Roosa on litsi värv!

Miks Barbie inimesi hullutab?

Kuulasin hiljuti Youtube’ist kantrilegend Johnny Cashi kaverit Taani tantsubändi Aqua suurhitist „Barbie Girl”. Laul tuli originaalis välja 1997. Ehkki Cash oli tollal veel elavate kirjas, siis tegelikkuses ta Aquat muidugi ei kaverdanud. Selle vingerpussiga sai hakkama tehisaru, mis võttis Cashi sisendusjõulise tämbri ja pööras labase tantsutümpsu üsna talutava kõlaga kantrilooks. Laul on taas orbiidile tõusnud tänu erakordselt populaarseks osutunud Barbie-filmile. Eestis on film kogunud üle 100 000 vaataja, rohkem kui mullune „Kalev”. Miks ometi? Kust see roosa hullus?

„Barbie” pole ju õieti muud kui ühe mänguasjatootja reklaamfilm. Ja vaesed lihtsameelsed vaatajad läksid täiega õnge. Võiks arvata, et roosasse mähitud nuku seiklused tõmbavad ennekõike väikseid tüdrukuid, aga režissöör otsustas haaret laiendada ja paistab, et ülimalt edukalt. Mis toob täiskasvanud kinno? Nostalgia? Kusagilt sügavalt alateadvuse kuristikest atmosfääri hõljunud igatsus pöörduda tagasi süütule lapsepõlvemaale? Küllap on „Barbie” fännid neelanud peotäie Pipi Pikksuka väänikupille, mis ei lase neil suureks kasvada. Ja need pillid uhati alla natuke liiga julge koguse kihiseva šampusega.

Pixabay

Ega maailma nakatanud infantiilsust tohigi hukka mõista. Liigume kriisist kriisi, inimhing ei talu pidevat stressi ja ebakindlust. Barbie roosamanna mõjub nagu oopium, mis aitab lühikeseks ajaks unustada tumeda oleviku ja veel tumedama tuleviku.

Barbie fenomeniga seoses on esile kerkinud ka arutelud temast kui naiste emantsipatsiooni mootorist ja feminismi edendajast. Aga see on juba täiskasvanute hall maailm. Väikesed tüdrukud sisenevad barbide roosasse unelmasse ikka loomuliku mängulusti tõttu. Mäng jäljendab reaalsust, jättes samas ruumi fantaasiale ja alati võluvale mis-oleks-kui võimalusele.

Pean nüüd ausalt tunnistama, et ma isiklikult ei ole Barbie’t kunagi käes hoidnud. (Kui paljud väikesed poisid ja suured mehed seda üldse teevad?) Tõsi küll, ükskord saatsin „Miki Hiire” toimetusse kaardi, et osaleda ratsutava Barbie loosimises. Aga ma ei tahtnud seda lollaka seebise irvega nukku, vaid hoopis tema ilusat lokkis lakaga hobust! Tol õrnal eluperioodil olin hobustest nii sisse võetud, et otsustasin: suureks saades muretsen endale päris hobuse. Esialgu olin valmis leppima mänguratsuga. Loosiõnn mulle paraku ei naeratanud, ei tulnud hobust ega Barbie’t. Ka pärishobust pole siiani.

Mis puutub Barbie lemmikvärvi, siis meenub mulle ikka ja jälle, kuidas mu vana hää vanatädi kord talle omase vaimukusega põrutas: „Roosa on litsi värv!” Tema jaoks oli alandav, lausa jälestusväärne kanda sihukest tooni kleiti, kingi või juukselõksu. Isegi vanaema roosad prilliraamid käisid talle närvidele.

Mida aga paljud ei tea: kuni Teise maailmasõjani peeti roosat hoopis poiste värviks. Punane on klassikalises käsitluses olnud mehine toon, sest seostub vere ja tulega. Kristlikus kunstis kujutatakse Jeesust sageli punase keebi või toogaga. Napoleon kannab oma tuntumatel paraadportreedel samuti punast rüüd, frakki või keepi. Poiss ei ole veel mees, mistõttu kõlbas teda riietada pigem kahvatupunasesse ehk roosasse. Ajakirja Earnshaw’s Infants’ Department 1918. aasta numbris kirjutati päris otse: „Üldiselt aktsepteeritud reegli kohaselt on poiste värv roosa ja tüdrukute värv sinine.”

Miks sai 20. sajandi keskel roosast hoopis tüdrukute värv? Raske seletada. Barbie’t selles otseselt süüdistada ei saa, sest ameerika ärinaine Ruth Handler tõi esimese Barbie turule 1959, kusjuures roosa polnudki esialgu veel nuku tunnusvärv. Võrdluseks: Marilyn Monroe kandis ikoonilist roosat kleiti juba 1953. aasta värvifilmis „Härrasmehed eelistavad blondiine”.

Meeshinged on hakanud tänavu suvel aga rohkem roosat kandma ja see on kahtlemata Barbie süü.

*

Mu Barbil on roosa vigel,

ta kühveldab roosat sitta.

Kõik roosad põrsajunnid

laob usinalt hoovile ritta.

Tema peika Ken on kena,

aga kohutavalt kitsi.

Tal üksainus roosa särk.

Roosa riistaga paneb litsi.

Barbil on ka roosa raadio,

mis karjub ja kriiskab aina.

Ta roosal ID-kaardil

on kirjas: „Made in China”.