saab alguse, kui ühtivad mees ja naine. Lugu algab sellest, kui kokku saavad mängulust ja hingevalu. Mõlemal juhul on sideaineks ja katalüsaatoriks armastus. Armastada tähendab hoolida ja pühenduda. Võtta enda õlgadele koorem kohustuste ja vastutusega, tasuks kröömike särisevat rõõmu. See, mis hinge peal kipitab, tuleb paberile jätta, aga mitte ülearu halades ja soigudes, vaid ikka lusti ja mõnuga!
Olin 23-aastane, kui ilmus mu esimene raamat. Kogemata kombel tulin kirjandusse 500-leheküljelise romaaniga. Paras sõgedus! Aga see, kes loob eimillestki midagi, peabki vahel mõistuse piiridest välja murdma. Looming eeldab avatud meelt. Kirjandus kargab häbitult üle maasse küntud rajajoonte, loominguline meel ei tunnista piirikupitsaid ega tolliposte. Riimid ja raamid ei kuulu kokku. Looming vajab vabadust, ahelad on kunstniku surm. Luua ja luuletada - see tähendab mõttejõul lennata, raketikütuseks sügavalt alateadvuse puurkaevudest ammutatud fantaasia, proviandiks rasvased teadmised ja rohke lugemus.
Kui nüüd ausalt kõnelda, siis elan päris riskantset elu, umbes nagu Dr Jekyll ja Mr Hyde: päeval karjatan lambaid, aga öösel kirjutan põnevusjutte. Vahel otsin koos Silver Ükssilmaga aarete saart, pean kolme musketäriga külg-külje kõrval tuliseid mõõgavõitlusi ja kõlgun Tarzani lemmikliaani otsas. (Ohsamumeie!) Mõnikord tuleb Andrese jälgedes Vargamäe viletsaid põlde künda ja Josef K.-d kohtuprotsessil aidata. Kui aega saan, lobisen nõiapaja ääres Kunksmooriga või laenan Karlssonilt propelleriga pükse, et mööda ilma ringi lennata. Pilvede peal vuristades on tore vaadata, kuidas ükssarvikud helesinistel väljadel rohtu nosivad ja kuulata, kuidas virmalised pakaseöödel selges eesti keeles laulupidu peavad.
Kõige põnevamad lood – taolised, mis hinge enim pigistavad ja paitavad – sünnivad piiridel. Seal, kus kohtuvad valgus ja vari, öö ja päev, ilus ja inetu. Need on ääremaad, kus näib, et miski pole kindel, kõik paistab nõnda kaksipidine ja muutlik. Ometi säilib ääre peal iidne ja väärtuslik kõige paremini.
Ka minu kodukant Võrumaa om sääne veerepäälne kotus. Mitte kusagil mujal Eestis ei õitse sõnajalad nii värvikirevalt, kusagil mujal pole koduhaldjail nõnda puhtaid hamesid, mujalt on ammu kadunud hõbehäälsed tedred, kes noore kuu aegu reburaikaid kuduvateks neidudeks muutuvad. Ja milline näkkide populatsioon on siinsetes järvedes!
Eks neist paigust pärine ka mu kiindumus lugudesse. Mõnikord videviku eel kolistab Läänetuul korstnas ja jutustab läbematult kõigest, mida ta oma pikkadel rännakutel näinud. Teinekord tuleb vana vesihall kõuts pulmi pidamast – jälle on tal paar jutulõngakest kasuka külge jäänud. Vahel leian aiast valge roosi kroonlehtede vahelt värsikese, hommikul rohuliblele laskunud kastepiisalt kujutluspildikese. Kui mõni rohevint või varesepoeg on nokast jutupala akna taha puistanud, mis mul siis muud üle jääb, kui see tindi sisse kasta ja paberile põlistada. Kogu ilm on täis lugusid.
Sõna nõuab aega. Ütlemiseks ja kuulamiseks. Me oleme inimesed. Me vajame eluspüsimiseks ka sõnu. Häid sõnu. Iga päev. Ja milline kosmiline rõõm on kogeda, kui sel vahel nii värvitul ajastul, mil masinad inimeste eest mõtlevad ja tegutsevad, avastatakse taas, et mõnel sõnal on tõesti vägi sees!
😊
Marek Kahro
😊
Marek Kahro
Jutuvestja, seenekübarasepp ja meisterlik jauramimängija
