21. november 2010

Tere!

Ajal, mil võtmesõnadeks on "sotsiaalmeedia" ja "suhtlusportaal", vaevlevad inimesed, iseärnis siinsel niru kliimaga pimedavõitu laiuskraadil, tõsiste suhtlusprobleemide kütkes. Viisakus ja austus kipuvad jääma omadusteks, mida väga välja näidata ei taheta. Kuid nii mõnedki väärtuslike suhete purunemisest tingitud hingehaavad jääks olemata, kui inimesel jätkuks julgust avaldada seda, mis sisemuses pakitseb. Avalikes kohtades ettetulevad närvilised olukorrad oleks maandatud, kui näidataks rohkem pikka meelt. Väiklus on kõige verisemate sõdade kütus.

Ühesõnaga... jah, seda kõike saab öelda vaid üheainsa sõnaga. "Tere!", "Palun!", "Tänan!" ja "Head aega!" on tillukesed lendväljendid, kus peegeldub ometi viisakus, austus ja pikk meel - vaba ja eluterve suhtluse olulisim kontsentraat. Partnerid, keda ühendab austus, ei saa teineteisest mööda rääkida. Ja ometi tundub mulle siinsamas Eestiski, et enamik mu rahvuskaaslastest ei räägigi eesti keelt, ei tea, mida vastata, kui neile öeldakse siiralt "Tere!" Jah, meie teada-tuntud vanasõna väidab küll, et vaikimine on kuld, kuid sageli maksab suupidamine vaid kassikulla hinda.

Täna on terepäev. Kui viisakus pole just kõige laiem iseloomujoon, tasuks teresid vähemalt selleks päevaks koguda ja nad kõik heldelt laiali jagada. Kas viisakust saab kampaania korras edendada, on muidugi küsitav, kuid olgu siis tänanegi päev selleks üheks aastas, kui tere ei maksa midagi ja ka vihavaenlase tervitamine ei võta suuremat tükki küljest. Niisiis...

Tere! :)

9. november 2010

Mardil küüned kihelevad

Kui oktoobri lõpp taas läheneb, löövad mitmel pool helendama võika irvega mutantkõrvitsad ja koguni paduluterlikud põhjamaalased räägivad õhevil ilmetega pühakute eelõhtust, mil lapsed luukerede ja nõidadena ukselt uksele kommi nõudmas käivad. Ja kui kommi ei saa, ähvardatakse tõsiste sanktsioonidega.
Seesinane hullus, mida halloweeniks nimetatakse, ei jäta ühtki tsiviliseerimata punkti puutumata, isegi Google'i avaleht peab oluliseks seda tähtpäeva värvika erikujundusega rõhutada, rääkimata siis lõpututest stiilipidudest, mida samal ajal siinsetes ööklubides peetakse. Maagia on Harry Potteri valitsusajastul muidugi väga lõbus ja kergelt müübiv nähtus, kuid teisalt äratab 31. oktoober tõsist hirmu - ning seda mitte nõidade ja vampiiride ees. Lubagem küsida: milleks meile halloween? Eestlased on ikka hallidest aegadest pääle mardi- ja kadripäeva pidanud.
Halloween on keldipärane tähtpäev, mis Ameerikas kommertslikuks jandiks pööratud ja üleilmastunud massikultuuri voolus ka mujale maailma laiali valgunud. Laternkõrvitsate valmistamine ei ole muidugi patutegu, kuid kõrvitsaid uuristades ei tohiks siiski ära unustada, et meil endilgi on väärtuslikku kalendripärandit.
Sarnaselt halloweenile seondub mardipäev hämara hingedeajaga, talvisele pööripäevale eelneva perioodiga, mil ka loodus vaikselt kooleb ja vahid teispoolsuse väravatel tukuvad. Just sellisel ajal on soodus aeg esivanematega lepinguid sõlmida. Teadmiseks neile ristiusust rikutuile, kes iidsete rahvatarkustega kursis pole: surnute hingedel on head sidemed viljakushaldjatega ning kui sügiskaamoses ringi ekslevatele esivanematele meele järele olla, võib uueks aastaks paremat vilja- ja karjaõnne loota.
Martijooksmine oli maagiline akt. Külanoored mähkisid end surnu ehk kolli moodi kaltsudesse ja panid nahkse maski ette. Tanumaid mööda ringi luusides ning hää viljaõnne soovidega talust tallu käies ärgitasid nad tõelisi esivanemaid samamoodi talitama. Noortele antud tänuand oli ühtlasi ohver vaimudele.
Nüüdseks on selle rituaali usuline tähendus hääbunud, kuid mardisanditamine ise möödaniku mälestusena alles. Mälestused vaimsest pärandist vaid rikastavad ja annavad võimaluse iseenese üle uhkust tunda. Jah, olgugi et mardi- ja kadripäev pole nii kapitalistlikud ja seksikad (ühesõnaga litsakad) tähtpäevad kui halloween, on nad ikkagi päris meie omad, siin eestimaise sõnniku peal idanenud, võrsunud ja õitsenud. Ajaga tuleb mõistagi kaasas käia ning lisamaks martidele-kadridele seksikust – või viisakamalt öeldes erutavat lisakvaliteeti, mis noori ja vanu ka edaspidi kõnetaks, tuleks mõelda nende iidsete tähtpäevade turustusstrateegiale.
Ehk võiks kõrvitsalõustadele konkurentsi pakkuda kodumaised mardimaskid, mida lasteaias, koolis ja miks mitte ka töökollektiivides ühiselt meisterdada? Uue aasta potentsiaalse tulu nimel läheks käiku ka kõikvõimalikud marditalismanid, särgid, kujud, tassid ja viljakust kindlustavad sekslelud... Jänkimaal on vändatud mitmeid halloweeni-õudukaid, kuidas oleks ühe korraliku mardipäeva-teemalise õõvari kinolinale toomisega? Rohkem mardisante meediasse, rohkem mardilaatu! Koolides võiksid algklassid kokku panna väikese lustikava ning martide ja kadridena kohalikke ettevõtteid-asutusi külastada, et tublit äriõnne soovida. Ideid jätkub - peaasi, et ka jooksutraditsioon jätkuks.
Mart on kaugelt vaimudeilmast tulnud, ootab teine nüüd kapitalistlikku maailma ukse taga. Varbad külmetavad, küüned kihelevad. Laske mardil sisse tulla!

6. november 2010

Suudlus enne abielu - veel üks surmapatt?

Minu sarved hakkasid koledasti sügelema, kui Eesti Ekspress ilmutas usutluse, mille esimene küsimus sai järgmise vastuse: "Me oleme oma koguduses lihtsalt aru saanud, et kõik probleemid tulevad sellest, et inimesed ei tea tõde." Nende sõnade taga on kristlik demokraat Valentine Alvre, liikumise "Abiellu süütult" üks eestvedajaist. Nüüd me siis teame, et TÕDE on turvaliselt hoiul Viljandi Elu Sõna koguduses... Või siiski ei ole? Võtaks hetke mõtlemisaega.

Miks peaks inimene, olenemata sellest, on ta usklik või mitte, olema veendunud, et ainult tema teab puhast tõde (ehk seega: kõik, kes arvavad teisiti, eksivad)? Miks ei võiks igaühel olla oma isiklik tõde? Ka soovitus süütult abielluda pole enamat kui üks arvamus paljudest. Kui neiu/noormees leiab, et tema südametunnistus ei luba enne abielusõrmuse sõrmetorkamist suguelu elada, siis palun! Elage, aga ärge suruge oma elumustrit teistele peale. Inimeste kasvatus, iseloom ja maitse on tihtilugu äärmiselt erinevad, ei saa sundida kõiki jumalaloomi klimbisuppi sööma põhjusel, et mõnedele klimbid meeldivad.

Teisest küljest on Alvre ja tema mõttekaaslaste püüdlused kooskõlas kiriklike trendidega. Ajastul, mil kiriku mõju ühiskondlik-avalikul tasandil peaaegu puudub (see käib eelkõige Euroopa kohta), üritavad kristlikud kogudused säilitada vähemalt kontrolli moraali üle isiklikus sfääris. Niisiis tõlgendan ma Viljandi elusõnalaste tõekuulutust kui püüdu traditsioonilisi kristlikke moraalinorme üles soojendada ja Eesti ühiskonnas vähemalt mingil tasemel taas maksma panna. Paraku on Eestimaa paene-paganlik pind selliste seemnete külvamiseks küll ütlemata ebasoodne.

Alvre kurdab, et varajases eas kogetud intiimvahekorrad "rikuvad, lõhuvad" ja ka "suudlemine vallandab siiski sellised tunded, kus inimene võib libastuda". Muret noorte seksuaaltervise üle ei tasu loomulikult alahinnata. Enne selle tõsise täiskasvanute tegevuse juurde asumist võiks teineteist ikka korralikult tundma õppida. Noortele tuleks juba koolipingis selgeks teha, et üheöösuhted ja liiga tormakas neitsirüü seljastheitmine võivad hilisemas eas kaasa tuua keerulisi seksprobleeme. Süütult abiellumine näib ehk mõnevõrra vanamoodsana, paljude noorte jaoks isegi naeruväärsena, kuid moest läinud kombe järgimine pole iseenesest häbiasi.

Aga piirangutel on kah piirid. Kui kaks armunut teineteist enne pulmapäeva ei suudlegi, kuidas nad siis üldse teavad, et nad teineteist armastavad? Suudlus on ju armastuse pitser! Oma seksuaaltungi mahasurumine ning koguni intiimsete puudutuste vältimine ei lähe grammigi kokku mõistusliku käitumisega. Milleks iha peita? Inimene on ise oma keha peremees, sisemist kirge lämmatades saab õiglasest peremehest jõhker türann. Kui noored armunud valitsevad hinge ja keha mõistusega, unustamata seejuures loomulikke instinkte, ei heida ükski kurat nende peale varju. Armastus... ei ole patt.


Jooda mind oma suu suudlustega, sest sinu armastus on parem kui vein! Su õlide lõhn on magus, võideõli on su nimi - seepärast armastavad sind neitsid. Tõmba mind kaasa, tõttame! Vii mind, kuningas, oma kambritesse! Hõisakem ja tundkem sinust rõõmu, ülistagem sinu armastust enam kui veini!

(Piibel. Ülemlaul. 1:2-4)

5. november 2010

Põdrad, limukad, eestlased...

Mulle meeldivad otsesaated. Kõik, mis otse-eetris sünnib, laotatakse tsensuurist puutumatuna vaatajate silme alla. Ehkki eestimaised jutusaated pole sageli nii värvikad ja lärmakad kui Ameerika mandril, juhtub siingi eetrilainetesse lupsama haruldasi kalakesi, mis isegi kuival maal seistes/teleri taga istudes õhku ahmima võtavad.
Vana havipuraka Peeter Oja eileõhtune üles- ja väljaastumine Kolmeraudses oli just taoline: väga aus, kirglik ja – nüüd tuleb kergema meedia lemmiksõna – skandaalne. Isegi saate peremees Mihkel Raud ei suutnud püha vihaga täidetud külalist vaos hoida. Viha põhjuseks Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg, kes oma väljaande veergudel väärastunud mõtteviisiga põdrapullil Sami Lotilal järjepannu eestlaste üle ilkuda laseb. Oja puistas saatesse ilmumata jäänud Koorbergi tagaselja üle kõikvõimalike haisvate tiitlitega, neist viisakam oli „limukas“. Noh, keegi pidi selle välja ütlema. Braavo, Peeter Oja! Imekspandav, et eestlased juba niigi kaua on talunud, kuidas üks ennasttäis põder KÕIKI eestlasi täiesti valimatult ja häbitundeta laussolvangutega (ehk maa keeli öeldes: pasaga) pommitab, pakkumata ainsatki tõsist ettepanekut-soovitust, kuidas siinset jube sitta elu paremaks teha – ja nii vähemalt kord kuus Eesti ühe suurema päevalehe külgedel!
Kui nüüd raevukihku paar kraadi jahutada, ei saa ka väljaastujat ennast pühakuks kuulutada. Elegantseim kättemaks on mitte langeda oma vastase tasemele. Lausroppused ühe inimese, ka kõige suurema matsi, limuka ja sitajunni, aadressil pole ei rahvusringhäälingu ega kommertskanali eetiliste mõõdulintidega kooskõlas. Kahtlemata läks Oja möödunudõhtuse sõnavõtuga üle piiri. Böö!
Aga hei! Piire peabki aeg-ajalt ületama, olulised asjad tulebki täiest kõrist välja prahvatada, et kogu Eesti (ja Soome) kõrvad tuikaksid! Ehkki Oja karmide sõnade vaibumise järel võib kuulda kohtutrummi kauget kuminat, on aasta suurim ärapanemine igat närvirakku väärt. Eestlastel on aeg küür sirgeks painutada ja heita endalt orjaahelad. Kellel on õigupoolest õigust öelda, et eestlane olla on ropp ja sitt?! Iseteadlik uhkus ning adekvaatne enesekriitika peaks olema ühe endast lugupidava ja arenemisvõimelise rahva tugevamateks selgroolülideks. Jah, selles osaski on meil veel palju õppida. Aga kui vaja – paneme ära!

P.S.
Kas ma juba ütlesin: „Braavo, Peeter Oja!“?

3. november 2010

inimesed.com

Facebook aitab sul lähedastega suhelda ja oma elu jagada.

Nõnda kuulutab tagasihoidlik kiri maailma populaarseima sotsiaalvõrgustiku avalehel. Jagada elu internetis? Kõlab intrigeerivalt.
Nüüdseks juba enam kui poolt miljardit sõpra ja sõbrakest koondav virtuaalne laadaplats on oma rajajast Mark "Zuck" Zuckerbergist teinud ilmselt maailma ainsa miljardäri, kel vanust vähem kui 30 aastat. Värske David Fincheri linalugu "Sotsiaalvõrgustik" (The Social Network) aitab aimu anda, mis viis nii fundamentaalse mõjuga veebilehe tekkele. Ja siin on vastus: naised, armuvalu, vajadus tähelepanu järele. Õigupoolest näikse, et Hollywood on ajalugu jälle huvitavamaks kruttida üritanud. Zucki enda väitel ei ole tal filmi-Zuckiga ühist midagi peale pusa ja teksapükste.
Aga mis seal enam, legend on lendu lastud, kuid ka kõige fantaasiarikkam filmiriba ei suuda vastata küsimusele, milles Facebooki erakordne menu ikkagi seisneb. Pole see ju ei esimene ega funktsioonilt "parim" sotsiaalvõrgustik. Ehk on siin võtmesõnaks lihtsus? Facebook ei eputa detailidest üleujutatud kireva kujundusega (üheülbalise värvilahenduse põhjuseks on arvatud Zuckerbergi värvipimedus), kõik vajalik on ühe-kahe klõpsu kaugusel.
Pole kahtlustki, et Zucki leiutis on vajalik. Sotsiaalvõrgustikud ühendavad inimesi... kuid milliseid inimesi? Kas Facebooki kasutajad konstrueerivad endale ihaldatud profiili või on see siiras peegepilt? Arvestades, et ses hiiglaslikus raamatus on üle poole miljardi näo, siis ilmselt tuleb ette nii üht kui teist. Kelle jaoks on Facebookis loodud enesekuvand lohutav võimalus peita oma vigu, kelle jaoks võimalus välja elada loomupärast edevust.
Küllap pole vähe neidki, kelle jaoks isiklik konto on sama, mis peegel enesearmastajast Narkissosele. Facebooki võimuses on kahtlemata suurendada lähedust sõprade vahel, hoida sidet nendega, kes kaugel eemal. Ükski minut, mis raaliekraani taga sotsiaalsete vajaduste tarbeks on kulutatud, ei ole õhku pillatud aeg. Küll aga näitavad Facebooki kontod, et tutvusi arendatakse pigem ekstensiivselt kui intensiivselt. Just siia võib tekkida (ja on tekkinudki) pisike kurjajuur. Sada sõpra (või lihtsalt suvalist tuttavat?) suhtlusvõrgustikus on tubli tulemus, kuid säärane inimeste hulk ei võimalda neile kõigile, isegi mitte lähematele neist piisavalt tähelepanu jagada ning seda ise vastu saada. Tulemus: ümber sada sõpra ja hinges ikka masendav üksindus.
Facebooki vahest kõige olulisem roll on toetada väljendusvabadust, õigemini olla selle kanal. Radikaalsuse libedale teele on aga siingi kerge kalduda. 2010. aasta suvel küttis Suurbritannia meediat uudis Raoul Moatist, kiremõrvarist, kes oli armukadedusehoos tapnud oma endise kallima uue elukaaslase. Lisaks sellele kirjutati tema paturegistrisse kahe inimese (s.h. kallima) raske vigastamine. Viimaks ei jäänud tal muud üle kui püstoli toetusel ka enda elule ots peale teha. Politsei ei jõudnud toimikut veel sulgedagi, kui Moati Facebooki kontole hakkasid tekkima kaastundeavaldused ja nekroloogid stiilis "R.I.P., dear Raoul." Briti valitsus ei suutnud iga minutiga lisanduvaid järelehüüdeid enam taluda ning konto suleti. Aga võta näpust või haara hiirest! Kohe võrsusid Facebookis mitmed "fännilehed", kus sai mõrtsukale vabalt "Puhka rahus!" soovida. Nõnda muutus sotsiaalvõrgustik hoopis protestiväljakuks ja nekroloogid loosungiteks väljendusvabaduse eest.
Avaliku elu tegelastele, äriettevõtetele ja riigiorganitele on Facebook odavaks reklaami- ja teabekanaliks. Hiljuti kolis Eesti politseigi lõustaraamatusse põhjendusel, et "seal on inimesed".
Ennekõike ei tasu Facebooki fenomeni lahates ära unustada ülevalpool rõhutatud sõnu: vajadus tähelepanu järele. Tutvused ja kontaktid, isegi lõdvemast sordist, turgutavad inimeste eksistentsiaalset üksiklasetunnet. Palav soov ja iha olla osa hiigelsuurest massist, mida saaks õnnistada üleva sõnaga MEIE ning sünnipärane karjainstinkt on piisavad, vahest isegi põhilised eeldused Facebooki menuks. Massis tunneb inimhing end turvalisemalt, ta ei pea ise palju mõtlema ega vastutama, ta jagab oma elu teistega. Häda on ainult selles, et nõnda kipub indiviid massi sees ära lahustuma. Ei ole aga seegi üleilmastumise/infoajastu probleem. Kreeklane Diogenes (toosama, kes tünnis elas) olevat päise päeva ajal lambiga mööda rahvarohket turuplatsi ringi tuianud ja kui temalt küsiti, milles asi, vastas ta lihtsalt: "Otsin inimest!"
See juhtus 2300 aastat eFb (enne Facebooki).