31. august 2010

Rääkimata lood Gruusiast

Kes määras surma augustisse?“ Selle prohvetliku luulerea toob kuuldavale Andrei Nekrassovi filmi „Vene õppetunnid“ algusminuteil dokumentaalteose kaasautor Olga Konskaja. Nemad kahekesi tegid lõikavalt ausa filmi Vene riigi valedest ja õõvastavast vägivallast, mida valede taha varjatakse. Andrei ja Olga elavad eheda empaatiaga kaasa grusiinide kannatustele, sattudes sellega omal maal riigireeturite nimekirja. Kuid just valskust ja koledusi lahates rõhutab nende film üldinimlikke väärtusi.
Osseedi neiu teatab väikese kohviku laua taga, et ta vihkab grusiine, ajupestud poisikesed võrdlevad Gruusiat natsi-Saksamaaga, Kremlimeelses tele-eetris avaldab keegi „ekspert“ arvamust grusiinide „patoloogilise“ kurjuse üle. Lihtsad gruusia inimesed Lõuna-Osseetias ja Abhaasias aga kinnitavad nagu ühest suust, et kui suur naaber poleks küünised vahele toppinud, elaksid kõik rahvusgrupid sõpruses ja üksmeeles. Koos purustatud grusiinide asulatega Lõuna-Osseetias ja Goris on purustatud ka need lootused.
Gruusia vasturünnakus hukkunud 2000 tsiviilisikut, mida vene ametlik meedia on järjekindlalt, ja nagu selgub, ka tulusalt kedranud, osutub ülepaisutatud blufiks. Tšinvali, „magav linn“, mida grusiinid pommitasid, ei maganudki tol saatuslikul augustiööl. Vene pool oli rünnakut juba kaua ette valmistanud ja linnaelanikudki suuremas jaos evakueeritud. Sellest tulenevalt küsivad ka Nekrassov ja Konskaja: kui grusiinide tule – ennekõike enesekaitsetule – läbi hukkus ligi paar tuhat inimest, siis kuhu jäid kõik need tuhanded haavatud, kes rünnakutega oleks loogika järgi pidanud kaasnema? Ometi on vene võim suutnud isegi lääneriigid oma valesid uskuma panna. Venemaad süüdistada ei ole lihtne, sest gaasitorud on ikkagi nende käes. Tühja sellest, mis kaugel Kaukaasia mägedes toimub, peaasi, et Õhtumaa asukatel gaasi jätkuks!
Lisaks kahe aasta tagusele augustisõjale puudutab „Vene õppetunnid“ ka Beslani pantvangitragöödiat – ainulaadset juhtumit, kus riigivõim tapab omaenda koolilapsi. Eriti sisendusjõuliseks osaks filmist on naised, kes elasid üle 1993. aasta sõjaõudused Abhaasias ja said nüüd võimaluse kaamera ees suu puhtaks rääkida. Nõnda paljastuvad jätkulood vene sõdurite võigastest kangelastegudest võõral maal: läbipekstud õpetaja, mahalastud munk; väikesed tüdrukud, keda korduvalt vägistatakse; kaevu heidetud, lakke riputatud ja kõikvõimalikel elajalikel viisidel piinatud süütud inimesed… Kõige südantlõhestavamaks pildiks naine, kelle 17-aastane poeg ema silme all valatud kuulirahes murdus, ja kes ise ellu jäeti, et teda hiljem jõhkralt piinata ning toppida talle suhu ühe teise ohvri peast välja urgitsetud silm. Nüüd on Abhaasia „iseseisev“ riik, sisuliselt Venemaa territoorium, ja ellu mõistetud ema ei pääse isegi pärast kõiki neid aastaid ja kannatusi poja hauale.
„Vene õppetundide“ üks olulisemaid sõnumeid on küllalt selge: Venemaa on korraldanud Gruusia aladel ulatusliku genotsiidi ja õhutab endiselt viha grusiinide vastu. Ometi on see kõik jäänud inimõigustest ja liberaalsetest väärtustest jutlustavas läänes peaaegu märkamata. Kuidas ometi?
Püha Jüri, Gruusia kaitsepühak, tappis kuulsa legendi järgi kohutava lohemao. Kas suudab ta vaigistada ka kahepäise kotka valeliku kriiskamise? Baltimaad võivad selles lahingus väikest, aga väärt tuge pakkuda. Hea, et „Vene õppetundide“ autorid on ise venelased, olgu nad Putinimaal kasvõi lindpriid. Niikaua, kui südametunnistus kahtlema sunnib, pole tõde veel maha maetud.

25. august 2010

Unustatud Ümera


Tänavu juulis tähistasid leedulased suurejooneliselt Tannenbergi/ Grünwaldi/ Žalgirise lahingu 600. aastapäeva. Pidumissad, konverentsid ja rollimänguetendused haarasid peaaegu kogu maa, uhkus oma rahva üle täitis leedulasi põlvepikkusest põnnist tudiseva raugani. Kuni 18. sajandi lõpuni oli Leedu ajalugu hoopis erinev Eesti ja Läti omast. Küllap pole seetõttu meil võimalik kunagi päris täpselt aru saada katoliku-usku leedulasest, kelle rahvusliku indentiteedi kroonijuveeliks on suurriigi minevik. Oh see armas mineviku-Leedu, mis ulatus Läänemerest Musta mereni ning mida valitsesid õilsad ja vaprad vürstid...

Eks meilgi heietatakse kaugest kuldsest priiusepõlvest, milles leidub küll rohkem muinasjuttu ja soovunelmaid kui kirjasõnaga kinnitatud tõiku. Leedu kuldajastu on aga ehtne, paremini dokumenteeritud ja tänapäevale juba ainuüksi sajandite poolest lähemal. Kuid maarahvalgi on oma muistne võidulahing, mis rahvuslikku uhkustunnet peaks toitma ja mille ümmargust tähtpäeva oleks põhjust just praegu meenutada. Ümera jõe triumfist möödub täpselt 800 aastat. Milline mütakas arv!

Selles, et juubelipidustuste asemel kuuma suve järgne vaikus Maavalla kamarale on laskunud, ei maksa süüdistada vähepatriootlikku või väheromantilist valitsust. Ümera lahingu tähistamist pärsivad mitmed ajaloolised mälulüngad. Esiteks pole teada lahingu pidamise täpset kuupäeva. Sündmused Ümera jõel olevat toimunud millalgi hilissuvel. Samuti ei ole teada ühegi osalenud Eesti vanema nime, kes vääriksid kohta leedulaste suurvürsti Jogaila ja tema onupoja Vytautase kõrval Balti vägevate sõjardite Valhallas. Kui suur eestlaste võit õigupoolest oli, on samuti selgusetu. Vangi võeti ligikaudu 100 vaenlast, enamik neist tõenäoliselt läti hõimudest. Ümera lahingut ei anna mastaabilt kindlasti leedulaste Tannenbergiga võrrelda, pigem võiks Valmiera lähedal toimunut pidada eestlaste peenikese (sõja)kavaluse musternäidiseks. Ajaloo vigurid paiskasid eesti maleva samasse kanti ka seitsesada ja üheksa aastat hiljem, Vabadussõjas. Tookordki naasti kilbiga.

Ka väikesed ja tähtsusetud võidud on vajalikud. Pole rahvast, kes tahaks jääda igaveseks luuseriks. Kui juba võitlust peetakse, tuleb kuskilt kasvõi moraalne võit välja pigistada. Nõnda on Ümeratki kangekaelselt meeles hoitud. Tartust võib leida väikese tänavajupi, mis kannab kuulsa lahingu nime. Selle ja Riia tänava vahele surutud pood kannab sama nime veel ainult rahvasuus. Ajalugu tunneb ka Ümera-nimelisi kolhoose. Muidugi kuuluvad siia listi kuulus jutustus, mitmed uurimused ja teadusartiklid.

Ajaloolaste hinnangul on Ümera lahingu peamine tähtsus Eesti muinasmaakondade liitmine, ühise eesmärgi teadvustamine. Samas paistab, et otsene vajadus Ümera meelespidamiseks puudub. Eestlase rituaalses mälus on kaugete aegade hämariku sündmustest olulisemal kohal hoopis kaotus, märterlik alistumine - Jüriöö ülestõus, mille meenutuseks tulesid süüdatakse ja jookse sörgitakse. Ehk ongi nii mõttekam. Milleks kudrutada asjadest, millest me suurt midagi ei tea? Pidupäevi on Maavalla rahval teisigi. Ärgu siis Ugandi meeste vaimud pahandagu, et nende vägitegu Ümera jõe kaldal järeltulevatele põlvedele üle mõistuse käib.

16. august 2010

Mida hiied kõnelevad

Eesti rahvausundis ei tunta inimese rajatud kultuslikke templeid, nende asemel on eestlased pühade paikadena austanud mitmesuguseid looduslikke objekte – metsasalusid, kive, veekogusid ja allikaid. Mälestus muistsetest pühapaikadest on vaatamata katoliiklikule ning eeskätt luterlikule hävitustööle kandunud kaasajani. Alles on jäänud „hiiemäe“ mõiste, kohanimedest Püha (küla) Pühajärv, Pühajõgi jt. Mitmed teadaolevad hiiekohad (neid on üle poole tuhande) pole siiski enam parimas seisus. On unustussejäetuid ja lausa hoonestatuid, kuid järjest enam hakatakse muistsetele kultuspaikadele tähelepanu pöörama ning pühalik aura nende ümber on taastumas. Pole võimatu, et püha tammik seisis ka tänapäeva Tallinna südames Tõnismäel – kohas, kus veel hiljuti valvas kurikuulus Pronkssõdur.
Eesti hiiesalusid nimetatakse juba Henriku Liivimaa kroonikas, kuid keda või mida hiites austati, on jäänud ebaselgeks. Säilinud pärimused mainivad hiite asukatena hiie noormeest, -neitsit, -hobust ja -koera. Põhja- ja Lääne-Eestis olid peamiselt levinud hiiemetsad, Lõuna-Eestis austati ka üksikuid puid.
Hiis ei ole alati tähendanud püha salu või pühapaika üldisemalt, kunagi võis tegemist olla hoopis jumaluse nimega (soomlaste Hiisi). Ka mõisted „hiid“ ja „hiis“ on ühiste juurtega. Arvatavasti tähendab Hiiumaa just „hiite maad“ ega seondu hiidudega. Huvitaval kombel on vanimas piiblitõlkes semiidi viljakusjumalanna Ištar eestindatud samuti Hiieks. Võib-olla austasidki muinaseestlased hiies mõnd jumalannat, kes vastutas sigivuse, seksuaalsuse ja armastuse eest. Mõistagi pole ühtki allikat, mis kinnitaks Eesti Veenuse olemasolu, aga samas ei ole ka allikaid, mis taolist fantaasialendu pidurdaks. Siinne rahvas on unustanud oma Zeusi, Hermese ja Dionysose – kas nende jälgi ei oleks mõttekas otsida näiteks muistsetest pühapaikadest?
Hiied võisid olla matusepaikadeks ja teateid sellest, et surnuid hiide maeti, leidub veel Rootsi ajast. Arheoloogilised andmed seda siiski ei kinnita. Kindlamalt võib väita, et hiites viidi läbi ohverdusi kohaga seotud haldjatele. Hiied võisid olla ümbritsetud aia või taraga, et eraldada seda „vähem pühast“ inimeste maailmast. Kui vee-elementi peeti pühaks, siis pole välistatud ka tule austamine lõkkeplatsil. Kas hiies ka lauldi ja tantsiti, on raske öelda, aga välistada seda ei saa. Erinevaid usulisi praktikaid võis olla teisigi. Rahva mälus püsisid hiiekohad sajandeid, mistõttu polnud need ilmselt vaid vähestele väljavalitutele mõeldud pühad alad, vaid kõigile ligipääsetavad.
Tänapäeva maausulised pajatavad, et hiies käidi nõu pidamas, kohut mõistmas, tantsimas, surnuid matmas ja mälestamas ning loomulikult ohverdamas. Hiied olid riituspaigad, kus haldjatelt-jumalustelt kaitset ja hingejõudu (ehk tänapäeva mõistes õnne) paluti. Tõenäoliselt suhtuti hiide kui sõpra, keda ei tohtinud pahandada ning kellelt kingituste teel võis abi välja meelitada. Suhtumine loodusesse nagu võrdväärsesse partnerisse paistab meie rahvausundis hästi silma ning kindlasti tuleks hiisi edaspidi kohelda rahvapärandit säilitavate reservaatidena. Olgu usuga haldjaisse kuidas on, kuid eesti rahva juured peituvad ikkagi hiies.

3. august 2010

Homovürstinna uued võrgutused


Kylie Minogue'i uusim üllitis kannab hellenite armastusjumalanna nime. Juhus või mitte, kuid absoluutselt piiritu, isegi sugudevahelisi piire hülgava armastuse sõnum kuulub Kylie repertuaari nagu lilleõiekene dändi rinda.

Geide üks lemmikleedisid Püha Madonna tiirleb endiselt orbiidil, Cheri täht on kustunud, Lady Gaga supernoovana sähvatanud. Pisike austraallanna püsib visalt konkurentsis. Ta ei ehi end uhkete sulgedega ega küünrakõrguste koturnidega. Maitse, stiil, malbus - need sõnad iseloomustavad Kylie' kõige täpsemalt.

Ka "Aphrodite" avasingel "All the Lovers" õrritab ja erutab. Baby, it hurts if love is really good... Kylie' lauludes korduvad nagu kiuste udupeened vihjed seksile ja lakkamatu tantsupidu. Can't you see there's so much here to feel... Kylie pind on vaatamata sisemisele himurusele liiga uje, et teda noorsoo ärasolkimises võiks süüdistada. Groteskset geiteemat kultiveerivad pigem Adam Lambert või Scissors Sisters, Kylie on sattunud omasooiharate ikooniks puhtjuhuslikult, läbi muusika. (Sedasama võib öelda ABBA ja laiemalt kogu eurodisko kohta.) "Geilikku" muusikat ei fänna ainult geid, lesbid ja transseksuaalid. Geilik peenutsemine ühes sellega kaasneva õrna armastuse ja raju seksiga on nooruslik trend, loomulik jätk üsna lühikeseks jäänud hipide liikumisele. Olla gei on viimane mood, nagu ütles blondeeritud nimitegelane mulluses skandaalikomöödias "Brüno".

Ootaks huviga, mil mujal ilmas nii levinud homoteema jõuab ka siinsesse popmuusikasse. Ühiskonna praeguse häälestatuse juures pole veel keegi julgenud võtta riski siduda oma artisti-imago vikerkaarevärviliste lippudega. Sajandi algusest meenub küll grupp Viies Element, kuid nende tähelend jäi üsna üürikeseks. Vana kala Rolf Junior võiks seda sugugi mitte väikest ja hämarat nišši hästi täita, kuid seni on temagi neis asjus pigem madalat profiili hoidnud ning piirdunud peamiselt ekstravagantsete kostüümide ja väikeste puusanõksudega. No mis siin põdeda?! Gaas põhja, puritaanid põrgu! Moega tuleb kaasas käia.

Või nagu Tema Hiilgus Kylie kümme aastat tagasi raadioeetrites kuulutas: "Su disko vajab sind!"

2. august 2010

Pidu, vaikus ja lendav prantslane

Eestlaste õuel on kergejõustiku EM-i järel vaikus. Võinuks olla pidu, kuid kaks kõige "jamamat" kohta medalisaajate joone all ei anna selleks just põhjust. Kui veidi naabruses ringi vaadata, ei oleks isegi nutt liiast. Läti ja Leedu naised päästsid oma maa au ning viisid Barcelonast kirkaima medali koju - vastavalt kaugushüppest ja maratonist. Soome leppis ühe pronksiga (kolme aasta tagune maailmameister Tero Pitkämäki!) ning Rootsi sai viimasel võistluspäeval Holmi ja Bergqvisti tuules kõrgushüppehõbeda, sedapuhku Emma Greeni nimele. Olgu, lohutagem end sellega, et rootslaste ja soomlaste koondised olid Eesti omast poole suuremad, nii et üht medalit nende puhul väga suureks õnnestumiseks pidada ei saa. Kõrvutagem neid või Aserbaidžaaniga, kes oli välja pannud vaid viis sportlast ja lõikas võistluspõllult ühe pronksi või Horvaatiaga, kes tuli Hispaaniasse 12 atleediga ja lahkus 2 kullaga. Nõnda kaubeldakse kasuga... Aastad pole aga vennad ja kui "meie omad" ikka trennis käivad ja tahtmist teritavad, võime rõõmustamise mõnele tuleviku võistlusele ajastada.
Tänavuselt EM-ilt jäi siiski kõige eredamalt meelde ja küllap ka ajaloo annaalidesse üks mees: prantslane Christophe Lemaitre, kolmekordne Euroopa meister. Kiireim valge mees planeedil Maa. Kui panna siia kõrvale ka heledanahaline 100 m naiste tšempion Verena Sailer, tähendab see pidu rassistide õuel. Ja miks mitte pidutseda, kui valge rassi jaoks on sprindidistantsid aastakümneid kehvad medalialad olnud. Oli seegi vist vaikus... enne tormipuhangut?
Noorukese Lemaitre'i puhul on tegemist kahtlemata taevast langenud talendiga, kelle tipptulemused on vaatamata Barcelonas korraldatud kübaratrikile kindlasti alles ees. Ehk pole lendaval prantslasel head šanssi ega isegi pisukest lootuskiirt jamaika ja ameerika ässade vastu, kuid kui Lemaitre mõttes inimvälgu Usain Bolti kõrvale stardipakule seada, võib juba praegu nahal erutusvärinaid tunda. Tõehetked on lähedal. Kui ainult Lemaitre ülemaailmsetel tiitlivõistlustel selle kõige jamama kohaga leppima ei peaks...