Kui pöörata pilk meie esimese poetessi portreega rahapaberile, mis peagi kaduviku hõlma vajub, õigemini selle tagaküljele, leiame sealt pankrannikut uhtuva merelaine ja unelevad read Lydia Koidula luuletusest "Unenägu", mis kuulub tsüklisse "Soome sild". Esimesi tõestusi lembusest, mida väike piinatud orjarahvas oma sugulashõimu vastu tunneb.
Soomlasi on sageli olnud põhjust eeskujuks seada. Eesti Nokiat otsitakse endiselt ja kardetavasti jäädakse otsima. Mida kõike kodumaise Nokia kandidaadiks ka seatud pole – alates Skype’ist lõpetades laulupeoga. Kultuurikontaktid Soomega on tihedamad kui ajaloo poolest lähemate kaaslaste Läti ja Leeduga. Muidugi, Nõuka-aja ning soomlaste mainimine ühes lauses võib tekitada vastakaid reaktsioone. Ühest küljest negatiivse mekiga „soometumine“ ja teisest küljest Soome televisiooni toniseeriv mõju Põhja-Eesti inimestele, millest andis aimu ka vaimukas dokfilm „Disko ja tuumasõda“. Üle lahe ulatunud „Dallas“, „Knight Rider“ ja „Emmanuelle“ õõnestasid ENSV punaseid alustalasid nagu termiidid. Igal Nõukogude Eesti kodanikul pidi olema isiklik soomlane, kes kapitalistliku lääne tavaari raudse eesriide taha sokutas. Soomlane oli tugiisik, sanitar, tõrvikukandja.
Nüüdisajalgi ei ole Soome suure venna kuvand tähendust kaotanud. Ikka vastupidi. Piisab, kui mainida selle sajandi kirjanduspanoptikumi kõige kuumemat kuju – Sofi Oksanen. Pooleldi eesti verd, kuid keele ja meele poolest ikkagi Soome kultuuriruumi kuuluv Oksanen võttis eesti rahva valutavad minevikuteemad ja tõstis need „Puhastusse“ põimituna lausa maailmakirjandusse välja. Siinkohal võiks küsida, kas mõni täisverd Maavalla kirjanik ei suudaks seda saavutust korrata? Miks peaks eesti ajaloost kirjutama soome keeles? Lähiminevikule on tinti kulunud ju küll ja küll, kuid suurem osa tekste küüditamisest, metsavendadest ja koputajatest on jäänud kas ajaviiteromaani tasemele või osutunud liiga süvapsühholoogiliseks, et massideni jõuda. Viimasega pean silmas Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse und“ ja „Katkuhauda“.
Oksanenil on aga annet vajutada õigeid nuppe – nii raaliklahvistikul kui reklaamikampaanias. Kõhedusttekitavalt paljude mainekate auhindadega ülekullatud „Puhastus“ on tugev romaan, mis räägib mitut lugu korraga, sidudes Eesti ajaloost kedratud niidid näiliselt ideaalse läänemaailma moodsate probleemidega. Tulemuseks on vägistatute oopus, mis kõnetab ka neid, kes minevikuvarjudest suurt palju ei huvitugi. Enesemüümine, kas siis julgeolekuorganite või kupeldajate läbi, saab „Puhastuse“ olulisemaks ivaks. Saksa, prantsuse või ameerika lugejale, kes ühe pisiriigi ajaloolisest profiilist vähimatki ei jaga, jäävad romaani lugematud udupeened vihjed nagunii tabamatuks, kuid loo kont on pikemaks järamiseks-järelemõtlemiseks küllalt jäme.
Oksanen annab hääle anonüümsetele inimestele, keda totalitaarne võim puruks litsuda üritas. Ta ei jää aga ainult minevikku sorima, vaid annab eestlastele nõu ka tuleviku tarbeks. Koos Imbi Pajuga koostatud artiklikogumiku „Kõige taga oli hirm“ lõpetab Sofi Oksaneni enda esseistlik artikkel „Dekolonisatsiooniajastust“. See kirjatükk pole enam poputus, vaid kriitika. Hea sõber ei kiida valimatult, ta ütleb ka seda, mis tema meelest kehvasti on. Oksanen leiab, et Eestis saadakse läänelikest liberaalsetest väärtustest, sealhulgas sõnavabadusest mõnikord üsna omamoodi aru.
Soomlasi on sageli olnud põhjust eeskujuks seada. Eesti Nokiat otsitakse endiselt ja kardetavasti jäädakse otsima. Mida kõike kodumaise Nokia kandidaadiks ka seatud pole – alates Skype’ist lõpetades laulupeoga. Kultuurikontaktid Soomega on tihedamad kui ajaloo poolest lähemate kaaslaste Läti ja Leeduga. Muidugi, Nõuka-aja ning soomlaste mainimine ühes lauses võib tekitada vastakaid reaktsioone. Ühest küljest negatiivse mekiga „soometumine“ ja teisest küljest Soome televisiooni toniseeriv mõju Põhja-Eesti inimestele, millest andis aimu ka vaimukas dokfilm „Disko ja tuumasõda“. Üle lahe ulatunud „Dallas“, „Knight Rider“ ja „Emmanuelle“ õõnestasid ENSV punaseid alustalasid nagu termiidid. Igal Nõukogude Eesti kodanikul pidi olema isiklik soomlane, kes kapitalistliku lääne tavaari raudse eesriide taha sokutas. Soomlane oli tugiisik, sanitar, tõrvikukandja.
Nüüdisajalgi ei ole Soome suure venna kuvand tähendust kaotanud. Ikka vastupidi. Piisab, kui mainida selle sajandi kirjanduspanoptikumi kõige kuumemat kuju – Sofi Oksanen. Pooleldi eesti verd, kuid keele ja meele poolest ikkagi Soome kultuuriruumi kuuluv Oksanen võttis eesti rahva valutavad minevikuteemad ja tõstis need „Puhastusse“ põimituna lausa maailmakirjandusse välja. Siinkohal võiks küsida, kas mõni täisverd Maavalla kirjanik ei suudaks seda saavutust korrata? Miks peaks eesti ajaloost kirjutama soome keeles? Lähiminevikule on tinti kulunud ju küll ja küll, kuid suurem osa tekste küüditamisest, metsavendadest ja koputajatest on jäänud kas ajaviiteromaani tasemele või osutunud liiga süvapsühholoogiliseks, et massideni jõuda. Viimasega pean silmas Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse und“ ja „Katkuhauda“.
Oksanenil on aga annet vajutada õigeid nuppe – nii raaliklahvistikul kui reklaamikampaanias. Kõhedusttekitavalt paljude mainekate auhindadega ülekullatud „Puhastus“ on tugev romaan, mis räägib mitut lugu korraga, sidudes Eesti ajaloost kedratud niidid näiliselt ideaalse läänemaailma moodsate probleemidega. Tulemuseks on vägistatute oopus, mis kõnetab ka neid, kes minevikuvarjudest suurt palju ei huvitugi. Enesemüümine, kas siis julgeolekuorganite või kupeldajate läbi, saab „Puhastuse“ olulisemaks ivaks. Saksa, prantsuse või ameerika lugejale, kes ühe pisiriigi ajaloolisest profiilist vähimatki ei jaga, jäävad romaani lugematud udupeened vihjed nagunii tabamatuks, kuid loo kont on pikemaks järamiseks-järelemõtlemiseks küllalt jäme.
Oksanen annab hääle anonüümsetele inimestele, keda totalitaarne võim puruks litsuda üritas. Ta ei jää aga ainult minevikku sorima, vaid annab eestlastele nõu ka tuleviku tarbeks. Koos Imbi Pajuga koostatud artiklikogumiku „Kõige taga oli hirm“ lõpetab Sofi Oksaneni enda esseistlik artikkel „Dekolonisatsiooniajastust“. See kirjatükk pole enam poputus, vaid kriitika. Hea sõber ei kiida valimatult, ta ütleb ka seda, mis tema meelest kehvasti on. Oksanen leiab, et Eestis saadakse läänelikest liberaalsetest väärtustest, sealhulgas sõnavabadusest mõnikord üsna omamoodi aru.
Oksaneni hinnangul peetakse Eestis näiteks feminismi ja homoseksuaalsust lääne jaburuseks. Nõukogude ajast päritud ja paratamatult eestlaste ajudesse tambitud väärtushinnanguid tuleb aga korrigeerida ning radikaalsete "nii lihtsalt on"-käsitluste asemel enam mõistuspõhist diskussiooni arendada. See on märk arenenud demokraatiast. Miks ei võiks Eesti lisaks majanduslikule ja tehnoloogilisele eesrindlikkusele püüelda ka moraalse edumeelsuse poole, küsib Sofi Oksanen ning tema mure ja nõuanne on siirad.
"Puhastuse" aluseks olnud näidend on nüüd Vanemuise lavale Eesti publiku ette jõudnud ning Aliidet kehastav Marje Metsur vaatajaskonnalt väga palava vastuvõtu saanud. Kuid kas Aliide pole mitte veetilk, milles terve meri, see tähendab Eesti rahvas, peegeldub? Pole see ju ainult ühe inimese, vaid kogu rahva puhastuse lugu. Uued ajad nõuavad vana prahi väljaviskamist, veriste ja roojaste plekkide mahapesemist. Just realistlik ning elujaatav maailmavaade on kõige hapram siid, mida kuratlikult keeruline, kuid mitte võimatu puhtaks pesta.
"Puhastuse" aluseks olnud näidend on nüüd Vanemuise lavale Eesti publiku ette jõudnud ning Aliidet kehastav Marje Metsur vaatajaskonnalt väga palava vastuvõtu saanud. Kuid kas Aliide pole mitte veetilk, milles terve meri, see tähendab Eesti rahvas, peegeldub? Pole see ju ainult ühe inimese, vaid kogu rahva puhastuse lugu. Uued ajad nõuavad vana prahi väljaviskamist, veriste ja roojaste plekkide mahapesemist. Just realistlik ning elujaatav maailmavaade on kõige hapram siid, mida kuratlikult keeruline, kuid mitte võimatu puhtaks pesta.
Eesti lugu vajab edasi rääkimist. Kuuldavasti on järgmine romaan eestlastest Sofi Oksaneni peas juba küdemas.
