Maaemal on kopsupõletik

Üleöö on moodi tulnud uus ja ootamatu sõna: "kliimaneutraalsus". Tähenärija küsib selle peale, missugune see neutraalne kliima olema peaks. Keemiline lahus on neutraalne, kui ta pole ei happeline ega leeliseline. Šveits on neutraalne riik, ei sõdi ega topi oma diplomaate teiste asjadesse. Neutron on neutraalne elementaarosake, ilma elektrilaenguta. Aga kliima?

Pole kahtlustki, et ilm on hukas ja noored niisamuti. Küllap läksid nad üheskoos hukka, orkaanid ja teismelised mässavad külg-külje kõrval, nii et pilpad taga. Kas pole huvitav, et noodsamad lumehelbekesteks tembeldatud noored protestivad vanade raudpoltide lodevuse ja lühinägelikkuse vastu? Vanemate (kliima)patud nuheldakse laste kaela, aga lapsed ei kavatse seda nuhtlust taluda. Miks peakski? Antarktika jääkilbi alt pole välja sulanud mitte ainult paljas maapind, vaid ka kurb tõde: eelnevate põlvkondade heaolu on laenatud - suisa näpatud - tulevatelt põlvedelt. (Ääremärkus: Eestis pole ühelgi põlvkonnal kunagi hea olnud. Ikka on tulnud mõisale, Moskvale või Brüsselile koormisi tasuda.)

Suvel möllasid tõsised metsatulekahjud Siberis ja Amasoonias. Mõlemat piirkonda on nimetatud maakera kopsudeks. Tähendab - Maaema kopsud on põletikus. Käesoleva septembri jooksul on kogu maailmas registreeritud üle kahe miljoni metsapõlengu (Global Forest Watch andmetel). Kõige punasem ala tulekaardil on Brasiilia, kus esimesel kevadkuul (lõunapoolkeral on teadupärast alanud kevad) registreeriti ligi pool miljonit metsapõlengut. Väga suure metsapõlengute hulgaga paistavad silma ka Angola, Mosambiik, Zambia, Indoneesia, Kongo DV ja Boliivia.

Viirus, mis Maaemale raske tõve põhjustas, on inimese ahnus. Need, kes maad metsast puhastavad, raiuvad puud maha ja jätavad need nädalateks kuivama. Kuivale materjalile pannakse tuli otsa, eesmärgiga hankida põllumaad. Tuld taltsutada pole aga lihtne. Kahjuks on suur osa Brasiilia metsaraiest ebaseaduslik ja seotud kuritegelike organisatsioonidega (otse öeldes: maffiajõukudega), mis tegelevadki maahõivamise ja metsaraiumisega. Koit Pikaro võttis Eesti maffial munad maha. Kus on see Brasiilia Pikaro, kes metsaröövlid peataks?

Paljude riikide keskkonnapoliitika, kui seda juhtub üldse olema, juhindub sovetiaegsest lendlausest "Me ei oota looduselt armuande, me võtame need ise!". Ei kommunistid ega kapitalistid ole maausku. Mõlemad rüüstavad taimeriiki, vägivallatsevad loomade kallal, reostavad vetevana valdusi ja röövivad maavarasid, unustades, et need pole ammendamatud. Vastutustundlik maausuline kapitalism võiks olla sama mõjuvõimas ja helge tulevikuga nagu hiinapärane kommunistlik kapitalism.

Pixabay/Giphy

Metsapõletajaid ei saa ka täie rauaga hukka mõista. Isegi brasiillased, aafriklased ja indoneeslased tahavad kuidagi ära elada, ükski suu pole seinapragu. Ja neid näljaseid suid tekib üha juurde. Juba muistsest ajast tuntud alepõletamine ehk sõõru tegemine on üks viis, kuidas põllu- ja karjamaad juurde hankida.

Tuhandeid aastaid tagasi asendus küttide ja korilaste ühiskond karjakasvatajate-põlluharijate omaga. Korilased pidid tahes-tahtmata elama kooskõlas loodusega. Mets toitis inimest, mistõttu tuli temasse lugupidavalt suhtuda. Korilane püüab elada metsaga kõrvuti, olla metsa liitlane. Karjuse ja kündja jaoks on mets vaenlane. Pimedast laanest tulevad kiskjad kariloomi murdma. Puude varjus ei kasva nisu ega hernes. Karjakasvataja-põlluharija mõtteviisi kohaselt tuleb metsaga võidelda ja temalt maad vallutada. See mõtteviis on saanud kogu maailmale hukatuslikuks.

Inimsugu vohab nagu takjaväli. Inimkonnast on saanud parasiitide koloonia, keda Maaema enam ära toita ei jaksa. Mesilasi, sipelgaid ja kõiksugu mardikaid jääb seevastu aina vähemaks. Vähemaks jääb ka linde, kelle peamise toidulaua moodustavad just putukad. Röövlinnud nälgivad, sest pole väiksemaid sulelisi. Paljud õrnad taimed kiduvad ja kaovad, sest pole kedagi, kes neid tolmeldaks. Looduse tasakaal nihkub paigast. Looma- ja taimeriiki ähvardab üleüldine nälg. Ka inimesi.

Euroopa Liit on võtnud suureks sihiks rohemajanduse. Olgem skeptilised - kas tavalised inimesed, kes elavad palgapäevast palgapäevani ja tahavad samas võimalikult mõnusalt tiksuda, on valmis üheskoos planeeti päästma? Brüsseli käsulauad tekitavad niigi trotsi. Uued meetmed, mida "kliimaneutraalsuse" nimel rakendama hakatakse, võivad kaasa tuua vastandmärgilisi kliimaproteste. Inimesed tulevad peagi tänavale, mässamaks rohelise mõtteviisi vastu.

Euroopa Liit hõlmab vaid pool miljardit inimest. Ligi kaheksa miljardi planeediasuka kõrval on see tühine osa. Euroopa võib näidata teed rohelisema tuleviku suunas, kuid tõbisele Maaemale on see kõigest üks väike valuvaigistav süst. Valuvaigisti ei ravi. Põletikuallikas on hukkaläinud riikides, vähearenenud ja ülerahvastatud maades.

Vaadakem rohkearvulise valijaskonna õlul ratsutavaid populiste. Miskipärast kipuvad nad kõik pidama naisi teisejärgulisteks olenditeks. "Ürgmeheliku" populisti jaoks on naine iluasi, tubli kodumasin ja üldse üks käepärane kaadervärk, mille abil oma ihasid ja tahtmisi rahuldada. Populismi alusmüür on alfaisaste kultuur, nii-öelda naiselikest ja pehmetest väärtustest puhas ideede ja hoiakute komplekt.

Seetõttu ei maksa imestada, miks kõik suured populistid on ka suured keskkonnavaenlased. Emake Maa on ju naissoost! Temagi on "konservatiividest" populisti jaoks vaid iluasi ja ammendamatu mõnude üsk.

Hoopis Maaema on tõeline konservatiiv, kes säilitab seda, mis väärtuslik ja ehe. Igaüks, kes hoolib Maast ja on tema nimel valmis võitlema, on feminist.

Oled sa põhja- või õunaeestlane?

Kõnnin mina mööda varasügisest karjarada, vile suul ja käsi taskus, ja mis ma näen: lammas küünitab oja ääres ühe puu okste poole, kael püsti nagu periskoop. Lähen lähemale, maias lammas taganeb. Mis puu see siis on? Oh üllatust! Mõtsuibu! Metsik õunapuu.

Olen sadu kordi sellest ojaveersest nukast mööda käinud, aga õunapuud pole ma seal varem märganud. Paistab, nagu oleks Kalevipoeg öösel siit läbi rännanud, korraks tukastanud ja oma habemest, mis rohetavaid õunu täis, ühe tutikese kogemata oja kaldale maha jätnud. Kusjuures, neil õuntel pole väga vigagi. Kõvad küll, aga kannatab süüa.

Õunad on eestlastele hingelähedased, sajad neist on sattunud ka ID-kaardile. Tänavuaastase seisuga elab Eestis 290 meest ja 338 naist, kelle perekonnanimi on Õun. Neid õnnelikke, kel nimeks Õunapuu, on 690. Uibo ja Uibu paistavad silma veel suurema populaarsusega, selliseid nimesid kannab 1122 inimest. Nagu arvata võib, on kõige enam Uiboid ja Uibuid ajanud oma juured Vana-Võrumaale ehk Võru ja Põlva maakonda. 33 meest ja 35 naist kannab ka Uppina nime. (Aitäh statistikaametile!)

*

On olemas kaks Eestit: Põhja- ja Õuna-Eesti. Põhjaeestlased on omadega põhjas, raiskuläinud ja häbitud. Õunaeestlased aga ripuvad rõõmsalt ladvas, nad on kreemikaspunased ja mõnusalt mahlased. Põhjaeestlase minoorne elu kulgeb nisupuskarit kulistades, õunaeestlane pruugib peent ja hõrku siidrit. Põhjaeestlase lapsepõlv möödus kapsavagude mudas ja kartulikeldri pimeduses. Pisike õunaeestlane käis samal ajal raksus. Septembrikuine õunaraks - see on adrenaliinilaks! Üks väike kuritegu võiks ju ikka hinge peal olla.

Aga õunad ja kuritegu - need kuuluvad juba maailma koidikust saati kokku. Esimene inimene, täpsemalt naine, kes õunaraksus käis, oli teadupärast Eeva. (Piiblis pole küll mainitud, et keelatud vili, mida Eeva mekkis ja Aadamalegi pakkus, oli just õun, aga see selleks.) Paljudes maades sümboliseerib õun ka armurõõme. Kel käsi õunas, on õnnega koos. Venelased ütlevad, et õun ei kuku õunapuust kaugele. Ei tea, miks eestlased selle asemel käbist ja kännust jahuvad?

*

See, kuidas inimene õunapuu alla sattudes käitub, paljastab mõndagi tema iseloomu kohta. Kes otsib paremaid õunu puu alt, on kahtlemata heasüdamlik ja suure empaatiavõimega. Ta märkab nõrgemaid ja viletsamaid - neid, kes temast madalamal. Kui meie sotsiaaldemokraadid kandsid veel Mõõdukate nime, oli neil logo peal poolik õun. Kahtlemata sobib see nende ideaalidega  paremini kokku kui peenutsev ja saksik punane roos. Aga maast noppijal on ka konservatiivseid jooni - ta ei taha midagi raisku lasta.

Kes õunapuu alla sattudes kaksab vilju silmade kõrguselt, on igas mõttes keskklassist, ta hindab mugavust ja kättesaadavust, ta ei hakka end küürutamise ja sirutamisega vaevama. Aga see, kes kõrgemate okste suunas küünitab või suisa latva tükib, võib olla kas väga edasipüüdlik ja ambitsioonikas või lausa tõusik ja karjerist. Tema suundub ikka ülespoole, tahab parimat.

*

Lõpetuseks teen kraapsu ja esitan unustusse vajunud Vana-Pärnu poeedi August Sanga lummava luuletuse, mis võtab briljantsel moel kokku õunte ja õunapuude suhte inimesega.

Siin seisan ma all õunapuu.
On selge päev. Septembrikuu.

Suur vaikus. Puhtad, karged vormid.
On olnud esimesed tormid.

Üks viimne vili ladvas tukub.
Ma raputan - õun alla kukub.

Ma hambad sinna sisse löön
ja aegamööda maitstes söön.

Ja kuskil kaugel mühab meri
ja vaikselt nõrgub vilja veri

mu huultele ja jälle saavad
need punahellaks nagu haavad.

Ja siis ma seisan, süda peos
kui tühi kruus, kui loetud teos.

Ma nõutu näoga seisan ega
tea, mida teha südamega.

Ma kraabin augu alla mulda
ja ise piilun, kas ei tulda.

Jää, süda, mulla musta puuri
ja puhka seal ja aja juuri.

Ja jälle seisab siin kord puu.
Ja kus on puu, seal on ka muu.

On õitesadu, kattev radu
ja okste vahel valvav madu

ja suudlused ja laste kilked
ja nutt ja naer, aplaus ja pilked

ja õunte vaikne potsatus
ja tähistaeva otsatus.

Indiviid hakklihamasinas

Iga aasta septembris, kui koolikellad pärast pikka suvevaheaega taas helisema löövad, tõusevad arutluse alla ka haridusvaldkonna mured ja rõõmud. Aga rõõme on eesti koolis alati vähem kui muret. Uuringud kinnitavad ikka ja jälle: eesti koolilaps on tark, aga õnnetu. Koolist nähakse õudusunenägusid. Siit-sealt kostab, et Eesti kool on ebainimlik, õpilastest tahetakse teha roboteid. Aga masinate ajastu vajabki masinlikke inimesi, või kuidas?

Mässav filosoof Michel Foucault kirjutas raamatus "Valvata ja karistada" koolist kui õppimismasinast. Küllap on see kujund meeltmööda kõigile, kes ei ole haridussüsteemiga rahul. Foucault' õpetuse keskmes on "järelevalve ühiskond", mehaaniline ja peensusteni süsteemne, kuid ka omamoodi õiglane ja tõhus. Masin pole kaootiline ja raskesti ennustatava käitumisega süsteem nagu loodus (ehkki tunnistagem: loodus on kontrollitud kaos, kus valitsevad muutumatud seadused), vaid kindlate ülesannete täitmisele orienteeritud inimteos, mille toimimise aluseks on kord ja distsipliin. 

Kool kui õppimise masin oleks sellisel juhul plaanipäraselt töötav kaadervärk. Õpilased on selle poldid, kruvid, mutrid ja seibid. Ent kui peaks juhtuma, et mõni kruvike logiseb, tuleb masin peatada ja väike kurjam kõvemini kinni keerata. Masina seisak on suur kaotus, kahju tootmisprotsessile. Sõnakuulmatuid kruvisid ja polte ei saa aga karistada kuidagi teisiti kui nende tugevama kinnitamisega masinavärgi külge. See poleks efektiivne, kui normist hälbivad elemendid masinast välja võtta ja minema visata. Mõnel juhul võib see aidata masinal paremini töös püsida, kuid eesmärk on ikkagi masinat parandada, mitte selle erinevaid komponente karistada.

Semiootik Ott Puumeistri tõlgendus: "Distsipliini esmaküsimus ei ole see, kuidas keelata ja karistada, vaid kuidas toota normaalset indiviidi; (potentsiaalne) karistus ootab neid, kes ei täida normi, kes ei suuda end piisavalt normaliseerida. Karistuse eesmärgiks saab seega ebanormaalsete normaliseerimine; karistus ei rakendu enam kuritööle, vaid inimesele. Õigemini neile inimese aspektidele, mis ei vasta normile (ebatäpsed liigutused, ebasünnis käitumine, ebapiisav enesekontroll jne). Niisiis, distsiplinaarne võim enam ei hävita ega mõista surma, vaid toodab ja paneb elama." (Karistuse mõistatuslik leebus, Sirp 15.05.2015)

Kes suudab luua masinaid, teenib roppu raha, tal on võim. Muidugi on meeldiv, kui võim on enda käes ja kohutav, kui see juhtub olema kellegi teise käes. Parem on olla mehaanik kui mehaanika. Parem olla korra looja, kui see, keda korrale allutatakse. Ent masina (ja võimu) distsipliinist lähtuv täiuslikkus on sageli vaid illusioon.

Foucaulti mõtetega kõlksub ühehäälselt kokku Lewis Mumfordi idee mehaniseeritud, võimukesksest ja inimkaugest ühiskonnast. Mumford kritiseeris moodsa tehnoloogia suundumust üha laieneda ja kontrollimatult toota. Mumford leidis, et see õõnestab inimkonna heaolu, sest selle asemel, et püüelda täiuslike ja jätkusuutlike tehniliste lahenduste poole, luuakse teadlikult ebatäiuslikke ja vähekestvaid masinaid, mida tuleb pidevalt välja vahetada. Muidugi soodustab see ka ebaefektiivset tarbimist, sest pole ju kasulik toota elektripirne, külmkappe või autosid, mis töötaksid veatult mitukümmend aastat ühtejutti. (Mumford suri enne seda, kui mobiilid igasse taskusse ja arvutid kõigi nina alla jõudsid - mida ta veel nende kohta oleks öelnud!)

*

Inimesi saab vaevata jagada kolme kategooriasse: targad, lollid ja hullud. Linnar Priimägi kommenteerib: "Ristsõna mudelis tähendaks see, et Tark täidab kõik ruudud ootuspäraselt õigesti ja Loll ei tea vastuseid. Hull aga täidab etteantud ruudustiku täiesti veatult, ühegi lüngata... kuid vastustega omaenda esitatud küsimustele ─ lahendab etteantud ülesande uutmoodi. Targa tarkus näitlikustab inimvõimet, mida nimetatakse leidlikkuseks, kombineerimisoskuseks (sellele tuginevad ka intelligentsustestid): leida vanades struktuurides (ristsõna ruudustik) õigete vastuste uus kombinatsioon. Hull ent reformib õigsuse mõtet ennast, ruudustikus etteantud küsimused asendab ta uutega. Ta küsib teisiti! Seda inimomadust nimetatakse loominguks." (kultuur.err.ee, 25.08.2019)

Pixabay

Haridussüsteem ei salli hullumeelseid. Tähtis on leidlikkus, mitte loomingulisus. Hullust on raske kontrollida, see käitub kui orkaan Mehhiko lahel. Ent erinevalt orkaanist suudab hull geenius (geenius=hull, aga mitte tingimata vastupidi) laamendamise kõrval ka rajada. Uued rajatised, mõttekäigud ja teosed, ehmatavad neid, kes harjunud vanaga. Hull esitab väljakutse normidele, ta astub mahamärgitud piiridest üle. Seetõttu on eriti loomingulised inimesed alati üksi. Nad ei sobi suurema kaadervärgi komponentideks, neis pole midagi masinlikku.

Tuleb ka õpetajaid mõista: keegi neist ei taha ju ometi, et tema klassis märatseks loovusest särisev hull, kes seab kahtluse alla järeleproovitud teadmised, tavad ja tabud. Hull on liiga individuaalne, püsimatu, allumatu.

Leidlikud inimesed käitavad leidlikke masinaid. Nad talitsevad hullumeelsust, sest teavad, et inimene peab kohanema nende raamidega, mis on tema ümber pandud. Isiksuseks ei saada kollektiivsuse vastu võideldes. Igaüks teeb, mis pähe tuleb, tegutseb, nagu temale kõlbab - see pole ühiskond, vaid kari egoiste.

*

Alles hiljuti tegi "Aktuaalse kaamera" reporter intervjuu naissoost robotiga, kel nimeks Sophia (kas keegi söandaks roboteile ka perekonnanimesid jagada?). Valdo Pandi aegadel olnuks see puhas ulme. Aga näed, juba kutsutakse roboteid saadetesse lobisema, neid näidatakse laatadel nagu habemega naisi, nad teevad nurisemata kodutöid, imevad tolmu, niidavad muru ja peletavad üksildaste (jaapani) vanurite igavust. Seks robotiga on moraalifilosoofias uus kuum teema.

Jumal sepistas inimese oma näo järgi, inimene andis selle näo edasi tehisintellektile. Kui inimene delegeerib robotile oma mõistuse, kas ta laenab talle ka inimlikkuse?

*

Albert Einstein olevat öelnud: "Hiir ei leiuta kunagi hiirelõksu, aga inimene leiutas tuumapommi." Masinaga (selle kõige laiemas tähenduses) võib luua ja lõhkuda, toota ja tappa. Tahtlikult ja kogemata.

Vahel öeldakse mõne õnnetukese kohta: "Ta jäi elu hammasrataste vahele." Arvatavasti tekkis see väljend 19. sajandil, manufaktuuride kõrgajal. Puuduliku tööohutuse tõttu võis nii mõnigi tööline sõna otseses mõttes hammasrataste vahele jääda ning kaotada oma jäseme või halvimal juhul elu. Sandistunud tööline enam vabriku palgalehele ei kõlvanud, temast sai almustest elatuv kerjus.

Tööliste motivatsioon ja heaolu on alles uued mõisted, millega kõik tublid kapitalistid-bossid ei ole veel harjunud. Tähtis on endiselt toota, töötaja õigused jäägu tagaplaanile. Nad ei mõista, et loobivad kaikaid iseenda hammasratastesse.

Charlie Chaplini aegumatus filmis "Moodsad ajad" saabub ühte vabrikusse leiutaja oma meeskonnaga ning pakub direktorile söömismasinat, mis peaks efektiivistama (täpsemalt: lühendama) tööliste lõunapause. Charlie võetakse katsejäneseks. Esialgu töötab söömismasin laitmatult, supp ja maisitõlvik jõuavad õigesse kohta, masin ei unusta ka Charlie'l suud pühkida. Siis aga tekib ootamatu tõrge ja vaene Charlie pääseb sest pöörasest eksperimendist vaevu eluga. Vabrikudirektor ei kiida söömismasinat heaks, sest "see pole tõhus". Ehk siis: teda ei morjenda põrmugi, et seadeldis pole inimlik. Kuid tootmine ja tarbimine polegi ürgselt inimlik.

*

Nagu teada, kaotas Vene keiser Aleksander I Eesti aladelt pärisorjuse. 1816 juhtus see Eestimaa kubermangus ja 1819 Liivimaal. Niisiis on eesti rahvas juba kakssada aastat vaba inimese leiba söönud. Aga tegelikult? Vabadus kipub olema  meelepett, pigem magus unelm kui tajutav reaalsus. Me oleme tahes-tahtmata millestki ja kellestki sõltuvuses. Oleme ikka orjad - sageli vabatahtlikult.

Individuaalsus lähtub üksikisiku soovidest, tahtmistest ja vajadustest, tema eripäradest. Mida individuaalsem on inimene, seda rohkem vajab ta masinaid, mis tema lõputuid soove ja ihasid täide viiks. Karjaühiskond ei vaja masinaid, neil on inimestevahelised hierarhiad, mis seavad ühtede soovid kõrgemale teiste omadest ja noil "teistel" pole isiklikele soovidele mingit õigust.

Indiviidikeskses ühiskonnas orjastavad inimese masinad, kollektiivses orjastavad inimesed üksteist. Tasub tähele panna, et alates tsivilisatsioonide algusest, seega tuhandeid aastaid kehtinud orjanduslik kord hakkas murenema just tööstusrevolutsiooni aegadel (18. sajandi lõpp, 19. sajand). Vee- ja aurujõul töötav tehaseaparatuur vabastas inimkonna ühest orjuse vormist. Masinast sai inimese uus peremees. Ega parunid ja krahvidki ole kuhugi kadunud. Võim lihtinimese üle kuulub sellele, kelle omanduses on masinad.

Nafta ja kivisöe põletamine pani pöörlema kõik rattad, mis seni veel tõrksalt paigal püsisid. Vesi ja tuli tegid inimese näiliselt priiks, kruvid ja hammasrattad kinkisid talle individuaalsuse. Vähe sellest, ka loomad said vabaks! Rong, auto ja lennuk vabastasid orjatööst hobuse, muula ja härja. Nafta oli otsekui must džinn, mis merepõuest välja pääsedes paljude elajate soovid ellu viis. Ent kõigel hääl ja toredal on oma hind. Fossiilsed kütused kergendavad küll mugavust armastava inimlapse vaeva, kuid samal ajal lämmatavad ta. Kurjade džinnidega ei maksa jännata.

*

Mehaanikaajastu on ammuilma seljataga, elame digiajal. Peen aeg nõuab peenemaid teadmisi ja oskusi. Stagnaajal võis öelda: poisil pea ei võta, las läheb kolhoosi traktoristiks. Nüüd on aga traktorid targemad kui kolhoosnikud, läbi häda omandatud põhikoolidiplomiga seda masinat enam ei taltsuta.

Mida targemaks muutuvad masinad, seda targemaks peavad saama inimesed. Muidu käivitub reaalsuses ulmefilmi stsenaarium: masin võtab inimese üle võimust ja hukutab ta.

Masinat saab vastavalt vajadusele ümber programmeerida. Kas ka inimest?