28. juuli 2017

Kui kõlab näki laul, pistab nõid tantsukingad jalga


Vesi ja tuli on kaks vastandlikku ürgelementi, mis määrasid ammustel aegadel inimkonna saatuse. Vesi taltsutas inimese, inimene taltsutas tule. Väike, kuid kaval inimeseloom askeldab nende kahe kange igiallika vahel. Vee armust on ta sündinud, tule väge kasutab hella eluvaimu seeshoidmiseks.

Kus voogab elu, mühiseb ka surm. Vesi ja tuli on nõudnud palju inimelusid - justkui lõivuks selle eest, et enamus meist vee ja tule vahel ikka hinges püsida võiks. Vetevallas pesitsevad ka näkid, tules sünnivad ja surevad nõiad. Mõlemad esindavad omal moel ürgjõudude pahelist poolt.

Näkid on mind lapsest saati huvitanud, nõiad aga hullupööra hirmutanud. Selle emotsionaalse laengu ning rahvaluulest ammutatud ainese kohtumispaigas võrsusidki kaks raamatut: "Seal, kus näkid laulavad" ja "Kuradil on lapse nägu". Üks veest, teine tulest. Üks näkkidest, teine nõidadest.

Ehkki näki- ja nõialugu on lähedased sõsarad, leiab tähelepanelik lugeja neist üksjagu erinevaid jooni. Nõiajutus käivitub mäng sellega, kui toimub esimene kuritegu, mis aktiveerib tegelased. Näkiloos on mäng juba alanud, enne kui peategelane sellesse siseneb.

"Näkkides" ei ole esiplaanil kuritegude lahendamine ega õigluse maksmapanek. Jälgin hoopiski seda, mis toimub sarimõrtsuka järgmise võimaliku ohvri mõtetes, kuidas ta käitub, mil moel reageerib oma õõvastavale saatusele ja mida tunneb, aimates vägivaldset lõppu, mis vääramatu jõuga läheneb. "Kuradi" puhul olen seadnud fookusesse kuriteod ja nende lahenduskäigu. Väikesed põiked rootsiaegse Liivimaa ühiskonda annavad jutule kergelt ajaloolise maigu.

Üldistades võib öelda, et näkilugu on loomult naiselik, heites valguskiire aistingute ja tunnete udusesse maailma. Samas on ta introvertne, ei ava end lihtsalt ja nii mõnigi temasse kätketud saladus jääbki saladuseks. Nõialugu on seevastu mehelik ja ekstravertne. Tegevust kannavad edasi märul ning ratsionaalsed analüütilised arutluskäigud. Pealegi peegeldub "Kuradis" maskuliinne universum, kust käivad läbi sellised teemad nagu äri, poliitika, tehnika ja sport. (Ahah, ja muidugi seks!)

"Kurat" on ühtlasi esimene arglik katse kirjutada ajalooainelist raamatut. Päris ajalooliseks romaaniks teda siiski pidada ei saa, sest vaid proloogi ja epiloogi tegevus toimub minevikus, Põhjasõja-eelses Lõuna-Eestis. Tegevustik andis aga võimaluse tutvustada põgusalt seda, millise metoodikaga ajaloolased möödaniku sündmusi uurivad. Seejuures selgub, et ajaloolased ja kriminaaluurijad on mitmeski mõttes hingesugulased, kes kütivad tõe väljaselgitamise nimel varjukujusid.

Kui "Näkke" pole võimalik žanriliselt kuigi täpselt määratleda (Põnevik? Õudukas? Müstika?), siis "Kuradi" puhul on asi selge: tegemist on klassikalise kriminulliga. Romaanis on kasutatud kõiki krimižanrile omaseid elemente, mäng käib krimkalike mängureeglite kohaselt, mille välmisid Arthur Conan Doyle ja Agatha Christie. Ent loomulikult kuuluvad mõlemad raamatud moodsa, mõne lugeja hinnangul isegi tumeda skandinaavialiku kirjanduse valdkonda.

"Seal, kus näkid laulavad" on vaoshoitud, ei torma äärmusest äärmusesse, vaid kulgeb rahumeelselt, pinget aeglaselt kruvides. Ehkki teemad on tõsised, ei leia ükski neist põhjalikumat käsitlust. Vaatluse all on ennekõike olukorrad – autor paigutab tegelasi keerukatesse situatsioonidesse, mis argielus harva ette tulevad, ning lugejal pole muud muret kui jälgida, kuidas tegelaskujud hakkama saavad.

"Kuradil on lapse nägu" voolab suurema hoo ja särtsuga ning ei tundu nii sünge ja lohutu kui "Näkid". Nõiajutu koomilised vahepalad ja rahvalik, kohati jantlikkuseni ulatuv huumor leevendavad raamatu traagilist alatooni. Ehk nagu ütles Karlsson Katuselt: nalja peab saama!

Kas "Kuradit" võib veel mingil kõlaval ja efektsel moel iseloomustada? Ütleme siis, et tegu on ksenofoobse raamatuga. Lugu räägib võõrastest ja võõristusest. Täpsemalt sellest, kuidas "teised" ehk "muulased" tekitavad väikeses kogukonnas hulga segadust ning pööravad männilõhnalise ja linnulaululise maaidülli veriseks songermaaks. Tüüpiline Eesti lugu, jah? Võib-olla...

Esialgu tahtsin "Kuradis" jätkata sama teemaga, millega "Näkkides" sai algust tehtud: hirm. Hirm, mis rüüstab mõistust ja hävitab hinge. Kõik näkisaaga raamatud pidid esialgse plaani kohaselt käsitlema erinevaid hirmu põhivorme, mida on kirjeldanud kuulus saksa psühholoog Fritz Riemann. Kirjutamise käigus mõistsin, et käsile võetud põnevussaaga ei puudutagi niivõrd hirmu, kuivõrd egoismi.

Mõlemas raamatus lõhuvad toimivat rahulikku külakogukonda äärmiselt enesekesksed kurjamid. Nad pole üksnes isekad ja hoolimatud, vaid ka sügavalt kibestunud, pettunud kõiges ja kõigis. Isekuse ja kibestumuse segu on aga plahvatusohtlik aine, mis võib liigestest lahti lüüa ka tugevamaid kogukondi ning lõpuks paisata kaosesse isegi terve ühiskonna. Seda juhul, kui pettunud egoistide hulk ületab kriitilise piiri.

Mõlemad romaanid on parajalt provokatiivsed. Kahtlemata sõltub provokatiivsuse tase ja mõju ka lugejast. Mu eesmärk pole mitte lugejal meelt lahutada, vaid ta närvi ajada. Kasvõi natuke. Provokatsioon tekitab sageli tuska, ent võib positiivsel puhul ka ajurakke kõditada. Loodetavasti on neis raamatutes ikka piisavalt, mille üle järele mõelda.

Kui näkkide laulu on juba kuuldud ja nõidade tantsu nähtud, siis ei maksa arvata, et sellega on kõik. Ei! Saaga läheb edasi, sest ilmas on veel küllalt kurje tonte, kelle tegemised võiksid ka laia lugejaskonda huvitada.

Samal teemal:

26. juuli 2017

Läbi õhu ja aegade

Ameerika ulmekirjaniku Robert A. Heinleini 1966. aastal ilmunud romaan "The Moon Is a Harsh Mistress" jutustab inimkonna poolt Kuule rajatud kolooniast, mille elanikud hakkavad Maal asuva keskvalitsuse vastu mässama ning - teatud moraalivekslite hinnaga - saavutavad ka võidu. Teose keskne mõttetera "Tasuta lõunaid ei ole olemas" (There ain't no such thing as a free lunch) sai kiiresti populaarseks ning jõudis mõni aeg hiljem (1975) ka vaba turumajanduse eestkõneleja Milton Friedmani majanduspiibli kaanele.

Seesama mõttetera on Eestiski sage nagu aamen. Ja nüüd üks hea nõuanne noorele poliitikule, kes tahab kiiresti karjääri teha. Kui mõni valija, opositsionäär või ajakirjanik peaks sinult küsima, miks pensionid on nii närused, hambaravitoetus naeruväärne ja erivajadustega inimesed istuvad näljapajukil, tuleb tõsise näo ja raudkindla häälega vastata: "Tasuta lõunaid ei ole olemas!"

Mis pensionäridesse puutub, siis neist paljude elu muutub veelgi kitsamaks, sest isegi telekanaleid ei anta enam tasuta. Uudis sellest, et kaks suurt kommertsjaama lahkuvad vabalevist, oli igati ootuspärane ning suurt ülerahvalist nurinat pole õieti kuuldagi. Digilevi on kaval värk - traadist kokkukeeratud antenniga saateid õhust kinni ei püüa. Nii siis jääbki ainus valik: köhi pappi või telepurk jääb tühjaks.


Õnneks on massimeedia vanaema, Tema Pühadus Raadio, endiselt kõbus ja alati inimeste teenistuses. Paistab, et kõigist meedialiikidest on just raadio suutnud kõige kauem digitamise vastu seista. Samas on Põhjamaades alanud juba raadioeetri üleminek digilevile, mis tähendab teoreetiliselt seda, et peagi võib ka raadiokuulajatelt raha küsida.

Iseasi, kas selline teguviis oleks meediamogulitele pikemas plaanis üldse kasulik. Vaevalt et keegi tahaks maksta pelgalt selle eest, et hommikul autoga tööle sõites oleks võimalik kuulata ilmateadet, "Despacitot" ja saatejuhtide tühja loba. Aga kui autod ise sõitma hakkavad, võib raadio asemel armatuuri täieõiguslikuks osaks saada hoopis telekas. (Nagu on juhtunud Lux Expressi bussiliinidel.) Sõitjal pole enam vaja teed vahtida, tehnoloogia annab talle vabaduse tegelda sõidu ajal millega iganes.

Kusjuures, päikese all ega lainepikkustel pole midagi uut. Kui Eestis hakati 1926. aasta lõpul korrapäraselt raadiosaateid edastama, tuli imelise aparaadi omanikel samuti maksu maksta. Ringhääling oli esialgu puhtalt kommertslik ettevõtmine, mis pidi tulu teenima. Alles vaikiva ajastu algul (1934) võeti raadio riigi tiiva alla. Eetrisse vaikivat ajastut igatahes ei saabunud. Algas hoopis õitseng, millele pani aluse peajoones üks mees: näitleja-teadustaja Felix Moor.

Juba kahekümnendail-kolmekümnendail tulid eetrisse soovikontserdid ja kuuldemängud, Eestimaa käänulistel teedel hakkas sõitma reportaažiauto, mis sai hellitusnimeks Hõbehall.

Kui raadiolained 20. sajandi algul õhus liuglema asusid, pidi see toonaste inimeste jaoks olema ilmaime. Kujutage ette - keegi räägib Londonis ja meie kuuleme seda Litsmetsas! Seda luksust praegusel ajal küll enam ei ole, aga tasuks ikkagi mõelda, kui kosutav oli lääne raadio raudse eesriide taga kopitavatele inimestele. Vaba Euroopa ja Ameerika hääl, pluss Soome televisioon Põhja-Eestis. Vabadus tähendas nõukogude eestlasele kahtlemata ka ragisevat häält kaugelt mere tagant.

Valdo Pandi kommentaarid laulupeolt, Gunnar Hololei spordireportaažid, stagnaaja rõõmurosin "Meelejahutaja", siiani kestev "Mnemoturniir"... Huvitav, mida mõtlesid need raadiokuulajad, kes kolhoosipõldude ja kalakombinaatide vahel tukerdades sellest raadionõidusest osa said?

Woody Alleni soe komöödia "Raadiopäevad" näitab ilmeka särtsakusega, kuidas maakera kahe ilmasõja vahelisel ajal tiirleski ümber raadioaparaadi. Raadiost tulid kõige värskemad uudised (mitte online-portaalidest nagu praegu), populaarne muusika (mitte Youtube'ist, iTunes'ist ega Spotify'st), eetris mängiti mänge, kositi naisi ja aeti äri. Raadiopäevad ei tule mõistagi enam iial tagasi.

Alles on jäänud veel natuke raadiomaagiat Vseviovi, Relve ja Erilaiu häältes, kuid kõnele, mis kõneled - me ei ela enam legendide ajastul. Praegusaja raadiosaadete (järel)kuulamine netist ei ole ka päris õige asi. Raadio peab käima ikka läbi eetri, siin ja praegu.

Raadio kannab endiselt edasi seda maagiat, mida kogesid inimesed juba sadakond aastat tagasi, ehkki vähemal määral ja vaid paiguti. Eestis tegutseb üle 30 raadiojaama, enamik neist argised, tavalised, maagiata.

Ent ikkagi näib, et raadio pole päris sellest ilmast. Kas need, kes eetris kõnelevad, on ikka olemas või on nad vaid hääled? Inimesel on ju komme kõike silmadega kinnitada, kõrvad pole nagu piisavalt usaldusväärsed abimehed. Aga ehk peitubki selles raadio tegelik maagia - hääl tuleb õhust, aga pildi peab igaüks juurde mõtlema. Raadio on töökindel reanimobiil kängunud mõtetele. Ta äratab fantaasia ellu.

20. juuli 2017

Jalutuskäik raamatute kalmistul

Raamatuid kirjutatakse selleks, et et nad saaksid surematuks. Kui tagasihoidlik autor ise ka ei oleks, kirjutamist alustades ning kirjutatule punkti pannes unustab ta ometi hävingu ja surma seadused. Talle näib, et tema raamat jääb igavesti ujuma rõõmsa mere õnnelikul lainel. Kuid ka raamatud alluvad üldistele seadustele. Kõik siin ilmas on mööduv.
[---]
Just sellepärast haarabki meid raamatukogu nähes kohutav äng. Raamatukogu riiulitel seisvates raamatutes on midagi traagilist ja nukrat - nukrus sellest, et nad tahavad veelgi eksisteerida, kuigi on juba ilmselge, et neil tuleb tagasi astuda, teistele ruumi anda.
Ent millise innuga nad kõik kunagi kirja pandi!

José Maria Salaverria (tlk Andres Jaaksoo)

Pexels

Möödunud aastal laenutati minu raamatuid raamatukogudest ühtekokku 1972 korda. Üllatavalt priske arv! Pealegi on selles rehnungis võetud arvesse vaid kolmesaja rahvaraamatukogu andmed. Kirjavara saab Eestis laenutada enam kui 400 kohast, neile lisanduvad veel kooliraamatukogud.

Nii ehk teisiti - järjest enam tuleb juurde neid lugejaid, kes mu tagasihoidliku loominguga kokku puutuvad ja kuuldavasti on lausa kahele lugejale mu raamatud ka meeldinud. Kui nüüd päris ausalt öelda, siis ma ei tunnegi väga huvi selle vastu, kas mõni mu vaimusünnitistest ka kellelegi korda läheb. Ma ei kirjuta ju selleks, et teistele meeldida. Raamatute kirjutamine ja avaldamine võimaldab maitsta sõnavabaduse vilju, öelda seda, mida tähtsaks pean, jagada oma mõtteid, muljeid, tundmusi ja kogemusi.

Seega on kirjandus ka suhtlusviis. Mulle ja paljudele teistelegi. Iga raamat on nagu iseseisev mittevirtuaalne moluvihik. Sinna kogunevad lugejate nähtamatud kontod, mis astuvad astraalsete traatide kaudu omavahel ühendusse.

Ma ei tea, kes on need inimesed, kes mu raamatuid ostavad, laenutavad ja loevad. Ei tahagi päriselt teada. Tore mõelda, et mu lugejaskond on nagu müstiline varjurahvas, kes kunagi päevavalgusse ei satu. Või on nad hoopis arglikud haldjad, päkapikud, inglid või muu sedasorti kontingent, keda harva näha võib, kuid kelle kohalolu on ikkagi tuntav, toetav ja innustav.

Raamatukogud on raamatute kalmistud. Päev päeva kõrval tulevad siia lugejad ning laenutavad endale mõne raamatu. Siis võetakse see aastaid oma kohal konutanud raamat riiulist ning niipea kui raamat värske õhu embusse saab, ta justkui nooreneb. Lugeja sõrmede all sahisevad lehed otsekui elustuvad ning nii nagu endistel aegadel tunnevad raamatud enda üle uhkust justkui eakad daamid, kes juubeldavad võpatades, kui mõni mööduv noormees neile tähelepaneliku pilgu kingib.

J. M. Salaverria

Ma kirjutan küll tõsistest asjadest, toorusest, jõhkrusest, hüljatutest, roimaritest ja ühiskonna kõhualusest... aga ometi teen seda rõõmuga. Kirjutamine on minu jaoks nagu mäng, ühtaegu põnev ja lõbus. Peidan oma tekstidesse mitut liiki vigureid otsekui lihavõttejänes, kes poetab värvilisi mune põõsa alla. Ja kui mõni muna jääbki üles leidmata - kah asi! Mängima peab. Mängu- ja elulust on üks ja seesama. Kas pole?

Kõik mu raamatud on kirja pandud salakirjas, mida väga vähesed lugeda mõistavad: eesti keeles. See imetabane salakiri on nii mitmetahuline, kirev, rikas ja ilus, et mänguruum näib lõpmatu.

Kahjuks juhtub nii, et elavas keeles kirja pandu võib paberil kergesti surra. Tekst kaotab elu, kui ta julmalt kaante vahele surutakse. Õnneks on see vaid varjusurm. Tekst ärkab ellu iga kord, kui lugeja tema peale pilgu kinnitab. Okasroosike ootab surmavalla serval kõikudes printsi, kes teda suudlusega ellu ärataks, teda hoiaks ja armastaks. Riiulile unustatud raamat on tema saatusekaaslane.

Raamat võetakse riiulist ja ulatatakse lugejale, aga see lugeja ei oska endale ette kujutadagi, missuguse tragöödia vallandas riiuleil ainuüksi tema ilmumine raamatukogu ukse lävele. - "Võib-olla tuli ta minu järele...?" Nõnda, nähes lugejat tulemas, satuvad kõik raamatud ärevusse.
[---]
Ja seal, nendes suurtes raamatukogudes küpsevad ning mängitakse ka maha tavatud tragöödiad. Meie aja raamatud ei püüagi enam inimeste südametesse jääda, raamat tahab jääda raamatukogu riiulitele, nende kõige viimane lootus surematuks saada on elada edasi riiulitel.

J. M. Salaverria

19. juuli 2017

Üksmeeletus

Hulk aastaid tagasi pani Paul-Eerik Rummo paberile järgmised värsid:

Me hoiame nõnda ühte
kui heitunud mesilaspere
me hoiame nõnda ühte
ja läheme läbi mere
mis tõuseb me vastu, tige
ja läheme läbi mere
ja muud me ei vaja tuge
kui üksteise selged õlad

Kõige parem on minna ikka üheskoos, nii on julgem ja lõbusam. Koos minnes muutuvad raskused kerguseks. Mäletate, mida prantsuse revolutsionäärid oma kilbile kirjutasid? Vabadus, võrdsus, vendlus. Jah, vabadust ja võrdsust nõutakse praegugi, ei saa nendest väärtuslikest maavaradest kellelgi isu täis. Aga kuhu jääb vendlus? Kes seda nõuab ja igatseb? Läägevõitu "vendluse" võib asendada ka moodsama "solidaarsusega". Seletava sõnaraamatu järgi on see "huvide ühtsus, üksmeel".

Solidaarsus on ühiskonna liim ja mört. Selleta laguneks rajatis laiali. Ühiskond tähendabki ju ühiselt olemist, elamist, tegutsemist. Ühtekuuluvust. Miks tundub ühtekuuluvusel põhinev ühiskond ometi järjest enam ja enam utoopiana? Kas süüdi on postmodernistlik digidžungel, mis traditsioone kängutab ja kõike seda, mida seni pühaks ja väärtuslikuks peetud, aina killustab? Või tuleks üksmeeletuse põhjust otsida sügavatest inimolemuse ürgkoobastest?

Walter Quirt "Tüli"
Üksmeeletus on üks meeletus. Tihtipeale näib, et inimesed ei otsigi rahumeelseid suhteid. Nähakse rohkem erinevusi ja rõhutatakse erimeelsusi. Vaenulik suhtumine "teistesse" on kohutavalt popp. Vastandumise ja eitamise kaudu defineeritakse ennast. Teisi ja teistsugust laites tuntakse end parema, tugevama ja säravamana.

Üksmeeletus võtab võimust alati, kui mängu tulevad sellised suured teemad nagu suhtumine sõjapõgenikesse, seksuaalvähemustesse või läbi Baltimaade kulgevasse raudteeliini. Avatakse jälle uus rinne - ja tuld! Kaevikusõda ei lõpe enne, kui üks pool on lõplikult verest tühjaks jooksnud. Ehk siis: see ei lõpe kunagi. Sõjas pole võitjaid, kodusõjas ammugi mitte.

Inimesed kaugenevad üksteisest muuhulgas seetõttu, et erinevate meedialiikide najal otsitakse kinnitust vaid oma veendumustele. Seotakse end ühe kindla ringkonnaga, milles tiirlevad vaid sellele grupile omased ideed ja tõekspidamised. Nõnda hääbub võime mõista neid, kes mõtlevad teisiti. Ühiskonna asemel tuksub omas rütmis hulk väiksed kildkondi.

Mitte ainult olevik (mis on?) või tulevik (mis võiks olla?) ei lõhesta. Seda teeb ka minevik (mis oli?). Ajalugu on täis traumasid, millest ei suudeta kõnelda, kuid mis veel aastakümneid hiljemgi heidavad pikki varje üle inimeste. Isegi suhtumine nõukogude aega on väga erinev: ühed ei taha seda enam iial tagasi, teised aga igatsevad - ütlevad, et sirbi ja vasara all oli parem elu.

Ehk on see Vargamäe sündroom, mis eestlasi painab ja oma jõledad siirded kõigisse eluvaldkondadesse ajab? Naaber ei salli naabrit ainuüksi seetõttu, et too teine on sattunud tema kõrvale elama. Mõnusam oleks hoopis omaette olla, eemal võõrastest pilkudest, kaugel võõraste kõrvade kuuldeulatusest. (Kuidas ühiselamu inimesed üldse läbi saavad? Vist ei saagi.) Eestlasel on raske leppida "teisega" enda kõrval. Kui on vaja midagi ühiselt ette võtta, siis kõlbab selleks vaid ilusa traditsiooniga paika pandud vorm: laulu- ja tantsupidu näiteks.

On optimistid ja pessimistid, introverdid ja ekstraverdid, vabameelikud ja alalhoidjad, lõokesed ja öökullid. Mis meid siis seob? Poliitika ei saa see olla, sest poliitika lõhestab alati. Kogu poliitiline süsteem on üles ehitatud vastandumisele: koalitsioon-opositsioon, vasak- ja parempoolsed, liberaalid ja konservatiivid, euromeelsed ja euroskeptikud.

Lisaks kõlbab poliitilises mudamaadluses kasutada teada-tuntud "rahvuseprobleemi". Eestlased ja venelased lausa peavad jääma teineteisele poole rindejoont, et riigiisadel jätkuks ikka leiba. Ühiskondlikku lõhet hoida on poliitikutele isiklikult kasulik. Iroonia tipp: Stalinil oli omal moel õigus, kui ta ühes sõjaeelses kõnes ütles, et ainus tõeliselt demokraatlik riik on Nõukogude Liit. N Liidus on üksainus partei, kapitalistlikus läänes aga hulk erakondi, mis killustavad rahvast.

Ideaaljuhul peaks inimesi siduma kultuur. Aga ometi see ei ole nii. Sarnaselt poliitilisele eliidile kaugeneb rahvast ka vaimueliit. Poeet ei mõista lihtrahvast, sest temagi elab omas mullis ja suhtleb peamiselt vaid teiste omasugustega. Muidugi on meil südantsoojendavaid rahvuslikke massiüritusi, nagu juba eespool mainitud laulupidu, ent kui laulupeo tuli kustub, püsib koosmeele eufooria veel paar päeva, heal juhul kolmandagi. Siis saabub tuhkhall argipäev ja maad võtab jälle harjumuspärane üksmeeletus.

Üldsegi mitte üllataval kombel näib, et põhiline koosmeele platvorm, mis tõepoolest ka toimib, on massikultuur. Poplauljad, tele- ja filminäitlejad ning staariseisuses sportlased toovad rahva kokku. Efektsed Hollywoodi kassahitid ja pea sisutud levilaulud on aines, mida fännavad ja mõistavad ühtviisi nii Kapa-Kohila jõmpsud kui ka Taga-Araabia šeigid. Olgugi et massikultuur järab ja vaesestab rahvuskultuuri, on see midagi, mis inimesi ka päriselt seob. Süvakultuur on paljuski individualistlik, massikultuur seevastu kollektiivne.

Paraku peidab ka peamiselt meelelahutusliku kallakuga massikultuur endas tõsist ohtu. Meelelahutus on masside oopium. Massikultuur juhib inimesed kaugemale sellest, mis tõeline, ehe ja siiras. Meel on lahutatud, aga mitte rikastatud. Justinbieberite ja johnnydeppide hüpnoosi all jääb vaim laisaks. Noh, vähemalt ei jaksa lahutatud meelega inimesed enam vaielda.

Loomulikult ei taha ma eelneva jutuga öelda, et igat sorti erimeelsused on automaatselt miinusmärgiga nähtus. Ka erimeelsustes on siduv energia. Vastandlikud maitsed ja seisukohad võivad hoopiski inspireerida - aga selleks peab kõigepealt toda "teist" austama.

Tülid on vajalikud senikaua, kuni sünnib kompromiss, kuid see eeldab leplikkust, mõistmist ja empaatiavõimet. Empaatiat arendavad digiajastulgi ikka noodsamad iidsed kunstiliigid: kirjandus, teater ja kaunid kunstid. Ja nende väikevend film. Kunst on kunst siis, kui ta ärgitab mõtlema, tundma, otsima ja leidma. Leidma seda üürikest ühisosa, mis juba enam kui seitsme miljardi peaga inimkonda vahetevahel seoks.

Lootust annab Rummo luuletus:

ja muud me ei vaja tuge
kui ühised rõõmsad võlad
kui ühised rõõmsad võlad
mis üheskoos tuleb meil kesta
need ühised rõõmsad võlad
neid meri ei saa meilt pesta

Samal teemal:

6. juuli 2017

Nõida ei tohi ellu jätta

Üheksa aasta eest sattus mu kätte üks rootsiaegne arhivaal. Kaante vahele oli köidetud kohtuprotokoll ja patakas kolletunud kirju, mis puudutasid Karl XI valitsusajal Liivimaal aset leidnud kuratlikku juhtumit. Käsikirjad olid mõistagi vanapärases saksa keeles ning kribukrabulikus gooti kirjas. Lugesin sealt välja just nii palju, kui mõistus võttis ja silm seletas. Loetu oli... tagasihoidlikult öeldes huvitav.

Kõik algas sellest, kui Uue-Antsla mõisapidaja, sillakohtunik Nicolaus von Vettern kirjutas Liivimaa kindralkubernerile kirja, milles kaebas kohalike talupoegade, vaimulike ja kaupmeeste peale, kes laskvat "väärusul" südamerahus vohada. 1689. aasta ussimaarjapäeval (8. septembril) tegi Vettern koos sõduritega varahommikust ringkäiku oma haldusalas. Põlva kiriku juures sattus ta pealt nägema midagi sellist, mis teda sügavalt hämmastas. Kohalikud talupojad ohverdasid kuradile!

Kirikusse oli valmis pandud vaha, õlut, leiba ja muid paganlikke ande. Rahvast oli kiriku ümbrusesse kogunenud väikestest lastest hallide raukadeni, mõned neist viibisid kogunemisel alasti. Nad viisid pühadeteotust läbi sedavõrd suure hoolega, et isegi sõdurite hoobid ega sillakohtuniku manitsused ei suutnud nende indu jahutada.

Vettern andis seepeale kahele temaga kaasas olnud musketärile käsu rahvas püssipaukudega laiali ajada. Kui see õnnestus, konfiskeeris ta linnast tulnud kaupmeestelt kauba, millega nood kiriku juures äritseda püüdsid. Vettern imestas hiljem, miks Põlva pühakoja peremees pastor Andreas Lundius üldse andis „paganajõugule“ loa jumalateotuseks.

Pärastlõunal toimus sarnane kogunemine Rõuges, kus talupojad olid jõudnud end juba täis juua. Vettern leidis eest mitu linnakaupmeest, kes "kuradikummardajate" orgiast osa võtsid ja oma kaasatoodud tavaari müütasid. Vetterni hinnangul oli kohale tulnud lausa tuhandeid inimesi ning kui kaupu võõrandama ja jumalavallatut laata laiali ajama hakati, läks rüseluseks. Vähemalt kaks talupoega sai surma.

Iseenesest ei vääri see ajalooline episood suurt tähelepanu, sest taolisi "kuradikummardamise" juhtumeid tuli 17. sajandil ette korduvalt üle kogu Eesti. Kuid üheskoos kõnelevad need juhtumid eesti talupoja vaimulaadist tol kaugel ajal, mil kuningas istus Stockholmis ja saksa nuut käis üha käbedamalt matsi turjal.

Kuradile pühendatud ohvritalituste puhul tasub silmas pidada nende kaht poolust: esiteks laadapidamine ja teiseks usulised rituaalid. Igasugune laadatsemine kirikute ja kabelite ümbruses oli tollal seadusega keelatud. Vajadusel võis kokkutuleku laialiajamiseks kasutada sõjalist jõudu ning laadal müüdavad kaubad tuli konfiskeerida. Ussimaarjapäeval oma kraamist ilma jäänud Tartu kaupmehed Johan Schröder, Christian Kettler ja Carsten Müller väitsid aga kohtulikul ülekuulamisel, et nemad ei tea sellest seadusest midagi. Nende tõlgenduse järgi võisid sõdurid sekkuda „väärjumalateenistuste“, aga mitte laatade pidamisse. Kaupmehed väitsid, et selliseid laatu oli samal suvel (1689) takistamatult peetud ka Räpinas ning teisteski kohtades. Kolm nädalat enne sündmusi Põlvas ja Rõuges toimus suurejooneline laat näiteks Moostes, millest võttis osa 3000–4000 inimest. Sealtki ei puudunud „väärjumalateenistus“, rohke õllejoomine ja kauplemine.

Sõnad „väärjumalateenimine“ või „ebajumalakummardamine“ korduvad 17. sajandi allikates silmapaistvalt sageli. Sellele lisanduvad luterlaste lemmikväljendid „nõidus“ ja „paavstlik ebausk“. Tallinna sinodil (1627) kurdeti, et paljud harrastavad veel väärjumalate teenimist hiites ja metsakabelites, palvetades seal ja ohverdades igasuguseid esemeid enese, oma loomade ja vara heaolu eest. Liivimaa konsistoorium nõudis 1637. aastal vaimulikelt, et nood selgitaks välja, kas ikka veel ebajumalateenistusi korraldatakse ning kindlatel aegadel või laatade ajal mäekinkudele või orgudesse, kabelite või nende varemete juurde kogunetakse, et ebajumalaid kummardada ja neile ohvreid tuua.

Eesti- ja Liivimaast parem olukord ei valitsenud 1630. aastail ka Taani valdusse kuulunud Saaremaal. 1636. aastal märkis Taani kuninglik asehaldur Anders Bille, et lihtrahvas on suuremalt jaolt paganad, kes ei tunne jumalasõna ega püha sakramenti ning samuti leiduvat Saaremaal palju nõidasid. Kaks aastat pärast Saaremaa langemist rootslaste võimu alla (1647) kurtis Eestimaa piiskop Joachim Jhering, et mõnes Saaremaa kihelkonnas toimetatakse „hirmsat väärjumalateenistust“ kabelite juures, kus ohverdatakse loomade, laste ja pere eest.

Tartu kirikuõpetaja Pegau teatas 1655. aastal, et eestlaste seas on „palju nõidust, väärusku ja paavstlikku väärjumalateenistust.“ Urvaste pastor Lythander märkis 1669. aasta aruandes ülemkonsistooriumile, et kihelkonnas on harrastatud palju väärjumalate teenimist ning austatud nõidu, lausujaid, riste, puid ja pühasid metsi. Liivimaa kindralkuberner Dahlbergh saatis 1697. aastal kuningale kirja, milles heitis talupoegadele ette „kohutavat sõgedust, ignorantsi ja pimedust“: kuberneri sõnul lokkavat „paavstlik ebausk, nõidus ja teisedki patud“.

Nende kirjutiste põhjal ei maksa järeldada, et eestlased olid satanistid. Kaugel sellest! Luterlik Rootsi võim lihtsalt ei sallinud nn. paavstiusku ehk katoliiklust ega ka paganlikku talupojausundit.

Ometi on selge, et katoliiklike tähtpäevade puhul peetud laatadel tegelesid eesti talupojad kauplemise kõrval ka usuliste kombetalitustega. Nende sekka kuulusid tervendamisrituaalid ning surnute meelespidamine sööminguga haudadel või esivanematele ohverdades. Rahvas püüdis oma vajaduste rahuldamiseks jäljendada katoliku missade liturgiat. Esmane eesmärk oli kindlustada maagiliste toimingute kaudu enda ja oma kariloomade tervis ning põllu saagikus. Katoliku pühakutele toodi ohvreiks sümboolseid vahast kujusid ja toiduaineid. Selle juurde võisid kuuluda rituaalsed käigud ümber kabeli või risti ning mitmesugused maagilised toimingud.

Tõsiusksed luterlased nägid neis ilmingutes nõidust ja kuradi sepitsust. Kui ilmalikud ametnikud (nagu sillakohtunik Vettern) või oma kihelkonnas rahvast valgustanud kirikuõpetajad sõimasid talupoegi paganateks ja kuradikummardajateks, siis oli tegemist lihtlabase propagandatrikiga, mille eesmärk oli näidata olukorda süngemas toonis kui see iganes olla sai.

Allikas, mida lugesin, ei sisaldanud ainsatki viidet nõidadele, kuid sarnased juhtumid paisusid sageli nõiaprotsessideks. Nõiajahtidest ja -protsessidest on kirjutatud kuhjade viisi raamatuid, mis näitab teema keerukust, aga ka erutavust. Miks võttis nõiajaht Euroopas 16.-17. sajandil epideemilised mõõtmed, on omaette küsimus, millele lühikest ja samas ammendavat vastust anda pole võimalik. Mõistagi ei jäänud ka Eesti nõiaepideemiast puutumata, ehkki taolisi võikaid massiprotsesse, mille käigus oleks korraga tuleriidale või võlla saadetud kümneid inimesi, Läänemere idarannikul ei toimunud. Mujalpool aga küll.

Piiblis öeldakse selgelt: "Sa ei tohi nõida ellu jätta!" (2Ms 22:17) Sellele järgnevad niisugused õpetussõnad: "Igaühte, kes ühtib loomaga, tuleb karistada surmaga!" ja "Kes ohverdab jumalatele ja mitte üksnes Issandale, see tuleb hukata!" Seega on piibliraamatus nõidumise, sodoomia ning paganausu järgimise eest ettenähtavad karistused loetletud üles samas pundis. 

Piibliloogika peegeldus ka kohtusaalis: tihtilugu olid nõiaprotsessidel süüpingis loomavägistajad ja paganad. Põhimõtteliselt võis iga vähegi kahtlase mehe või naise nõiaks tembeldada, ent kohus ei saatnud sugugi kõiki nõidu surma. Paljudele määrati kergemaid karistusi, nagu ihunuhtlus. Leidus ka nõiahakatisi, kelle süüd ei suudetud tõestada ja kes vabastati vahi alt ilma suurema lamendita.

Poolpaganlikud rituaalid, mida talupojad enamasti mõne pühakuga seonduval päeval läbi viisid, ei järginud tõenäoliselt mingit ühtset süsteemi ega stsenaariumit. Üleskirjutused nendest rituaalidest on kohati udused ja kaootilised, kuid annavad siiski aimu, mis "kuradikummardamistel" toimus. (Neist võib lugeda ka ilukirjandusest, näiteks Enn Kippeli romaani "Kui Raudpea tuli" algusosas kirjeldatakse üht rootsiaegset tervendamisrituaali.)

Omapärane jaanipäevariitus fikseeriti 1667. aastal Tartumaal, Maarja-Magdaleena kihelkonnas. Jaanilaupäeval istusid tule lähedal kivi peal kolm lesknaist. Üks neist, keda allikas nimetatakse ülimaks, võttis haigetelt ohvriande vastu otsekui preestrinna. Teised kaks valmistasid vaha. Haiged inimesed köitsid vahast paelad keha ümber, käisid kolm korda ümber tule, õllekapp käes ja ütlesid: „Oh aita, püha Johannes!“ Seejärel andsid nad vahapaelad keha ümbert ülimale naisele, kes lasi haigetel paelu suudelda. Edasi põletati need kivi peal ära, haige jõi kapast ja andis jooginõu naisele, misjärel viimane tegi kolm ristimärki ja valas kolm korda õlut sama kivi juures järgmiste sõnade saatel: „Aita püha kallis Johannes nende tervekstegevate rohtude läbi seda inimest“. 

Lõpetuseks jõid kõik lesknaised kapast sõõmu õlut. Rituaali viidi läbi sisemise haiguse puhul, välise häda korral piisas vahaküünla tegemisest ja selle põletamisest vigase liikme kohal. Üht vigaste jalgadega naist kanti kolm korda ümber tule koos vahaküünlaga, mille üks ots oli inimese jala sarnaseks tehtud. Kui haige tervenes, pidi ta igal jaaniõhtul samas kohas tooma tänuohvri – küünla või inimesekujulise vahafiguuri.

Needsamad rituaalid andsid ainest ka muinsjutuhõngulisteks hirmulugudeks, mille peategelasteks ikka nõiad ning nende karvane leivaisa - Vanakurat. Eelpool kirjeldatud rituaalid vajusid ristiusu tõdede juurdumisel unustusse ning muutusid ajapikku süngeks folklooriks, millele andis värvingu protestantlik propaganda. Viljakus- ja tervendamisriitustest said nõiasabatid.

Rootslased tunnevad nõidade pidutsemispaigana Blåkulla küngast, saksa nõidade ööklubi löödi püsti Blocksbergi mäele. Isegi Lääne-Eestist on üles korjatud rahvaluuleline teade "loksperil" käimisest. Kõige populaarsemad nõiasabatite ajad on rahvaluule järgi volbriöö ning jaaniöö (esimest aitas populariseerida Goethe kirjanduslik suurteos "Faust" ja teist Mussorgski orkestripala "Öö lagedal mäel"). Nagu eelnevast aimata, viisid talupojad mitmel pool Euroopas volbri- ning jaanipäeva paiku üsna agaralt läbi ka ebakristlikke kombetalitusi. Kui elav usk muutub folklooriks, annab ta ainest ilukirjandusele. Varauusaegsest talurahvariitusest Harry Potteri lendluudpallini ei olegi pikk maa.

Lahtiste silmadega ringi käies võib tänapäevalgi leida Põhjasõja-eelsete usukommete pudemeid. Alles hiljuti ilmus Eesti meedias reportaaž sellest, kuidas meie lõunanaabrid jaanipäeva tähistavad. Muuhulgas oli juttu pika ajalooga Läti väikelinnas Kuldīgas jaaniöödel toimuvast jooksuvõistlusest, kus joostakse alasti. Ehkki teadaolevalt ei ole tegemist sajandite taha ulatuva traditsiooniga, peegeldub selles häbitus ettevõtmises ikkagi kaugetel aegadel harrastatud paganlik viljakusrituaal.

Ja kui nüüd ausalt kõnelda, siis pole nõiausk Vanalt Liivimaalt kuhugi kadunud. Posijad, ohvrikivid ja pühad metsad on endiselt (või jälle?) au sees. Ehk peabki see nii olema.

*
1689. aasta ussimaarjapäeval Põlvas aset leidnud skandaalne juhtum sai põnevusromaani "Kuradil on lapse nägu" peamiseks inspiratsiooniallikaks. Rootsiaegset kurioosumit lahti harutades tundsin ennastki nagu detektiiv, kes peab hallide ajurakkude abiga panema seosetutest kildudest kokku tervikliku pildi.

Kuradiloo alusmüüriks on 1694. aasta jõhker nõiaprotsess, kuid raamatus leidub seiku, mis seovad teda varasema juhtumiga: tegevus toimub Põlva lähistel ning tegelaste ringis on pastor Andreas Lundiuse vend Thomas ja kaupmees Carsten Mülleri samanimeline poeg.

Suur osa romaanis sisalduvast ajaloolisest ainesest on tõene, ent iga kord, kui lausesse ilmub Pedaste kihelkond või mainitakse midagi Pedastega seonduvat, tuleks lugejal olla ettevaatlik. Ilukirjandus tahab olla ju tõest ilusam!