Rõõmus valge tädi

Kui ma möödunud kevadel Kaika Laine lahkumisest kuulsin, sähvatas peas mõte: see on ühe ajastu lõpp. Laine pani punkti ajajärgule, mida iseloomustas praegusest hoopis erinev, ehk isegi mõnevõrra tabamatu ja raskesti määratletav vaimsus. Pole kahtlust, et Kaika Laine oli viimane rahvaravitseja. Pärast teda sebivad ilmas ringi vaid tavalised ravitsejad, kitsa maailmapildiga sensitiivid ja kasuahned šarlatanid.

Kuulsast ravitsejast on kirjutatud hulgaliselt ajaleheartikleid, tema retseptidest ja tohterdamisviisidest tehakse juttu mitmetes vihikulaadsetes väljaannetes, kuid kopsakamaid raamatuid Laine elust ja tegemistest on avaldatud kõigest paar. Lisaks Reet Kudu sulest ilmunud biograafiale „Kaika Laine – sajandi naine“ (2009) võib nüüd lugeda ka Einar Ellermaa ja Inge Pitsneri koostatud kogumikku „Kaika Laine inimesed“.

Kaante vahele on koondatud lühike ülevaade Kaika Laine elust ning 28 erinevat lugu, mille on jutustanud Lainega lähemalt või kaudsemalt seotud inimesed. Nende seas leidub tänulikke abisaajaid, kauaaegseid sõpru, mitmeid mõttekaaslasi ja veresugulasi. Laine sai ühtviisi hästi läbi nii arstide kui pastoritega, teda meenutavad kalli sõnaga talu- ja ärimehed, saatejuhid ja teadlased, pedagoogid ja baleriinid. Raamatu koostajad pole aga ise Lainega kokku puutunud. Vahest ei tasugi seda miinuseks pidada. Ellermaa ja Pitsner seisavad neutraalsel platvormil, nad ei jaga hinnanguid ega omapoolseid kommentaare, vaid lasevad inimestel rahulikult Lainest kõnelda. 

Aga ikkagi… Kes oli Kaika Laine? Tema fenomeni pole seni keegi täielikult lahti seletada suutnud. Reet Kudu püüdis Lainest üksikasjalikumalt portreed maalida, kuid paistab, et päris hästi see ikkagi ei õnnestunud. Kudu tahtis kirjutada küll sajandi naisest, kuid tema sulg kipub pidevalt kõrvalistele radadele eksima. Küllap aimas autor ka ise, et nii vägevat naist on keeruline mingitesse mõistuslikesse raamidesse paigutada. Nõnda üritab Reet Kudu defineerida Lainet samuti teiste inimeste kaudu. Kudu raamatus askeldavad näiteks südamlik naabrinaine Aino, Laine klassivend Elmar ja poeedikalduvustega kirikuõpetaja Emmanuel Kirss, keda Ellermaa-Pitsneri jutupaunast ei leia. 

„Kaika Laine inimesed“ on väga konkreetse, lausa kristalse ülesehitusega ning juba raamatut sirvides saab selgeks, et koostajad on valinud Laine kui nähtuse mõistmiseks õige taktika. Raamatust aimub fenomenoloogiline lähenemine, mille kohaselt tuleb meil kõigil aeg-ajalt tunnistada: me ei tea, kuidas asjad tegelikult on, aga me saame kirjeldada neid sellisena, nagu nad näivad. 

Mida siis Laine kohta öelda võib? Esiteks muidugi seda, et ta oli looduslaps. Kaika kandi hunnitute mägede vahel üles kasvanud tüdrukuna tundis ta hästi loodust. Taimed polnud tema jaoks lihtsalt taimed, vaid Jumala and, hingestatud ja väega olendid. Teiseks ei saa kuidagi salata tema tohutut heatahtlikkust ja inimesearmastust. Tal oli piiritu soov inimesi aidata – kuidas muidu jõudis ta tippaegadel vastu võtta kuni 40 abivajajat päevas? Neiupõlves olnud Lainel unistus arstiks saada ja ehkki kooliharidust omandas ta pelgalt kuue klassi jagu, ei takistanud see tal unistust teoks tegemast. Isegi mõned doktorikraadiga tohtrid kirjutasid patsiendile saatekirja Kaika Laine juurde! 

Nooruses põetud raske haigus võis olla pöördepunktiks, mis viis Laine vaimsele ärkamisele. Psüühiline kirgastumine läbi kannatuste on oluliseks motiiviks paljude tuntud ravitsejate ja prohvetite eluloos. Surmavallast naasnuna näevad inimesed elu ja inimesi uutes toonides. Kui Lainet siia ilma aidanud ämmaemand noorukesele tüdrukule ütles, et märkas tema otsa ees ravitseja märki, oli Laine saatus määratud. Kulus veel mõnda aega, enne kui Laine ränga postiljonitöö kõrvalt hädalisi aitama hakkas. Tema „arstikarjäär“ kestis ligi pool sajandit. Abi sai selle aja jooksul umbmäärastel hinnangutel 70 000 inimest, vahest rohkemgi. 

Kaika Laine maailmapilt näikse olevat segu kristlusest, arhailisest ravitraditsioonist, paganlusest ja veidi ka new age’ist. Laine hakkas aktiivsemalt ravima kuuekümnendail, kui new age’i ideed maailmas tasahilju tärkasid. Hilisemal ajal sensitiivide ja teadmameestega kokku puutudes omandas ta ilmselt juba rohkem new age’i mõisteid, mida ta oma mitmekihilisse ilmakäsitlusse põimis. Seejuures esindas Kaika Laine oikumeenilist kristlust – olles ise luterlane, pidas ta õigeusu kirikut väga väekaks ning – nagu raamatust selgub – oli ka Itaalia reisil paavsti nähes emotsionaalselt vapustatud. 

Kaika Laine suhtles inimestega vabalt ja sõpru oli tal palju. Venelasedki ju hõiskavad, et parem 100 sõpra kui 100 rubla. Ometi kujunesid Laine viimased eluaastad õnnetuks. Ta ei leidnud seda hoolitsust ja mõistmist, mida ise oli teistele küllusesarvega jaganud. „Ravitseja ei saa ennast aidata,“ nentis ta ise. Siin avaldub Laine eluraamatu kohutav kurbloolisus. Omas kategoorias oli Laine suur staar, kelle sära ja aupaiste sisse nii mõnigi untsantsakas end libistas. Mitmest „Kaika Laine inimeste“ loost jääb kõlama nukker kaja – imeväärne naine, kes oli pidevalt sõpradest ümbritsetud, lahkus ometi hingelises üksinduses. Paljud kirkad tähed kustuvad väga vaikselt… 

Lisan lõpetuseks kaks seika oma elust. Minu ainus otsene kokkupuude Kaika Lainega jääb üheksakümnendate algusesse, kui ma pisikese põnnina tema „vastuvõtul“ käisin. See kauge mälestus on udune, peaaegu unenäoline, kuid hämu seest kerkib selgelt esile üks valge ja rõõmus tädi. Just need elemendid – puhas valge ja sillerdavalt rõõmus – seisavad tänini mu vaimusilmas, kui kusagil Lainest juttu tuleb.

Rohu tegemist oodates pidin väikest küünalt põletama. Pooleldi ärapõlenud küünalt hoidsin öösiti padja all. Mulle määratud rohuks oli suhkur, millele tuli enne söömist kolm korda peale puhuda. Huvitaval kombel kasutaski Laine rohtudena peamiselt valgeid aineid: suhkur, sool, viin, rasv, ja vahel ka kuldseid produkte, nagu mesi või päevalilleõli. Minusugusele põngerjale oli suhkur muidugi igati meeldiv rohi. 

Teine juhtum leidis aset 1996. aasta talvel. Minu klass sõitis ametlikule visiidile Kaika algkooli, mis praeguseks juba ammust aega suletud. Buss – vana nõukogude küna – ei pääsenud järsust Kaikamäest üles. Rattad vurisesid libedal lumel, aga tolku ei midagi. Olime kinni. Mu klassivennad, kes olid loomulikult silmini tarkust täis nagu kõik üheksa-aastased, hakkasid arutama, et poleks tohtinud sõidu ajal nõiast rääkida. Kui nõiast räägid, läheb kehvasti. Aga mina teadsin, et selle arvamisega panid nad küll mööda. Kaika Laine pole ju mõni Baba Jaga või Hansu-Grete loost tuttav kannibalistlik vanamoor. Laine on hea ravitseja! Vanaema ütles, tema teab. 

Laine on taevastele radadele siirdunud, kuid legend temast särab maa peal edasi. Minu kodukandi inimestele – ennekõike vanemale põlvkonnale, kelle meeltes on säilinud veel Laine ajastu vaimseid kübemeid – on temast saanud vaat et pühak, kellega seotud paiku ja esemeid kummardatakse. Ja kavatsen minagi lähemas tulevikus võtta ette palveretke Kaikamäele, et istuda sealsel heade mõtete pingil, mille Vahur Kersna mullu sügisel Laine auks valmistada lasi. 

Ravitsemise alal Lainel järglast pole, kuid tema retseptid on alles – nendest ta saladust ei teinud. Raamatust selgub, et kassiaasta sõnnil oleks kasulik juua jasmiiniteed. Horoskoopidest ma suurt lugu ei pea, kuid kassiliku sõnnina võiks jasmiiniteed proovida küll. Isegi minu akna all õitseb kevaditi valgete õitega jasmiin. Küllap pole see juhus.

Ülipõnev ja väga rase

Iga lind kiidab oma sulgi ja iga libu ülistab ikka oma… Nojah. Turumajanduslikes oludes peab viimne kui üks turul konkureeriv hing välja mõtlema strateegia, kuidas pakutavat toodet või teenust müüa. Mina õppisin koolis seda, et reklaam on hästi öeldud tõde. Aga lauskiitus on kahtlane. Pöörased superlatiivid on paraku imbunud ka ajakirjandusse, kus käib võitlus iga kliki ja silmapaari eest. Reegel number üks algajale leheneegrile ja reklaamikirjutajale: mida rohkem õnnestub vahtu üles kloppida, seda parem. 

Televisioonis ei näidata enam ühtegi põnevat ega populaarset filmi, on ainult ülipõnevad ja ülipopulaarsed. Sääraste omadussõnadega kullatakse üle ka igavad seebikad ja „hittsaated“, mis pole eales vaadatumate saadete esikümnesse jõudnud. Ülistuskõnedega paistab eriti silma Kanal 2, kes kuulutas mõne nädala eest, et ülipopulaarse Türgi seebika asemel hakatakse näitama veelgi populaarsemat seepi. Kohe hirm tuleb peale. Aga ega TV3-e geeniused saanud vastu paugutamata kapituleeruda: nemad teatasid, et lasevad ekraanile kah ülipopulaarse seebisarja, milles mängib maailma kauneim naine! Loomulikult ei unustatud märkida, et sari on ülipõnev. Paistab, et kommertskanalite reklaamikirjutajad põevad ülirasket suurushullustust. 

Mõned pealkirjad sporditandrilt:
Ülipõnev lõpplahendus: Lietuvos Rytas langes dramaatiliselt Euroliigast 
Ülipõnev VIII Viru-Nigula karikasarja III etapp! 
Red Bulli piloot [Sebastian Vettel] lõpetas ülipõneva Brasiilia GP kuuendana 
Ja midagi ka akadeemilise maailma esindajatele:
Ülipõnev pagulasteemaline loengukursus ülikoolides 
Ajaloolastele:
Ülipõneva ajalooga maa [Liibanoni] religioosne maastik on tõesti kirju. 
Majandusteadlastele:
Tallinnas tuleb ülipõnev börsipäev. 
Ilusalongi pidajatele:
Käimas on ülipõnev küünedisaini võistlus.
Ja kõik lapsevanemad, palun tähelepanu:
Ostes oma lapsele selle ülipõneva mullitaja, võid segamatult rannas päevitada, lugeda raamatut või võistelda oma mudilasega kõige suurema seebimulli puhumises. 
Tänan, ei.

Guugeldan veidi ja mis ma leian? Veel mõned ülipopulaarsed pealkirjad internetist:
Ülipopulaarne programmi Euroopa Noored tutvustav koolitus „Appetiser“ Lätis. 
Ülipopulaarne Ewert and The Two Dragons annab Rock Cafes lisakontserdi 
Alustab ülipopulaarne Tervikliku Naise loengusari 
Saaremaa on turistide seas ülipopulaarne. 
Teleekraanilt tuttav fitnessvöö on ülipopulaarne terves maailmas. 
Olympicu aktsia on ülipopulaarne 
Jüri Pino väidab, et ülipopulaarne töörassimine on muutunud nõmedaks ajatapmiseks.

Olgu, aitab ajatapmisest. Pöördun siinkohal hoopis günekoloogide ja ämmaemandate poole, sest juba hulk aega on mind painanud küsimus: millal on naine väga rase? Meedias ju kirjutatakse: 

Väga rase tippkulturist tõstab jõusaalis rasket kangi. 
Väga rase Birgit käis tipptenorit kuulamas 
Väga rase Kim Kardashian riietus üleni musta 
Väga rase hertsoginna Kate istutas täna puu!

Oma mehearu appi võttes oletan ma, et natuke rase naine on see, kes alles äsja eostati. Kas väga rase ja ülimalt raskejalgne naine on üheksa kuud last kandnud või tuleb teda juba superrasedaks nimetada?

Monumendi kõigutamine

„Kui purustate monumente, jätke pjedestaalid alles – neid läheb alati tarvis,“ annab poola poeet Stanislaw Jerzy Lec hüva nõu. Eesti kultuuris on monumente, mida vahetevahel kõigutatakse ning üks selliseid on Sirp. Sirbi ümber kobrutav skandaal paistab siit kaugelt matsimättalt vaadatuna järjekordse jaona sarjast „Võim ja vaim“. See sari on kestnud Sumeri ja Egiptuse tsivilisatsiooni algusaegadest alates ning lõppu ei paista kusagilt. Tüütum kui „Vaprad ja ilusad“! Aga ühiskond on kord juba vastanditele üles ehitatud ning erimärgiliselt laetud osakesed tekitavad särtsu, mis pidavatki elu edasi viima. 

Vaba vaim on võimule tülikas – kurb fakt, mida tõestasid ka läinudsuvised Pärnu festivali dokfilmid (Tühi võim ja vaimunärimine). Vaim on midagi kõrgemat ja puhtamat, müstilisse „sealpoolsusesse“ orienteeritud, sakraalse iseloomuga ürgelement. Võim seevastu toimib „selles ilmas“, opereerib pigem käesolevate materiaalsete ressursside kui üllaste põhimõtetega, ta on midagi profaanset, argist ja igavat. Inimesed, kes liiguvad ühest vallast teise, ei pääse plekitu särgiesisega. Kui poeedist saab poliitik, tunnevad vaimuinimesed end reedetuna. Hoiatavaks näiteks on Paul-Eerik Rummo, üks endisaegsetest vabaduslaulikutest, kellele pole parteisõdurite armeesse astumist endiselt andestatud. Lennart Meri oli aga omapärane erand. Tema suutis olla silmapaistev lüli kultuurirahva ja võimuringkonna vahel. 

Võim vajab oma otsuste seadustamiseks kirjasõna. Ei piisa Riigi Teatajast. Vaja oleks õigele poole kallutatud meediaplatvormi. Üks väikese tiraažiga kultuurileht selleks esmapilgul ei sobi, kuid marused intriigid näitavad, et Sirp polegi nii marginaalne ja märkamatu väljaanne, nagu enamjaolt näib. Sirp ei ole pelgalt kultuuriline alussammas, vaid sümbol. Sirbi kaudu mõtestatakse tähtsaimat maavara, mis Eestil on – kultuuri. Kes kontrollib kultuuri, kontrollib rahvast. 

Vandenõuteooriaid on muidugi tore arendada, aga Sirbisaagast paistab välja teinegi pöördelistele aegadele omane nähtus. See on noore põlvkonna mäss vanade vastu. Jaan Kaplinski märkis, et Sirbi kaaperdamise taga kangastuvad vene ja itaalia futuristid, kes saja aasta eest varasemad kultuurisaavutused väärtusetuks kuulutasid. Ka nooreestlastel olid pirakad ambitsioonid. Kisume maha vanad ja räämas monumendid ning ehitame asemele uued ja ägedad! Sirbile on juba mõnda aega ette heidetud teatavat hallust, mistõttu oleks mõistlik anda noortele (ja mitte enam nii noorele Kenderile) aega värve segada. Boheemlaslikest lätetest voolama hakanud Müürileht on vahepeal saanud mullahõngulisele Sirbile väga tõsiseltvõetavaks konkurendiks. Eks näis, kuhu revolutsiooniline kultuuriajakirjandus välja jõuab. (Akadeemiline vorm see igatahes ei ole.) 

Ajalugu räägib paraku sedagi, et revolutsioon sööb oma lapsed ja nii mõnigi mässaja lõpetab võlla- või ristipuus. Küllap pääsevad peagi „vanameelsed“ vaimujõud jälle Sirbi manu ja asuvad seda omatahtsi tüürima. Kuid jäägem optimistlikuks – provokaatorid toovad kultuurivallale üksnes kasu, sest kultuurgi vajab aeg-ajalt raputamist, kasvõi selleks, et mõned unised vabakutselised üles ärkaksid. Kultuuriajakirjandus pole igatahes enam endine. Ja kes oleks võinud arvata, et Sirpi ka pärast laulvat revolutsiooni ummisjalu lugema tõtatakse?! Mis revolutsioon meil siis praegu käib, ah?

Taevalikud paleused ehk kust leida naist?

Mõned päevad tagasi komistasin netidžunglis kolades kogemata ühe meestele adresseeritud suhteteemalise artikli otsa. Nagu miljonites teistes sama valdkonna kirjutistes polnud selleski midagi uut ega huvitavat. Ikka need ehalkäimise jutud, ainult et 21. sajandile vastavalt nilbemas sõnastuses. Erinevalt looduse moraalikoodeksit järgivatest loomaliikidest eelistab inimene paarituda aastaringselt. Seetõttu treivad ka „suhteeksperdid“ artiklikesi olenemata sellest, kas väljas lõõskab päikene või lõikab pakane. 

Suhteteemaliste artiklite juurde siginevad kommentaarid on tihtipeale huvitavam lugemismaterjal. Eks kommentaarinurgaski kipuvad korduma samad rõõmud ja mured. Huvi pakuvad pigem isiklikud lood, mida anonüümsuse kattevarjus jagatakse. Lõpmatuks murekohaks paistab olevat sobiva partneri leidmine. Kellel pole „eksidega“ vedanud, kes pole toda teist poolt eluilmas leidnudki. Toon siinkohal ära ühe 25-aastase noormehe kommentaari, mille põhjalikkus näitab probleemi tõsidust ning mis esindab suure tõenäosusega ka paljusid teisi noori Eestimaa kodanikke, soost sõltumata: 

20-ndad poole peal ja ikka pole voodisse jõudnud. Käid trennis, tööl, vorm võiks vb gramm parem olla. Haridus ka on ning raha pole probleemiks. /…/ Kõige koomilisem on see, et pole ka tüdruksõpra olnud. /…/ Kus on normaalsed naised? /…/ 

Ei ole ma peoinimene, ei ole alkomuret, isegi ei suitseta – no vinks-vonks, aga ikkagi näed… ikka üksi. Kinos käin ka, aga kuidas kinos tutvuda? Kõik jooksevad viimasel minutil saali ja hiljem kiiresti-kiiresti saalist välja. Minna üksi kinno ja hakata kõrvalistujaga juttu ajama kui need esimesed reklaamid on ennem filmi algust? Niipalju kui olen muuseumis käinud, siis paljud on seal nii omaette ei soovi segadagi ja kui miskit ütled, siis ignoreeritakse või krimpsutatakse nina… Teater – kes sinna üksi läheb. Ja enamik siiski kaasaga seal. 

Tundub jah, et ei ole ma selle õigega kokku jooksnud, aga kus temaga kokku joosta üldse? Klubist neid ei leia, eelpoolmainitud kohad ka kahtlased – võib küll näkata, aga väga ebatõenäoline. Oehh, kohe raske. 

Või on mul see, et ma olen teiste inimeste läheduses ja kui vaja pikemalt koos olla, täiesti nii, nagu ma olen. Ei mingit petlikku mina, ei mingit eneseupitamist või teesklemist, et olen keegi teine. Ei ole midagi võltsi. Tundub, et tänapäeval ehmatad vist peaaegu kõik aususe ja otsekohesusega ära. Vist otsitakse midagi ideaalset, aga kuna soovitakse võltsi ja ise ollakse võlts, siis tegelikult teist inimest polegi näha, kes selle fassaadi taga võib peituda. Seepärast vist see partnerite vahetus toimubki 20ndates nii massiliselt, või praegu võib vist öelda, et isegi 10ndates… 

Mis sa oskad kosta? Näib, et meie aja inimesed, kelle jaoks suhtlus selle erinevates vormides ja väljundites on sama normaalne nagu sissehingatav õhk, ei suuda ometi tekitada püsivamaid kontakte. Vaarvanemate aegu said ühe küla poiss ja teise küla tüdruk simmanil kokku, semmisid väheke ja juba oligi laulatuspäev käes. Pere tuli ju nii ehk naa luua. Ei olnud ennevanasti kellelgi aega katsetada ja proovida – vaatame, mis sellest suhtest välja tuleb! Kõige tähtsam oli laste saamine. Abieluaastate jooksul sai nii mõnelegi naisele ja mehele selgeks, et nende liit on saatanast, kuid lahutus oli paljude jaoks häbiasi. Lahutas rohkem linnarahvas, maal oldi kannatuste ja raskustega harjunud ja need pidid ka abieluga kaasas käima. Mis ei tapa, teeb tugevamaks, või kuidas? 

Heaoluühiskonnas ei ole kannatustel kohta. Pere loomine ei ole suhetes eesmärk number üks. „Õiget“ otsides otsitakse õnne, naudingut, emotsionaalset tuge. Nagu ka eelmainitud anonüümne noormees ütles: otsitakse ideaalset. 

Ma ei lasku süvafilosoofiasse ega küsi, kas ideaalset inimest – naist või meest – on olemas. Inimese enda rahutu teadvus teeb ka paradiisist põrgu ja esialgsest ideaalpartnerist võib ühe nipsuga saada jobu, siga, nõid või psühh. Isegi kui asendada „ideaalne“ tsipake lahjema „normaalsega“, jääb igatsuste sisu samaks. Ikka õhatakse taevaliku paleuse poole. Väikeste kiiksude ja vigadega on raske leppida – eriti siis, kui kõrvutada virtuaalmaailma tegelikkusega. Ekraani taga on kõik inimesed imeilusad, lahedad ja põnevad. Tegelikkuses… 

Tahaks hoopis küsida: kas me oleme piisavalt ausad? Ausad iseenda ja teiste suhtes? Igaüks peaks sellele mõtlema. Aga ausus ei ole nõrkadele. Iseendaks olemine nõuab roostevabast terasest selgroogu. Kuid seda imetlusväärsemad on ausad inimesed! Ja ometi – neid peljatakse. Maski varjus on ju mugavam elada. 

Vahest peaks kaaskodanikega suheldes kriitikal volüümi vähemaks timmima. Milleks näha vaid vigu? Mina olen oma senise lühikese elukese jooksul avastanud, et eelarvamused ei tule suhetes kunagi kasuks. Võib-olla peaks inimesi rohkem usaldama? Aga keda tasub usaldada, et mitte haiget saada? Küsimused on vastuste otsimiseks. Kel janu, sel jalad, ütles vanarahvas. Kellele üksindus piinu valmistab, leiab viimaks leevendust, egas head mehed ja naised pole ilmast otsa saanud. Tuleb vaid ise olla piisavalt „hea“, et mõnda neist ligi meelitada. 

„Ja kust siis naisi leida?“ küsib mõni lugeja. Mispärast sa seda minu käest küsid?! Kanu tuleb otsida õrrelt, küllap ka naised kusagil pimedas lae all kükitavad!

Moest läinud tuhkatriinulood

Kahekümne viie aasta eest valiti suure õhinaga esimest sõjajärgset Miss Estoniat. Publikuhuvi oli tohutu. Tol ajal ei tulnud vist kellelegi pähe, et tegemist on üksnes palaganilaadse meelelahutusüritusega. Eesti esikaunitari valinud kohtunike brigaad koosnes paljuski meie kunsti, kirjanduse ja filminduse suurkujudest, mistõttu kvalifitseerus missivõistlus vabalt kultuurisündmuseks. 

Ajad muutusid ja üheksakümnendail tekkis nii palju kõiksugu missivalimisi, et avalikkuse huvi nüristus. Käesoleval sajandil ei tehta Miss Estoniatest enam väljagi. Miks siis? Küllap leitakse glamuuri ja elegantsi mujalt. Kuid ennekõike paistab kohaliku missinduse pankroti põhjuseks olevat ühiskondliku psühholoogilise ja emotsionaalse seisundi muutumine. Tuhkatriinulood ei ole enam moes. 

Eesti taasiseseisvumine on samuti omamoodi Tuhkatriinu lugu, kus kõrgest soost heasüdamlik iludus (Eesti) langeb kurja kasuema (Nõukogude Liit) ja võõrasõdede (sovetlikud immigrandid) türannia alla. Viimaks õnnestub aga üllal neitsil haldjast ristiema (USA) abiga taastada oma endine staatus ja abielluda nägusa printsiga (Euroopa Liit). Üleminekuajal tunnetati seda ürgset lugu kollektiivselt ning selle tunnistuseks on ka Ladina-Ameerika seepide hiigelmenu. Juba millalgi kaheksakümnendate lõpus, kui perestroika täistuuridel pöörles, hakati vene telekanaleil näitama Ladina-Ameerika teletoodangut. „Lihtsalt Maria“ sai vaat et legendiks (mina õppisin tänu nimetatud sarjale ära esimesed venekeelsed sõnad…). Sellele järgnes ETV eetris „Metsik roos“, mille tunnusmeloodia on tänu Kuldse Trio teravmeelsele kaverile igavikulise kuulsuse saavutanud. Vasttärganud kommertskanalid hullutasid vaatajaid Tahmanägude ja kõikvõimalike mitte-lihtsalt-Mariadega. Nagu näha, polegi Tahmanäo ja Tuhkatriinu vahel enam põhimõttelist erinevust. Semiootiliselt kuuluvad telenovela’de kannatavad neiud samasse kategooriasse rahvusvaheliselt tuntud Cendrilloni ja Aschenputteliga. 

Ladina-Ameerika ühiskonnad on üldiselt väga kontrastsed ning sotsiaalsed lõhed sügavad. Neist asjaoludest johtubki sealsete Tuhkatriinude aktuaalsus. Vaestele ühiskonnakihtidele pakub psühholoogilist rahuldust elada kaasa matsiplikade imelisele saatusele. Ka missivõistlused järgivad todasama tuhkatriinulikku stsenaariumi: tüdruk „meie seast“ kroonitakse kuningannaks. Isegi puruvaesest agulirotist võib saada muinasjutulises rikkuses kümblev kõrgeausus. Pole juhus, et üleilmsed missivalimised on samuti just Ladina-Ameerika riikides võrdlemisi populaarsed, samas kui suhtelist heaolu nautivad eurooplased ja põhja-ameeriklased sääraste ürituste peale vaid õlgu kehitavad. 

Nõnda siis tulebki tunnistada, et ka eestlased on tuhkatriinulugudest välja kasvanud. Oleme vabad ja mitte just ülearu vaesed. Kõrvitsad on tõldadeks muudetud ja kristallkingakesed vedelevad pangalaenu eest soetatud baldahhiinvoodi ees. Sellises mugavuses võib pilgu vahelduseks „Tuhande ja ühe öö“ eksootikale heita, et hakata tasapisi harjuma islamiseeruva maailma kommetega.