25. august 2012

Jeesus Kristus Homostaar

Neljasaja aasta eest istus inglise kuningatroonil James I, sügavale ajalukku sööbinud valitseja, kelle kõrgeaulikud kiiksud, nende hulgas omasooiharus, polnud alamate jaoks mingi saladus. Vastupidi, James olevat lausa kelkinud, et ta armastab Buckinghami krahvi „nagu Jeesus armastas Johannest“. James polnud vahest kõige eeskujulikum monarh, kuid piiblit tundis ta hästi ning leidis pühakirja ridade vaheltki tarkuseterakesi põhjendamaks oma ebaharilikke käike. Jeesuse ja tema noorukese lemmikjüngri palav kiindumus on motiiv, mida on sajandeid kasutatud viitena Kristuse sallivale loomule. Euroopa ja Ameerika usklike homoseksuaalide jaoks on Jeesusest kujunenud eelarvamustevaba armastuse võrdkuju – seda nii õrritavas, parajalt iroonilises kui ka täiesti tõsimeelses võtmes.

Jeesus oli juutide seas teisitimõtleja. Ta sõbrustas maksukogujate ja prostituutidega, mistõttu pole raske kujutleda, et ka „mehepilastajad“ ja „lõbupoisid“ võinuks tema kaaskonda kuuluda. Jeesus ütleb Matteuse evangeeliumi kaudu mitmetitõlgendatavad sõnad: „On ju abieluks kõlbmatuid, kes nõnda on sündinud emaihust, ja on kohitsetuid, kes on inimeste kohitsetud, ja on kohitsetuid, kes on ise end taevariigi pärast kohitsenud. Kes suudab taibata, taibaku!“ (Mt 19:12) Homoseksuaalsuse kaitseliinilt vaadatuna tähendaks „abieluks kõlbmatud, kes nõnda sündinud emaihust“ kõiki viljatuid, nende sekka saaks mugavalt liigitada ka omasooiharad – juhul, kui suudame taibata.

Igal juhul võib Uut Testamenti tõlgendada nõnda, et homoseksuaalsus kui nähtus iseeneses pole negatiivne, küll aga tormakad seksuaalsuhted. Mees võib armastada meest ja naine naist ka kristlastena – tõsi, ilma seksita. Abieluväline suguelu on pühakirjas taunitud, kuid armastuse jagamist lausa nõutakse.

Johannese nime kandva evangeeliumi lõpuosast võib lugeda järgmist: „Peetrus pöördus ja nägi kaasa tulemas jüngrit, keda Jeesus armastas, kes ka õhtusöömaajal oli nõjatunud tema rinnale ja küsinud: „Issand, kes on su äraandja?““ (Jh 21:20). Seda lõiku on mõningad usuliberaalid mõnuga tsiteerinud tõendina Suure Õpetaja ja noore apostli kireromaanist, juhul kui Johannese evangeeliumi autoriks arvata toosama Jeesuse soosik Johannes, kes endast kolmandas isikus räägib. Siiski tuleb nentida, et kui Uues Testamendis räägitakse Jeesuse armastusest, ei mõelda erootilist armastust, pigem „vennalikku“ või „sõbralikku“ ning kellegi rinnale nõjatumine tähendab antiikkirjanduse kontekstis tema kõrval lebamist. Akadeemiliselt poolelt on valanud õli tulle aga Websteri ülikooli professor Bob Cross, kelle sõnutsi oli Jeesuse ja Johannese läbikäimine „pederastlik suhe vanema ja noorema mehe vahel. Kreeka lugeja oleks sellest aru saanud.“

Eriti magusaks suutäieks neile, kes Jeesust homoks peavad, on Markuse salaevangeelium. Sellest väidetavalt spirituaalsemast evangeeliumivariandist ei ole säilinud muud kui kaks viidet Aleksandria Clementi käsikirjas, mis olevat avastatud läinud sajandi keskel Jeruusalemma lähedalt Mar Saba kloostrist. Jättes kõrvale teaduslikud vaidlused, kas tegemist on autentse materjali või võltsinguga, kujutavad kaks Clementi töös esinevat evangeeliumilõiku Jeesuse tulist suhet rikka Betaania noormehega. Toosama nooruk sobib suurepäraselt kokku olemasoleva Markuse evangeeliumi kahe katkendiga, esimene neist pärineb Jeesuse kinnivõtmise stseenist: „Ja üks noormees järgnes talle; sellel oli seljas linane rõivas paljal kehal; ja nad võtsid ta kinni. Aga tema jättis linase rõiva maha ja põgenes ära alasti.” (Mk 14:51–52) Teine katkend esineb Jeesuse ülestõusmise kirjelduses: „Nad läksid hauakoopasse ja nägid paremal poolel noore mehe istuvat, pikk valge rüü seljas, ja nad kohkusid väga. Aga too ütles neile: „Ärge kohkuge! Te otsite Jeesust Naatsaretlast, kes oli risti löödud; ta on üles tõusnud, teda ei ole siin. Näe, siin on paik, kuhu ta oli pandud!”” (Mk 16:5–6)

Markuse salaevangeelium kõneleb sellest müstilisest noormehest rohkem. Ühel õhtul tulnud nooruk õpetaja juurde „kandes linast rõivast palja ihu peal. Ja ta jäi temaga sel õhtul, kui Jeesus õpetas talle Jumalariigi saladust.“ Teises Clementi fragmendis mainitakse veelkord noormeest, „keda Jeesus armastas“. Öist toimingut, mis sisaldab pühendamist Jumalariigi saladusse ja armastust, mis seob kaht meest, on lihtne libistada tänapäevasesse tähendusvälja. Ka suudluses, mille Juudas Jeesusele annab, osatakse praegu näha vaid erootikat. Meestevaheline armastus saab nõnda kroonitud pühaduse oreooliga ning nende tõlgenduste sadulas olemegi jõudnud põhjuseni, miks Lunastajast on nüüdseks kujunenud muuhulgas gei-ikoon.

Avalikult omasooiharust tunnistanud popstaar Elton John teatas 2010. aasta veebruaris Ameerika ühes loetumas ajakirjas Parade: „Ma arvan, et Jeesus oli kaastundlik, üliintelligentne gei, kes mõistis inimlikke probleeme. Ristil andestas ta inimestele, kes ta risti lõid. Jeesus tahtis, et me oleksime armastavad ja andestavad.“ See mõtteavaldus levis kulutulena mitmel pool maailma meedias ning tekitas taas ägedaid sõnalahinguid kristluse rajaja identiteedi üle. Kuna nüüdisajal räägitakse niivõrd kõva häälega Jeesuse seksuaalsusest, sunnib see ka kristlike väärtusi teise pilguga üle vaatama. Kristlus peaks olema salliv usk, rõhutatakse aina enam. Üheks kinnituseks ristiusu liberaliseerimisest on tõik, et anglikaani kiriku ja Skandinaavia luterlike koguduste õpetajateks nimetatakse kapist välja tulnud homoseksuaale. Erandid on muutumas tavaliseks nähteks.

Kui ühiskond on jõudnud niikaugele, et aktsepteerida teatud liberaalseid väärtusi, nõutakse seda ka kirikult. Geikristlased ei ole enam nõus langetama valikut, kas olla avalikult homo või tõsine usklik. Nad võitlevad õiguse eest olla mõlemat. Moodsas popkultuuris kerkib selle võitluse peegeldusena esile teoseid, mis ehitavad – piltlikult öeldes – geiklubisse kabeli.

Silmapaistvaks juhuks, mis homoseksuaalsed ja kristlikud elemendid sotsiaalseks sõnumiks põimib, on Rootsi kunstniku Elisabeth Ohlson Wallini fotoseeria „Ecce homo“. 1990. aastate teisel poolel loodud tosin taiest, mis kujutavad Jeesust geina, on inspireeritud kunstniku AIDS-i surnud sõpradest. Ohlson Wallin põhjendas mitmel pool Euroopas esitletud tööde valmimist viha ja trotsiga, mida tekitasid temas kristlaste väited, nagu oleks homoseksuaalsus Jumala karistus. „Tahtsin näidata, et armastus on kõigi jaoks,“ kaitses kunstnik oma lähenemist. „Ecce homo“ kasutab gei-teema avamiseks evangeeliumide motiive ning sisaldab näiteks tööd, millel jalgrattal Jeruusalemma saabuvat Jeesust tervitavad värviliste õhupallide ja vikerkaarelippudega varustatud homoparaadilised. Teine töö viitab ristimisstseenile, kus alasti Jeesus seisab suletud silmil vees, samal ajal kui „Ristija Johannes“ teda intiimselt puudutab. Pildil „Mäejutlus“ räägib Jeesus teda ümbritsevate meestega, kes õpetajat andunult kuulavad. Ohlson Wallini vahest ühel sisendusjõulisemal taiesel lamab AIDS-i surnud Jeesus Neitsi Maarja põlvedel. Nõnda on kunstnik tabaval moel edasi arendanud keskaegset pietà žanrit.

Näitused leidsid laialdast vastukaja ning paiskasid liikvele usufanaatikud, kes püüdsid väljapanekuid rüüstata ja ähvardasid kunstnikku surmaga. „Ecce homo“ pildiseeriat võis näha ka 1999. aastal Pärnus, iga-aastase aktinäituse „Mees ja naine“ raames. Siingi ei õnnestunud kirikuautoriteetide kriitikast pääseda. Andres Põder, kes karjatas toona Pärnu Eliisabeti kiriku kogudust, leidis, et „Pärnu linn ei peaks olema koht, kus eksponeeritakse näitust, mida ristirahvas taunib” ning palus kohalikul linnavalitsusel piltide näitamine keelata. Näituse korraldaja Mark Soosaar eitas kellegi usuliste tunnete solvamist, soovitades puude taga metsa näha ning käsitleda skandaalset fotoseeriat moodsa kunstina, millel on midagi olulist öelda.

Küllap lisab lähitulevik veel hulga näiteid nüüdisaegsest kujutavast kunstist ja kirjandusest, aga ka teatrist, filmist ja popmuusikast, milles käsitletakse Jeesuse „uut olemust“. Nõnda pannakse proovile sajandeid püsinud tabud. Jeesuse kujutamisel homona või biseksuaalsena rõhutatakse nii tema inimlikkust, millega kaasneb loomulikul viisil seksuaalsus, kui ka tema kuulutatud piiritu, eelarvamustest vabastatud armastuse sõnumit. Seda kuvandit poleeritakse konservatiivsete kristlaste kiuste ning tuleb tunnistada, et meieni jõudnud Jeesuse sõnade ja tegevuse taustal ei olegi tema seadmine homoõiguslaste käilakujuks kohatu.

Samal teemal:

19. august 2012

Toit ei ole nautimiseks

Kadrioru õukonnast on juba peaaegu poole tosina aasta vältel väljastatud hulk toitumisalaseid nõuandeid, mis mõnel vee varal elaval kodanikul silmeesise lausa mustaks võtnud. Soovitused eelistada eestimaist kõhutäidet pole kindlasti kurjast ning ka proua Ilvese sõjakäike E-aineid täis topitud viinerite ja kommides varitsevate transrasvade hukkamiseks ei saa kuidagi pahaks panna. Lood kisuvad keerulisemaks.

Meedias on nii mõnigi väärt soovitus tublisti võimendunud, kogudes külge trobikonna sapiseid netikommentaare ja muutudes seejuures lihtrahva toitumisharjumuste taustal naeruväärseks. Nõnda jääbki kollases võis praetud meediatooteid tarbides mulje, nagu oleks Evelin Ilves prantsuse kuninganna Marie Antoinette’i reinkarnatsioon. Erinevalt giljotiini all lõpetanud Marie’st ei ole aga Evelin soovitanud kehvikutel leiva puudumise korral kooki süüa. Jutt käib endiselt tervislikust ja täisväärtuslikust toitumisest, mida – tõsi küll – õhema rahakotiga alati ei saavutata.

Avalikud protestid proua Ilvese sõnavõttude vastu pole ju õigupoolest tekkinud mahevastasusest. Inimesed on hoolimata oma sissetulekust igati huvitatud puhtast kodumaist päritolu toidust. Rikkamatel on lihtsalt rohkem valikuvõimalusi. Kui näpud põhjas ja lähim tööots Helsingis, saabki nälg majast välja aetud ainult allahinnatud viineritega.

Nädalapäevad tagasi sündinud vabariiklik sahin toidu nautimise teemal kuulub hoopis teise ooperi kolmandasse vaatusesse. Kel leiba on, võib seda nautida, kuid kõige parema koka nimi olevat ikka Nälg. Sellega seoses lubage vesta üks lühike tõestisündinud lugu. Keegi Somaalia nooruk, kes Soome sattununa esmakordselt suurde toidupoodi astus, oleks äärepealt lõpetanud närvivapustusega. Ta polnud eales näinud korraga nii palju söödavat – riiulid maast laeni täis! Jahmatusest toibununa küsis ta oma tugiisikult, kuidas inimesed üldse suudavad otsustada, mida sealt endale osta. Tõepoolest – küll sel õnnetul on raske, kes peab kõik lettidele laotatud hea ja parema ära proovima. Vabadus võib osutuda orjuseks. Halvimal juhul kõhuorjuseks.

Toidu nautimine saab võimalikuks tänu üleküllusele. Niipea, kui toidu hankimine pole enam elutähtis probleem, hakatakse sellega mängima. Ultrapeene menüüga restoranid ja hasartselt kirjastatavad kokaraamatud on taolise nähtuse üks osa. Toit ei ole aga nautimiseks, vaid eluspüsimiseks. Mis tähtsust sel on, kuidas kartul taldrikul serveeritakse või mis lurriga alla loputatakse? Peaasi, et kartul kõhtu täidaks. Olulised on kilokalorid, energia põletamiseks vajalik küttematerjal.

Eks komme toiduga mängida pärine vanadest kuningakodadest, kus ööbikukeelte nautimise kõrval tegeldi ka verepilastusega. Kõikvõimalikud veini-, juustu- ja pastakultuurid kuuluvad kulukate harrastuste valda, sisaldades muuhulgas ka pisukese snobismi, vastandumaks müstilisele matslusele, mida me maal oi-oi kui palju leidub.

Keegi ei peaks tundma ennast seepärast vähem inimesena, et ta toiduga mõnuleda ei saa. Kui söögid seedekulglasse vohmitud ja vitamiinid-mineraalid välja sõelutud, võib rahus edasi elada ning vahest ka millegi kasulikuga tegeleda. Näiteks toidupanga vabatahtlikega liituda.

13. august 2012

Geenid või kombed?

Roomlased olevat öelnud, et terves kehas pesitseb terve vaim. Selle tõestuseks vurasid antiikaja marmorstaadionidel ringi hobukaarikud ja gladiaatorid välgutasid mõõku. Kui tumepunased verejoad tulise areeniliivaga kohtusid, oli rahvas rahul. Jajah, tsirkuses ununeb igapäevane leib. Rahvas vajab kangelasi, kellele täiest kõrist „Hurraa!!“ hüüda, aga tahab seejuures näha ka luusereid. Ülendamist ja alandamist läbisegi! Sangaritele jagatavad loorberilehed närtsivad paraku kiirelt. Täna lauldakse oode, homme nõutakse ristilöömist. Tippspordis, kus teoreetiline kehakultuur, massimeelelahutus ja üksikisiku eneseteostus lahtiharutamatuks umbsõlmeks tõmmatud, juhtub seda päevast-päeva.

Kolmekümnendad nüüdisaegsed olümpiamängud „imede saare“ pealinnas Londonis andsid eestlastele järjekordse ajendi vaielda oma rahvusliku spordiala üle. Missugune on siis see kõige õigem, see ehteestlaslik...? Maadlus, aastakümneid koomas püsinud kandidaat, seisab jälle rivis. Martin Kleini ja Heiki Nabi hõbedaid lahutab priske sada aastat, nende vahele mahub terve kuhi matisangarite autasusid, Pajusalu topeltkuld päris tipus. Unustage tennisereketid ja kossupallid, jalgrattad ja sõudepaadid, odad ja kettad! Olgu kreeka-rooma, judo või sumo – eesti jurakad jäävad maadlema, sest nii on juba üle sajandi kombeks olnud. (Naismaadlejate ergutuseks tõi teater Endla tänavu suvel välja tüki „Seljatas sada meest“. Niisiis, daamid, võtke õppust!)

Kuid on sel üldse tähtsust, millist ala teistele eelistada? Kõikvõimalike „rahvuslike“ nähtuste otsimine näitab trööstitut identiteedikriisi. Miks peab tingimata olemas olema rahvuslik kala, ülikool, teater jne? See, mis rahvust kõige paremini iseloomustab, kujuneb aja jooksul iseeneslikult välja. Tuleb ainult jälgida ja märgata. Pisirahvad Kariibi mere saartel ei pea tühja-tähja pärast ajurakke piitsutama – nemad teevad endiselt vägitegusid sprindirajal, ent kui mõnel teiselt alalt tuleb kuldne sähvatus, võivad nemadki segadusse sattuda. Nii juhtub vist justkui kogemata odaviskes võiduni jõudnud Trinidadi ja Tobagoga. Enamasti on aga iga asi siin maamunal juba kenasti paigas. Kas inimangerjas Michael Phelps suudab oma 18 kuldmedaliga ameeriklased läbinisti basseinirahvaks pöörata? Vaevalt küll, USA aasta tippsündmuseks jääb endiselt Super Bowl. Hindustani asukad ei murra truudust maahokile, uusmeremaalased ragbile ega islandlased käsipallile.

Mustanahaliste jooksuedu taga pidavat olema geenid. Kergejõustikustaadioneid iseloomustav apartheid – neegrid jooksurajal, valged väljakul – ei paista siiski igavesti püsivat. Tippspordis sõltuvad tulemused tuhandetest pisiasjadest alates sportlase geneetilistest eeldustest ja treeneri metoodikast kuni ilmaolude ja lihtlabase õnneni välja. Ala, mis kuulutatakse suurejooneliselt rahvuslikuks, peaks leidma trobikonna heldeid sponsoreid, ent kui noistsamust pisiasjust mõjutatud tulemusi ei sünni ja medalid jäävad noppimata, kaob ka publikuhuvi ning toetajate raha. Nagu eespool öeldud: täna oled kangelane, homme luuser. Rahvusspordiala peaks aga järjekindla jonnakusega arendama ja poputama, laskmata end ka luhtumistest segada.

Olümpiamängud hoiavad elus kõrgemaid inimlikke ideaale. Ka tillukesel Eestimaal pingutavad sajad sportlased iga päev selle nimel, et saada paremaks – või koguni parimaks. Õnne on vähestel, kuid unistus olümpiamedalist hoiab lihased pingul ja vaimu selge. Londonis kahesaja neljast tõrvikust moodustunud tuli on kustunud, kuid varsti läidetakse see Rios uuesti – ja ühes sellega hõõguvad edasi unistused medalitest.