Kuulsatel saatesarjadel „Britain’s Got Talent“ ja „America’s Got Talent“ põhinev andekate inimeste otsing on rajatud kahtlasele vundamendile. Kuidas küll võrrelda võrreldamatuid andeid? Kas Eno manipuleerib palliga paremini kui Madis laulab? Või on Mark soolonäitlejana andekam kui Marta ja Edgar akrobaatide duona? Jaburus! Aga mäng nõuab mängimist ning kaasaelamist.
„Eesti talent“ võiks ideeliselt olla projekti „Talendid koju!“ vastupidine variant. Kui oleme andekad inimesed üles leidnud, kõlbab neid ka teistele ilmakodanikele näidata. Meelelahutustalendid võiks olla eduka promokampaania korral hinnaline eksportkaup. Interneti mõjuväljas kokkutõmbunud maakeral pole miski võimatu. (Olgu Susan Boyle’i juhtum kõigile hoiatuseks!)
Saatesarja käigus tõusis aeg-ajalt nurinat, nagu poleks Eestis üldse silmapaistvaid andeid. Laulmine ei ole talent? On küll, igaüks ei pea ju viisigi. Tantsimine pole talent? Muidugi on, tants eeldab hiilgavat koordinatsiooni, füüsilist ettevalmistust, keha valitsemist.
Üldiselt kiputakse ette kujutama, et TALENT tähendab midagi kohutavalt erilist, sensatsioonilist, jahmatavat. See on poolik tõde. Iga inimene on mingil alal vähem või rohkem andekas. „Eesti talendi“ kohtuniketrio ülesanne oli eraldada vaid terad sõkaldest ja lambad sikkudest. Meie seas liigub hulgaliselt inimesi, kes pühendavad end mõnele harrastusele ning tegelevad sellega siirast armastusest, ei raha ega kuulsuse pärast. Talendisaade ongi selleks, et neid tavalisi inimesi märgata ja esile tõsta.
Ei maksa arvata, et meil pole selliseid andeid, mida suure kella külge riputada ning ammulisui imetleda. USA oma 300 miljoni ja Suurbritannia 60 miljoni asukaga on inimressursilt hoopis teise suurusjärgu tüübid, kuid meie finalistiderivi ei jäänud ameeriklaste-brittide talentidele ühegi mõõdu poolest alla.
Rahvuslik alaväärsuskompleks tuleb välja ravida ja verinoori/muldvanu talente meil selle tarbeks jagub. Michael Jacksoni väike kloon Meel on võrreldav Briti talendisaate II hooaja võitja George Sampsoniga, saarlaste Semiir 2009. aastal võitnud tantsutrupiga Diversity. Saate konkurentsitu tšempioni, lehepillivirtuoosi Erki-Andrese teisikut ei ole aga seni kummalgi pool ookeani nähtud.
„Eesti talent“ andis vähemalt kolm õppetükki, mida tasub meeles hoida:
1) trummid ja pulgad leiavad väärt omaniku vaatamata vanusele
2) tugev tahtejõud lubab isegi kõveraks väänatud kontide kiuste saltosid visata
3) igas murulapis on peidus mitu orkestritäit pasunaid…
ja kõik talendid ei ole Eestist ära kolinud. Nad on meie keskel, et kogu seda pisikest ebakindlat rahvakillukest innustada ja inspireerida.
„Eesti talent“ võiks ideeliselt olla projekti „Talendid koju!“ vastupidine variant. Kui oleme andekad inimesed üles leidnud, kõlbab neid ka teistele ilmakodanikele näidata. Meelelahutustalendid võiks olla eduka promokampaania korral hinnaline eksportkaup. Interneti mõjuväljas kokkutõmbunud maakeral pole miski võimatu. (Olgu Susan Boyle’i juhtum kõigile hoiatuseks!)
Saatesarja käigus tõusis aeg-ajalt nurinat, nagu poleks Eestis üldse silmapaistvaid andeid. Laulmine ei ole talent? On küll, igaüks ei pea ju viisigi. Tantsimine pole talent? Muidugi on, tants eeldab hiilgavat koordinatsiooni, füüsilist ettevalmistust, keha valitsemist.
Üldiselt kiputakse ette kujutama, et TALENT tähendab midagi kohutavalt erilist, sensatsioonilist, jahmatavat. See on poolik tõde. Iga inimene on mingil alal vähem või rohkem andekas. „Eesti talendi“ kohtuniketrio ülesanne oli eraldada vaid terad sõkaldest ja lambad sikkudest. Meie seas liigub hulgaliselt inimesi, kes pühendavad end mõnele harrastusele ning tegelevad sellega siirast armastusest, ei raha ega kuulsuse pärast. Talendisaade ongi selleks, et neid tavalisi inimesi märgata ja esile tõsta.
Ei maksa arvata, et meil pole selliseid andeid, mida suure kella külge riputada ning ammulisui imetleda. USA oma 300 miljoni ja Suurbritannia 60 miljoni asukaga on inimressursilt hoopis teise suurusjärgu tüübid, kuid meie finalistiderivi ei jäänud ameeriklaste-brittide talentidele ühegi mõõdu poolest alla.
Rahvuslik alaväärsuskompleks tuleb välja ravida ja verinoori/muldvanu talente meil selle tarbeks jagub. Michael Jacksoni väike kloon Meel on võrreldav Briti talendisaate II hooaja võitja George Sampsoniga, saarlaste Semiir 2009. aastal võitnud tantsutrupiga Diversity. Saate konkurentsitu tšempioni, lehepillivirtuoosi Erki-Andrese teisikut ei ole aga seni kummalgi pool ookeani nähtud.
„Eesti talent“ andis vähemalt kolm õppetükki, mida tasub meeles hoida:
1) trummid ja pulgad leiavad väärt omaniku vaatamata vanusele
2) tugev tahtejõud lubab isegi kõveraks väänatud kontide kiuste saltosid visata
3) igas murulapis on peidus mitu orkestritäit pasunaid…
ja kõik talendid ei ole Eestist ära kolinud. Nad on meie keskel, et kogu seda pisikest ebakindlat rahvakillukest innustada ja inspireerida.
