26. september 2018

Ei saa südant lahti murda

Loomade ja lindude kaitsepühak Franciscus kuulutas jumalasõna 13. sajandi alguskümnenditel. Samal ajal valasid ristirüütlid Eesti aladel paganate verd. Ehk polegi see juhus, et paavst, kes võttis endale nime kerjusmunkade ordu asutaja järgi, põlisele paganate maale visiidile saabus.

Kõigi katoliiklaste juhil Franciscusel tuleb karjatada peaaegu 1,4 miljardit lambukest. Eestis pole tal voonakesi mitte rohkem kui 5000, ent sellest hoolimata oli ta siinviibimine tohutu sündmus. Johannes Paulus II külaskäigust on möödunud juba 25 aastat ehk terve inimpõlv. Ikka veel püsib silme ees, kuidas paavst lennukilt maha astudes põlvitas ja maad suudles. See mõjus korraga ootamatult ja õilistavalt. Mõelge vaid - maailma tähtsaim pühamees tuleb äsja võõrvõimust vabanenud maad musutama! Johannes Paulus II tõi endaga lootust ja usku paremasse tulevikku. Tema tüvisõnum kõigile kommunismi all äganud rahvastele oli: ärge kartke!

Pixabay
Ajad on muutunud, vaesest ja viletsast Maarjamaast on saanud moodne ja külluslik riik. Sestap saabus ka Franciscus hoopis teise sõnumiga: ärgake üles! Kaks olulist punkti paavsti Eestis peetud kõnedest puudutasid heaoluühiskonna pahesid. Esiteks ei tohi tehnoloogial lasta inimlikku suhtlust varjutada ja teiseks tuleb meeles pidada, et hea elu ja hästi elatud elu pole üks ja seesama. Vabaduse väljaku missal ütles paavst Eesti rahvale otsekoheselt: te pole vabadust kätte võidelnud selleks, et arutult tarbida.

Franciscuse kriitikud on nimetanud teda ajaloo kõige punasemaks paavstiks. Tõesti, tema vaated võivad näida vasakpoolsena (mis oleks haruldane, sest kõik senised paavstid on marksismi sügavalt põlanud ja näinud kommunismi lausa katoliikluse vastandina), kuid ehk on tema kapitalismikriitikal siiski ajalooline põhi? Kaheksasada aastat tagasi tegutsenud Püha Franciscus kuulutas ju vaesuse vooruseks, lähtudes otse Jeesuse õpetussõnadest, mille järgi läheb ennem kaamel läbi nõelasilma kui rikas taeva pääseb. (Kuid eks Jeesustki ole kommunistiks peetud.)

Praegune paavst pole punasem kui eelnevad, kuid ta on kahtlemata kõige "rohelisem". Ta köidab keskkonnakaitse ja säästva eluviisi jumala tahte külge. (Järjekordne paralleel tema keskaegse nimekaimuga, kes legendide järgi oli muuhulgas suur loomasõber.) Hoiatus ohjeldamatu tarbimise ja elunautlemise eest kõlksub kenasti kokku traditsiooniliste kiriklike ideaalidega, ent samas - nagu risti- ja mistahes usu puhul ikka - on tegemist mõistliku ja igal ajal kehtiva üleskutsega. Vähem asju, rohkem inimlikkust!

Franciscuse külaskäigu peamine põhjus oli puhtkristlik. Ta tuli misjonit tegema, ärgitades ühtlasi kohalikke vaimulikke piiblisõna levitama. Visiidi moto - südame ülesäratamine - seda tähendabki. Paavsti tuleku eel ja ajal märkisid siinsed kirikusaksad pidevalt ära rahva usuleigust ning avaldati ka arglikku lootust, et ehk paavsti visiit mõne südame ikka üles äratab. Tühi lootus! Näib, et erinevate kristlike konfessioonide vaimulikud ei suuda kuidagi leppida selle tõsiasjaga, et suurem osa eestlasi ei poolda kristlust. Statistikat? Palun väga: 2015. aastal tehtud uuringu andmetel ei usu üle poole eestimaalastest jumalasse. See ei tähenda, et Eesti oleks usuleige maa. Usutakse kõike kristallidest ja MMS-idest vampiiride ja tulnukateni.

"Usuleige" asemel oleks Eesti usulist seisu õigem iseloomustada sõnaga "kirikukauge". Kes eelistab pikemat varianti, siis: "mittetraditsioonilisi usundeid pooldav". Jah, kallis ristirahvas - mittetraditsioonilise perekonna kõrval on Eestis juurdunud ka mittetraditsiooniline usk. Ei saa vanapagana kivist südant püha vee ega issameiega lahti murda.

Põhjus, miks paavsti külaskäik ka mittekristlaste seas palju tähelepanu pälvis, ei näita mitte mahasurutud ihalust Jeesuse sõnumi järele, vaid vajadust näha ja kuulda vaimset autoriteeti. Ega peale paavsti ja dalai-laama mõjukaid vaimseid juhte olegi. Paavstist ei tasugi alati mõelda kui kristlasest ja dalai-laamast kui budistist. Mõlemad tuletavad iseendaga pidevalt pahuksis olevale inimeseloomale meelde lihtsaid igavikulisi tõdesid, mis kipuvad hallis rutakas argipäevas ununema.

*
Paavst Franciscuse visiit jõudis telekaamerate vahendusel kõigi nendeni, kes ise samal ajal tema läheduses viibida ei saanud. Selle eest tuleb tänada Klarat.

Klara oli üks pühendunumaid vend Franciscuse jüngreid. Kui Franciscus 1226. aasta oktoobris suri, lebas Klara raskelt tõbisena voodis ega saanud oma armsa õpetaja matustele minna.

Aga ennäe: kui Franciscuse matuse rongkäik kaugel eemal kiriku poole suundus ja truu jumalasulane mulda sängitati, nägi Klara sedasama pilti oma voodi ees. Seega toimus maailma esimene otseülekanne 792 aastat tagasi. Klarast sai aga televisiooni kaitsepühak.

19. september 2018

Eesti tunde raskus ja rõskus

Tänavu kevadel ilmunud luulekogumik "Eesti tunne" on üks ütlemata kallis raamatukene. Esiteks seetõttu, et Rahva Raamat (mis on teose ise kirjastanud) kergendab luulehuvilise rahakotti pea kolmekümne euro võrra. Teiseks: "Eesti tunne" põimib kokku kõik need sisekaemused, välisvaatlused, järele-, ümber- ja teisitimõtlemised, mille kaudu kodumaad on nähtud, tajutud ja väärtustatud. Doris Kareva on koostanud parajalt mütaka raamatu, mis sisaldab enam kui 400 isamaalist luuletust ja lauluteksti 100 erinevalt autorilt.

Pixabay

Suurel juubeliaastal võetakse taolised üllitised avasüli vastu. Näiteks Maarja Vaino kiidab: "Üks kõige paremini koostatud eesti luule antoloogiaid. Siin on ühest küljest meie luule paremik, aga teisest küljest tekstid, mida nii hästi ei teata. See võiks olla igaühel kogu aeg öökapil." Viimase lausega olen igati päri. Isamaaline luuletus on nagu magus snäkk, mille võib põske pista, kui vaid tuju tuleb. Mida aga tähendab, et luuleantoloogia on hästi koostatud? Et seal on tähtsamad või tuntumad palad, sekka peotäis tundmatuid pärleid? Et valimikku läbib kuldse traagelniidina ühtne stiil, sarm ja meeleolu? Et kogumik on mõnusalt punnis nagu eesti mehe õllekõht - tühja sest, mis seal sees on? Tunde asi, ei muud.

Õnnetuseks pole isamaalaulikute koor, mis Kareva taktikepi all leelo lahti lööb, sugugi esinduslik. Marie Underit ja Kersti Merilaasi pittu ei kutsutud, nende sulest pole kogus ainsatki luuletust. (Milline halb üllatus!) Puuduvad ka Kross ja Kaalep, kes legendaarseid isamaapoeese sepistanud. Doris Kareva möönab ka ise: "Mitte kõik luuletajad, kellest lugu pean, mitte kõik mulle olulised tekstid ei ole siia raamatusse jõudnud – aga kõigis siin sisalduvais luuletustes olen ära tundnud midagi ainuomast, mida kokku võtta sõnadega: Eesti tunne." Miks lugupeetavad luuletajad pole kogumikku jõudnud, jääbki saladuseks. Eks säärase teose kokkupanemine ole muidugi paras julgustükk ja koostaja valikud jäävad ikka subjektiivseks. Kui aga võtta arvesse, et noorema põlvkonna poetess Eda Ahi on raamatus esindatud lausa üheksa luuletusega (!!), samas kui Under ja Merilaas on sootuks välja jäetud, tahaks küll ilusas eesti keeles röögatada: "Mida pekki?!"

Mõistusega võttes on "Eesti tunde" tekstivalik kohati üsna suvaline ja põhimõttelage. Debora Vaarandi "Tuule valgel" ja Betti Alveri "Lootus" on küll võrratud luuletused, aga nende seos isamaapoeesiaga jääb hämaraks. Samalaadseid juhuslikke luuletusi on kogumikku lipsanud hulgi. Teisalt: mida see isamaaluule üldse tähendab? Kui luuletuses on kirjas "Eesti", kas kuulub ta automaatselt patriootlike vaimuvälgatuste sekka? Või kas eesti luuletajat saab üldse Eestimaast eraldada? Iga eestlase tunne on Eesti tunne, või kuidas?

Kuna eestlased on kõva laulurahvas, uhkavad kogumiku lehekülgedelt vastu ka mõned olulised, rahva südames ja mälus juurdunud laulutekstid. Kel hümni sõnad peas ei püsi, saab neid "Eesti tundest" leheküljelt 55 järele vaadata. Laulupeo püsirepertuaar on kenasti kohal, "Kungla rahvast" "Mesipuuni". Samuti saab veelkord üle lugeda Peep Ilmeti "Taandujad" - teksti, mis eelmisel laulupeol omamoodi skandaali tekitas. Kuhu kadus aga meie püha laul, hümnistki suurem "Mu isamaa on minu arm"? Lydia Koidulalt on kogus küll neli luuletust, aga "Mu isamaa" puudumine jätab hinge kurva tühimiku.

Eesti tunde skaalal on kahtlemata ka koomiline ots, mis paraku kogumikku pole mahtunud. Kodumaad on omal moel mõtestanud ju Contra, Wimberg ja Priit Aimla. Lustakamat ja mängulist tooni lisab "Eesti tundele" üksnes Andres Ehin, mingil määral ka Juhan Viiding. Ei pea see Eesti asi sugugi surmtõsine olema!

Meeldiv, et kogumikku on jõudnud ka murdekeelseid tekste Henrik Adamsonilt, Kauksi Üllelt ja Häniläselt. Võru-, setu-, mulgi- ja kihnukeelne kodumaaluule vajaks kindlasti omaette antoloogiat. (Ja kui juba tegemiseks läks, võtkem kampa ka Saare, Hiiu ja Kodavere murded!)

Näib, et kogumik on kokku pandud suuresti intuitiivsel moel (seda aimub ka eessõnast). Isiklikult eelistan süsteemsust intuitiivsusele, mõistust tundeile. Aga mine tea. Kui kogumiku oleks koostanud keegi teine ja täie mõistuse varal, olnuks raamatu pealkiri hoopis "Eesti mõte". Las see jääda siis mõneks teiseks korraks.

*
"Eesti tunde" luuletused on põimitud üheksasse tsüklisse. Esimene tsükkel "Teretamine on kinkimine" rändab värsside toel maa ja rahva lätetele, kompab eestluse ja eestilikkuse aluseid, vaatleb hinge ja looduse sümbioosi. Ärkamisaegse hõnguga tsüklis "Ühte laulu tahaks laulda" tehakse kummardus eestlaste laululembusele ja laulupidudele. "Ma tahaksin kodus olla" mõtestab kodutunnet ja ülistab emakeelt. Kõige helgem, särtsakam ja nooruslikum tsükkel "Öö valge on õnn" laseb kumada valgete suveööde müstikal. "Me laulame karmi laulu" kõmiseb halvast eelaimusest, pillerdav suvemeeleolu asendub sügisese sünguse, kõhkluse ja murega, ehkki lootus hõõgub endiselt.

"Tuul üle mere" keskendub pagulasluulele, kodumaatuse ja ilmajäetuse tundele. "Liikmed lahti ajas" on raskesti iseloomustatav luuletsükkel, korraga tume ja hele, külm ja hapu, soe ja magus, elutarkuse nukker kontsentraat, eesti jonni ja visaduse vangoghilik kollaaž. Lootus lahvatab taas tuhandetes kiirtes tsükliga "Ta lendab mesipuu poole" - siin on paremate päevade ootust, südametäis usku ja armastust. Viimane tsükkel "Mitte üksi vabadusest" jääb kummaliseks nagu olevik ja mõistatuslikuks nagu tulevik, värssidest tõusevad ohked - ei teagi, kas hingevaevast või kergendusest. Igaüks võtku aega ja mõelgu sellegi peale, miks on kogumiku lõputakt minoorne: "Nii vaikseks kõik on jäänud"...

Ehkki luuletused pole kronoloogilises järjekorras, laseb kogumik jälgida, kuidas on aja jooksul isamaaluule muutunud. Tsaariaegsed värsid Koidulalt ja Liivilt pakatavad unelevast sentimentaalsusest, sekka hõiskavat lapselikku rõõmu. Pagulusse surutud luuletajate tundespektris on ülekaalus igatsus, kurbus ja kaotusvalu. Nõukogude perioodi luules annab tooni mässumeelsus (kord vaiksem, kord valjem), mille juurde kuuluvad eksperimentaalsus ja tõejanu.

Millest ja kuidas kirjutatakse vabas riigis, digi- ja maheriigis 21. sajandil? Vaade pole just kosutav. Kui pisut üldistada (ja üldistus on alati kurviline), siis praegusaja luulerahvas näeb riiklust mudastes toonides. Eestlane olla on uhke, aga raske. Eestimaa on ilus, aga rõske. Kultuur on kohutavalt armas, loodus imetlusväärne, rahvas peab veel vastu, on endiselt õilis ja elab enam-vähem - riigi, valitsuse ja seaduste kiuste. Seda meeleolu rõhutab raamatu ilmetu, luitunud toonides kujundus. Sinine on pleekinud, must halliks kulunud ja valge määrdunud. Näed siis! Kui vabadust pole, luuakse oode. Vabadus on - itkulaule.

Eks võim ja vaim peavadki pidevalt opositsioonis olema, ühiskonnakriitilise hoiakuta luuletaja (või mistahes kunstnik) pole tõsiseltvõetav. Peljatakse ka. Ei ole palju neid värsiseppi, kes tahaksid otsa ette saada kroonupoeedi templit. Aga ehk luuletaks vahel sellestki, mis Eesti riigis hästi on? Kiitkem ja ülistagem ka tänast päeva! Vahelduse mõttes.

Mis seal ikka. Nutt puhastab silmi ja hinge. Lõpetuseks olgu järeltulevatele põlvedele pärandatud veel üks nutulaul (siinkirjutaja tagasihoidlikust sulest), mis kogumikust halastamatult välja jäeti:

Vaba Eesti

Ma unistan vabast Eestist
maast, mis rämpsust prii
kus külad-linnad ökod
ja president sensitiiv

Ma unistan vabast Eestist
maast, mis vihast prii
kus kaltsupea ja neeger
endast kedagi välja ei vii

Ma unistan vabast Eestist
maast, mis luulest prii
kus poeedid ja poetessid
tööle lähevad ilusti

14. september 2018

Ketta- ja meeleheitjad

Kettaheide on iidne ala, mida teadaolevalt harrastati juba vähemalt 2700 aastat tagasi. Seda enam on põhjust uhkust tunda, et Gerd Kanter kuulub kõigi aegade parimate kettaheitjate hulka (Antiik-Kreeka atleetide tulemusi pole kahjuks teada, aga vaevalt keegi toonastest mürakatest üle 70 meetri põrutas). 11 tiitlivõistluste medalit, sealhulgas olümpiakuld, räägivad iseenda eest.

Kergejõustiklastest on sama võimsa medalisülemini jõudnud vaid odamees Jan Železný. Muidugi võiks ju piriseda, et nii mõnigi võimalik medal jäi puu otsa (OM 2004, EM 2010) ja maailmarekord pelgalt unistuseks, kuid karmis spordivallas ei kingita midagi niisama.

Wikimedia Commons
Helsingi MM-ist Berliini EM-ini suutis Kanter püsida tipus või selle lähedal. Taoline stabiilsus on spordis harukordne. On ju nähtud sadu ühe hooaja liblikaid, kes põrutavad suve jooksul ilusaid tulemusi ja kaovad siis pildilt. Paljude lootustandvate sportlaste karjääri lõpetab ränk vigastus. Gerd Kanter on kahtlemata olnud tark sportlane, kes tunnetab oma seinu ja lage.

Kui edukas atleet karjäärile joone alla tõmbab, jääb tugitoolisportlase hinge ometigi tõsine kripeldus. Kas vägilasele leidub ka samast klassist mantlipärija? Medalisära ja emotsioonimöllu tahaks ju edaspidigi kogeda. Juba 2006. aastal pakuti Kanteri "ristipojaks" Margus Hunti, kes tuli toona juunioride maailmameistriks nii kettaheites kui ka kuulitõukes. Hundist sai aga hoopis - tohhoo hullu! - ameerika jalgpallur. Peagi tõusis horisondile uus lootus: Märt Israel, kel 2011. aasta MM-il pronksmedal üsna käeulatuses oli, kuid protokollis ikkagi 4. koht. Parimaks tulemuseks see talle jäigi. Uus lootuskiir Martin Kupper järgib vist sama liini. Rio olümpial oli ta juba jala pjedestaalile saanud, kuid libises viimases heitevoorus medaliringist välja. Õnnetuseks pole tema järgmised hooajad enam sama palju elevust toonud.

Leedukatel on viimase veerandsajandi jooksul paremini läinud: olümpiavõitjate Romas Ubartase ja Virgilijus Alekna sissetallatud rada jätkab edukalt Andrius Gudžius. Paraku ei saa võidutraditsiooni staadionil vägisi jätkata. Alates nüüdisaegsete olümpiamängude algusest kuni Moskva olümpiani valitsesid kettaheidet pea eranditult ameeriklased. Kaheksakümnendate algusest peale lennutavad ketast kõige kaugemale eurooplased.

Mälu kipub kiirelt tuhmuma ning areenidel suure töö ja vaevaga välja võideldud medalid tuhmuvad veel kiiremini. Vanad vägilased peavad tegema ruumi uutele, ehkki mitte tingimata kõvematele tegijatele. Pole põhjust arvata, et lähitulevikus mõni Eesti kettaheitja (või üldse kergejõustiklane) Kanteri saavutusteni jõuab.

Aga üks on kindel: kodused meeleheitjad, kes diivanil isekeskis mõõtu võtavad, võidavad edaspidigi mitu järjestikust olümpiakulda.