Mõned suved tagasi kehastas Tartu toomkirik Notre-Dame’i nime kandvat kolleegi Pariisis, järgmisel suvel muutus juba Shakespeare’i tähtteose puhuks romantiliseks Veronaks. Emajõe Suveteatri esimesed tükid „Robin Hood“ ja „Ronja, röövlitütar“ mängiti üheksakümnendate teisel poolel sealsamas ümbruses. Keskaegset hõngu levitavate tükkide tarbeks ei ole Ugandi vägevaimas kantsis paremat kohtagi, kuid hoopis ootamatum on meie oma Vanapagana-loo kolimine neisse katkutud, ent endiselt väärikaisse toomkiriku löövidesse. Ja Tammsaare luigelaul on seda miljööd väärt.
Huvitav, et Eesti ühe esikirjaniku teoste uuestiavastamine on just praegu täies hoos. Tammsaare muuseum kuulutas läinud aastal välja konkursi „Põrgupõhja uue Vanapagana“ järje kirjutamiseks. Linnateater eesotsas Nüganeniga on toonud lavale ühe Tammsaare dramatiseeringu teise järel ning ehk itsitab Emajõe Suveteatri loots Andres Dvinjaninov pihkugi, et ühe magusa pala Tartus ära jõudis lavastada. Raske öelda, milline võinuks olla Nüganeni nägemus Jürka õndsakssaamise loost, kuid võib-olla saab publik sellest kunagi tulevikus veel osa.
Eesti Vabariiki on praeguseks olnud peaaegu sama pikalt kui ajal, mil Põrgupõhja uus peremees esmakordselt raamatulehekülgedel ilmus. Nõnda on põhjust küsida: mis on muutunud? Maailm näib hoopis teine, rahulikum, ilusam, digitaalsem. Ent ometi võib nüüdki pinnale kerkida kiuslik küsimus: mida kuradit me sessinases maailmas õieti teeme? Milleks palehigis rassida, milleks tuuleveskitega võidelda, pärleid sigade ette loopida ja mudaseid kraave isamaa ihusse uuristada?!
Vanapagan ja Kaval-Ants on muinasjuttudest tuntud tegelased, kellest esimene esindas üleloomuliku jõu, aga vähese mõistusega mõisnikku, teine seevastu nupukat talumatsi. Nõnda olid jutud Vanapaganast ja Kaval-Antsust reaalsuses särisenud pingete maandamine, ohutu võimalus naerda vihatud härrade üle. Tammsaare pööras need rahvalikud karakterid tagurpidi. Vanapaganast sai maa peale laskudes lihtsameelne töörügaja, Kaval-Ants muutus kirjaisanda sule all vastikuks, omakasupüüdlikuks kapitalistiks. Teisalt avab taoline vangerdus tee mõistmaks „Põrgupõhja“ isegi 21. sajandi kontekstis.
Huvitav, et Eesti ühe esikirjaniku teoste uuestiavastamine on just praegu täies hoos. Tammsaare muuseum kuulutas läinud aastal välja konkursi „Põrgupõhja uue Vanapagana“ järje kirjutamiseks. Linnateater eesotsas Nüganeniga on toonud lavale ühe Tammsaare dramatiseeringu teise järel ning ehk itsitab Emajõe Suveteatri loots Andres Dvinjaninov pihkugi, et ühe magusa pala Tartus ära jõudis lavastada. Raske öelda, milline võinuks olla Nüganeni nägemus Jürka õndsakssaamise loost, kuid võib-olla saab publik sellest kunagi tulevikus veel osa.
Eesti Vabariiki on praeguseks olnud peaaegu sama pikalt kui ajal, mil Põrgupõhja uus peremees esmakordselt raamatulehekülgedel ilmus. Nõnda on põhjust küsida: mis on muutunud? Maailm näib hoopis teine, rahulikum, ilusam, digitaalsem. Ent ometi võib nüüdki pinnale kerkida kiuslik küsimus: mida kuradit me sessinases maailmas õieti teeme? Milleks palehigis rassida, milleks tuuleveskitega võidelda, pärleid sigade ette loopida ja mudaseid kraave isamaa ihusse uuristada?!
Vanapagan ja Kaval-Ants on muinasjuttudest tuntud tegelased, kellest esimene esindas üleloomuliku jõu, aga vähese mõistusega mõisnikku, teine seevastu nupukat talumatsi. Nõnda olid jutud Vanapaganast ja Kaval-Antsust reaalsuses särisenud pingete maandamine, ohutu võimalus naerda vihatud härrade üle. Tammsaare pööras need rahvalikud karakterid tagurpidi. Vanapaganast sai maa peale laskudes lihtsameelne töörügaja, Kaval-Ants muutus kirjaisanda sule all vastikuks, omakasupüüdlikuks kapitalistiks. Teisalt avab taoline vangerdus tee mõistmaks „Põrgupõhja“ isegi 21. sajandi kontekstis.
Kui paljud meist õigupoolest mõtlevad igapäevaselt õndsuse ning hingerahu saavutamisest ja kui paljud eelistavad jahtida materiaalseid mõnusid, tulu ja kiiret tõusu karjääriredelil? Vastus on ilmne. Kaval-Antsud on endiselt kangelased, kuid ränga moraalse lõivu arvelt. Vanapagan teeb aga ühtejutti tööd, sest „tööd tuleb teha, muidu tulevad kurjad mõtted ja hirmud“. Vanapagana tööle mõeldes kerkib tema kõrvale sarnane traagik Antiikmaailmast - Sisyphos, kes jumalatest määratud karistuse sunnil pidi kivirahnu mäetippu veeretama ja vaevalt oli see tal õnnestunud, kui rahn kolinal tagasi alla veeres. Ja nii lõpmatuseni. Vanapaganale Tammsaare halastas. Kui Põrgupõhjale peaks tulema järgmine peremees, soovitaks tal rohkem oma peaga mõelda, usaldada vaid ennast, isegi kui see rohkem vaeva juurde sünnitab.
Ka Emajõe Suveteatri lavastuses mõjub Vanapagan ullikesena, kes moodsa aja asjust suurt aru ei saa, hea, et ta veel Kaval-Antsult valetamisekunsti õpib. Sarnaselt varasematele toomkirikus etendunud tükkidele laotub lugu laiali mitmele tasapinnale, mänguruum tõuseb peaaegu paarikümne meetri kõrgusele välja. Nõndasamuti mängib mitmel tasandil Tammsaare tekst, mis kõlab suurepärase näitlejateansambli suus oma endises suuruses ning paneb tundlikuma vaataja endalt küsima, kas tema on rohkem töönarkomaanist Vanapagan või moraalisätete vahel vingerdav Kaval-Ants. Ja kuidas ikkagi siin patusel maakamaral õndsaks saada...?
Ka Emajõe Suveteatri lavastuses mõjub Vanapagan ullikesena, kes moodsa aja asjust suurt aru ei saa, hea, et ta veel Kaval-Antsult valetamisekunsti õpib. Sarnaselt varasematele toomkirikus etendunud tükkidele laotub lugu laiali mitmele tasapinnale, mänguruum tõuseb peaaegu paarikümne meetri kõrgusele välja. Nõndasamuti mängib mitmel tasandil Tammsaare tekst, mis kõlab suurepärase näitlejateansambli suus oma endises suuruses ning paneb tundlikuma vaataja endalt küsima, kas tema on rohkem töönarkomaanist Vanapagan või moraalisätete vahel vingerdav Kaval-Ants. Ja kuidas ikkagi siin patusel maakamaral õndsaks saada...?
