23. november 2022

Hädä mudsu peräst

Propaganda tsängu otsa või egäüts trehvädä, olku riigikõrd sääne vai määne


President Karisõ Alar kõnõlõs ütesttüküst, ku tähtsä om tuu, et mi rahvas olõssi egä kandi päält haritu. Viil inne Kadriorgu minekit käve tä vällä väega uhkõ plaani: eestläse piät joudma Õuruupa viie kõgõ targõmba rahva sekkä. Kah’us unõt’ riigipää är üte valusa tõtõas’a. Mudsu ei olõ ju hindä tetä!

Eestläse ei olõ muiduki määnegi kanakari, haridusõga om meil peris häste. Joba 19. aastasaa lõpun mõistsõ inämb ku 90% maarahvast lukõ ja 77% kiruta. Seo oll’ muu ilmaga võrrõldõn kõva tulõmus. Rahva harimisõ iist kandsõ vastust lutõri kerik, selle et tuu jaos oll’ tähtsä, et egä mats ja pops mõistas umal käel pühäkirjä lukõ. Muialpuul tsaaririigin, kon valits’ õigõusk, oll’ sais peris ikunõ.

Pixabay

Ku verevä 1917 võimu haardsõva, avast’ Lenin, et kommunistligu sisuga aolehti es olõki väega mõtõt trükki, selle et inämb ku puul vinne lihtrahvast es mõista esiki A-d ja B-d kokku viiri. Õkva tull’ krõpõ käsk tüüliidsile ja talurahvalõ kõrrapäält kirätarkus selges opada. Nii juhtu, et eestläne opsõ lugõma jumalasõna mõistmisõs, a vindläne tuuperäst, et tä saasi arvu propagandast. Ei massa imestä, mille ka seo ilma aigu suurõmb jagu vinne rahvast iks uma riigimeediä võlskuisi usk. Põlvõst põlvõ hoit Vinne võim ummi alambid tõõst nii kavvõn ku saa.

Õnnõtusõs või egäüts propaganda tsängu otsa trehvädä, olku riigikõrd sääne vai määne. Valimisõ omma ussõ iin. Mitmõn parteikontorin joba mõtõldas, kuis valijal seokõrd silmä ja suu niimuudu täüs võlssi, et tuu esi arvugi ei saas. Tark inemine ei olõ hää valija. Tä tiid ja mõtlõs pall’u ja küsüs säändsid küsümüisi, miä tegevä „ausalõ kandidaadilõ” õnnõ tüllü. Tark ei lää häste õngõ, noh! Lihtsämiilne valija om seovasta poliitigu jaos nigu taiva kingitüs. Lupat timäle paari sendi iist vai peris ilma massulda elektrit ja tuu vaesõkõnõ, korgõst leevä- ja piimähinnäst oimõtus pestü, nakkaski mõtlõma, et tulõ anda helü nailõ lahkõ käega häätegijile.

Paistus, et lihtsä meelega inemiisi om ülepää väega pall’u. Kõik aig kõnõldas meediän, kuis kiäki kandsõ suligu arvõ pääle hääst pääst tuhandid eurosid. Mõni kelm mäng himulist peigmiist, tõnõ pangatüütäjät, kolmas kullõrit. Küländ sakõstõ saadõtas arvudi vai telefoni pääle õngitsuskirju, kon üteldäs, et kirä saaja om võitnu perädu suurõ rahaunigu vai kiäki tutva om vällämaal hädän. Sisu või olla nail esisugumanõ, a mõtõ om sama: saada rahha! No kiä sis saat võhivõõralõ uma vaivaga teenitü veeringu? Tulõ vällä, et säändsid iks jakkus.

Mi riigin toimõndasõ esiki peris säädusligu rüüvli, kipõlainu andja. Koolin opatas kül, kuis intressi rehkendä, a sis, ku rahahädä kasus üle pää, lätt tuu meelest. Mõni trehväs väega hallõlt ora otsa ja pruuv vana lainu vahtsõga kinni massa. A võlg nõsõs nigu koogitainas. Ku esi ei mõista uma rahaga ümbre kävvü, kül sis rüüvli avitas.

Parasta ei olõ tan midägi. Hummugust õdaguni lahmas saast torust teedüst, tuud om nii pall’u, et ei saaki inämb sotti, mis õigõ vai võlss. Uma mudsu pääle ei saa kõik aig luuta. Targõmbid tulõ iks kullõlda, sis saat esi kah targõmbas. Tuud tulõ kül meelen pitä, et egä ravvatükk, mis helkäs, ei olõ viil kuld ja egä illus jutt ei olõ tõtõ.

Seo jutt ilmu kõgõpäält Uman Lehen märdikuu 17. pääväl