1:0

Jalgpall on ebaõiglane ja julm mäng. Siin loeb ainult võit, ei muud. Hõbemedalitega häbimärgistatakse kaotajaid.

Aastal 2010 valitsevad maailma hispaanlased ning nad teevad seda kirglikult ja ausalt. Viimaks, pärast lõputuid kaotusi ning väheseid saavutusi jõuti oma tähetund ära oodata. Hispaania koondisest rääkides kasutati juba tunamullusel EM-il tihti sõnapaari „ilus jalgpall“ ning hoolimata sellest, et nende mängudes ei sahise väravavõrgud just ülearu palju, suudavad nad pealtvaatajate närve vähemalt poolteist tundi pingul hoida. Härjavõitlus on vist igal püreneelasel veres ning nagu taolistel vaatemängudel kombeks, ei ole peamine mitte sarvilise eluka mahalöömine, vaid põnevus, pinge ja oskus juhuseid kontrollida. Hispaania tõestas, et nii Euroopa kui maailma troonile tõusmiseks pole vaja hulka väravaid. Piisab ühest õigest hetkest ja ühest õigest liigutusest. Tuleb vaid olla nii arukas, et see hetk tabada ning nii meisterlik, et vajalik liigutus teha.

Kõik neli otsustavat mängu tänavusel turniiril lõpetas värske valitseja seisuga 1:0. Kõik väravad sähvatasid teise poolaja teisel poolel (Portugalile, Paraguaile ja Saksamaale), finaalis lausa lisaaja viimastel minutitel (Hollandile). Tehkem sellest lihtne järeldus: tähtede poole astutakse lühikeste sammudega. Kui mõne teise viimaste tiitlilahingute võitja triumfi väärtuses võiks kahelda (Kreeka ebavutt ja Itaalia penaltid), siis toreadooride üle tagantjärele kohut mõista ei oleks sünnis. Püha jalgpall on saanud endale õiglase kuninga.
Enhorabuena, España!