21. november 2010

Tere!

Ajal, mil võtmesõnadeks on "sotsiaalmeedia" ja "suhtlusportaal", vaevlevad inimesed, iseärnis siinsel niru kliimaga pimedavõitu laiuskraadil, tõsiste suhtlusprobleemide kütkes. Viisakus ja austus kipuvad jääma omadusteks, mida väga välja näidata ei taheta. Kuid nii mõnedki väärtuslike suhete purunemisest tingitud hingehaavad jääks olemata, kui inimesel jätkuks julgust avaldada seda, mis sisemuses pakitseb. Avalikes kohtades ettetulevad närvilised olukorrad oleks maandatud, kui näidataks rohkem pikka meelt. Väiklus on kõige verisemate sõdade kütus.

Ühesõnaga... jah, seda kõike saab öelda vaid üheainsa sõnaga. "Tere!", "Palun!", "Tänan!" ja "Head aega!" on tillukesed lendväljendid, kus peegeldub ometi viisakus, austus ja pikk meel - vaba ja eluterve suhtluse olulisim kontsentraat. Partnerid, keda ühendab austus, ei saa teineteisest mööda rääkida. Ja ometi tundub mulle siinsamas Eestiski, et enamik mu rahvuskaaslastest ei räägigi eesti keelt, ei tea, mida vastata, kui neile öeldakse siiralt "Tere!" Jah, meie teada-tuntud vanasõna väidab küll, et vaikimine on kuld, kuid sageli maksab suupidamine vaid kassikulla hinda.

Täna on terepäev. Kui viisakus pole just kõige laiem iseloomujoon, tasuks teresid vähemalt selleks päevaks koguda ja nad kõik heldelt laiali jagada. Kas viisakust saab kampaania korras edendada, on muidugi küsitav, kuid olgu siis tänanegi päev selleks üheks aastas, kui tere ei maksa midagi ja ka vihavaenlase tervitamine ei võta suuremat tükki küljest. Niisiis...

Tere! :)

9. november 2010

Mardil küüned kihelevad

Kui oktoobri lõpp taas läheneb, löövad mitmel pool helendama võika irvega mutantkõrvitsad ja koguni paduluterlikud põhjamaalased räägivad õhevil ilmetega pühakute eelõhtust, mil lapsed luukerede ja nõidadena ukselt uksele kommi nõudmas käivad. Ja kui kommi ei saa, ähvardatakse tõsiste sanktsioonidega.
Seesinane hullus, mida halloweeniks nimetatakse, ei jäta ühtki tsiviliseerimata punkti puutumata, isegi Google'i avaleht peab oluliseks seda tähtpäeva värvika erikujundusega rõhutada, rääkimata siis lõpututest stiilipidudest, mida samal ajal siinsetes ööklubides peetakse. Maagia on Harry Potteri valitsusajastul muidugi väga lõbus ja kergelt müübiv nähtus, kuid teisalt äratab 31. oktoober tõsist hirmu - ning seda mitte nõidade ja vampiiride ees. Lubagem küsida: milleks meile halloween? Eestlased on ikka hallidest aegadest pääle mardi- ja kadripäeva pidanud.
Halloween on keldipärane tähtpäev, mis Ameerikas kommertslikuks jandiks pööratud ja üleilmastunud massikultuuri voolus ka mujale maailma laiali valgunud. Laternkõrvitsate valmistamine ei ole muidugi patutegu, kuid kõrvitsaid uuristades ei tohiks siiski ära unustada, et meil endilgi on väärtuslikku kalendripärandit.
Sarnaselt halloweenile seondub mardipäev hämara hingedeajaga, talvisele pööripäevale eelneva perioodiga, mil ka loodus vaikselt kooleb ja vahid teispoolsuse väravatel tukuvad. Just sellisel ajal on soodus aeg esivanematega lepinguid sõlmida. Teadmiseks neile ristiusust rikutuile, kes iidsete rahvatarkustega kursis pole: surnute hingedel on head sidemed viljakushaldjatega ning kui sügiskaamoses ringi ekslevatele esivanematele meele järele olla, võib uueks aastaks paremat vilja- ja karjaõnne loota.
Martijooksmine oli maagiline akt. Külanoored mähkisid end surnu ehk kolli moodi kaltsudesse ja panid nahkse maski ette. Tanumaid mööda ringi luusides ning hää viljaõnne soovidega talust tallu käies ärgitasid nad tõelisi esivanemaid samamoodi talitama. Noortele antud tänuand oli ühtlasi ohver vaimudele.
Nüüdseks on selle rituaali usuline tähendus hääbunud, kuid mardisanditamine ise möödaniku mälestusena alles. Mälestused vaimsest pärandist vaid rikastavad ja annavad võimaluse iseenese üle uhkust tunda. Jah, olgugi et mardi- ja kadripäev pole nii kapitalistlikud ja seksikad (ühesõnaga litsakad) tähtpäevad kui halloween, on nad ikkagi päris meie omad, siin eestimaise sõnniku peal idanenud, võrsunud ja õitsenud. Ajaga tuleb mõistagi kaasas käia ning lisamaks martidele-kadridele seksikust – või viisakamalt öeldes erutavat lisakvaliteeti, mis noori ja vanu ka edaspidi kõnetaks, tuleks mõelda nende iidsete tähtpäevade turustusstrateegiale.
Ehk võiks kõrvitsalõustadele konkurentsi pakkuda kodumaised mardimaskid, mida lasteaias, koolis ja miks mitte ka töökollektiivides ühiselt meisterdada? Uue aasta potentsiaalse tulu nimel läheks käiku ka kõikvõimalikud marditalismanid, särgid, kujud, tassid ja viljakust kindlustavad sekslelud... Jänkimaal on vändatud mitmeid halloweeni-õudukaid, kuidas oleks ühe korraliku mardipäeva-teemalise õõvari kinolinale toomisega? Rohkem mardisante meediasse, rohkem mardilaatu! Koolides võiksid algklassid kokku panna väikese lustikava ning martide ja kadridena kohalikke ettevõtteid-asutusi külastada, et tublit äriõnne soovida. Ideid jätkub - peaasi, et ka jooksutraditsioon jätkuks.
Mart on kaugelt vaimudeilmast tulnud, ootab teine nüüd kapitalistlikku maailma ukse taga. Varbad külmetavad, küüned kihelevad. Laske mardil sisse tulla!

6. november 2010

Suudlus enne abielu - veel üks surmapatt?

Minu sarved hakkasid koledasti sügelema, kui Eesti Ekspress ilmutas usutluse, mille esimene küsimus sai järgmise vastuse: "Me oleme oma koguduses lihtsalt aru saanud, et kõik probleemid tulevad sellest, et inimesed ei tea tõde." Nende sõnade taga on kristlik demokraat Valentine Alvre, liikumise "Abiellu süütult" üks eestvedajaist. Nüüd me siis teame, et TÕDE on turvaliselt hoiul Viljandi Elu Sõna koguduses... Või siiski ei ole? Võtaks hetke mõtlemisaega.

Miks peaks inimene, olenemata sellest, on ta usklik või mitte, olema veendunud, et ainult tema teab puhast tõde (ehk seega: kõik, kes arvavad teisiti, eksivad)? Miks ei võiks igaühel olla oma isiklik tõde? Ka soovitus süütult abielluda pole enamat kui üks arvamus paljudest. Kui neiu/noormees leiab, et tema südametunnistus ei luba enne abielusõrmuse sõrmetorkamist suguelu elada, siis palun! Elage, aga ärge suruge oma elumustrit teistele peale. Inimeste kasvatus, iseloom ja maitse on tihtilugu äärmiselt erinevad, ei saa sundida kõiki jumalaloomi klimbisuppi sööma põhjusel, et mõnedele klimbid meeldivad.

Teisest küljest on Alvre ja tema mõttekaaslaste püüdlused kooskõlas kiriklike trendidega. Ajastul, mil kiriku mõju ühiskondlik-avalikul tasandil peaaegu puudub (see käib eelkõige Euroopa kohta), üritavad kristlikud kogudused säilitada vähemalt kontrolli moraali üle isiklikus sfääris. Niisiis tõlgendan ma Viljandi elusõnalaste tõekuulutust kui püüdu traditsioonilisi kristlikke moraalinorme üles soojendada ja Eesti ühiskonnas vähemalt mingil tasemel taas maksma panna. Paraku on Eestimaa paene-paganlik pind selliste seemnete külvamiseks küll ütlemata ebasoodne.

Alvre kurdab, et varajases eas kogetud intiimvahekorrad "rikuvad, lõhuvad" ja ka "suudlemine vallandab siiski sellised tunded, kus inimene võib libastuda". Muret noorte seksuaaltervise üle ei tasu loomulikult alahinnata. Enne selle tõsise täiskasvanute tegevuse juurde asumist võiks teineteist ikka korralikult tundma õppida. Noortele tuleks juba koolipingis selgeks teha, et üheöösuhted ja liiga tormakas neitsirüü seljastheitmine võivad hilisemas eas kaasa tuua keerulisi seksprobleeme. Süütult abiellumine näib ehk mõnevõrra vanamoodsana, paljude noorte jaoks isegi naeruväärsena, kuid moest läinud kombe järgimine pole iseenesest häbiasi.

Aga piirangutel on kah piirid. Kui kaks armunut teineteist enne pulmapäeva ei suudlegi, kuidas nad siis üldse teavad, et nad teineteist armastavad? Suudlus on ju armastuse pitser! Oma seksuaaltungi mahasurumine ning koguni intiimsete puudutuste vältimine ei lähe grammigi kokku mõistusliku käitumisega. Milleks iha peita? Inimene on ise oma keha peremees, sisemist kirge lämmatades saab õiglasest peremehest jõhker türann. Kui noored armunud valitsevad hinge ja keha mõistusega, unustamata seejuures loomulikke instinkte, ei heida ükski kurat nende peale varju. Armastus... ei ole patt.


Jooda mind oma suu suudlustega, sest sinu armastus on parem kui vein! Su õlide lõhn on magus, võideõli on su nimi - seepärast armastavad sind neitsid. Tõmba mind kaasa, tõttame! Vii mind, kuningas, oma kambritesse! Hõisakem ja tundkem sinust rõõmu, ülistagem sinu armastust enam kui veini!

(Piibel. Ülemlaul. 1:2-4)