Elu meeldib mulle

Mai 2011. Selge mahe kevadilm. Astusin Tartus bussi peale, kavatsusega Võrru sõita. Minuga koos ronisid bussi kaks keskkooliealist loikamit, üks üleni hallides dressides, teine elektrisinises dressipluusis, mõlemad pikad nagu moblamastid. Nad istusid minu taha ning hakkasid kõva häälega juttu ajama. Selgus, et nad sõitsid Kambjasse.

Kogu selle teekonna jooksul, mis ei saanud kesta kauem kui paarkümmend minutit, lasid nad lobal magusasti joosta. Lobisesid sellest, millest poisid ikka - koolist, kodust, pidudest, jookidest, tüdrukutest, spordist ja seksist. Või noh, peamiselt spordist. Kui kõik teemad said nobedalt läbi võetud ja Kambja kiriku torn üle Tatra oru juba paistma hakkas, ütles järsku üks poistest (mulle tundus, et too elektrisinises) õndsusest pakatava häälega, mis võiks olla omane päikese käes peesitavale kõutsile, kellel on vats räimi täis: "Mõnus! Ei, elu meeldib mulle. Elu on ilus!"

Korraga pidin imestama, mis vana känd minust on saanud, et ma ise selliseid sõnu ei tarvita. Pole mõttessegi tulnud! Kujutage ette - keset päeva ujub lagedale üks tüüp ja hõiskab, et elu on ilus! Täitsa imelugu kohe.

Pexels

Ent see põgus ja vahest isegi tühine juhtum andis mulle märku, et seilan õigel kursil. Nimelt olin tolleks hetkeks juba ligemale paar aastat mässanud käsikirjaga, mis tekitas minus suurt rahulolematust. Tajusin, et olen kokku keetnud sellise lurri, mida tõbras ka ei söö. Tahtsin kirjutada armastusest, kirest, nooruse uljusest ja hirmust endakssaamise ees. Sellest pidi saama hõrk ja unustamatu mekiga pipstükk.

Aga oh häda! Kirjutamise hoos ajasin kogemata suhkrutoosi ümber ja kõik see kallis kraam pudenes otse raamatusse. No eks ma siis puistasin soola, pipart ja kardemoni peale - äkki maitseb paremini. Tutkit! Roog läks luhta. (Ega ma ilmaasjata sääraseid kujundeid kasuta. Raamatu peategelane oli ju gurmaanikeelega kokandusfänn.)

Aga maitse asi on maitseasi. Kõige enam pani mind kõhklema raamatu tuum. Küsisin endalt korduvalt, kas nii naiivset tegelast, nagu mu raamatu Gert, saab üldse olemas olla. Ta unistab ehtsast Romeost, truust kallimast, heast kussununnust, keda armastada igaviku lõpuni ja võib-olla seitse päeva kauemgi.

Noor mees, kes on endale pähe võtnud, et leiab hingerahu vaid teise mehe käte vahelt ja kuulutab pärast piinarikkaid seiklusi kogu maailmale, et on viimaks leidnud rahu, armastuse ja iseenda - kas ei tundu see uskumatu? Kusjuures, tagatipuks armastab ta ka oma elu, mis on talle pakkunud vähe rõõmu ja palju meelekibedust, kuid sellest hoolimata peab ta seda ikkagi kalliks nagu puruvana katoliiklane püha Susanna sääreluid. No mida jama?! Sedasorti raamatutel ei ole sünniõigust, nad tuleb sahtlisse lukustada või rottidele sööta.

Aga Kambja poisi sõnad panid mu meelt muutma. Kui kasvõi ühelainsal noorel inimesel ei tule enam mõttesse uskuda elu imedesse, siis on maailm lõplikult põhjakõrbenud. Jõudu ja kindlust leidnuna asusin taas sibinal-sabinal käsikirja kallale ning andsin talle lõpliku lihvi.

"Päikseta paradiis", mu teine romaan, ilmus täpselt viis aastat tagasi. Lugu, mida kirjutades olin tundnud krobedat rahutust, tõi mulle nüüd kuhjaga rahu. Mulle tundus, et olin ühtäkki raamatusse pannud tähtsaima, mida tol hetkel endaga kaasas kandsin. Olin justkui kõik ära öelnud. See polnud mu eesmärk, lihtsalt juhtus nii.

Pea paar aastat ei kirjutanud ma enam ridagi. Kõik oli ju öeldud. Kahjuks - või õnneks - mitte lõplikult. Sulg libiseb endiselt.

*

2016. aasta lõpul ilmus ajakirjas Keel ja Kirjandus artikkel, milles kultuuri-uurija Janek Kraavi analüüsis transgressiivse (ehk piire ületava) kirjanduse poeetikat. Muuhulgas mainis ta, et "on märgata eesti kontekstis tugevat transgressiivset energiat kandvate" geiromaanide ilmumist. Näitliku nimekirja lõppu oli torgatud ka "Päikseta paradiis".

Oh sa saatana silmamuna! Oma arust kirjutasin kibemagusa lemberomaani, pehme ja nunnu nagu kaisumõmmi. Aga näed - tunnistati ametlikult transgressiivseks. Edaspidi tuleb ettevaatlik olla, et mitte ainsatki piiri ületada. Tähendab, armastuslood tuleb sinnapaika jätta ning keskenduda mõnele titelikult süütule ja puhtale teemale (nagu näiteks kannibalism, sadistlik vägivald ja heteroseksuaalne prostitutsioon).

Ei, ma ei kaeba. Lugeja näebki raamatut teisest servast kui autor. Aga "Päikseta paradiis" on saanud ka imeliselt kosutavat tagasisidet mitmetelt lugejatelt, kes pole raamatu iseloomustamiseks häbenenud koguni ülivõrdeid kasutada. Gerdi lugu on neid puudutanud. Nad on leidnud ühe noore mehe segipaisatud hingest ürgset ilu.

Elu ilu!

*

Kuidas hoida seda ilusat hetke, kuidas teda lõpmatuseni pikendada? Kuidas ometi? Sees kihiseb ja kahiseb, väike rõõm ja väike nukrus koos. On tulnud surematu hetk, aga ikka võbeleb surelikus ihus rahutus. Miski justkui ütleb, et inimeses pole võimet ühtki hetke lõpuni nautida. Hetk möödub nii ebaõiglaselt kiiresti, et suurem jagu temast jääbki tabamata, läbi elamata. Viis meelt ja meetrite kaupa närve – see varustus on ilmselgelt puudulik ja võimetu püüdmaks neid tibatillukesi täiuslikkuse sädemeid.

Kuid nad hõljuvad ikkagi õhus, hõõguvad, ahvatlevad, narritavad. Nad on olemas ja vahest piisab sellestki teadmisest.

Samal teemal:
Midagi ilusat

Kaljudest näkkideni

Täpselt viis aastat tagasi ilmus minu esimene raamat „Kaljud ja kameeleonid“. Oli nagu noortekas ja ei olnud ka. Jutustasin loo sellest, kuidas andekast maapoisist sai jõhker kurjategija. Kokku 500 lehekülge. Eks mul olid omad põhjused, miks lugu sündis ja miks ta just sellise kuju võttis. (Lõpud ja algused)

Nüüdseks olen ilmutanud neli raamatut. Võib öelda, et esimese kolme raamatuga said sarved maha joostud. Kõik, mis meelel ja südamel, selle ka välja paiskasin – otse paberile. Olin korraga mänguhimuline ja lõpuni aus.

Mänguhimu on alles, kuid ausalt ma enam ei kirjuta. Seepärast ma neljanda raamatuga – tollega, mis kõneleb näkkidest – rahul ei olegi. Näkiraamatus puudub autori nägu. On vaid hääl kosmosest, mis sosistab valesid.

Ah et mis ma sellega mõtlen? „Seal, kus näkid laulavad“ on õuduse ja müstika sugemetega krimka, mille aines on voolanud välja sügavast rahvapärimuse lättest. Aga lugeja ei saa midagi teada autori isiklikest mõtetest, tunnetest, aistingutest. Autor laseb vaid fantaasial lennata, tõmbab ka lugeja kaasa ning koos hõljuvad nad sünge uduse maastiku kohal. Lugeja saab sellelt õhulennult (loodetavasti) toreda kogemuse, kuid kui autor ta tagasi kindlale maapinnale toimetab, ei ole lugeja temaga sugugi rohkem tuttav kui enne.

Paistab, et olen jõudnud sellisesse seisu, kus ma ei ela enam lugusid läbi, ma üksnes vahendan neid. Tahan lugejale rõõmu pakkuda, isegi kui ma kirjutan jubedatest asjadest. „Näkid“ on ilmselt kõige küpsem (ja ka kõige tavalisem) lugu, mille olen kirja pannud. Suured kirjanduslikud avastusretked on minu jaoks läbi saanud, jääb vaid kartograafiline täpsustustöö. Ei, oleme ikka optimistid: Ameerika on avastatud, nüüd tuleb see koloniseerida.

Liiguvad kuuldused, et ma olevat lootustandev krimikirjanik (Kuriteod näkilaulu saatel). Piisas vaid üks kriminulli moodi raamat üllitada – ja juba kirmikirjanik! Tahaks neid kuulujutte pisut jahutada. Esiteks pole ma end kunagi kirjanikuks nimetanud (ega kavatse seda ka lähiajal teha) ja teiseks ei ole krimikirjandus sugugi mu esimene armastus. Aga kuna Eestis on krimkadega üldiselt kehvad lood, siis võetakse iga natukenegi õnnestunud krimilugu kohe avasüli vastu.

Mis edasi? Jätkan samas vaimus. Inimhinge mustad sügavikud tahavad uurimist. Patud ja pahateod tuleb päevavalgele tirida. Kurjus on ju lummav nii kirjutajale kui ka lugejale. Lummus kestab.

„Ma ei taha enam elada…“

Inimlik meel on väga võimas ja samas õrnuke instrument. Meelt on lihtne heita. Ja nõnda tekib meeletus. Tahaks ennast ära tappa. Miskipärast. Eluisu saab otsa nagu bensiin mootorist. Tanklat pole silmapiiril näha. Lootust pole. Mitte millelgi ei ole enam mõtet, elul veel kõige vähem. 

Iga päev teeb Eestis suitsiidi 1–2 ja suitsiidikatse hinnanguliselt 10–20 inimest. Umbes 70–80% enesetapu tõttu surnutest on mehed. Nõrgem sugupool, mis teha. Ehkki suitsiidikatseid teevad rohkem naised, võtavad mehed asja tõsisemalt ette ja lähevad lõpuni. 

Enesetapp on väga individuaalne nähtus, mõneski mõttes tabu. Enesetapjast või tema lahkumise viisist avalikult ei räägita. Pikki sajandeid valitses õhtumaades komme, mis keelas enesetapjaid pühitsetud mulda matta. Sellest tulenevalt sündis Kesk- ja Ida-Euroopas uskumus, mille kohaselt saavad enesetapjatest vampiirid. Ka Eestis arvati, et see, kes endale käe külge paneb (milline viisakas kõnekäänd!), ei pääse taevasse ja hakkab kodus käima. Kristlike normidega vastuollu minemata on ärksamad mõtlejad toonitanud ka inimese vaba tahet oma elu jätkuvuse üle otsustamisel. 

Ajalugu tunneb hulgaliselt juhtumeid, kus enesetapp saab kangelasteoks. Teatud mööndustega võib juba antiikaja mässajaid ja ristiusu märtreid pidada enesetapjateks. Viimasest poolsajandist kõlbaks tuua kolm eredat näidet. Lõuna-Vietnami munk Thích Quảng Đức pani end 1963. a. Saigonis põlema, protestides budiste ahistava režiimi vastu. Keskkooliõpilane Romas Kalanta läks vabatahtlikult tulesurma Kaunases 1972. a., vallandades Leedus nõukogudevastased rahutused. IRA aktivist Bobby Sands näljutas end 1981. a vanglas surnuks, saavutades seejuures märkimisväärse poliitilise triumfi. Muidugi on ajaloos ka hulk tuntud enesetapjaid, nagu Nero või Hitler, kelle puhul nähakse suitsiidis pigem argpüksi viimset taganemist kui sangarlikkust. 

Kõrgeima suitsiidsusega riigid on WHO andmetel Lõuna-Korea, Leedu, Guajaana, Kasahstan, Hiina, Valgevene, Sloveenia, Ungari, Jaapan, Sri Lanka, Ukraina ja Venemaa (kõigis vähemalt 20 suitsiidi 100 000 elaniku kohta). See loetelu ei anna mingit selgust. Nii katoliiklikud, õigeusklikud, budistlikud kui isegi islamistlikud kultuurid on kõrge suitsiidsusega maade hulgas esindatud. Rohkem paistavad silma küll sotsialistliku koletise all kannatanud riigid, kus moraalne ja vaimne kapital nõrgem. Sestap kuuluvad ka eestlased suitsiidialdiste rahvaste sekka. Aga moraal ja vaim peavad ka indiviidi tasandil tugevad olema, et kõikvõimalikele raskustele, mida saatusel on tavaks inimestele kaela kupatada, ikka sirgeselgselt vastu panna. 

Kust siis võtta see titaanne vaim, mis ühelgi juhul ei murduks, olgu või süda murtud ja taskud tühjad? Vaimutohtrid sedastavad, et suitsiidiennetus põhineb riskifaktorite ja nende kahjuliku mõju vähendamisel ning kaitsvate faktorite ja nende kasuliku mõju suurendamisel. Paljud enesetapumõtetega inimesed saadavad enesehävituslike kavatsuste kohta sõnade ja tegude kaudu signaale. Enesetapjalik käitumine on sageli seotud ka psüühiliste häiretega, mida kõrvalseisja ei pruugi paraku alati ära tunda. 

Eesti enesetapjatest on umbes 60% alkoholisõltlased või alkoholi kuritarvitajad, mis tähendab, et nii nagu paljude teiste ühiskondlike probleemide puhul, paistavad ka enesetappude tagant viinakuradi sarved. Teismelistel on suurem risk suitsiidi sooritamiseks mõnuainete tarvitamise korral. Erinevate uuringute järgi kuuluvad enesetapumõtteid mõlgutavate inimeste sekka sagedamini ka homoseksuaalid, seadusega pahuksis olevad noored, puuduliku haridusega isikud ja pikaaegsed töötud. 

Seksuaalne sättumus kallutab enesetapule ennekõike mehi. Homoseksuaalsed mehed tapavad end ära 10 korda suurema tõenäosusega kui heteroseksuaalsed mehed. Vanglas istunud noortel on samuti suurem suitsiidirisk võrreldes mittevangistatud noortega, kusjuures enamasti panevad endal kaela silmusesse mehed, kes on saanud purjuspäi hakkama mõne kriminaalse lollusega (jälle viinakurat!). Töötus on sageli väga suur enesetapumõtete generaator, mis halvab inimese majandusliku ja emotsionaalse võimekuse. 

Pikka juttu lühemaks tehes: enesetapurisk on suurem inimestel, kes kuuluvad mingis mõttes sotsiaalsesse vähemusse, ühiskonna piirialale. Need on inimesed, ennekõike mehed ja noored, kes ei vasta ühiskondlikule arusaamale eeskujulikust indiviidist. Tõepoolest, mis mõte on elada joodikust maamehel või noorel töötul geil? Aga Eesti vajab iga inimest. Mõttetuid inimesi pole olemas. Isegi kui enamik enesetapu üritajaid fataalse tulemuseni ei jõua, lõhuvad mustad mõtted hinge. Keegi ei tohiks tunda end tõrjutuna. 

Kaks olulist mõjurit, mis aitavad uuringute järgi enesetappe vältida, on perekond ja religioon. Toetav pere tagab sooja keskkonna, kuid annab ka kohusetunde – tunde, et ollakse vajalik ja kasulik. Ameerika jõulufilm „See imeilus elu“ (It's a Wonderful Life) kõneleb loo mehest, kes otsustab elust lahkuda, kuid ingel lööb tema plaanid segi. Taevane olend näitab mehele, kui närune oleks maailm ilma temata olnud ning mees muudab oma meelt. Vahel tulebki mõnele inimesele sisendada seda, kui oluline ta tegelikult on. Mõni hea sõna võib päästa elu. 

On leitud, et ka tugev ja siiras usk kaitseb suitsiidsete mõtete eest. Paljude religioonidega kaasneb kogukonnatunnetus ja vaimne pagas, mis õpetab nägema ajalike murede taha. Ilmalikus raamistikus võiks kõnelda eeskätt eneseusust. Kui inimene tunneb, et ta elu on kontrolli all, ta on piisavalt sõltumatu ja kohanemisvõimeline, siis ei kipu ta end hävitama. Usku sellesse, et isiklikud otsused mõjutavad meie elu ei saa pidada vähem väärtuslikuks kui usku inimkonna eest surnud lunastajasse. Inimene, kes enesesse usub, meelitab kaitseingleid ligi.

Elu on püha. Kas saab olla üldse miski elust püham? Ja ometi… kui lihtne on pühadust rüvetada. Mõni elu paiskub kannatusterohkes maailmas põrmu ja porisse. Ühtäkki ei tundugi üks määrdunud ja lõhutud elu enam pühana. Kuid isegi kallimast kallimaid ikoone saab pesta ja parandada. Nad säravad edasi. Endiselt pühana.

Leiaks vaid kõik inimesed sel tuulisel rannikul usku, lootust ja armastust. Need kolm jäävad. Usk, lootus ja armastus, aga suurim neist on… jah, mõni ütleb, et armastus, kuid olgu selleks hoopis lootus. Armastus võib lõputult palju kordi hääbuda ja uuesti õitsele puhkeda, kuid lootust jätta ei tohi. Kus on elu, seal on lootust. Ja miks seda palsamlikku lootust ei peaks olema – igale ööle järgneb ju päev ning ka kõige pikem ja pakaselisem talv asendub peagi rohetava kevadega. Ühtäkki on jälle mõtet elada. 

Samal teemal

"Ma olen nii üksi..."

See armas armiline linn

Peened veenired laskusid vulinal Toomemäest alla jõe poole. Nad igatsesid ema järele, tahtsid voolata temaga koos laias sängis, mis kevadistele vetele aga aina kitsamaks jäi. /…/ Ma vaatasin lillekimpude, kilekottide, pillikastide ja lapsevankritega varustatud inimeste rahutut voolu kõnniteil, jälgisin teismeliste poiste enesekindlusest puhevil keresid, kui nad rulal, rulluiskudel või jalgratta sadulas mööda linna tormasid. Vaatasin kaubamaja ees kirevate, ostjaid ootavate lilledega kuhjatud laudu ja vanaeitesid nende taga. Kuulsin lapsi kilkamas ning portfellidega pintsaklipslasi jämedalt naermas. Linn elas kevadist elu, õitses ja sumises.

Otsisin hiljuti netist teavet selle kohta, millistes ilukirjanduslikes teostes on Taaralinna puitasumeid kujutatud. Õige vähe sai klõbistatud ja klikitud, kui ekraanile kargas sait, mis mu meele kohe rõõmsamaks tegi. Nimelt on Lutsu-nimelise raamatukogu eestvõttel pandud alus projektile „Tartu ilukirjanduses“, mille sihiks välja noppida proosasse ja luulesse aegade jooksul salvestatud Tartu-muljed. Siia-sinna klõpsates tabas mind suur üllatus, kui avastasin, et ka minu enda raamat on lausa üheksa katkendiga esindatud. Hakkasin mõtlema, mida need esiletõstetud killukesed väikese autori ja suure linna suhtest kõnelevad. Raamatus ei mõõtnud ma Tartut isikliku pilguga, olin ju rollis, kuid midagi ma endast ikkagi paberile jätsin, eitada seda ei saa.

Tartu, Tartu… Mis mulle selle linnaga seoses esmajoones pähe kargab? Kuus valget tarkusesammast? Emajõgi? Toomemägi? Suudlevad Tudengid? Tasku ja Pläsku? Ei! Hoopis vana Kaarlilinn, Karlova. Esimesed mäletused kipuvad olema viimased mälestused, nõnda ei saa minagi lahti sellest üheksakümnendatega raamitud mälupildist, mille lõuendil kükitavad Võru tänav ja Karlova väsinud puumajad. Lapsearru jäid nad alles ja kummitavad siiani. Karlova on olnud minu alus-Tartu, tuhm ja hõllanduslik paik, mis mind endiselt unenägudes saadab. Aga unes on ta ilusam, päikselisem ja naeruohtram kui tegelikkuses. Muusadest tiivustatud luuletajad turnivad sealsetel katustel, majakeste vahel sädeleb lootuskiirtes olematu järv, siinsetel uulitsatel seisavad roostes kerega bagid, kahekordsete puukuuride ees vedelevad kurgihunnikud, ühes tulemüüriga vooderdatud lobudikus töötavad väsimatult lõbusad tüdrukud, neist Anna Julla see kõige kallim, ning jändrike puude otsast kostab videviku aegu kummalist huikamist (on need kakud, vaimud või vähe vintis kunstnikud, kes korstnal istuvatele värsiseppadele salasignaale saadavad?). Heldus, mida kõike öösel näha saab!

Kui ma olen neid ulmasid ja meenutusi kaasas kandnud, miks pole ma neid siis ometi kirja pannud? Ehk on Kaarlilinn liiga lähedal Olümposele ja temast kirjutades tekib oht jumalate rahu häirida? Lihtsam on ju kirjutada niiskest ja tumedast Supilinnast, mis (nagu üks kirjanduskriitik on maininud) sobib täiuslikult naturalistlike stseenide miljööks. Aga MINU Supilinn pole ainult hurtsikuhunnik ja joodikute parlament. See on koht, kus idanevad keelatud armastuse seemned ning õitseb ruugekooreline kurbusepuu. Õigupoolest ei seo mind paljude memuaaride kaudu ekspluateeritud Supilinnaga suurt midagi. Need on juhusliku jalutaja meelisklused, mis fantaasiast punsunud nägudega raamatu lehekülgedelt vastu vaatavad.

Minu jaoks oli mõnevõrra ootamatu, et Tartu kirjeldused on teeninud lugejatelt nõnda palju häid sõnu. Kirjutasin tegelikult Tartust rohkemgi, kuid jätsin selle teadlikult põhitekstist välja, sest ei pidanud otstarbekaks kõnelda Eesti lugejale linnast, mida üldjuhul väga hästi tuntakse. Pealegi ei ela me enam tol õndsal 19. sajandil, kui Hugo võis lehekülgede kaupa Pariisi vaatamisväärsusi tutvustada ja lugejad ei kõngenudki igavusse. Kui jutt sinna sajandisse juba kaldus, siis eks ole ju Tartugi suuresti romantismiajastu laps, kes on saanud osa geene klassitsismilt.

Esimese Tartu muljetel põhineva mõlgutuse panin paberile kevadel 2007 (toosama ülaltoodud katkend). Siis ma veel ei teadnud, mis sellest kirjatükikesest saab. Vähehaaval neid muljeid aina kogunes ja otsekui ilma peale üksi jäänud orvukesed leidsid nad sooja varjupaiga ühe ambitsioonitu romaani kaante vahel. 

Ilma Tartuta poleks „Päikseta paradiisi“ sündinud. Linna õhustik ja inimesed selle sees inspireerisid, neist ei saanud mööda minna. Tartus on midagi… paeluvat. Ta on täis vastandeid. Ajalookeeriste paljukannatanud ohvrina ei hakka ta võib-olla enam kunagi naeratama. Teda on korduvalt lõhutud ja kokku kleebitud, pekstud ja paigatud. Ta jääb armiliseks linnaks, tujukaks, lausa psühhootiliseks tegelaseks, kes aga ikkagi visalt edasi kestab, sest noorsugu voolab endiselt tema soontes nagu hapnikurikas veri. Ja sellisena ta ongi paljudele armas. Mitte täiuslik, aga väärt armastust ja meelespidamist. Seetõttu ei pea ka kirjutavad inimesed paljuks tema nimel oma halle ajurakke ja valget paberit kulutada.

„Ma olen nii üksi…“

Loomariigist võib leida laias laastus kaht sorti elukaid: need, kes söövad ja need, keda süüakse. Ühed on kiskjad, teised taimetoitlased. Üksiklased ja karjaloomad. Siiski näib, et õige vähesed isendid kuuluvad kiskjaliste hulka, rohkem on sotsiaalseid loomi, kes otsivad karja seest turvatunnet – sest nad on kergesti haavatavad. Inimühiskonnas kehtib sama seaduspärasus.

Vahest ei tohikski ma üksinduse teemal iitsatada, sest kuulun ju pigem karude ja nugiste tsunfti, kes tahavad teistest sõltumatult oma territooriumil jahti pidada ega ütle teps mitte igale sissetungijale rõõmsalt „mää!“. Kuid enda ümber ringi vaadates pean ikka ja jälle hämmastusega nentima, kui rängalt mõnele inimesele üksiolek mõjub. See, mis tähendab üksiklasele vabadust, on karjaloomale vangla. Ja nõnda ma siis imestan: kust sugeneb üksinduse kõrvale üksildus? Isegi siis, kui selleks pole näiliselt ainsatki põhjust!

Maailm pöörleb mõnusa vurinaga. Sõnad, mis sisaldavad kasulikku või kasutut teavet, liiguvad Austraaliast Austriasse ja tagasi kiiremini kui välk. Kõikvõimas internet loob selleks ideaalse eelduse ning ühendab inimesi kogu planeedil. Keegi justkui polegi enam üksi. Me oleme pidevalt nähtaval, meid märgatakse, meiega arvestatakse – sellise mõtteviisi aluseks on massikommunikatsioon oma erinevates vormides. Sideoperaatorid pakuvad järjest soodsamaid kõnepakette, tasuta lobaminuteid ja hüper-nuti-vidinaid, kõikjal piiksuvad SMS-id ja MMS-id, meil on Twitter ja Facebook… ja kõikvõimas üksindus kogu selle kupatuse kohal kurja džinnina hõljumas. Maal sibab miljonitel ruutkilomeetritel miljardeid inimesi… ja ometi on nad üksi. Keegi vajab kedagi, kõik vajavad kõiki. Õhust, veest ja kimbust päikesekiirtest jääb väheks. Inimene vajab inimest. Kasvõi vihkamiseks! Kogu aeg, alati, igavesti!

Üksindus võib olla nii füüsiline kui vaimne. Kes on ümbritsetud suurest hulgast sõpradest, pole veel pääsenud üksildusest. Ta lävib kaaslaste ja kolleegidega iga päev, tema kohalolekut märgatakse, temast peetakse lugu, kuid ometi ei mõisteta tema olemust, püüdlusi, eesmärke – vähemalt mitte tervikuna. Teda peetakse sõbraks ning ta täidab ka ise sõbra rolli, kuid igas teises olukorras või tõsisema probleemi küüsis on ta ikka üksi. Jääb vaid küsida: miks? Ons põhjus ühiskondlikus vaimulaadis, mis käsib püüelda aina kõrgemale ja kaugemale pühade individuaalsete sihtide poole ning seda ikka kiiremini ja agressiivsemalt? Teistega arvestamine pole alati moes. Uppuja päästmine on tema enda probleem. Nõnda tekibki olukord, kus mängu sekkub vaimne üksindus – nimetagem seda üksilduseks. Suhtlemisvabadus ei too endaga automaatselt kaasa inimlikku mõistmist ja sellest on kahju.

Mis aga füüsilisse üksindusse puutub, siis mina pean seda pigem õnnistuseks kui needuseks. Miks üksiolekut nii hirmsasti kardetakse? Kas siis tõesti ei aduta, et üksindus tähendab võimalust olla vaid iseendaga, vaadata sügavale oma sisemusse? Sättida rahulikult ritta tähtsad ja tühised asjad, vabastada end ballastist, mis elurajal kulgemist takistab. Parimad romaanid, sümfooniad ja akvarellid sünnivad endiselt üksinduses. Kirkaimad plaanid ja unelmad samuti. Moodne tehnoloogia, mis loob mulje, nagu oleks elu mõte vaid ühenduses, vahenduses ja suhtluses, on murendanud harjumust omaette olla ja mis veel hullem – halvanud üliväärtusliku võime iseendasse vaadata. Ja iseendaga ära leppida.

Kui ma „Päikseta paradiisi“ kirjutasin, mõtlesin üksinduse peale väga palju – kuni ajud aurama hakkasid. Nõnda sõnastasingi oma üksindusefilosoofia, mis kristalliseerunud kujul kaante vahele sai. Üksindus pole isiklik saamatus ega põrgulik karistus. See on suur võimalus. Jah, üksildus võib olla probleem, kuid seegi on sitt, mida saab väetisena kasutada. Tuleb see lihtsalt viljakandvale põllule puistata! Ainult üksi olles ja iseendale ausalt otsa vaadates jõuab inimene selgusele, kes ta tegelikult on ja kuhu ta minema peab.

Ma tänan

Tänu on võlg, mis tuleb tasuda. Nüüd on tasumise tund käes. Hingedeaeg peaks ju olema see aeg, kui headele hingedele – elavaile ja surnuile – pikka tänumeelt näidatakse. Minu hing on tänust raske nagu säärane vitstest punutud korv, mis rabast tulles magusate murakatega täidetud. Mis siis muud, kui kostitada värske murakamoosiga neid, kes on mu raamatuid kiitusega paitanud.

Ma tahaksin tänada järgmisi inimesi: Raigo, Priit, Marge, Kristjan, Svea ja Teele. Ma ei tunne teid küll isiklikult, kuid mul on ütlemata hea meel, et te mulle Facebooki kirjutasite või koguni oma seinal mu raamatute kohta arvamust avaldasite. Taolist tagasisidet on meeldiv saada – näha, kuidas aju ja südame küljest lahti rebitud ning tuulde puistatud sõnad enesele tiivad kasvatavad ja oma elu elama hakkavad, siia-sinna rännates õigesse kotta satuvad, kus neid soojalt vastu võetakse. Sõnadest sünnivad uued sõnad ja sugugi mitte kõik neist ei muutu lödiseks lobaks. Mõnel on ka hing, see tähendab mõte sees.

Kui need kaks väga vastandliku iseloomuga kirjutist – „Kaljud ja kameeleonid“ ja „Päikseta paradiis“ – ühise nimetaja alla viia, siis olgu selleks inimlikkus. Aga inimlikkuse tunnuseks on kõige ilusa ja sileda kõrval ka õigus teha vigu, vihata, kurvastada ja kaotada lootus… et see siis uuesti leida. Ainult lootusega võib sulesepp üles sulatada alalõpmata jäätuvat inimlikkust. Ma tahaks uskuda, et neis lugudes, mida olen vestnud, pulbitseb tõesti inimlik hing. Ja pealegi armastusväärne hing.

Seda ei juhtugi nõnda sageli, et autor ja lugeja satuvad ühele lainepikkusele. Kuid kui see tõesti niiviisi läheb, algab kosmiline kommunikatsioon. Autor ja lugeja kohtuvad raamatus, kõneldes teineteisest ja iseendast. Lugeja lisab alati raamatule midagi juurde ning autor võtab selle tänulikult vastu kui kasumiprotsendi kapitalilt.

Tõepoolest. Rõõmustav on olla loetud ja mõistetud. Aitäh!

Jeesus Kristus Homostaar

Neljasaja aasta eest istus inglise kuningatroonil James I, sügavale ajalukku sööbinud valitseja, kelle kõrgeaulikud kiiksud, nende hulgas omasooiharus, polnud alamate jaoks mingi saladus. Vastupidi, James olevat lausa kelkinud, et ta armastab Buckinghami krahvi „nagu Jeesus armastas Johannest“. James polnud vahest kõige eeskujulikum monarh, kuid piiblit tundis ta hästi ning leidis pühakirja ridade vaheltki tarkuseterakesi põhjendamaks oma ebaharilikke käike. Jeesuse ja tema noorukese lemmikjüngri palav kiindumus on motiiv, mida on sajandeid kasutatud viitena Kristuse sallivale loomule. Euroopa ja Ameerika usklike homoseksuaalide jaoks on Jeesusest kujunenud eelarvamustevaba armastuse võrdkuju – seda nii õrritavas, parajalt iroonilises kui ka täiesti tõsimeelses võtmes.

Jeesus oli juutide seas teisitimõtleja. Ta sõbrustas maksukogujate ja prostituutidega, mistõttu pole raske kujutleda, et ka „mehepilastajad“ ja „lõbupoisid“ võinuks tema kaaskonda kuuluda. Jeesus ütleb Matteuse evangeeliumi kaudu mitmetitõlgendatavad sõnad: „On ju abieluks kõlbmatuid, kes nõnda on sündinud emaihust, ja on kohitsetuid, kes on inimeste kohitsetud, ja on kohitsetuid, kes on ise end taevariigi pärast kohitsenud. Kes suudab taibata, taibaku!“ (Mt 19:12) Homoseksuaalsuse kaitseliinilt vaadatuna tähendaks „abieluks kõlbmatud, kes nõnda sündinud emaihust“ kõiki viljatuid, nende sekka saaks mugavalt liigitada ka omasooiharad – juhul, kui suudame taibata.

Igal juhul võib Uut Testamenti tõlgendada nõnda, et homoseksuaalsus kui nähtus iseeneses pole negatiivne, küll aga tormakad seksuaalsuhted. Mees võib armastada meest ja naine naist ka kristlastena – tõsi, ilma seksita. Abieluväline suguelu on pühakirjas taunitud, kuid armastuse jagamist lausa nõutakse.

Johannese nime kandva evangeeliumi lõpuosast võib lugeda järgmist: „Peetrus pöördus ja nägi kaasa tulemas jüngrit, keda Jeesus armastas, kes ka õhtusöömaajal oli nõjatunud tema rinnale ja küsinud: „Issand, kes on su äraandja?““ (Jh 21:20). Seda lõiku on mõningad usuliberaalid mõnuga tsiteerinud tõendina Suure Õpetaja ja noore apostli kireromaanist, juhul kui Johannese evangeeliumi autoriks arvata toosama Jeesuse soosik Johannes, kes endast kolmandas isikus räägib. Siiski tuleb nentida, et kui Uues Testamendis räägitakse Jeesuse armastusest, ei mõelda erootilist armastust, pigem „vennalikku“ või „sõbralikku“ ning kellegi rinnale nõjatumine tähendab antiikkirjanduse kontekstis tema kõrval lebamist. Akadeemiliselt poolelt on valanud õli tulle aga Websteri ülikooli professor Bob Cross, kelle sõnutsi oli Jeesuse ja Johannese läbikäimine „pederastlik suhe vanema ja noorema mehe vahel. Kreeka lugeja oleks sellest aru saanud.“

Eriti magusaks suutäieks neile, kes Jeesust homoks peavad, on Markuse salaevangeelium. Sellest väidetavalt spirituaalsemast evangeeliumivariandist ei ole säilinud muud kui kaks viidet Aleksandria Clementi käsikirjas, mis olevat avastatud läinud sajandi keskel Jeruusalemma lähedalt Mar Saba kloostrist. Jättes kõrvale teaduslikud vaidlused, kas tegemist on autentse materjali või võltsinguga, kujutavad kaks Clementi töös esinevat evangeeliumilõiku Jeesuse tulist suhet rikka Betaania noormehega. Toosama nooruk sobib suurepäraselt kokku olemasoleva Markuse evangeeliumi kahe katkendiga, esimene neist pärineb Jeesuse kinnivõtmise stseenist: „Ja üks noormees järgnes talle; sellel oli seljas linane rõivas paljal kehal; ja nad võtsid ta kinni. Aga tema jättis linase rõiva maha ja põgenes ära alasti.” (Mk 14:51–52) Teine katkend esineb Jeesuse ülestõusmise kirjelduses: „Nad läksid hauakoopasse ja nägid paremal poolel noore mehe istuvat, pikk valge rüü seljas, ja nad kohkusid väga. Aga too ütles neile: „Ärge kohkuge! Te otsite Jeesust Naatsaretlast, kes oli risti löödud; ta on üles tõusnud, teda ei ole siin. Näe, siin on paik, kuhu ta oli pandud!”” (Mk 16:5–6)

Markuse salaevangeelium kõneleb sellest müstilisest noormehest rohkem. Ühel õhtul tulnud nooruk õpetaja juurde „kandes linast rõivast palja ihu peal. Ja ta jäi temaga sel õhtul, kui Jeesus õpetas talle Jumalariigi saladust.“ Teises Clementi fragmendis mainitakse veelkord noormeest, „keda Jeesus armastas“. Öist toimingut, mis sisaldab pühendamist Jumalariigi saladusse ja armastust, mis seob kaht meest, on lihtne libistada tänapäevasesse tähendusvälja. Ka suudluses, mille Juudas Jeesusele annab, osatakse praegu näha vaid erootikat. Meestevaheline armastus saab nõnda kroonitud pühaduse oreooliga ning nende tõlgenduste sadulas olemegi jõudnud põhjuseni, miks Lunastajast on nüüdseks kujunenud muuhulgas gei-ikoon.

Avalikult omasooiharust tunnistanud popstaar Elton John teatas 2010. aasta veebruaris Ameerika ühes loetumas ajakirjas Parade: „Ma arvan, et Jeesus oli kaastundlik, üliintelligentne gei, kes mõistis inimlikke probleeme. Ristil andestas ta inimestele, kes ta risti lõid. Jeesus tahtis, et me oleksime armastavad ja andestavad.“ See mõtteavaldus levis kulutulena mitmel pool maailma meedias ning tekitas taas ägedaid sõnalahinguid kristluse rajaja identiteedi üle. Kuna nüüdisajal räägitakse niivõrd kõva häälega Jeesuse seksuaalsusest, sunnib see ka kristlike väärtusi teise pilguga üle vaatama. Kristlus peaks olema salliv usk, rõhutatakse aina enam. Üheks kinnituseks ristiusu liberaliseerimisest on tõik, et anglikaani kiriku ja Skandinaavia luterlike koguduste õpetajateks nimetatakse kapist välja tulnud homoseksuaale. Erandid on muutumas tavaliseks nähteks.

Kui ühiskond on jõudnud niikaugele, et aktsepteerida teatud liberaalseid väärtusi, nõutakse seda ka kirikult. Geikristlased ei ole enam nõus langetama valikut, kas olla avalikult homo või tõsine usklik. Nad võitlevad õiguse eest olla mõlemat. Moodsas popkultuuris kerkib selle võitluse peegeldusena esile teoseid, mis ehitavad – piltlikult öeldes – geiklubisse kabeli.

Silmapaistvaks juhuks, mis homoseksuaalsed ja kristlikud elemendid sotsiaalseks sõnumiks põimib, on Rootsi kunstniku Elisabeth Ohlson Wallini fotoseeria „Ecce homo“. 1990. aastate teisel poolel loodud tosin taiest, mis kujutavad Jeesust geina, on inspireeritud kunstniku AIDS-i surnud sõpradest. Ohlson Wallin põhjendas mitmel pool Euroopas esitletud tööde valmimist viha ja trotsiga, mida tekitasid temas kristlaste väited, nagu oleks homoseksuaalsus Jumala karistus. „Tahtsin näidata, et armastus on kõigi jaoks,“ kaitses kunstnik oma lähenemist. „Ecce homo“ kasutab gei-teema avamiseks evangeeliumide motiive ning sisaldab näiteks tööd, millel jalgrattal Jeruusalemma saabuvat Jeesust tervitavad värviliste õhupallide ja vikerkaarelippudega varustatud homoparaadilised. Teine töö viitab ristimisstseenile, kus alasti Jeesus seisab suletud silmil vees, samal ajal kui „Ristija Johannes“ teda intiimselt puudutab. Pildil „Mäejutlus“ räägib Jeesus teda ümbritsevate meestega, kes õpetajat andunult kuulavad. Ohlson Wallini vahest ühel sisendusjõulisemal taiesel lamab AIDS-i surnud Jeesus Neitsi Maarja põlvedel. Nõnda on kunstnik tabaval moel edasi arendanud keskaegset pietà žanrit.

Näitused leidsid laialdast vastukaja ning paiskasid liikvele usufanaatikud, kes püüdsid väljapanekuid rüüstata ja ähvardasid kunstnikku surmaga. „Ecce homo“ pildiseeriat võis näha ka 1999. aastal Pärnus, iga-aastase aktinäituse „Mees ja naine“ raames. Siingi ei õnnestunud kirikuautoriteetide kriitikast pääseda. Andres Põder, kes karjatas toona Pärnu Eliisabeti kiriku kogudust, leidis, et „Pärnu linn ei peaks olema koht, kus eksponeeritakse näitust, mida ristirahvas taunib” ning palus kohalikul linnavalitsusel piltide näitamine keelata. Näituse korraldaja Mark Soosaar eitas kellegi usuliste tunnete solvamist, soovitades puude taga metsa näha ning käsitleda skandaalset fotoseeriat moodsa kunstina, millel on midagi olulist öelda.

Küllap lisab lähitulevik veel hulga näiteid nüüdisaegsest kujutavast kunstist ja kirjandusest, aga ka teatrist, filmist ja popmuusikast, milles käsitletakse Jeesuse „uut olemust“. Nõnda pannakse proovile sajandeid püsinud tabud. Jeesuse kujutamisel homona või biseksuaalsena rõhutatakse nii tema inimlikkust, millega kaasneb loomulikul viisil seksuaalsus, kui ka tema kuulutatud piiritu, eelarvamustest vabastatud armastuse sõnumit. Seda kuvandit poleeritakse konservatiivsete kristlaste kiuste ning tuleb tunnistada, et meieni jõudnud Jeesuse sõnade ja tegevuse taustal ei olegi tema seadmine homoõiguslaste käilakujuks kohatu.

Samal teemal:

Vaid embus liidab kokku meid

Naiste armastusest imelisem

Naiste armastusest imelisem

Mõned lood püsivad elus lõpmata kaua. Tuli on õginud papüürusrulle ja vesi sulatanud savitahvleid, kuid lood vapratest kangelastest ja hiigelhingega armastajatest jäävad. Võtame näiteks müütilised pajatused kuulsast Uruki kuningast Gilgamešist, kellest vesteti lugusid juba 4000 aastat tagasi. Gilgameši eepos, mis jõudnud meieni tosinal savitahvlil, sisaldab mõningatel hinnangutel ka esimest teadaolevat viidet meestevahelisele armastusele… või, noh, suurele sõprusele.

Kui türanni kommetega, ent osaliselt jumalik Gilgameš oma alamad välja vihastas, saatsid jumalad talle vastaseks loomaliku Enkidu. Kahe kange jõukatsumine lõppes viigi ja sõprusliiduga. Üheskoos võideti hirmus seedrimetsa koletis Huwawa ning taevane härg, kes jumalate plaani kohaselt Gilgameši tema eksimuste eest tapma pidi. Sündmused võtsid traagilise pöörde, kui Gilgameš jumalanna Inanna armuavaldustele ei vastanud. Taevast kupatati Enkidu peale tõbi, mis peagi ta elutõrviku kustutas. Murest murtud Gilgameš jäi head sõpra taga leinama ja asus surematuse taime otsima. Eepose lõpuosas jutustab Enkidu vaim Gilgamešile allilma trööstitusest.

Homoerootikat võib selles iidses Mesopotaamia loos näha vaid tubli fantaasia korral. Kuid kui üks mees saadab võimsa armujumalanna pikalt ja valib selle asemel teise mehe seltsi, siis küllap tahtsid muistsed sumerid sellega midagi öelda…

Kreeklased olid konkreetsemad. „Iliasesse“ kätketud lugu Trooja sõja sangarist Achilleusest ja tema kallimast Patroklosest peegeldab selgelt hellenlikku hoiakut paiderastia suhtes. Kõiki säilinud müüte, mis sisaldavad Olümpose jumalate kuumavaid romansse omasoolistega, ei jõuaks ära nimetatagi. Ühe tuntuma ja kaunima taolise müüdi keskmes tegutsevad Apollon ja Hyakinthos.

Paljud kreeka noorukid harrastasid kettaheidet, nõnda ka Hyakinthos, kuninglikku päritolu nägus noormees, kelle ilu lummas ära isegi jumal Apolloni. Omavahel võisteldes kaldus Apolloni ketas kõrvale (ühe versiooni kohaselt oli selle taga armukade Läänetuul) ning see tabas Hyakinthose otsaesist. Haav oli liiga sügav. Noormees suri ahastava Apolloni käte vahel. Edasine sündmuste käik kordab suuresti Adonise müüti: Apollon kaupleb Hadeselt välja lepingu, mille järgi tohib Hyakinthos kevadest sügiseni veeta aega maa peal, kuid talvel peab kolima allilma, põrmu nätsutavate surnute manu. Teise variandi järgi lõi Apollon Hyakinthose maistest jäänustest hunnitu lille.

Ühe kuulsama „homoloo“, mille sisu pärast on nüüdisaja õpetlased ohtralt ragistanud, leiame hoopiski – oh üllatust! – piibliraamatust. Riskides kirikuvande alla sattumisega, tuleb jutustada Iisai pojast Taavetist ja Sauli pojast Joonatanist.

Kolm tuhat aastat tagasi mürises heebrealaste ja vilistite vahel ohvriterikas sõda. Jumalast märgitud karjapoiss Taavet jäi kuningas Saulile silma vilistite vägimehe Koljati tapmisega. Kui kuningas vahetas vapra ja ka välimuse poolest õnnistatud noorukiga mõne sõna, kuulis seda pealt tema poeg Joonatan. „Ja kui ta kõneluse Sauliga oli lõpetanud, siis oli Joonatani hing nagu ühte köidetud Taaveti hingega ja Joonatan armastas teda nagu oma hinge. /…/ Ja Joonatan tegi Taavetiga liidu, sest ta armastas teda nagu oma hinge. Ja Joonatan võttis ära oma ülikuue, mis tal seljas oli, ja andis Taavetile, nõndasamuti oma muud riided ühes oma mõõga, ammu ja vööga.“ (Esimene Saamueli raamat, 18:1-4) Saulile ei olnud Joonatani ja Taaveti soe läbisaamine meele järele – vahest ka seetõttu, et teda piinas kuri vaim. Ehkki Saulil oli pidev kiusatus Taavetit surmata, jäi viimane ometi suuremeelseks ega tõstnud valitseja vastu kätt.

Teine Saamueli raamat algab tragöödiaga. Taavetile tuuakse sõnum Joonatani hukkumisest Gilboa lahingus. Leinava mehe itkulaul paljastab kuulaja südant pitsitades ehk liigagi palju: „Mul on sinu pärast kitsas käes, mu vend Joonatan! Sa olid mulle väga kallis! Naiste armastusest imelisem oli su armastus minu vastu!“ (2 Sa 1:26) Vaata, tõlgi ja tõlgenda neid sõnu nii- või naapidi – ikka on raske nõustuda nende ajaloolaste ja teoloogidega, kes väidavad, et Taavetit ja Joonatani sidus kõigest vennaarm (või nagu moodsas popkultuuris viimastel aegadel öeldakse: bromance).

Järagem mõnd magusa üdiga küsimusekonti. Miks kasutatakse Piiblis kahe nimetatud mehe sõprusest kõneldes sõna ahava, mida kõlbaks pruukida vaid mehe ja naise romantilise liidu puhul? Ahava tähendab ennekõike puhast armastust. Miks rõhutatakse Taaveti ja Joonatani omavahelist tugevat kiindumust, kuid ei märgita ainsagi lausega, et karjapoisist Iisraeli kuningaks saanud mees oleks armastanud kasvõi ühtki oma hilisematest seaduslikest naistest? Miks jääb ülaltoodud piiblikatkendist mulje, nagu oleks Joonatan armunud Taavetisse esimesest silmapilgust? Mehed sõbrunevad tava kohaselt läbi ühiste katsumuste, lahingutes või veinipeekri taga. Ja kuidas on võimalik, et müütiline valitseja, kes on kristlaskonnale pärandanud pühadusest nõretavad psalmid, jättis endast maha ka homoerootilised nutuvärsid? Piibli koostajaid see vastuolu nähtavasti ei häirinud. Kas raevukas Jehoova, kes hävitas hämmastavalt suure geipopulatsiooniga Soodoma ja Gomorra linnad, oleks valinud juutide juhiks homoseksuaali? Kuid miks ka mitte, kuningatele on ju alati rohkem lubatud kui lihtrahvale.

Taolisi homolugusid käsitledes tuleks siiski kriitikameel sisse lülitada. Me ei saa ega võigi teada, mida mõtlesid sumerid või juudid oma muistsetest kuningatest pajatades. Me ei tea, mida mõtles või tundis ajalooline Taavet, ammugi Gilgameš. Neist inimesist on saanud müüdid ja müütidest leiab igaüks seda, mida ta just parajasti otsib.

Apolloni ja Taaveti armulood on inspireerinud paljusid kunstnikke ning kirjamehi. Vaadake Michelangelo töökojast tulnud kuulsat Taaveti kuju! Vaadake sama tegelast Donatello poolt pronksi valatuna! Heitke pilk Giovanni Battista Tiepolo, Aleksandr Kiselevi ja Jean Broci maalidele, mis kujutavad Hyakinthost Apolloni käte vahel hääbumas! Et soomused langeksid silmilt! Näete? Paksu sordiini alla surutud homoerootilised fantaasiad leiavad väljundi erinevates kunstiliikides, hoolikalt valitud sõnades ja piltides, ning nõnda saab Suur Tabu ehk See, Millest Ei Tohi Rääkida ikkagi hääle, mille kaja ulatub soodsa tuule korral üle aastatuhandete.

Vaid embus liidab kokku meid

Antiik-Kreeka klassikaline ajajärk… Teatri, skulptuuri, filosoofia ja matemaatika kõrval õitses sel imetabasel ajal ka armastuse kunst. Platon, üks õhtumaise mõtteloo peamisi arhitekte, püüdis armastuse olemust lahti seletada teoses „Pidusöök“ (Symposion), kutsudes kujutluslikult kokku seitse silmapaistvat Ateena kodanikku. Iga kõneleja esitab oma arusaama armastusest. Täiusele kõige lähemal seisab neist mõistagi Platoni imetletud õpetaja Sokrates, kes esitab teravmeelse kiidukõne filosoofilisele armastusele. Sügav kiindumus algab tarkusest, annab ta mõista. Armastatakse ikka hea pärast, ihaletakse midagi, mis pakub naudingut. See, mida peetakse heaks, on ühtlasi ilus – ja vastupidi. Voorusliku hinge ilu osutub aga väärtuslikumaks füüsilisest veatusest.

Kuidas armastus üldse tekkis? Platon pajatab Aristophanese suu läbi mõistujutu ammusest ajast, kui inimesed jagunesid meesteks, naisteks ja mõlemasoolisteks. Igal isendil oli neli kätt, neli jalga ning kaks vastassuunda pööratud nägu. Karistuseks ülbuse ja mässumeelsuse eest lõikasid jumalad nad pooleks. Sellest ajast peale otsivad kõik üksikud pooled taga teist omasugust, et temaga ühtida ja saavutada taas iidne terviklikkus.

„Pidusöögi“ tähelepanuväärsus ei ole peaaegu kahe ja poole tuhande aastaga tuhmunud. Vastupidi! Esiteks rõhutab Platoni kirjutis peenel moel armastuse vaimset mõõdet. Teiseks pannakse paika erinevad armastuse liigid ja järgud, mida ei tohiks üheks püdelaks pudruks kokku keeta. Kolmandaks võrdsustatakse selgelt hetero- ja homoseksuaalne armastus. Aristophanese mõistujutu järgi lahutati mõlemasoolised olevused meheks ja naiseks, meessoost alginimestest said geid ja naissoost isenditest lesbid. Antiikkreeklaste arusaam homoseksuaalsusest ei läinud karvavõrdki kokku umbes samal ajal välja kujunenud juutide arvamusega, mis sätestati Moosese raamatutes. Ehkki Euroopa vaimulaadi on ühepalju mõjutanud nii Kreeka filosoofide kui Piibli tõed, jäi suhtumist homodesse mõjutama juudikristlik pool.

Vana-Kreekas oli, nagu „Pidusöögistki“ järeldub, üleüldiseks seksuaalse sättumuse normiks biseksuaalsus. Samas tuleb nentida, et mõisteid nagu „homoseksuaal“ või „gei“ tol ammusel ajal ei tuntud, need on viimase paarisaja aasta jooksul käibele tulnud. Teiseks tasub meeles pidada, et ülimuslikuks homoerootilise armastuse vormiks peeti suhet täiskasvanud mehe (erastes) ja nooruki (eromenos) vahel. Taolist kiindumuslikku liitu nimetati ametlikult pederastiaks – toona veel positiivses tähenduses. Tava kohaselt võttis vabade kodanike hulka kuuluv kreeka mees enda hoole alla mõne oma sõbra poja, et talle eluks tarvilikke oskusi õpetada ning vormida temast meheideaalile vastav hellen. Mees pidi olema kaunis nii kehalt kui vaimult, mistõttu peeti oluliseks mõlema arendamist.

Suurema osa päevast veetis õpetaja koos lemmikpoisiga gümnaasiumis – iga Kreeka linna südames asuvas õppekompleksis, mida ehtisid tavaliselt erinevate jumalate kujud. Tähtsaim nende seas oli armujumal Eros. Mis seal imestada, gümnaasium pidi lausa särisema erootilisest maskuliinsest energiast. Gümnaasium pärineb sõnast gymnos, mis viitab alastusele, sest füüsiliste treeningute ajaks heideti ült kõik toogad ja tuunikad. Gymnopaidiai oli iga-aastane Spartas toimunud festival, kus kohalikud noorukid näitasid, mida nad on „lahke onu“ käe all õppinud – ja tegid seda loomulikult alasti. Noorukeid treeninud mehed olid enamasti abielus, soovitavalt pidi neil olema ka lihaseid lapsi.

Tugevaid meestevahelisi suhteid peeti koguni riikliku julgeoleku garantiiks. Platoni mõtte kohaselt peavad barbarid homoseksuaalsust häbiväärseks, sest nad on despoodid, demokraatia põhineb aga jäägitul sõprusel ja füüsilisel ühtsusel. Kreeka sõjaväes heitlesid kallimad külg-külje kõrval vaenlase vastu, sest kallima kohalolek lisas võitlustahet. See praktika on kristalselt jäädvustatud müütilises loos Trooja sõja kangelasest Achilleusest, keda lahingutes saatis ta ustav kilbikandja ning armastatu Patroklos. Ihuline ramm rajanes teadagi vaimsel väel, mis sisaldas ka sugulist erutust ja mille alused pandigi paika gümnaasiumis.

Tänapäeval on homoseksuaalsus üle aegade ulatuva piibelliku mõju tõttu endiselt tabuteema. Meestevahelist kiindumust peetakse naeruväärseks, vastikuks või suisa võimatuks. Vähe sellest – mees ei tohi isegi teise mehe kehailu kiita. Kes söandab ilusa silmapaari või ümara biitsepsi suunas komplimendi poetada, polegi õige isane. Oh häbi! Kuid mõtteviisidki loksuvad aastatuhandete rahututel lainetel sinna-tänna. Ehkki meheks olemise tingimused on ajas teisenenud, ei saa Erose salalikku väge kaotada. Ta püsib ka Suure Tabu kiuste.

Samal teemal:

Tuhat meelepetet

Tuhat meelepetet

Mõtisklus Suurest Tundmatust, mida paljud on tundnud

Rändame alustuseks 7.-8. sajandi Guatemalasse. Vägev maia kuningas Hasaw Chan K’awil oli murest muserdatud, kui jaaguarikujulised surmavaimud tema noore abikaasa hinge jäädavalt röövisid. Ta lasi naisele püstitada uhke püramiidja hauatempli. Igal kevadisel ja sügisesel pööripäeval tõuseb päike kuninga templi tagant, nõnda et selle vari embab täpselt kuninganna hauda. Sel moel hõõgub nende armutuli pikkade sajandite kiuste edasi.

Tuhatkond aastat hiljem juhtus teisel pool maakera, Kirde-Indias, sarnane lugu: Šahh Džahan käskis ehitada oma kolmanda naise Mumtaz Mahali mälestuseks kõige kaunima palee, mida eales nähtud. Valgest marmorist, mäekristallist ja paljudest erinevatest vääriskividest Taj Mahali käiakse endiselt imetlemas kui hämmastavat arhitektuurilist meistriteost ning ülistust surma võitvale armastusele.

Valgustaja Voltaire pidi oma igihaljaid lokke keerutades möönma, et tema küll täpselt ei tea, kus asuvad armastuse juured. „On olemas tuhat meelepetet, mida kõike nimetatakse armastuseks,“ kirjutas ta „Filosoofilises sõnaraamatus“. Tark mees hoidub noist asjust, mis tal üle mõistuse käivad. Ometi on armastust akadeemiliselt pooleltki uurida ja mõtestada püütud, ehk piisab, kui nimetada vaid mõnda julget pealehakkajat: Helen Fisher, Erich Fromm, Fritz Riemann, Walter Trobisch, John Alan Lee. Öeldakse, et armastus kahe inimese vahel on tõeline vaid siis, kui armastatakse nii iseennast kui teisi enda ümber. Juurde lisatakse, et armutäius sisaldab hingelist, ihulist ja mõistuslikku kiindumust. Apostel Paulus kiidab armastust esimeses kirjas korintlastele väga ohtrasõnaliselt, andes mõista, et ilma armastuseta pole lihtsurelik tuhkagi väärt. Jah, Temast on üüratult palju kõneldud, luuletatud, kirjutatud, maalidele ja filmilindile jäädvustatud, kuid… on ta ikka olemas?

Mõned ürginstinkte usaldavad „suhtespetsid“ leiavad, et see, mida naiivselt armastuseks peetakse, on kõigest poeesiaga maskeeritud suguiha. Paljud lihtsalt ei taha tunnistada, kui tugevalt loomalik lihahimu neid tegelikult mõjutab. Selle varjamiseks hakatakse romantilist roosamannat kokku keerama. „Mu kõhus lendavad liblikad!“ – see on üks viis, kuidas ilusasti öelda, et serotoniini ja suguhormooni tase organismis on seksuaalse erutuse tõttu tõusnud. Tähendab, Voltaire pani täppi. Kõhtu kolinud liblikad on vaid üks tuhandest meelepettest. Ka sumedad kuuvalged ööd, roosi siidsed kroonlehed ja küünlavalgus kuuluvad suguiha siivsa maskeeringu hulka. Füüsiline armastus on hõlpsalt tõestatav, vereproovide ja ajulaineuuringutega kinnitatav. Kuid hingeline armastus ei allu teaduslikele meetoditele. Ülim armastus nõuab usku.

Naised usuvad armastusse rohkem kui mehed. Juba tol kaugel ajal, kui ühed koopas kükitasid ja teised mammuteid jahtisid, tunnetas meessugu maailma pigem füüsiliselt, selgelt viie meelega. Naistele jäi meel number kuus – intuitsioon ja sellega kokkulaulatatud hingejõud. Vabandage mu jõhkrat üldistust, kuid sageli paistab, et samal ajal kui seitse meest kümnest võrdsustab armastuse seksiga (või vähemalt erootilise naudinguga), õhkab naise hing ikka romantika järele. Ei romantiline, jumaldav ega neurootiline armastus kuulu mehe jaoks mõistetavate nähtuste hulka. Mehe silmis on armastus eristamatu UFO-dest ja kummitustest. Ta ei leia kosutust mitte lille-, vaid leivalõhnast. Naise armastus väljendub paljudele meestele kaetud lauas ja pestud särgis. Rääkimata juba eelmainitud voodimõnudest. Käest kinni on ju tore jalutada, suudelda ka – see aga tähendab kõigest möödapääsmatut soojendust kiremängule.

Ent Hasaw Chan K’awil ja Šahh Džahan poleks oma kallimaid imetlusväärsete ehitistega meeles pidanud, kui nad poleks uskunud hingelisse armastusse, millel on võime kesta igavesti ja vahest paar päeva kauemgi. Mehe armastus ei pruugi olla vähem tõeline kui naise oma. Armastus taotleb surematust, korda ja ilu – need omadused peegelduvad selgelt Taj Mahalis ja Guatemala pööripäevatemplis. Iga mees ei saa raiuda oma tundeid valgesse marmorisse, kuid ta võib neid näidata pisikeste argiste kallimale suunatud tähelepanuavalduste kaudu, sest armastus on haruldane varandus, mida peab tükkhaaval edasi kinkima ja päev-päevalt investeerima, et ta igavikulist kasumit teeniks. Kõrgeima taseme armastus, olgu ta nii üürike kui tahes, muudab inimest, tema mõtlemist ja elusihti. Vahel toob ta ekstaatilist rõõmu ja tüünet hingerahu, vahel ka muret, armukadedust ja meelekibedust. Usk sisaldab alati riski, ei ole ka armastuseusk erandiks.

Kas armastus pole mitte soov hoolida – luua ja säilitada kõike seda ilusat, mis hallid argipäevad elamisväärseks muudab? Jah, vastaksin mina. Jah! Kes hoolib, see ei hävita. Ka orhideesid kastetakse ja väetatakse, et nad ikka õisi näitaksid. Armastus töö, isamaa, lähedaste – ja selle kõige-kõige kallima eluseltsilise vastu algab iseendast, oma tahtest muutuda paremaks ning vaigistamatust kiusatusest luua, jätta endast jälg universumi tähetolmu. Olgu loominguks lapsed, laulud või lillepeenrad – kaunimad neist sünnivad puhtast armastusest.

Midagi ilusat

Mulle ei meeldi habet ajada. Mingil tumedal põhjusel hakkasin mõtlema, et just selle lausega võiks alustada üht tulevast raamatut. Säärane ulakas mõte langes pähe juba aastaid tagasi ja leidis ajust pehme vaokese, kus idaneda. Nõnda sibasingi mõnda aega selle pikajuurelise kinnismõttega ringi, vähimagi aimduseta, mis jutt sinna tühise lausejupi otsa võiks tekkida.

Tõttöelda plaanisin kunagi kirjutada loo Tartu särisevast noorusest, stiilipuhta tudengiromaani, umbes nagu „Jäälätted“. Ainest selleks puistas vana Elu ise mitme kamalu ja kibuga ette. Noki ainult kullaterad välja ning istuta raamatusse! Pärast „Kaljude ja kameeleonide“ valmisnikerdamist tuli tegeleda kõiksugu vaimu kurnavate sehkendustega, mistõttu jäi mu pisike ilukirjanduse vabrik ligi pooleks aastaks seisma. Alles vastu 2009. aasta jaanipäeva sain mahti maha istuda ja mõningad mõtted sirgeks siluda. Siis, esimesi visandeid ja katkendeid paberile jättes, oli juba selge, et Tartu vaimurikas miljöö pälvib raamatus küll väärt kõrvalrolli, kuid tudengiromaani ei sünni. Pigem üks armastusjutt, korraga nii klassikaline kui ootamatu, tükati suhkrune ja tükati soolakas.

Silmade ees lahtirullunud linale kerkisid üksteise järel inimesed – tuttavad ja võõrad. Nõudsid, et neist kirjutataks. Sisemuses tärganud kripeldused ei andnud rahuraasugi. Minu eluteega oli lühikese aja jooksul ristunud mitmeid teisi eluradu. Neil uitas häid hingi, kes minuga koos oma rännakut jätkasid. Nad sammusid saabastes, milles mina polnud iial käinud. Nad vestsid lugusid, millelaadseid ma polnud eales kuulnud. Üks noist lugudest, selline kibedamat sorti, oligi vedruks, mis lennutas mu kirjutuslaua taha, kus valmis raamat armastuse ja aususe lahutamatust liidust. Raamat poisist, kes armastab… aga mitte nii, nagu teised.

Iga loominguline lend, olgu see kõrge või madal, annab võimaluse heita maailmale sutike teistsugune pilk. Tihti sunnib kaval õhuvool tegema ettekavatsemata saltosid, mõned neist tulevad aga üsna lõbusad. Nõnda juhtuski, et habemeajamisest sai raamatus peaaegu rituaalne tegevus. Sellega seoses oli mugav juttu teha mehelikkusest, noore mehe enesemääratlusest ja tema emotsionaalsest segadusest sotsiaalsete soorollide ahelais. Kui mees tunneb teise mehe vastu midagi… midagi… noh, väga erilist, suurt ja tähtsat – midagi sellist, mis ta südametombu pekslema paneb, ta jalust nõrgaks võtab ja meele ühtaegu nii mõnusalt magusaks kui talumatult valulikuks muudab, siis… on ta ikka õige mees?

Kunagi ennemuiste – siis, kui inimesed veel libahunti jooksid ja päikeserebu ümber lapiku maa tiirutas – arvasin minagi, et samasooliste vahele siginenud armutulukesed on väga haruldane nähtus. See oli kõige suurem viga, mida raamatut kirjutama asudes tegin. Sulejooksutamise kõrvalt uurisin homoseksuaalsuse ajalugu, teemasse puutuvat ilukirjandust ja kunsti, vaatasin läbi vähemalt tosinkond geifilmi, lugesin meediasse poetatud arvamusavaldusi, sirvisin vikerkaarelippudega ehitud netilehekülgi, vestlesin asjatundjatega, tuhnisin ja tustisin. Kolme sõnaga: sain kõvasti targemaks. Loole punkti pannes pidin tunnistama, et homoseksuaalsus pole midagi erilist, see on nii tavaline, nii loomulik – kuulge, millest siin üldse kõnelda?! Kuid mõningatest asjadest tuleb ikkagi kõnelda, päris otsekoheselt ja häbitundeta.

Meie seas on inimesi, kes näivad elavat paradiisis. Neil on justkui kõik olemas, kuid puudub üks tähtis ja müstiline X, mingi kübe või killuke, mida õieti sõnadessegi panna ei oska, kuid milleta ka elada ei saa. Lihtsalt ei saa ja kõik! Sellele mõeldes turgatas pähe kiuslik küsimus: „Miks päike ei paista paradiisi?“ Gert paistab õnneliku noormehena, sente pole ta kunagi lugema pidanud. Ometi koormavad teda tõsised hingevaevad, vastuseta jäänud küsimused möödanikust. Segastele mälestustele pakuvad palsamlikku leevendust eredad unistused. Aga kuidas need tegelikkuseks pöörata, kui tema ümber keerleb lõputu maskiball, kus keegi pole päris siiras? Kas võtta see risk ja heita mask maha, näidata iseennast, oma tõelist olemust? Gert on veendunud, et tema sees tormlevad hinged saavad rahu ainult teise mehe sitkete käte vahel. Ta leiab mehe, kellest hoolida, teadmata, millise ootamatu pöörde see tema kopitavasse ellu toob. Mõistuse ja tunnete duellid ei jää kunagi viiki. Seekord peab mõistus alistuma.

Eitamata seda, et Gerdi ja minu soontes voolab promillike sarnast seerumit, olen pikalt kõhelnud, kas nii naiivset või lausa sõgedalt idealistlikku inimest saab üldse olemas olla. Palun väga – Gert usub igavesse armastusse (täielik idioot!), tahab jääda igas olukorras ausaks (nagu imbetsill!) ning on valmis loobuma ühe nipsuga kogu maisest varast, sealhulgas mersudest ja iPodidest, hingeliste hüvede nimel. (Skiso!? Kutsuge kiirabi!) Kuid kas noorukile, kel emapiima maik veel suus, polegi enam naiivsusest krudisevad ideaalid lubatud? See, kes silmad pilvede poole hoiab, näeb ja märkab ikka rohkem kui too, kes kopikaid otsides ainult jalge ette vahib. Ilma idealistideta oleks maakera juba ammu mudamülkaks trambitud.

Raamatu reklaamteksti põhjal võib jääda mulje, nagu üritaks ma skandaalifanfaaride saatel paljastada Taaralinna põrandaaluse homoliikumise, mis on ajanud oma patused haarmed kõikjale – isegi lugupeetud rahvusülikooli sammaste vahele. Oh ei! Ilma paanikata, palun. Ma ei kirjutanud seda raamatut kunstilistel ega meelelahutuslikel eesmärkidel, ei eputamiseks ega provotseerimiseks. Mulle lihtsalt tundub, et taolist raamatut oli väga vaja. Kellelegi. Kusagil. Miskipärast. Ühtedele lohutuseks ja teistele lepituseks. Kes otsib siit roppust, pornot või vägivalda, peab pettuma. Ei valata siin tsisternide kaupa verd ega spermat (ainult mõni milliliitrike seda ja teist), kedagi maha ei lööda ning põlema ei pisteta. Kes tahaks aga vaadata ilma ja inimesi ühe toreda nooruki silmade läbi, võtku raamat julgelt pihku. Loodetavasti saab ta osa samasugusest lihtsate asjade keskelt tärganud rõõmutulvast, millest jutustajagi.

Kui kirjutatust kriitiline pilk üle lasta, tuleb möönda, et „Päikseta paradiis“ ei kõlbakski kandma homoromaani silti. Õigupoolest on see lugu kiirelt sulama kippuvast noorusest, ränkraskest üksindusest, õpitud abitusest ja õpitavast õnnekunstist, iseenda ja kalli hingerahu otsingutest. Lugu unistustest, millest mõni võib osutuda nii vägevaks, et päästab kellegi elunatukese. Ja loomulikult kõneleb see lugu armastusest – tabamatust, püsimatust, vahel salalikust ja etteaimamatust, kuid kahtlemata kogu inimolemust kroonivast armastusest.

Maailma pole vaja ilustada. Piisab vaid, kui murda ümbritsevast mõni tükike ja see esile tõsta. Räägitakse küll sellest, mis on vaataja silmades ja tollest, mida ei maksa patta panna, kuid ometi peab iga skeptilisimgi irvhammas möönma, et ajaloo tormakast arengust hoolimata on iluideaalid jäänud hämmastavalt püsivaks. Argipäeva karmis rutus, lihtsate tõdede ja valede lõputus ringtantsus, jääb sageli palju kaunist märkamata. Ilu ei kuulu aga Tõe ega Vale hõlma alla. Ta on neist üle.

Hapratiivaline päevapaabusilm langeb siilikübara õhetavale õielehestikule – kas pole see ilus? Lõõmates üle lõunakaare veerenud päikesesõõr vajub videviku saabudes varjulise metsa kaissu ning puhkab seal, ise roosa pilvevahu sisse sulades – kas pole see ilus? Väsinud mees poeb oma kalleima inimese käte vahele ning uinub rahumeeles nagu palverändur kivikastellis, laskmata end segada veidi karedat habet kogunud lõuast, mis head-ööd-suudluse käigus ta õlga riivab – oh taevas, sa põrgu! Kas pole see siis ilus?!