Mäng, mida ei võideta

Enamik laule kõnelevad armastusest. Kõik armastuslaulud on kurvad, isegi siis, kui need kõlavad mažooris. Elu on mäng, kus tehakse panuseid armastuse heleroosades pennides ja inimene seda mängu ei võida. Armastus, olgu see nii võimas, väärtuslik ja püha kui tahes, ei võida kunagi. Surm võtab meilt need, keda armastame. Vikatimees võidab. Ainus, mis jääb, on peotäis murtud südame kilde. Sellepärast ongi armastuslaulud kurvad.

Mäletan hästi seda päeva, kui kuulasin esimest korda hollandlase Duncan Laurence'i laulu "Arcade". Ei osanud midagi oodata. Olin esimestest taktidest peale lummatud. Kolm minutit hiljem - see möödus nagu silmapilk - istusin ja vahtisin enda ette. Pea oli täiesti tühi, keset puhast vaikust kõlksatas vaid küsimus: mis see nüüd oli? Kulus veel mõni hetk ning mühinal saabus vaimustusest pulbitsev vastus: meistriteos! Ei meenugi, et mõni lihtne poplaul oleks minus sellise reaktsiooni esile kutsunud. Aga vahel juhtub, et levimuusika kommertsidžunglis võrsub sekvoia mõõtu taim, mille peenike juureharu ulatub otsapidi kunstimaailma.

Mõnel laulul on hing sees, mõnel mitte. "Arcade" on hingega. Sütitab emotsioone ja kõditab mõistust. Naasuguste laulude kohta öeldakse tavaliselt, et liiga hea Eurovisiooni jaoks. Ma ei uskunud kuni viimase hetkeni, et "Arcade" võidab. Hääletus võttis veidraid pöördeid, jätkus üllatusi. Ent viimaks võis Duncan Laurence võidukarika pea kohale tõsta.

Viimane kord oli Holland võitnud siis, kui Euroopat lõhestas raudne eesriie, vanad kommud olid veel kõbusad ja disko hullutas teismelisi - 44 aastat tagasi. Võit tuli raskelt, kuid rasked võidud ongi need kõige magusamad. Hollandile andsid punkte kõigi võistlusel osalenud maade televaatajad. Laul jõudis kohale, kõnetas miljoneid. "Arcade" võidutses Iisraelis, pühal maal. Ka see tähendab midagi.

*

Duncan ütles, et ta kirjutas selle laulu oma surnud sõbra mälestuseks. Tema sõber ei jõudnud kinni haarata armastusest, mis oli kohe ta südame lähedal. Armastus pudenes peost, kuid ta ei kaotanud korrakski lootust, et võidab selle tagasi. Nii ei läinud. Surm sai ta enne kätte. Vikatimehele meeldivad kõik inimesed, ka noored ja rumalad.

Mõnikord on kogu maailm korraga nii segane. Me ei tea, mis saab neist, kes meie seast lahkuvad. Ei tea sedagi, mis meist endist saab. Kuhu minna, mida teha? On vaid murtud südame killud, neistki osa kaotsi läinud... Meel on nagu võõras maa. Inimene kardab seda, kelleks ta on saanud. Väikelinna poiss suures arkaadis, suures mängusaalis... Tahaks maha neilt ameerika mägedelt. Ei taha enam mängida mängu, mida ei ole võimalik võita.

"Arcade'i" video on omaette kunstiteos. Lugu. Selle loo alguses ja lõpus näeme lauljat looteasendis sügaval vees. Lihtsureliku algseisund. Ürgne üsk. Elu sai alguse veest. Inimene saab alguse ema üska kogunenud veest. Iga kord, kui inimene sünnib, saab maailm uuesti alguse. Maailm on alanud miljardeid kordi ja sama palju kordi ka hukkunud.

Vahel peab murtud südame sunnil minema tagasi sinna, kust tuldi - nähtamatusse üska, iseenda tunnete, aimduste ja vaistude tumesinisesse ookeanisse. Tuleb murtud südame killud kokku korjata - needki, mis paiskusid universumi teise otsa - ning edasi elada, usku kaotamata edasi armastada. Ehk on siiski õigus neil, kes ütlevad: armastus on surmast vägevam? Ei tea. Veab neil, kes loodavad.

Igaviku ees on inimene alasti, õrn ja kergesti haavatav. Pimeda sügaviku kohal helgivad valguskiired. Inimene sirutub ikka nende poole. Ei ulata haarama, kuid ei jäta jonni. Ta tõuseb pinnale. Sünnib uuesti. Elab jälle.

Öös helgib valgus. Lootus.

Mängime edasi.

Miks nad laua peale ronivad?

Ajakirjandusest võib hirmuäratavalt sageli lugeda lauljatest ja näitlejatest, kes esinevad lavalaudadel. Võtab kukalt kratsima. Tavaliselt ronitakse laua peale purjuspäi, kui viin odavalt käes ja labrakas liiale läeb. Mis meie interpreetidega ometi lahti on?

Guugeldus annab seitse tonni kurbi näiteid. Sünne Valtri kingadesse astuv Regina Sundejeva hakkab pättide püüdmise asemel lavalaudasid vallutama. Kuramaaž lavalaudadel. Lavalaudadel rokkiv psühhiaater. Silvia Ilves rokib sünnitustähtajalgi veel lavalaudadel. Venemaa teatrimaailma tipptegijad säravad sügisese Tallinna lavalaudadel. Lavalaudadel tantsisid Brasiilia kaunitarid. Lavalauad on C-Jami noorima liikme Miku jaoks justkui loodud. Lavalaudadel ajalugu tutvustamas. Koolitund lavalaudadel võttis võhmale.

Pixabay

Kuigi enim on Lauri tuntud näitlejana, on ta katsetanud kätt ka lavastajana ning tammub lavalaudasid ka folkbändi Ukerdajad solistina. Rein ja Ott on ühiselt esitanud nii Ruja loomingut, kui toonud lavalaudadele rokkooperi. Edasine lavalaudade tallamine (nüüd juba diplomeerituna) jätkus loomulikult Tallinna suurtes teatrites. See juhtus neil samadel lavalaudadel. "Noor Eesti" välgutab lavalaudu. Poisid on energiat täis ja valmis lavalaudu kuumaks kütma!

Briti industrialiäss Pitchshifter jagab Londonis lavalaudu Eesti bändiga. Teater on tegutsenud juba 1961. aastast ning selle lavalaudadel on kõndinud ka sellised maailmakuulsad nimed nagu Robert de Niro, Harvey Keitel, Billy Crystal ja Danny DeVito. Hendrik Sal-Saller kulutab Õllesummeri lavalaudu 33. korda. Tartu akadeemiline meeskoor võimaldab osaleda laulupidudel ja koguda elamusi välismaistel lavalaudadel.

*

Nagu näha, pole laua peale saatmise eest keegi kaitstud. Laual kõnnitakse, tammutakse, kurameeritakse, rokitakse, kogutakse elamusi ja antakse isegi koolitunde. Lauda tallatakse, kulutatakse, jagatakse kollegidega ja vahel ka köetakse. Ennevanasti vallutasid muusikud südameid, nüüd hoopis laudu. Elame laudade ajal!

Laua peal laulda pole sündsam kui haua peal. Aga saunas võib lavalaudadel lõõritada ja koomuskit teha küll. Tšello või trombooniga ei tasu siiski sauna tormata, seal musitseeritakse ikka korralike kasevihtadega. Jätku leili!

Kaksteist kuuske

Mets lõhnab magusalt. Toomingad õitsevad. Soe mahlakuu on puud varakult haljendama pannud. Iga samm krõbiseb, praksub ja sahiseb. Täpselt viisteist aastat tagasi pistsin mulda kümneid ja kümneid okaspuumudilasi. Vaevu põlvepikkustest kuuskedest ja mändidest on sirgunud uhked mürakad. Omatahtsi on nende seltsi astunud üks kena kask ning pronksjate lehtedega kibuvits. Hulk lepavõsukesi uudistavad aralt rohetades käbidega ülekülvatud metsaalust.

Kunagi oli siin karjamaa, kus müttasid Tähik, Mustik, Kirsi, Kellu, Mirri ja kes kõik veel. Nüüd on see Reinuvaderi ja Haavikuemanda luksuslik apartement. (Või restoran - kui viimane saab esimese õhtusöögiks.) Ja näh, anonüümseks jääda sooviv põder jättis talvel ühe kinnikasvanud sipelgapesa sisse oma võimsa sõrajälje. Ei tea, mis ta siit otsis?

Pedajate otsas kõlgub tihti orav, selle metsa kuulsaim trapetsiartist. Vana vigurivänt pätsas ära kõik tammetõrud, mida mullu sügisel metsa alla külvasin. Alles hiljuti sai kusagilt loetud, et vanasti tähendas "raha" eesti keeles oravanahka. Käbikuninga nahk oli sedavõrd hinnas. Mõistagi võisid orava nahast kasukat lubada endale vaid purujõukad ülikud. Alles palju hiljem hakati ka münte ja paberkupüüre rahaks nimetama. Mis oraval viga - tal raha kogu aeg seljas!

Istutasin sel põuasel kevadel juurde kaksteist kuuske. Leidsin nad karjakopli servast, kaskede ja pajude alt. Vooderdasin iga kuusejuntsu uue elukoha kompostist toodud rammusa mullaga, väetiseks puistasin lõkkeasemelt kokkukraabitud tuhka. Vihmavee asemel pidid nad kustutama janu roostekarvalise ojaveega. Hea, et pisike ojajupats siinsamas lähedal voolab.

Päikesekiired kiiguvad noorte kuuskede okstel. Kuused on ristitud ja õnnistatud. Õhkkond on rõõmus ja pidulik, kõlab lehelindude tervituslaul. Männikoore alt immitseb imeliselt lõhnavat vaiku, olgu see uutele igihaljastele seltsilistele  kingituseks.

Näe, kollane liblikas tuli kuuskede katsikule!