Head nisadepäeva!

Rinnad on rannad ja linnad

Olen maal sündinud ja kasvanud, mistap teadsin juba varakult, et lambal on nisasid kaks, lehmal neli, koeral kaheksa ja põssa-emmel nii palju, et ei jõua kokku lugedagi. (Selguse nimel olgu öeldud: vähemalt 12.) Nisa on emaduse tähis, umbes midagi sellist, nagu pagun sõjaväelasel. Siga on hästi tubli ema, looduselt lausa kuhjaga paguneid saanud. Ka rottidel pidi vähemalt tosin nisa olema. Aga emane inimene peab kahega leppima. Inimene pole lihtsalt piisavalt tubli sigija.

Joos van Cleve "Neitsi Maarja lapsega".
Teos on loodud 500 aastat tagasi.

Võru keeles tähendab nisa ühtlasi rinda. Öeldakse: "kae, tuul naasõl omma suurõ' nisa'!" Enam-vähem kõik lapsed on nisa/rinda saanud. Rind on eluallikas, rinnapiim iga imetaja esimene toit. Ema ja imetamine pärinevad samast tüvest, need kuuluvad lahutamatult kokku. Sellega seoses meenub, et Imaveres ("ema juures") asub piimandusmuuseum. Mis tore kokkusattumus! Imetama, imema, imestama, imetlema... Eesti keel on imeline. Eesti keel on emaline!

Ometi peetakse naiserinda lääne tsivilisatsioonis häbenemisväärseks. Kui noor ema avalikult oma last rinnaga toidab, on mõni moraalimajakas valmis lausa politsei välja kutsuma. Rinna paljastamise kohta leiab ju kriminaalkoodeksist kindla paragrahvi – avaliku korra rikkumine! Kombed nõuavad, et naise rind oleks igal juhul kaetud, võõraste silmade eest peidetud. Seetõttu ümbritseb naiserinda ka teatav salapära. Mis on saladuslik, on ühtlasi eriline.

Kommunistlik kord ei sallinud naiselikkust karvavõrdki. Emadepäev oli kuulutatud kodanlikuks igandiks. Ka naistepäev, mida kellade ja vilede saatel tähistati, oli ennekõike töötava naise püha, mil punavõimule omase silmakirjalikkusega peeti kõnesid naissoo õigustest ja privileegidest. Emadus on kõigi autoritaarsete režiimide jaoks liiga armas, helge ja intiimne nähtus, et seda pühitseda. Ka tänapäeva türannid nõuavad, et naised toodaks riigile lojaalseid kodanikke. Sünnitusmasin töötagu täie auruga! Sellise mõtteviisi järgi kuuluvad rinnad riigile, mitte naisele endale.

Artur Alliksaar luuletas kord: su rinnad on rannad on linnad (luuletusest "Mis saab sellest loomusevalust"). Ehkki erootilise tundega loodud, võib seda rida lugeda ka teiselt positsioonilt. Rinnad kui rannad, mis seisavad vastu tormistele lainetele, rinnad kui linnad, mis pakuvad varju ja kaitset. Uus ilmakodanik vajab emarinda, see on tema kindlus, tema soe ja usaldusväärne pelgupaik.

Ööotsija

Tore on olla tähtis, aga tähtsam on olla tore

Tulin linnast. Lumesadu. Ööd ei leidnud kusagilt. Nälg kipub juba kallale. Kas tõesti on öö ilmast otsa saanud? Või olen ma üks neist ärapõlatud päikeselastest, kellele ööd lihtsalt ei anta, vaata ise, kuidas oma säravate kiirtekimpudega hakkama saad. Vastik on olla öötu!

Päike armastab pimedust. Igal hommikul tõuseb ta pimeduse sängist ja õhtul läheb sinna tagasi. Ilma pimeduseta poleks päikesel mõtet, valguseta poleks varju. Taimed, linnud ja inimesed sirutuvad valguse poole, aga seejuures igatsevad nad vahel ka varjude järele. Kui päike juba kõrvetab, siis valusalt.

Pixabay

Öö lummab. Pimeduses on kõik piirjooned ähmased, hirmud ja armud suuremad. Enamik inimesi on tõenäoliselt eostatud ööpimeduses. Inimseeme vajab pimedust, mitte valgust. Sedasi on paika pandud iga põlvkonna saatus: me oleme pimeduse sigidikud, kelle meeli kõditavad varjud ja kõik see kuri, mis nende taga peitub.

Pimedus võib hirmutada, kuid ta äratab ka uudishimu. Mis on varjul seal, kuhu silm nägema ei ulatu? Kui iga nurgatagune oleks valge ja selge, poleks põnevust. Ei tasu imestada, miks põnevikud ehk tumedikud on rahva seas nii populaarsed. Öös on und ja ulmet, surma ja salapära. Minagi otsin ööd. Midagi, mis teeks heleda ja õitseva, see tähendab igava päeva natuke põnevamaks.

Mõni ütleb kogu aeg, et aega ei ole. Muudkui tegutseb ja rahmeldab, aga midagi tarka tehtud ei saa. Tegeleb kümne asjaga, sest nii on mõttekam. Või õigem. Tihti olen avastanud end küsimas: mille eest need kroonilises ajapuuduses rahmeldajad põgenevad? Egas ometi surma eest? Mida iganes inimene teeb – töö ja lõbu on ainult selleks, et unustada iseenda olemise tühisust. Universumis pole ühtegi konstanti peale mateeria ja energia. Kõik muu hävib. Keegi meist ei säili oma praegusel kujul igavesti. Aatomid ei lähe kaotsi, aga unistused küll. See on ainus kosmiline tragöödia.

Head teha on raskem kui kurja, valgust kustutada lihtsam kui seda läita. Loomine nõuab rohkem jõudu. Aga võim annab väge ka kurja teha. Mida suurem võim, seda rohkem kurja saab tehtud. Iga türann – olgu ta riigi-, linna- või perepea – armastab võimu rohkem kui inimesi. Võim teeb tähtsaks. Muidugi on ju aeg-ajalt tore tunda end tähtsana, olla kummardatud ja austatud, kätel kantud ja kiidulauludega üle loputatud. Aga veel tähtsam on olla tore. Lihtsalt tore. Ajada kedagi naerma, lohutada, julgustada ja rõõmustada. Oi kui tore!

Ameeriklase Edward Hopperi kuulsaim maal "Nighthawks" kujutab ühe suurlinna öist tänavanurka, kus asub ööpäevaringselt avatud söögikoht nimega Phillies. Leti taga lösutavad kolm külastajat – üksik härra istub seljaga vaataja poole, temast pisut eemal nõjatuvad letile mees ja naine (abielupaar?). Meestel on peas fedoorakaabud, kolme- ja neljakümnendate suurmood. Naine kannab punast kleiti. Tema lahtised juuksedki hõõguvad punaselt. Abielumehel on näpuvahel sigaret, naisel mingi roheline lipik, ilmselt dollar. Mõlemal seisavad küünarnuki juures väikesed kruusid. Baarmen (soda jerk) kummardub, et neile midagi söödavat või joodavat ette tõsta. Selles paigas ja sel kellaajal ei anta enam sooja toitu, ehk ainult külmi suupisteid ja kuivikuid. Valitseb suhteline tühjus.

Nagu hea kunstiteos ikka, sünnitab ka "Nighthawks" hulga küsimusi, andmata ainsatki vastust. Kes on need öölinnud? Kust nad sel hilisel tunnil tulevad, kuhu lähevad? Miks on see abielupaar nii morn? Mõranev suhe? Või on nad lihtsalt väsinud, mõtlikud? Üleüldse, mida nad tellivad? Drinke, snäkke või koguni jäätist?

Hopper annab vaatajale võimaluse hulkuda ringi unetus metropolis ja korraks ühe söögikoha ees seisatada. Me ei puutu nende inimestega enam kunagi kokku, näeme neid vaid viivuks, kuid see põgus silmapilk jätab meisse ometi õrna jälje nagu vihmapiisk liivale. Paratamatult satume oma elu jooksul kokku tuhandete võõrastega, kes jäävadki võõraks. Me ei tunne neid ega nemad meid. Ja ometi tunneme üksteist, sest kogeme sarnaseid emotsioone, seisundeid ja olukordi.

Kunstikriitikud ütlevad maali kommenteerides: Hopper näitab urbanistlikku võõrandumist. Taoline stseen poleks päevavalgel kuigi kõnekas. Võib lausa näha, millist üksildust need inimesed seal söögikohas kannatavad. Maal valmis 1942. aastal, sõjapäevil. Keegi ei teadnud, kaua sõda veel kestab ja millega see kõik lõpeb. Aga olgu sõda või rahu, mõni jääbki üksildaseks. Inimesed ei vaevle kunagi põhjuseta. Nad lihtsalt elavad läbi oma saatust.

Kuid ööle, isegi talumatult pikale polaarööle, järgneb ikka päev ja päikeselapsed on jälle platsis. Nad kiiguvad hoogsalt kuldsetel kiikedel ja mätsivad liivakooke kuldses liivakastis. Ometi näib see päikesekuld võltsi ja odavana. Kuuhõbe on viimasel ajal kallimaks läinud.

Edward Hopper "Nighthawks"

Jumala kell käib ette

Kumb on hirmsam: surra liiga noorelt või liiga vanalt? Noorelt lahkunul jääb palju tegemata ja nägemata, viljad jäävad valmimata. Ent surm säästab teda ka õudsest piinast: raugastumisest. Oleks ju tore mõelda, et vananemine on küpsemine ja inimhing käärib aastatega üha paremaks nagu hõrk vein. Tegelikkus pole aga magus ega joovastav. Küpsemisele järgneb tavaliselt roiskumine.

Maailmas elab nüüdseks 7, 7 miljardit inimest. Unustage kliima soojenemine, käimasoleva ajastu suurimaks globaalprobleemiks on inimeste üleküllus. Tänu soodsatele tingimustele haljendab inimkond nagu umbrohi. Piibellikust seisukohast on kõik korras, jumala käsk oli ju: saagu teid palju! Oeh. Ühel hetkel taipas ka taevataat, et sõnadega tuleb ettevaatlik olla, sest inimene, va raibe, kipub jumalasõna seadusena võtma. Seetõttu väljastas ta uue korralduse: leiutage rasestumisvastased vahendid ja kasutage neid usinalt! Kondoom on inimkonda päästev messias, beebipillid neitsi Maarja täideläinud unistus. Kahjuks ei taha paavstid sellest endiselt aru saada, nende kõrvad ei kuule jumala meeleheitlikku juttu.

Pixabay

Tasakaal mõistliku ja mõttetu vahel kaob kergesti. Neis paigus, kus ei valitse nälg ega viletsus ning kondoom on rahva lunastanud, kipub vanadus võimust võtma. Sotsioloogid ütlevad selle peale: rahvastik vananeb. Iseenesest on ju tore, kui keskmine eluiga pikeneb. Õnnetuseks ei lisandu eluaastaid nooruse poolele. Hoopis videvikuaastaid tuleb üha juurde. Seega suureneb ka vaev ja mure, sest vanadus pole iial olnud rõõm.

Vananev rahvastik koormab sotsiaalsüsteemi ning paneb proovile nooremate empaatiavõime. Kes õieti suudab hoolida dementsest, vigisevast ja alla tegevast vanurist? Õnn oleks surra mõistus peas ja käed-jalad liikvel. Kõigil seda õnne pole. Hulk õnnetuid peavad oma elu viimased päevad mööda saatma hooldekodus, inimeste romulas. Vanurite hooldamine pole just unistuste töö - füüsiliselt ja emotsionaalselt kurnav, kehva palgaga. Ideaaljuhul peaksid seda tööd tegema suure südamega pühakud. Neid napib igal pool ja igal ajal. Ometi kasvab nõudlus hooldajate järele lausa aastatega. Häid lahendusi pole.

Kas tulevikus saab eutanaasia üheks levinumaks suremise vormiks? Tore oleks. Kõige parem inimene on surnud inimene. Oot-oot, kuidas nii?! Kas elu polegi siis püha? Olgem küünilised, mida rohkem inimeseloomi siia trööbatud planeedile sünnib, seda enam devalveerub inimelu väärtus. Mesilasedki on rohkem väärt, neid jääb ju aina vähemaks.

Vanaduse viletsus ja rohked kannatused panevad nii mõnigi kord imestama: kas surm on pime? Miks ei leia ta teed selleni, kelle elupäevad peaksid olema ammu loetud? Näed, vahel võtab vikatimees hällist lapsi kaasa, aga sängipõhja vaevlema jäänud puruvanakest ei tihka puutuda. Jumala kell käib ette või jääb hoopis maha, ikka tuleb surm külla just siis, kui on kas liiga vara või juba lootusetult hilja.

Jumal tahab seda, mida inimene tunneb. Kui surelik tahab surra, on see jumala tahe. Seetõttu ei tasu ka eutanaasiasse või abistatud enesetappu suhtuda ülemäära traagiliselt. Kes jumalasse ei usu, sel on lihtsam. Kui jumalat pole, siis kuulub elu vaid inimesele endale. Usklikule annab elu kõigekõrgem, tema ka elu võtab. Uskmatu saab elu inimestelt, emalt-isalt, tema elu peavad võtma inimesed. Eutanaasia on religioosne probleem. Jumalata maailmas maksab elu just täpselt niipalju, kui on ta õige hind: kaks kopikat. Taipaks vaid uskmatu inimene enne mõistuse kustumist oma lähedastele öelda: tapke mind!

Naine ei ole naljakas

Kui inimesel puudub tarkusehammas, pole hullu midagi. Aga kui lõualuus puudub naljahammas, on kurb lugu. Isegi parim kikutohter ei saa siin aidata.

Pinterest

Eriti sageli kannatavad naljahambutuse all naised. Loodus on nõnda sättinud, et naised ja nali ühte patta ei passi. Naised mõistavad nalja küll, kuid klounide, narride ja pajatsite tsunftis leidub õrnema soo esindajaid haruharva. "Naiskoomik" kõlab sama kummaliselt kui "meesmaniküürija". Sugude võrdväärsusest ei saa siinkohal juttugi olla.

Lutsu huumoripreemiat on juba kolmkümmend aastat välja antud, kusjuures naisi on laureaatide seas vaid kolm: Luule Komissarov, Ita Ever ja Anne Paluver. Silmapaistvad näitlejannad, kas pole? Naljakad naised ongi silmapaistvad, julged ja omapärased. Aga mis ikkagi takistab naissool edukalt nalja teha?

Huumor eeldab mängulist lähenemist igapäevaelule. Nali võib olla ka riskantne, "kildu" rebides on kerge läbi kukkuda. Naised pole loomu poolest riskeerijad. Naiselik alalhoidlikkus ei luba neil asjata vigureid visata, sest ebaõnnestumise oht on suur.

Nalja (eriti satiiri) üks eesmärke on kombata üldlevinud tõekspidamisi. Juba keskajal pilkasid õukonnanarrid kuninga otsuseid ja tõid esile aadlike naeruväärsuse. Antiikaegse Ateena komöödiakirjanikud lennutasid hulgaliselt pilanooli kõige lugupeetumate kodanike pihta. Aristophanes naeruvääristas sofiste, demagooge ja loomulikult ka kirjanduslikke konkurente. Näidendiga "Ahharnlased" võtab Aristophanes sõjavastase seisukoha, mis oli tolles ajas üsnagi ebaharilik. Ka sellised kuulsad näitekirjanikud nagu Shakespeare ja Moliere rammisid oma komöödiates ühiskondlikke alustalasid, naerdes välja tõusikuid, ahnepäitsu ja kergeusklikke.

Traditsioon nõuab, et naine jääks olemasoleva süsteemi säilitajaks. Naine ei ole maskuliinse rollijaotuse järgi mässaja, looja ega hävitaja. Need rollid kuuluvad eranditult meestele. Ühiskondlikud normid on sündinud meeste maailmas ning mehed on võtnud endale voli neid koomika kaudu testida ja kahtluse alla seada.

Naiste huumorivaesuse põhjus võib olla ka bioloogiline. Kui naine libastub banaanikoorel või saab tordiga vastu nägu, siis ei tundu see põrmugi naljakas. Aga mehele tort piki vahtimist - hoopis teine minek! Lõpmatult paljudes komöödiafilmides silkab porgandpaljas meeskodanik avalikes ruumides ringi ning vaatajad hoiavad naerust kõhtu kinni. Paneme aga alasti naise tema olukorda ja nali on nagu nipsti kadunud. Alasti naine ei ole kunagi naljakas.

Üsas küpseb uus elu, naine annab oma südame all kuju ja hinge järjekordsele inimolendile. Mees üksnes viljastab, tekitab, rajab, ehitab, annab võimaluse ja impulsi. See on ka mehe traditsioonipärane ühiskondlik ülesanne. Mis on püha, selle üle nalja heita ei tohi. Eevalik ihu ei saagi naljakas olla. Aga mehe kehas pole sakraalset elementi, tema keha on pilgetele avatud. Ent siingi on omad piirid. Alastus mõjub naljakana, sest kaldub kõrvale riietesse mähitud normidest.

Õigupoolest võib nainegi hästi nalja visata, kuid enne peab ta välja pugema neitsimaarja telkmantlist ja leidma endas amatsoonliku võitlejahinge. Koomik on mässaja, kes peab vabastama mõistuse korrumpeerunud emotsioonide türanniast. Naisele ei tohiks säärane keeruline, hoolt ja täpsust nõudev ülesanne üle jõu käia. 😊

Videvikusaaga. Koidukuma

Sattusin hiljuti Vikerraadio lainepikkusel  "Mnemoturniirile". Üks raadiokuulaja küsis tarkade käest, milline Anderseni muinasjutt tõlgiti esimesena eesti keelde ja kes oli tõlkija. Õige vastus polnud teps mitte "Väike merineitsi" ega "Lumekuninganna", vaid hoopis "Sukanõel". Ja eesti keelde sättis selle... Lydia Koidula.

Jah, Koidula jõudis oma lühikese elu jooksul palju korda saata. Nii mõneski (kultuuri)asjas oli ta teerajaja. Eesti esimene näitekirjanik, lavastaja ning teatritükkide muusikaline kujundaja, lisaks ajakirjanik, toimetaja, tõlkija, proosakirjanik ja otse loomulikult luuletaja. Kõigi nende tiitlite ette tuleb kirjutada ka "esimene naissoost".

Ega isa tütrest kehvem olnud. Johann Voldemar Jannseni saavutuste pauna kuuluvad "Perno Postimees", ajakiri "Eesti Põllomees", laulu- ja mänguselts Vanemuine ning esimene üldlaulupidu. Postipapa ja Koidulaulik on muutunud ammuilma müütilisteks tegelasteks Eesti rahvuslikus ajaloos, võrdväärseks kuningas Saalomoni ja Seeba kuningannaga. Need kaks ühendavad tarkuse ja ilu, vaimurikkuse ja tundekülluse põhiolemuse eestilikus vormingus.

Carl Robert Jakobson pani paika eestlaste ajaloo kolm põhijärku: muistne priiuseaeg, 700-aastane orjaöö ja koiduaeg. Küllap nägi ta noores Jannseni tütres toda laululindu, kes suudab rahva orjaunest äratada. Miks muidu andis ta Lydiale sellise ilmutusliku priinime: Koidula.

Eks olnud Jakobsonil õigus. Kogu Eesti ajalugu on olnud nagu üks kurblik videvikusaaga. Vampiiride asemel tegutsesid aga venelased ja libahuntide rollis esinesid sakslased. Üks Estonia-nimeline tütarlaps pidi otsustama, kellele kuulub tema süda. Heita ühte soendite või koolnutega? Milline võigas kirgede mäng!

Õnneks hakkas silmapiiril kumama koiduvalgus, kurjad pimeduse väed nõrgenesid ja tütarlaps jõudis selgusele: ta tahab olla üksi ja ise enda eest otsustada. Jannsen (mõistus) ja Koidula (tunded) aitasid tal seda riskantset otsust langetada.

Seega oli juba tagumine aeg, et need kaks rahvaäratajat saaksid ühise monumendi, mis tähistaks võitu videviku üle ja päikselise koidiku saabumist. Ja kuhu mujale säärane monument paremini sobiks kui mitte müütilise Emajõe äärde!

*

Koidulale ja Jannsenile pühendatud mälestusmärgi ideekonkursi võitis töö märksõnaga "Tärkamine". Selle autorid on maastikuarhitektid Edgar Kaare, Kerli Irbo ja Terje Ong, skulptorid Bruno Kadak ja Mare Mikof ning arhitekt Tõnu Laanemäe. Tartu kodulehel on konkursi eesmärgid sõnastatud järgmiselt: "Ideekonkursiga otsiti ideid Emajõe vasakkaldale Kaarsillaga piirnevale Ülejõe pargi alale kavandatud monumendile ja sellega kaasnevale väljakule arhitektuurse lahenduse leidmiseks. Ühtlasi seati eesmärgiks ka saada hea lähtekoht kesklinnast ERMi uue hoone suunas liikumiseks."

Õilsad eesmärgid. Kuid esimene mulje, mis monumendi kavandit vaadates tekib, on vastuoluline. Kõigepealt torkab silma, et Koidulat on kujutatud väikese plikatirtsuna. Ometi - nagu ka Rein Veidemann oma kolumnis sedastas - oli Koidula Tartusse saabudes juba küps naine. Ehkki töö autorid tahavad rõhutada "Lydia Koidula mälestusi lapsepõlvest, isamaa-armastust ja rahvusliku ärkamise temaatikat", antakse kavandatava monumendiga valus laks rahvusmütoloogiale. Mitte kusagil eestlaste kollektiivses alateadvuses ei tegutse pisike Jannseni-plika, vaid ikka lopsakate lokkide ja tärgeldatud pitskraega Emajõe Ööbik (100-kroonist rahatähte mäletate?).

Pisut häirivalt mõjub seegi, et kavandil on isa ja tütar paigutatud teineteisest liiga kaugele. Nad ei suhtle ega suhestu omavahel. Lydia on armsale isale lausa selja pööranud! Papa istub seevastu asendis, mis on äratuntavalt jannsenlik. Pink, millel ta istub, on piisavalt pikk, et iga möödakäija võib end tema kõrvale jalgu puhkama seada. (Sarnast pingimonumenti saab näha ka teisel pool Emajõge, kus kaks Wildet - Eduard ja Oscar - juttu puhuvad.)

Aga kuhu see ulakas Lydia siis tõttab? Miks ta papa juures olla ei taha? Egas autorid viita ometi tollele traagilisele tõsiasjale, et tütar läks Manala teele enne isa? Või peegeldub väikeses Lydias tema isepäine loomus?

*

Üks tähelepanek: juuni lõpus avati Tartu raekoja taga Toomemäe nõlval kauaplaanitud hotell, mis sai nimeks Lydia. Jannsenid elasid samas kohas paiknenud hoones aastatel 1865-1868. Sealsamas anti välja ka Eesti Postimeest. Võibolla on see juhus, et Lydia-nimeline hotell ning kahe Jannseni mälestusmärgi kavand valmisid samal ajal. Ent tähendusrikas kokkusattumus ikkagi. Möödub ju sel aastal ka 130 aastat Koidula surmast ja 70 aastat tema ümbermatmisest Tallinna Metsakalmistule.

Siit sigineb kohe uus seos: isa põrm puhkab Tartus, tütar sängitati Tallinna. Nüüd saavad nad kivisse raiutuna kokku Emajõe kaldal. Viimaks ometi! Selle asjaolu taustal võib monumendi autoritele ka andeks anda Eesti videvikumüütide väänamise.

Muide, just tänavu möödub Koidula ühe kuulsaima luuletuse "Kodu" ("Meil aiaäärne tänavas") sünnist 150 aastat. Selle luuletuse taustal omandab Emajõe äärde kerkiv mälestusmärk hoopis selgema tähenduse.

Meil aiaäärne tänavas,

kui armas oli see!

Kus kasteheinas põlvini

me lapsed jooksime.

Väike Lydia hakkab Emajõe ääres jooksma samuti "kasteheinas" ning mängima "lille-rohuga". Las mängib, näikse papa Jannsen omaette istudes mõtlevat. Küll ta ükskord tubliks piigaks kasvab!

Oo leedi, sa kaunis koidulaik!

Elu ja kunsti piir kulgeb mööda naissugu. Naise ilu ja kütkestavust on läbi aegade peetud natuke müstiliseks ja isegi saatuslikuks. Nõnda on sündinud lood hukutavatest näkkidest ja sireenidest, kaljusel Reini kaldal laulvast Loreleist, patustajast Eevast, võrgutavast Delilast ja ülearu uudishimulikust Pandorast. Rääkimata Aphroditest, Venusest ja Ištarist, mitmekülgsetest jumalannadest, kes demonstreerivad erinevates müütides nii välimusest tulenevat lummuse väge, armukadeduse traagikat kui ka eneseohverduslikku kirge. Laskuvad ju mitmed armujumalannad koguni allilma, et kallimat surma küüsist päästa. 

Kui maiste naiste juurde tulla, siis pole igapäevased ohvrid neilegi võõrad. Näib, et naised teevad oma elu meelega keeruliseks. Meessoole jääb igavesti mõistatuseks, kuidas saab siidsukkade, seelikute ja tikk-kontsadega üleüldse kõndida. Et akrobaatilist trikki keerukamaks teha, kuhjavad naised endale kaela, kõrva ja käte ümber kõikvõimalikke säravaid kulinaid. Kaalu lisavad ka juuksepikendused. Ei ole veel piisavalt keerukas? Pistame siis sõrmede otsa parajalt pikad küüned ja kleebime vaatevälja ahendamiseks külge kunstripsmed. Ja siis algab etendus! Naine ilmub seltskonda ja teenib (mees)publikult sooja aplausi elegantse, artistliku ja kahtlemata väga ohtliku etteaste eest. 

Tsirkus tsirkuseks, naine tahab olla kunstiteos. Kunsti nimel on ammustel aegadel kantud korsette ja krinoliine, peas parukaid ja näos puudrihunnikuid. On pleegitatud nahka elavhõbedaga või seda hoopis solaariumis pruunistatud. Ja ehted, ehted, ärgem unustagem ehteid! Kuld ja kalliskivid ei maksaks pooltki nii palju, kui naised poleks neid muistsetest aegadest peale enda küljes kandnud. Tüdrukud on teemandi parimad sõbrad, sest vaid tüdrukute säras paistab ka teemant tõeliselt kirgas ja hinnaline. Või vaadakem seto laulikuid – oh seda hõpõkraami, mida nad büstile laduda suudavad! Leelo läheks rappa ja hääl jääks kurku kinni, kui rinda ei kaunistaks hõbedamäed. 

Kus asub aga loomulikkuse ja kunsti tollipunkt? Kas lõunamaa päikese all pruuniks põlenud kunstlike täienditega naine on ikka ilus? Vaidluse koht. Kunst ei peagi olema ilus. Kunst peab juhtima tähelepanu sellele, mis on tegelikult ilus. Nagu näiteks hing. Eriti jõudsalt juhatab pilgu õigetele radadele moekunst, millel on naissooga fundamentaalne side. Muidugi peab kunst vahel ka šokeerima ja naised suudavad sedagi. Pärast II maailmasõda ilmusid naiste garderoobi bikiinid. Nime olevat need saanud Bikini atollilt, kus ameeriklased tuumapommi katsetasid ja mis olnud pärast plahvatust sama paljas kui bikiinides naise keha. Õige pea tõmbasid Eeva järglased endale jalga ka püksid, mis oli juba otsene väljakutse seni tugevamaks nimetatud meessoole. Šokk missugune! 

Kunsti kohustuslikuks eelduseks on loome- ja tegutsemisvabadus. Egas ilmaasjata ole vabadust peetud naissoost nähtuseks. See poolpaljas kaunitar, kes Eugène Delacroix’ kuulsaimal maalil viib rahva barrikaadidele, pole keegi muu kui Vabadus. New Yorki saabujaid tervitab aga Rooma priiusejumalanna Libertas, kelle õilis vaskne ihu ja kiirgav tõrvik lausa sisendavat tahtmist käia püstipäi ja olla see, kes olla võid. 

Kuid nii on olnud ju aastatuhandeid: mehele annab vabaduse tegutseda just naine. Mees võib teha, mida süda lustib, kui samal ajal keegi hea olevus kodus leemekulpi liigutab ja sukavarrast keerutab. Ja kes siis veel järeltulijail silma peal hoiab, kui mitte naine? Aga aitab, see on praegusel ajal valus teema. Naiste ühiskondliku vabanemisega on mees kaotanud hulga isiklikku vabadust. 

Vastavalt aegadele muutuvad ka kunstiteosed. Me ei tea, millised võivad naised välja näha saja või viiesaja aasta pärast. Millist värvi on nende huuled või juus? Mida torkavad nad jalgade otsa, mida kätte? Kuid üks on ometigi kindel. Naised lisavad värvi. Meeste ellu ja maailma üldiselt. See ongi muusade ülesanne. Inspireerida ja ülendada.

Ülipõnev ja väga rase

Iga lind kiidab oma sulgi ja iga libu ülistab ikka oma… Nojah. Turumajanduslikes oludes peab viimne kui üks turul konkureeriv hing välja mõtlema strateegia, kuidas pakutavat toodet või teenust müüa. Mina õppisin koolis seda, et reklaam on hästi öeldud tõde. Aga lauskiitus on kahtlane. Pöörased superlatiivid on paraku imbunud ka ajakirjandusse, kus käib võitlus iga kliki ja silmapaari eest. Reegel number üks algajale leheneegrile ja reklaamikirjutajale: mida rohkem õnnestub vahtu üles kloppida, seda parem. 

Televisioonis ei näidata enam ühtegi põnevat ega populaarset filmi, on ainult ülipõnevad ja ülipopulaarsed. Sääraste omadussõnadega kullatakse üle ka igavad seebikad ja „hittsaated“, mis pole eales vaadatumate saadete esikümnesse jõudnud. Ülistuskõnedega paistab eriti silma Kanal 2, kes kuulutas mõne nädala eest, et ülipopulaarse Türgi seebika asemel hakatakse näitama veelgi populaarsemat seepi. Kohe hirm tuleb peale. Aga ega TV3-e geeniused saanud vastu paugutamata kapituleeruda: nemad teatasid, et lasevad ekraanile kah ülipopulaarse seebisarja, milles mängib maailma kauneim naine! Loomulikult ei unustatud märkida, et sari on ülipõnev. Paistab, et kommertskanalite reklaamikirjutajad põevad ülirasket suurushullustust. 

Mõned pealkirjad sporditandrilt:
Ülipõnev lõpplahendus: Lietuvos Rytas langes dramaatiliselt Euroliigast 
Ülipõnev VIII Viru-Nigula karikasarja III etapp! 
Red Bulli piloot [Sebastian Vettel] lõpetas ülipõneva Brasiilia GP kuuendana 
Ja midagi ka akadeemilise maailma esindajatele:
Ülipõnev pagulasteemaline loengukursus ülikoolides 
Ajaloolastele:
Ülipõneva ajalooga maa [Liibanoni] religioosne maastik on tõesti kirju. 
Majandusteadlastele:
Tallinnas tuleb ülipõnev börsipäev. 
Ilusalongi pidajatele:
Käimas on ülipõnev küünedisaini võistlus.
Ja kõik lapsevanemad, palun tähelepanu:
Ostes oma lapsele selle ülipõneva mullitaja, võid segamatult rannas päevitada, lugeda raamatut või võistelda oma mudilasega kõige suurema seebimulli puhumises. 
Tänan, ei.

Guugeldan veidi ja mis ma leian? Veel mõned ülipopulaarsed pealkirjad internetist:
Ülipopulaarne programmi Euroopa Noored tutvustav koolitus „Appetiser“ Lätis. 
Ülipopulaarne Ewert and The Two Dragons annab Rock Cafes lisakontserdi 
Alustab ülipopulaarne Tervikliku Naise loengusari 
Saaremaa on turistide seas ülipopulaarne. 
Teleekraanilt tuttav fitnessvöö on ülipopulaarne terves maailmas. 
Olympicu aktsia on ülipopulaarne 
Jüri Pino väidab, et ülipopulaarne töörassimine on muutunud nõmedaks ajatapmiseks.

Olgu, aitab ajatapmisest. Pöördun siinkohal hoopis günekoloogide ja ämmaemandate poole, sest juba hulk aega on mind painanud küsimus: millal on naine väga rase? Meedias ju kirjutatakse: 

Väga rase tippkulturist tõstab jõusaalis rasket kangi. 
Väga rase Birgit käis tipptenorit kuulamas 
Väga rase Kim Kardashian riietus üleni musta 
Väga rase hertsoginna Kate istutas täna puu!

Oma mehearu appi võttes oletan ma, et natuke rase naine on see, kes alles äsja eostati. Kas väga rase ja ülimalt raskejalgne naine on üheksa kuud last kandnud või tuleb teda juba superrasedaks nimetada?

Taevalikud paleused ehk kust leida naist?

Mõned päevad tagasi komistasin netidžunglis kolades kogemata ühe meestele adresseeritud suhteteemalise artikli otsa. Nagu miljonites teistes sama valdkonna kirjutistes polnud selleski midagi uut ega huvitavat. Ikka need ehalkäimise jutud, ainult et 21. sajandile vastavalt nilbemas sõnastuses. Erinevalt looduse moraalikoodeksit järgivatest loomaliikidest eelistab inimene paarituda aastaringselt. Seetõttu treivad ka „suhteeksperdid“ artiklikesi olenemata sellest, kas väljas lõõskab päikene või lõikab pakane. 

Suhteteemaliste artiklite juurde siginevad kommentaarid on tihtipeale huvitavam lugemismaterjal. Eks kommentaarinurgaski kipuvad korduma samad rõõmud ja mured. Huvi pakuvad pigem isiklikud lood, mida anonüümsuse kattevarjus jagatakse. Lõpmatuks murekohaks paistab olevat sobiva partneri leidmine. Kellel pole „eksidega“ vedanud, kes pole toda teist poolt eluilmas leidnudki. Toon siinkohal ära ühe 25-aastase noormehe kommentaari, mille põhjalikkus näitab probleemi tõsidust ning mis esindab suure tõenäosusega ka paljusid teisi noori Eestimaa kodanikke, soost sõltumata: 

20-ndad poole peal ja ikka pole voodisse jõudnud. Käid trennis, tööl, vorm võiks vb gramm parem olla. Haridus ka on ning raha pole probleemiks. /…/ Kõige koomilisem on see, et pole ka tüdruksõpra olnud. /…/ Kus on normaalsed naised? /…/ 

Ei ole ma peoinimene, ei ole alkomuret, isegi ei suitseta – no vinks-vonks, aga ikkagi näed… ikka üksi. Kinos käin ka, aga kuidas kinos tutvuda? Kõik jooksevad viimasel minutil saali ja hiljem kiiresti-kiiresti saalist välja. Minna üksi kinno ja hakata kõrvalistujaga juttu ajama kui need esimesed reklaamid on ennem filmi algust? Niipalju kui olen muuseumis käinud, siis paljud on seal nii omaette ei soovi segadagi ja kui miskit ütled, siis ignoreeritakse või krimpsutatakse nina… Teater – kes sinna üksi läheb. Ja enamik siiski kaasaga seal. 

Tundub jah, et ei ole ma selle õigega kokku jooksnud, aga kus temaga kokku joosta üldse? Klubist neid ei leia, eelpoolmainitud kohad ka kahtlased – võib küll näkata, aga väga ebatõenäoline. Oehh, kohe raske. 

Või on mul see, et ma olen teiste inimeste läheduses ja kui vaja pikemalt koos olla, täiesti nii, nagu ma olen. Ei mingit petlikku mina, ei mingit eneseupitamist või teesklemist, et olen keegi teine. Ei ole midagi võltsi. Tundub, et tänapäeval ehmatad vist peaaegu kõik aususe ja otsekohesusega ära. Vist otsitakse midagi ideaalset, aga kuna soovitakse võltsi ja ise ollakse võlts, siis tegelikult teist inimest polegi näha, kes selle fassaadi taga võib peituda. Seepärast vist see partnerite vahetus toimubki 20ndates nii massiliselt, või praegu võib vist öelda, et isegi 10ndates… 

Mis sa oskad kosta? Näib, et meie aja inimesed, kelle jaoks suhtlus selle erinevates vormides ja väljundites on sama normaalne nagu sissehingatav õhk, ei suuda ometi tekitada püsivamaid kontakte. Vaarvanemate aegu said ühe küla poiss ja teise küla tüdruk simmanil kokku, semmisid väheke ja juba oligi laulatuspäev käes. Pere tuli ju nii ehk naa luua. Ei olnud ennevanasti kellelgi aega katsetada ja proovida – vaatame, mis sellest suhtest välja tuleb! Kõige tähtsam oli laste saamine. Abieluaastate jooksul sai nii mõnelegi naisele ja mehele selgeks, et nende liit on saatanast, kuid lahutus oli paljude jaoks häbiasi. Lahutas rohkem linnarahvas, maal oldi kannatuste ja raskustega harjunud ja need pidid ka abieluga kaasas käima. Mis ei tapa, teeb tugevamaks, või kuidas? 

Heaoluühiskonnas ei ole kannatustel kohta. Pere loomine ei ole suhetes eesmärk number üks. „Õiget“ otsides otsitakse õnne, naudingut, emotsionaalset tuge. Nagu ka eelmainitud anonüümne noormees ütles: otsitakse ideaalset. 

Ma ei lasku süvafilosoofiasse ega küsi, kas ideaalset inimest – naist või meest – on olemas. Inimese enda rahutu teadvus teeb ka paradiisist põrgu ja esialgsest ideaalpartnerist võib ühe nipsuga saada jobu, siga, nõid või psühh. Isegi kui asendada „ideaalne“ tsipake lahjema „normaalsega“, jääb igatsuste sisu samaks. Ikka õhatakse taevaliku paleuse poole. Väikeste kiiksude ja vigadega on raske leppida – eriti siis, kui kõrvutada virtuaalmaailma tegelikkusega. Ekraani taga on kõik inimesed imeilusad, lahedad ja põnevad. Tegelikkuses… 

Tahaks hoopis küsida: kas me oleme piisavalt ausad? Ausad iseenda ja teiste suhtes? Igaüks peaks sellele mõtlema. Aga ausus ei ole nõrkadele. Iseendaks olemine nõuab roostevabast terasest selgroogu. Kuid seda imetlusväärsemad on ausad inimesed! Ja ometi – neid peljatakse. Maski varjus on ju mugavam elada. 

Vahest peaks kaaskodanikega suheldes kriitikal volüümi vähemaks timmima. Milleks näha vaid vigu? Mina olen oma senise lühikese elukese jooksul avastanud, et eelarvamused ei tule suhetes kunagi kasuks. Võib-olla peaks inimesi rohkem usaldama? Aga keda tasub usaldada, et mitte haiget saada? Küsimused on vastuste otsimiseks. Kel janu, sel jalad, ütles vanarahvas. Kellele üksindus piinu valmistab, leiab viimaks leevendust, egas head mehed ja naised pole ilmast otsa saanud. Tuleb vaid ise olla piisavalt „hea“, et mõnda neist ligi meelitada. 

„Ja kust siis naisi leida?“ küsib mõni lugeja. Mispärast sa seda minu käest küsid?! Kanu tuleb otsida õrrelt, küllap ka naised kusagil pimedas lae all kükitavad!

„10 asja, mida mehed voodis tahavad“ ehk kuidas aretada tibisid

1970. aastate keskpaiku hakkas Lääne-Euroopas ja USA-s jõudsalt kasvama spetsiaalselt naistele suunatud ajakirjade hulk, Eestis pöörduti samasse suunda pärast vabariigi taastamist ning paistab, et naisteajakirjade turul pole tsementeerumist karta. Anned, Tiiud ja Marid tulevad ning lähevad, liituvad ja löövad lahku.

Muide, populaarseid naisenimesid kandvad üllitised on Eesti ajakirjandusloos huvitav traditsioon, millele panid aluse esimesed perioodilised naistekad Linda ja Maret. Kõlaks üsna kummaliselt, kui antaks välja ka ajakirju Priit, Toomas või Jüri. Nimelisus kõlksub aga kenasti kokku naisajakirjanduse põhimõtetega. Meestele pakutavad ajakirjad on suuresti valdkonnakesksed, naisteajakirjad seevastu mitmekülgselt kireva sisuga, mis peaks igati rõhutama naise terviklikku isiksust. Naisteperioodika üldise filosoofia juurde kuulub ühelt poolt seltskondlikkus ning teisalt intiimsus. Ajakiri peab olema naisele nagu meeldiv sõbranna. Või nagu arvas Ingrid Veidenberg saates „Kahekõne“: naised tahavad teada, et nad on õigel teel, sellest ka nende palav huvi ajakirjanduslike teejuhtide vastu.

Õrnema soo (kas nii enam tohibki öelda?) ajakirjade teke kaasnes naiste ühiskondliku tähtsuse tõusuga. Pikki sajandeid võis eeskujulikul naisel olla vaid üks kahest vooruslikust omadusest: neitsilikkus või emalikkus. Mõlemad omadused lähtusid ristiusu „mesilasemast“ Neitsi Maarjast. Kristlikule täiuslikkusele vastav naine oli kas nunn või koduperenaine. Ühiskondlikult või seksuaalselt aktiivne naisterahvas polnud ürgpatusest Eevast karvavõrdki etem.

Naistele suunatud kirjavara tähtsuse tõus on saatnud ja ilmestanud üleminekut mehekesksetelt väärtushinnangutelt soolisele võrdõiguslikkusele. Naisteajakirjad on aidanud leida lugejal unikaalset „mina“, tõstnud ta eneseteadvust ja äratanud iidsest nõidusunest Eedeni aia Eeva – iseseisva, sensuaalse ning väljakutsetele avatud täieõigusliku isiksuse.

Teemad, millele klassikalised naisteajakirjad toetuvad, püsivad võrdlemisi universaalsena: kõne all on ikka mehed ja seks, mood ja ilu, kõmu-uudised kuulsustest ning sekka praktilisi nõuandeid. Rõhk on siiski tollel susiseva tähega algaval sõnal. Kathryn McMahon analüüsis pikema aja jooksul Cosmopolitani artikleid ning leidis, et kogu Cosmo sisu keerleb suguelu ümber. „Artiklid ilu, dieedi ja tervise rubriigis on enamasti ettekirjutused, kuidas muuta end ihaldusobjektiks,“ tõdeb McMahon. „Artiklid psühholoogiliste probleemide rubriigis sisaldavad nõuandeid, kuidas tulla toime depressiooniga pärast suhte purunemist ja kuidas alustada uue suhtega ning nõuandeid seksuaalkäitumisest.“

Seksuaalsus on suurepärane müügiargument. Ahvatlev naine müüb ja müübib. Tähelepanelik vaataja võib märgata, et ka näiteks ripsmetuši reklaamides esinevatel naistel on laienenud pupillid – see on muuhulgas signaal sugulisest erutusest. „Kui tahad olla seksuaalselt sama väljakutsuv kui mina,“ annab ta sõnatult mõista, „siis kasuta just seda ripsmetuši!“ Lihtne trikk – aga töötab.

Paberväljaannetena jäävad levima vististi vaid küpsemas eas prouadele mõeldud ajakirjad, kus tähtsamal kohal pigem persoonilood ja koduse majapidamisega seonduv, mitte nipid voodielu parendamiseks. Reedeti ilmuvad naisteajakirjad sisaldavad ka tuntavalt palju religioosseid teemasid (sensitiivide tegevus, imelised tervenemised, ennustused-astroloogia), mis püüavad Eesti naiste seas hoopis enam tähelepanu kui Euroopa või Ameerika eevatütarde ringis.

Netimeedias saavad priilt vohada tüüpilised, ajakirjanduslikke kvaliteedinõudeid upsakalt eiravad naistekad, kus link „Seks ja suhted“ kuulub kõhklematult aukohale. Labasustega selles rubriigis ei koonerdata. Artiklid stiilis „10 asja, mida mehed voodis tahavad“ ja „7 nippi seksielu elavdamiseks“ teenivad muidugi hea portsu klikke, kuid iga kriitilisemalt mõtlev inimene (ja õnneks on selliseid naiste seas rohkesti) tajub taoliste üllitiste sisutühjust. Isegi meelelahutuseks need ei kõlba. Vahest ainult väljalülitatud ajuga tibide aretamiseks. Aju tööshoidmine nõuab ju mitu vatti energiat, pigem võiks selle suunata puusahööritustesse, eks ole.

Naisteajakirjade võimuses on luua ja välja pakkuda kas eluterveid või väärastunud naisekuvandeid. Kui roosasse mähitud meedia näitab vaid modellimõõtu kaunitare ning jagab soovitusi, kuidas selliseks saada (ilutooted + toitumine + trenn + mood + seks), kuid läheb järjekindlalt mööda naise iidsetest instinktidest ega hoia fookuses emaks olemise rõõme ja vaevu, jätab see vale mulje nii naistele endile kui ka – tule taevas appi! – meestele. Mis seal siis enam imestada, et tibide ülistamise ajastul püsib loomulik iive miinuses.

„Seltsimehed naised!“

See armastatud filmijandist pärinev väljend on otsekui rusikas silmakoopas, millega käesolevat mõtisklust alustada. Samal ajal, kui „sooline võrdõiguslikkus“ ja „sooneutraalsus“ mõningatel ihudel karvad püsti ajavad, tekib hämmastavalt palju pahandust nii-öelda mehistest sõnadest.

Hiljuti võis meediast kuulda Lasnamäel allapudenenud rõdupiirdest – ning vaid õnnekombel ei saanud läheduses toimetanud „kojanaine“ sellega pihta. Alalõpmata tarvitatakse Ene Ergma kohta veidrat tiitlit: Riigikogu esinaine. Miskipärast ei paindu aga keel piisavalt, et nimetada tema kolleegi Laine Randjärve „aseesinaiseks“. Järsku aitaks sooneutraalsust säilitada see, kui pruukida rohkem ilusat inglisehõngulist laensõna „spiiker“?

Korraks kerkis päevauudistes esile ka naiste kaitseväeteenistuse küsimus. Soovolinik leidis, et üksnes mehi sõjaväkke kutsudes ei diskrimineerita kedagi. Võib arvata, et diskrimineerimine algab siis, kui kodumaa kaitsele asunud naist hakatakse „reameheks“ kutsuma. Küllap ujub sel juhul välja korrektoreid, kes kindralite ja leitnantide kõrvale „reanaisi“ asetavad. Mida enam naisi seni mehelikuks peetud tööaladele siirdub, seda rohkem nalja hakkab saama. Laeva navigeerivad tüürinaised, äri ajavad ärinaised ja talu peavad talunaised. Tollesama võrdõiguslikkuse tasakaalustamiseks ilmuvad haiglatesse „medvennad“ ja pesukodadesse „pesumehed“.

Keelepoliitika on paljuski alalhoidlik, jäädes seetõttu ühiskonna uuendustele jalgu. Ent kui koolitatud keeletargad väidavad, et „seltsimees“, „esimees“ ja „kojamees“ on sootud sõnad, pole põhjust keelelisi traditsioone vägisi murda. Rääkides ei teadvusta enamik meist, et kasutame igapäevaselt keelendeid, mis enam ammu tänapäeva tingimustele ei vasta. „Pane tuli põlema“ tähendab ju ikkagi käsku elektrilülitit vajutada, mitte tarenurgas pirdu süüdata. Kellel soovitatakse „ohje haarata“ ei tohiks hobuse puudumise pärast segadusse sattuda. Nõnda, nagu sauruste ajastul pinisenud sääsed on tänini säilinud merevaigu sees, konserveerub keeles üksjagu sõnu ja väljendeid, mille kasutamist ei maksa häbeneda.

Õnn seegi, et eesti keeles pole grammatilist sugu ja tema on ikka tema. Mitte temake.

Punane püha

Kes ütles, et rahvusvaheline naistepäev ei ole punane püha? On ikka küll! Vaadake vaid, kuidas meeste ja naiste põsed punetavad – ühtedel lilli kinkides ja teistel neid vastu võttes. See on pesuehtne rõõmupuna. Kahtlemata õhetavad heameelest ka lillepoodnikud, kel tänu marksist Clara Zetkinile veel üks kasumipäev kalendris. Paraku hulbib ses rõõmu virvarris üks pisike „aga“.

Kui Zetkin tegi 102 aasta eest ettepaneku tähistada naistepäeva, täpsemalt töötavate naiste päeva, ei ärgitanud ta mehi lilledega ringi vudima. Oh ei, naistepäeva mõte oli suunata tähelepanu naiste ebavõrdsele kohtlemisele isaste ülemvõimu all hauduvas ühiskonnas. Esimese ilmasõja eel olid naised mõningates üksikutes riikides saanud õiguse esinduskogusid valida ja vabakuulajatena ülikoolis teadmisi omandada. Samal ajal oli teadust raputanud Marie Curie, kirjanduses tegi „mehetegusid“ Selma Lagerlöf. Need ja mitmed teised suurisiksused tõestasid, et naise pea sobib ka enamaks kui lokkide kandmiseks. Clara Zetkin püüdis oma ideoloogilise mätta otsast naisliikumisele hoogu anda, rõhutades mõlema sugupoole võrdväärsust tööturul ja ühiskonna juhtimises.

Naistepäeva algset eesmärki oleks hädasti vaja meeles pidada Eestis, kus 99% tööandjatest on mehed, kus naised saavad mõnel ametialal meestega samu ülesandeid täites ligi kolmandiku võrra vähem palka, kus valitsusse on eksinud vaid üks naine ja riigikogustki tuleb naissaadikuid taskulambiga otsida. Ehkki naistepäev jääb nii ajaliselt kui sisuliselt valentini- ja emadepäeva vahele ning mehed moonduvad sel puhul häbenemata pugejateks, püsib endiselt jõus tüüpmõtlemine stiilis „naine on loll“.

Sajanditega settinud, ent ajale jalgu jäänud arusaamadest ongi raske vabaneda, kuid näib, et naiste tõrjumisel on veel üks konks. Intellektuaalsetel aladel töötavad mehed nimelt kardavad, et naised ohustavad nende kohti ning kartuseks on ka alust, sest statistilised andmed näitavad naiste paremat haridustaset. Lisaks sisaldab naiseaju 21. sajandil äri- ja poliitikamaailmas läbilöömiseks vajalikke omadusi, nagu terav tähelepanuvõime, paindlikkus ning oskus vabalt suhelda. Õnnetuseks on just naise traditsioonilised perekondlikud kohustused üks põhjustest, miks paljud tööandjad naisi umbusaldavad ja alavääristavad. Asjata! Naised on lastele pühendudes harjunud vastutust võtma ja kandma. Kas see pole siis tööturul üks rasvane pluss?

Naiste seas on rohkem idealiste, seega ka rohkem ettevõtlikku vaimu. Tahate näidet? Palun! Seltsitegevuses ja kodanikuliikumises löövad kõige tarmukamalt kaasa just naised ning seda pere ja töö kõrvalt. Muuhulgas olen oma lühikese elu jooksul avastanud, et naistes on keskmiselt enam enesekindlust kui meestes. Mis seal siis imestada, kui mehed ei suuda naisi võrdväärsete partneritena võtta. Sookvoote ei lähe tarvis, kui talupojatarkus sisse lülitada ning meeles pidada, et töökusel, kohusetundlikkusel, usaldusväärsusel ja analüüsivõimel pole sugu.

Naised vajavad õitsemiseks tähelepanu ja hellust. Ei piisa sellest, kui kampaania või kombe järgi paar-kolm korda aastas ema, elukaaslast ja naiskolleege tulpide või roosidega üllatada. No mis üllatus see on, kui mees naistepäeval lilletutiga uksele ilmub?! Lilli võib kinkida iga päev. Naised väärivad igipõlist tänu juba üksnes seetõttu, et just nemad hoiavad tuld koldes, kui mehed rindel üksteist veristavad.

Muide, miks nõnda paljud naised armastavad punaseid toone? Vahest seetõttu, et punane on rubiinide, maasikate, soojuse, kire ja… elu värv.

Veri, seks ja nõiatrikid

Iga usund paneb paika omanäolise maailmamudeli, mille säilitamise hool ja vaev langeb kõigi vastava usu järgijate õlule. Nii iidsetes šamanistlikes uskumustes kui kaasaegses kõrgkristluses kehtib elu jätkuvust ja üksikisiku seksuaalsust reguleeriv koodeks. Inimese viljakus on fundamentaalne tegur kogukonna generaalplaanis, mida tuleb hoida ja arendada. See, mida moodsas psühholoogia-alases mõistestikus nimetatakse libiidoks, liitub põlisusundeis terminiga „vägi“ või „jõud“.

Elu loov ja hoidev jõud on usutavasti nii võimas, et inimesed tunnetavad sellega kaasnevaid ohte. Uus-Guinea rahvaste meelest võib kontrollimatu seksuaalenergia tuua kahju kõigile, kes sellega kokku puutuvad. Taoliste mõtiskluste pinnalt on tekkinud väga levinud seksitabud, mille järgi tuleb enne teatud tegevusi sugulisest vahekorrast hoiduda. Jahil- või kalalkäigu eel peavad mehed seksist hoiduma nii Aafrikas kui Siberis.

Mehed võivad enamasti ärbelda laiemat sorti seksuaalvabadusega. Tabude ja ühiskondlike reeglitega on vähem piiratud isikud, kelle vägi arvatakse olevat suurem. Pealikele omistatakse tavaliselt kõrgemat seksuaalenergiat, millega kaasneb õigus ka suuremale hulgale naistele. Teisalt pole mees vaatamata aktiivsemale osalemisele suguelus alati „looja“ rollis. On rahvaid, kes ei pea võimalikuks, et mehe sperma naise viljastab. Mees lihtsalt mõjutab viljastava vaimu tulekut naisesse, kuid ta peab valvama ka naise seksuaalenergia üle.

Naise seksuaalsust on peetud hallidest aegadest peale ohtlikuks. Naised saavad tegutseda vaid ühiskonna poolt ette antud raamides ning peavad oma käitumist meestest enam kontrollima, sest traditsiooniliselt arvatakse naistel olevat loomulik kalduvus ebapuhtaks saada.

Veri on olnud üks inimkehas peituvatest väe asupaikadest ning seostub väga otseselt seksuaalsusega. Vere toon – punane – on juba iseenesest maagiline värv. Punaseid esemeid on mitmel pool Euroopas, sealhulgas Eestis, kasutatud viljakusmaagias. Sageli sisaldus punane toon pruudirõivastes (hindu mõrsjad kannavad seniajani kärtspunast sari). Peaaegu kõik veretavate marjadega taimed nagu pihlakas on leidnud rakendust tõrjemaagias. Punaste jookide maagiline mõju kajastub näiteks veinis, mis kristlikul armulaual kujutab Kristuse verd. Rituaalne verejoomine toob osalistele lunastavat väge ning seob nad ühiseks kogukonnaks. Maasikat, kirssi, õuna ja aprikoosi on peetud tõhusateks armurohtudeks, mis paneb – sõna otseses mõttes – vere käima.

Vere seksuaalne tähendus avaldub väga selgelt vähemalt kahes vormis: peenisesse kogunev veri põhjustab erektsiooni, samas kui naised eritavad verd kuupuhastuse käigus. Mõlemat võib pidada seksuaalsusega segatud rüvedusest vabanemiseks: mõningate uskumuste kohaselt puhastub mees just peenise kaudu.

Paljudes põliskultuurides peetakse menstruatsiooni ohtlikuks. Kuupuhastust läbiv naine, kes võrgutas ettevaatamatu mehe, oli California põliselanike yurokite kõnepruugis cisah – „hullem kui koer“. Naised, keda tabas menstruatsioon, eraldati muust kogukonnast spetsiaalsetesse varjupaikadesse ning nad võisid süüa vaid kindlaid toite. Põhijoontes saab välja tuua neli konkreetsemat menstruatsiooniverega seotud tabu: 1) menstruaalveri ise on ohtlik 2) menstruatsiooniga naised tuleb kogukonnast eraldada 3) kuupuhastuse ajal ei tohi seksida 4) menstruatsiooniga naised ei või süüa valmistada. Menstruaalverd on kasutatud nõidumisel ning seda on mõningates paikades peetud armastuse rohuks. Mehed võisid tilgutada naise menstruaalverd tema enda toidu sisse, et ta jääks mehele surmani truuks.

Arhailise kombestiku kohaselt on meestel olnud verevalamisega tihe side: nii küttimine, ohverdamine kui sõda ühendavad verd ja maagiat. Sellesse raamistikku paigutatuna näib menstruatsioon anomaaliana. Tansaania ja Malawi aladel elavad nyakyusad, kes seostavad mustust hullumeelsusega, peavad sõdalaste kokkupuudet menstruaalverega eriti ohtlikuks. Lisaks on küttimise ja suguakti vahel šamanistlikes ühiskondades põhimõtteline seos. Desanad Amazonase ülemjooksul hoiavad seksuaalset puhtust vähemalt päev enne jahti, et olla himuralt erutunud ja ahvatleda nõnda ka saaklooma. (Just nimelt - ahvatleda!)

Kui naine ise veritseb, mõjub see mehekeskses maailmas hoiatava märgina. Juhtumid, kus naised tungivad meeste alale ning pretendeerivad sümboolsele väele, tekitavad viimastes kahtlusi kehtiva ühiskondliku seisundi püsimises. "Riistaõigus" satub ohtu. Ebakindluse ja võimalike muutuste õhkkonnas kerkibki maagia selgelt esile pingete leevendajana.

Menstruatsiooni-uskumuste juurde naastes võib siit leida samuti näiteid, kuidas mehed vastavad naistele suguelundite veritsusega. Mõningad Austraalia aborigeenide hõimud korraldavad riitusi, mille läbimisel loetakse poiss edaspidi meeste hulka. Riituse käigus tehakse poiste suguelunditele lõiked, millega kaasneb mõningane verejooks. Taolised siirderiitused on ühtlasi maagilised toimingud, mis mõjuvad kosmilise suurpuhatusena: naiste anomaalsus saab maandatud, valitsev maailmakord jääb paika ning viljakus on edaspidigi tagatud.

Samal teemal:

Tõesta, et oled mees!

Kui mehed vihkavad naisi

Kui mehed vihkavad naisi

„Ainsal korral, kui ma teda kohtasin, nimetas ta oma tütart hooraks. Tal on ilmselgelt naistega probleeme.“
/…/
„Ma arvan, et sa eksid. See ei ole nupust nikastanud sarimõrvar, kes on liiga palju piiblit uurinud. See on üks tavaline närukael, kes vihkab naisi.“

Stieg Larsson „Lohetätoveeringuga tüdruk“, XX ptk

Kolm aastat tagasi loeti Eestis kokku 160 vägistamisjuhtumit. Arvestades, et vägistamised on kõige puudulikumalt registreeritav kuriteoliik, võib juhtumite tegelikku hulka vaid oletada. Enamasti on vägistaja ohvri tuttav, mis teeb kannatanud naise emotsionaalse olukorra veelgi pingelisemaks. „Ta ju ise tahtis seda!“ kõlab vägivallatsenud meeste traditsiooniline eneseõigustus. Vägistajad ei armasta naisi. Iga kurjategija on omakasupüüdlik, armastus nõuab aga enese ohverdamist, isetut andmist ja kinkimist.

Sellesama ebameeldiva ja kergesti mahavaikitava teema võtab erakordselt terava skalpelliga lahkamisele Stieg Larsson 2005. aastal ilmunud põnevusromaanis „Mehed, kes vihkavad naisi“ (Män som hatar kvinnor), mida inglise ja eesti keeles tuntakse kui „Lohetätoveeringuga tüdrukut“.

Millenniumi sarja esmaseks vooruseks on vaieldamatult realistlikkus. Neis lugudes pole konstrueerituse jälgi, mille otsa mitmetes sadades krimipõnevikes võib sattuda. Kui mõnda kriminulli lugedes tekib mulje, et mõrtsukal peab kuriteo edukaks sooritamiseks olema lausa üleloomulikult palju õnne (ja fantaasiat), ent uurijale sobilikud niidiotsad jäetakse sellegipoolest lahkesti päevavalgele, siis Millenniumi lood on otsekui elust maha kribatud. Larssoni kogemused ajakirjanikuna tulid talle siinjuures kahtlemata kasuks.

Kuuldes, et Atlandi taga plaanitakse Larssoni bestsellerite ekraniseerimist, asus mind närima kole kahtluseuss. Ameeriklastel on tavaliselt kombeks kogu maailm oma näo järgi ümber teha. Seetõttu võis karta, et ajakirjanik Mikael Blomkvistist saab näiteks Michael Bloomtwig ja Lisbeth Salanderist Elizabeth Savage, Hedestadist hoopis Allentown jne. Lavastajatooli istunud David Fincher hajutas aga hirme ning kinolinal sähvivale lõpptulemusele oleks raske mõnda suuremat viga külge luuletada.

USA versiooni on hea kõrvutada äsja ETV-s näidatud rootslaste enda toodanguga. Tugeva luustiku ja närvikavaga lugu ei vaja täienduseks efektideparaadi ega kolmemõõtmelisi digitrikke. Elamuslik pinge tekib vaataja psüühikas. Mõlema filmi lavastajad on seda tõsiasja kukla taga hoidnud.

Üllataval moel mõjub ameeriklaste versioon naturalistlikumalt, et mitte öelda nilbemalt. (Mõelda vaid, et see oli just kuulus rootsi filmimeister Ingmar Bergman, kes 60 aasta eest filmis „Suvi Monikaga“ nimiosalisel rinnad paljaks kiskus. „Ennenägematu häbematus!“ vangutasid ameeriklased toona päid.) Rootslased jäävad sedapuhku vaoshoitumaks, põhjamaalikult kargeks. Mikaeli ja Lisbethi duett-duell on siiski mõlemal juhul haaravalt välja mängitud ning oleks lausa ebaõiglane küsida, kas Daniel Craig saab osaga paremini hakkama kui Michael Nyqvist või kas Rooney Mara on rohkem kiiksurikka gooti häkkeri moodi kui Noomi Rapace. Kumbki versioon vääriks hindeks tubli „viit“, kuid olulisem on valgusvihk pöörata ikkagi loo sisulisele küljele, mida ameeriklased ja rootslased vaid pisut erinevate vahenditega edasi annavad.

Stieg Larsson ei juhtinud asjata tähelepanu naistevastasele vägivallale. Rootsis registreeritakse aastas 4000–5000 vägistamist, suhtarvu poolest rohkem kui kusagil mujal Euroopas. Jahmatav, kas pole? Siit, Läänemere teiselt kaldalt vaadates paistab Rootsi täiusliku sotshoolekande, korras majanduse ja lopsaka kultuuriga musterriigina. Isegi kui statistikat pehmendava asjaoluna möönda, et rootslased mõtestavad vägistamist pisut laiemal skaalal (ohvrite hulka kuuluvad ka seksuaalselt kuritarvitatud mehed) ning kõik politseile laekunud avaldused ei arene süüdistuseks, püsib seksuaalroimade arvukus mõistusevastaselt suurena. Välja ei vabanda seegi, et Rootsis on prostitutsioon ametlikult keelatud. Samalaadne keeluseadus kehtib ka Norras, kus vägistamiste hulk osutub ometigi suhtarvult mitu korda pisemaks.

Rootslased julgevad õnneks probleemist kõnelda ega veereta süüd ainuüksi mitmesuguse nahatooni ja usutunnistusega immigrantide kaela, ehkki kiusatus on ju ikka. Ega siis valge mees tapa, varasta ja vägista, valge mees kasutab lihtsalt oma õigust teha seda, mida tahab!

Mis tõukab täiskasvanuid, pealtnäha normaalseid mehi elajalikele seksuaalroimadele? Eks ikka riistaõigus. Kiimast ummistunud aju ja liigselt pruugitud alkohol on siin vaid leek ja süütenöör püssirohutünni küljes. Vägistamist on kõigis sõjakolletes aegade algusest peale kasutatud karistusvahendina. Tugevam kahmab endale volikirja nõrgema üle võimutsemiseks. Rahuajal pole teisiti.

Mehed elavad käärimaläinud emotsioone välja kõikvõimalikke piire murdes. Piirid saavad tühja hinge ja korrastamata psüühikaga meestele ahistajateks. Ka kõlbelised kammitsad satuvad sellisel juhul ohtu. Ülekeevad tunded vajavad väljavalamist – füüsilisel kujul. Peab purustama asju, laskma kellegi verd, tühjendama end üleliigsest veest ja valgust (näiteks higi ja spermana). Iseenda raevust ning võimujanust joobnuna tekib vabastav võimalus kaotada piirid lubatu ja lubamatu vahel. Sageli lihtsatest argistest pingetest paisuv viha suunatakse nõrgima märklaua pihta.

Naiselik veetlus ja loomupärane vaist on meestes alalõpmata ebakindlust tekitanud. Selle ebakindluse kinnituseks on sündinud müüdid patustajast Eevast, kelle pärast ka Aadam paradiisiaiast välja aeti, ning kõik hädad ja õnnetused maailma peale lahti lasknud Pandorast. Aastasadu saadeti naisi nõidadena tuleriidale ja võlla, sest nemad olid süüdi, kui viljasaagid ikaldusid või inimesed õnnetul kombel otsa said. Mees peab käsutama naist nagu kukk kanasid, kuulutab vanasõna.

Ajad on muutunud. Naised ei tohiks kanda süüd meeste sassiläinud vaimu pärast. (Jah, ma tahan sellega öelda, et vägistajad on peast soojad.) Kui inimesed teineteist eelarvamusteta austavad, kergeneb ka väiklane ebavõrdsus sugupoolte vahel. Ja lõpetuseks häid uudiseid. Õnneks sisaldab maailm endiselt ka sääraseid mehi, kes ei satu pöördesse üksnes naise kehast, vaid ka hingest. Kogu hingest.

Mees, kes paneb naise naerma

Soome kirjandushiidude nimekiri on muljetavaldav: sinna kuuluvad Aleksis Kivi, Frans Eemil Sillanpää, Väinö Linna, Eino Leino, Timo K. Mukka... Puudub vaid üks nimi. – Oksanen? Ei, tema on Olümposele tõusmiseks veel liiga noor. Lünka sobib kahtlemata kõige paremini täitma Mika Waltari.

Waltari sündis luteri kirikuõpetaja perre ning jõudis ka ülikoolis teoloogiat nuusutada, enne kui filosoofiateaduskond ta üle meelitas. Juba 20-aastaselt ilmutas ta läbimurdeteose „Suur illusioon“. Rahvusvaheline hitt sai II maailmasõja järel ilmunud ajaloolisest romaanist „Sinuhe“, mille peategelane, Vana-Egiptuse arst, esindab omal moel põhjamaalikku nukrat elutarkust. Waltari kirjutas veel terve müriaadi luuletusi ja novelle, üle paarikümne näidendi ning samas suurusjärgus täispikki romaane, lisaks kuuldemänge ja käsikirju filmidele.

Nii mahuka ja sisult üldinimliku pärandiga kirjanikule kasvab alati kusagil mõni loorberipuu. Kirjastuse WSOY 1937. aasta lühiromaanivõistluse parimaks tööks tunnistati just Waltari „Võõras mees tuli tallu“ (Vieras mies tuli taloon). Eesti keelde pandi teos juba aasta hiljem. Tundlikuma kõlbelise närviga lugejale oli see kiremõrvadega lõppev armastuslugu liiast. Ometi on „Võõras mees…“ hea teeots, mille kaudu Waltari universumisse siseneda ning nautida kargeid looduskirjeldusi läbisegi hillitsetud, ent sügavate emotsioonide kaardistustega. Graniitse kaane all kobrutava tundeleeme vürtsikus ei jää alla Vahemere kandis jagatavatele kiresuppidele! Waltari nokitses „Võõrale mehele…“ otsa ka järjeloo „Lõppvaatus“, millega püüti vaigistada moraalijüngrite kisakoori, kuid tagantjärele olnuks ilmselt parem, kui punkt jäänuks vaid esimese romaani lõppu.

Waltari näitab, kui lahtiharutamatute väänkasvudena hea ja kuri ühe inimese hinges õigupoolest põimuvad, jättes kohtumõistmise raske töö ennekõike lugeja kanda. Nii peabki. Kunstnik küsigu, tarbija vastaku.

Ei saa märkimata jätta, et „Võõras mees…“ tekitas minus seose ühe nüüdisaegse Eesti sotsiaalse vistrikuga. Kurdavad ju meie naised tihti, et mehed kipuvad lorustuma. Seesama mure rõhub ka Waltari loo ainsat naistegelast, kes igatseb seadusliku mehe asemele paremat eksemplari. Põhjalangenud joodik, hädavares ja lõdva lihaga jorss muudab ka naise enda kalgiks ning hoolimatuks. Kuid kui tallu ilmub korralike elukommetega, lihaseline ja töökas kaunismees, kes paneb naise taas õitsema… Võib arvata, millise laviini see paugatus vallandab.

Naeratavate huultega vaatas ta murdunud okstel magavat meest enda kõrval. Siis tõstis ta tasakesi, ettevaatlikult käe ning surus selle mehe rinnale. Tasakesi libises tema tööst rikutud peenikeste sõrmedega käsi särgi all mööda tugevat siledat nahka, seda leebelt omaks tunnistades, ja peatus mehe südame juures, et tunda selle elavaid tasaseid lööke. Kuni too võõras süda tema käe all äkki löömast lakkas ja siis jälle kõvasti, hingematvalt põksuma hakkas. Ta tõstis oma naeruse pilgu mehe näole ja nägi, et mees on silmad avanud. Ei, ta ei olnud ära, ta oli ikka veel mehe juures, ja naine vastas mehe pilgule, suu naerul. Nad vaatasid teineteisele otsa, mees raskest unest tegelikkusse tagasi pöördumas, ja naine püüdmas peoga mehe südame jõulisi lööke.

Naised ja roimarid

Igas naises peitub väike mees ning mehes naine. Anima, mehe teadvuse naiselik pool, vastutab Carl Gustav Jungi arvates tujude esilekerkimise eest. „See on kõigi esivanemate naiselikkuse kogemuste arhetüüp või jälg,“ selgitab Jung ise, „salvestis kõikidest naiste poolt kunagi jäetud muljetest.“

Mehe Anima areneb neljas etapis: esimeseks on Eeva (ürgne, loomalik, himur), teiseks Helena (kapriisne, ratsionaalse mõtlemisega, ent ebavooruslik), kolmandaks Maarja (emalik, armastav, vooruslik) ja neljandaks Sophia (läbinisti tark ja eluküps).

Sellest mõttejadast tiivustatuna lendan „Kaljude ja kameeleonide“ keskse tegelaskuju – Joeli – juurde. Neli naist mängivad tema elus olulisi tükke. Eeva, Helena, Maarja ning Sophia vasteteks Joeli teadvuses võiksid olla Laura, Kaisa, ema ja õpetaja Kersti. Kõik need saavad omakorda kokku müstilises Estrelas, džunglis elavas igavesti noores tüdrukus.

Näkineid Lauraga seob poissi tugev iha, peibutav keelatud vili, tung ületada nii seaduslikke kui kõlbelisi piire. Kaisa tegemistel silma peal hoides tunnetab Joel sisemist ebakindlust, mille all tuksub ikkagi veresidemega köidetud hoolivus. Joel tunnetab vanema venna vastutust ning tajub samas, et ei suuda juhtida oma õde piisavalt turvalisele, tugeva moraaliga sillutatud teele. Ta tahab päästa Kaisat kuristiku servalt, aimates ette enda libastumist. Õpetaja Kersti, Joeli parima sõbra ema, esindab elukogemust, tarkust ja ausust. Joel kujutleb, et Kersti võiks olla tallegi ema eest. Teisalt jäävad just need ideaalid, mida see naine kehastab, Joelile püüdmatuks.
Kõige keerukamad suhted on Joelil pärisema Reginaga (oma päevikutes ei maini noormees kordagi ta nime). Kroonilisest vihast puretud hing ei suuda andestada lapsepõlves kogetud vaimset vägivalda ning troostitut viletsust, milles poiss ema süüdistab.

Joel ei leia enda elust Maarjat. Vana tõde ütleb, et mees suhtub naistesse niisamuti nagu oma emasse, mistõttu muunduvad kõik naised, kellelt Joel usaldust ja mõistmist ootab, tasapisi deemoniteks. Suhted vastassugupoolega taanduvad pragmaatilisteks, tundevabadeks ning kehalisteks kontaktideks. Seda tahku esindab ja ilmestab Tallinnas kohatud Nastja, „vituga masin“. Joel kaotab usu naistesse, mida sümboliseerib hetk, mil Estrela saatanliku teatri laval tuhaks põleb. Joel surub alla Anima, lastes psüühikas vabalt omavolitseda rangelt maskuliinsel, andestamatul, paindumatul poolel. Nõnda sünnivad mehed, kes vihkavad naisi. Aga see on juba üks teine lugu…
__________

Pilt: Giovanni Battista Salvi da Sassoferrato "Murelik Madonna"