Oli sügiseselt kullakarvaline pärastlõuna, kui koolist tulles koti oma päevinäinud kirjutuslaua kõrvale potsasin ning, tuhat mõtet peas, arvuti taha ankrusse jäin. Vaba hetk, mis oli kõigi mu asjatoimetuste vahele kiilunud, tuli varmalt ära kasutada. Hakkasin kirjutama üht juttu… aimamata, mis tast õieti välja tuleb. Tollest hetkest on möödunud täpselt kümme aastat.
Nojah… Siin ma nüüd istun, laualambi hõõgus ripub kitsa toa kohal ning minu ees seisab tühi jooneline kaustik, Beckhami pildiga kaanel. Väljast põrnitseb mind tume öö ja mulle tundub, nagu rõhuks tema külm hingus aknaruute.
Sellest pidi sündima neljaosaline järjejutt kooli ajalehte. Ei enamat. Kirjapandud jutuke, mis rullus lahti pealkirja all „Taskuraha“, läks ka trükki ja sellega pidanuks asjad justkui ühelpool olema. Aga lugu, mis kuskilt tumedast ilmaruumist mu ajuollusesse pudenes, ei tahtnud niisama kähku lõppeda.
Nõnda siis istusin õhtute viisi ja vahel varahommikulgi – siis kui kukk veel kiremiseks häält puhtaks köhis – ragiseva arvuti taga ja muudkui klõbistasin. Jutukangas üha pikenes. Sedasi tekkis lugu. Lugu vaesest maapoisist, kellest saab jõhker kurjategija. Tiitellehele kirjutasin: „Kaljud ja kameeleonid“.
Ma ei mõelnud kordagi, et see eeposemõõtu tohuvabohu, mille oma noorusrohelises vaimus valmis olin sepistanud, kunagi lausa kaante vahele jõuab. Kirjutasin vaid enda lõbuks, saamata sotti, miks ronisid mu pähe ja sealt paberile just need teemad, tegelased ja sündmused. Alles hiljem, kui lugu viimaks punkti sai, leidsin loomislusti tagant oma kipitava hinge.
Ümbritsev ebaõiglus oli see, mis pani sulge kulutama. Kontrast kahe Eesti – vaese ja rikka – vahel torkas nii valusalt silma, et… midagi oli vaja ette võtta. Ja ei leidnud ma vist muud viisi, kui ebaõiglustunne endast välja kirjutada. Seejuures ei tuhmistanud mu ilmavaadet sotsialistlikud soovunelmad. Kus on rikkaid, seal on vaeseid – elu hundiseadused nõuavad nii.
Mõni jõmm plärtsub, et vaesus on valik. Tjah, eks seegi ole võimalik, ent raske on ette kujutada kedagi, kes oleks nõus vabatahtlikult virelema ja kiduma. Paljud vaesusesse sattunud inimesed püüavad teha kõik, et santi olukorda muuta. Kui see ei õnnestu, lüüakse käega. Tegemist pole leppimise, vaid alistumisega. Luhtumised laostavad hinge.
Eestis on tuhandeid lapsi, kes elavad kohutavas vaesuses. Mida nad ise sinna parata saavad? Leidub ka küllaga tuhkatriinulikke edulugusid: vaestest oludest pärit inimesed suudavad täiskasvanueas end üles töötada ja elada puudust kannatamata. Kui vaesusest saab aga needus ja nõiaring, mis kestab põlvest põlve… Vaesus pole ju üksnes vara ja hüvede vähesus, vaesus on probleemide kompleks, nende tagajärg ja samas katalüsaator.
„Kaljudes ja kameeleonides“ sisaldub selge meelemürkide vastane alltekst. Peategelase pooled mured olnuks olemata, kui viinanäljas nolgid ei oleks ta isa invaliidiks peksnud; kui ta ema oleks suutnud hoiduda joomarluse eest; kui ta ise poleks halba seltskonda libisenud ja amfetamiiniga sõbrunenud. Kõik võinuks ju teisiti minna – kõik!
Alles pärast raamatu valmiskirjutamist tutvusin ühe psühholoogilise mõistega, mis kõlab pagana vägevalt – Luciferi efekt. Inglist saab saatan, pühakust patune. „Kaljude ja kameeleonide“ Joel pole jõhkardiks sündinud. Ta muutub selliseks paljude kahetsusväärsete asjaolude tõttu. Ta muutub hoolimatuks, sest temast ei hoolita. Ta jätab soiku oma anded, sest neid ei märgata. Need vähesed, kes talle kaasa tunnevad ja kes võiksid teda päästa, on võimetud seda tegema. Ingel langeb, põrgu kisub ta endasse.
Natuke kahju on sellest, et lugu, mis peaks lõikama nagu žilett, tabab närvi nagu üks nürivõitu naaskel. Liiga palju segast ja ebavajalikku on selles loos. Liiga toores ja mustandlik on see, mis kogemata kombel raamatukaante vahele sattus. Ei teadnud ma kirjutades, mis on õige või mis vale. Raamat on vermitud kindla sihita, katse-eksituse meetodil.
Kuid mine sa tea – ehk polegi need puudused, vaid plussid? On ju Joel samuti alles toores mees, parajalt segaduses ja eesmärkideta. Isegi kui ta küllusest ja pereõnnest unistab, ei ole ta tiibades nõnda palju tuult, et ta kaugele saaks lennelda. Ta otsib kohta ses arusaamatus ja kurjatoonilises maailmas. Alles õpib elama, teadmata, kes ta ise on.
Tore ikkagi, et „Kaljud ja kameeleonid“ 2011. aasta kevadel lugejateni jõudis. Kahetseda pole midagi. Näib, justkui oleksin seda lugu kirja pannes läbinud pika teekonna universumi servale. Mõnus on teada, et vaat siit edasi ei pääse enam kuhugi. Siin on mu võimete ja oskuste piir, siin mu esteetiliste ideaalide lagi. Sihtpunkt on rännaku lõpp ja tagasitee algus. Loomingus ei ole aga kunagi tagasiteed. Rajad, millel käidud, haihtuvad otsekui nõiutud metsas. Tuleb leida uued sihid, vallutada kõrgemaid mägesid.
Pole juhus, et raamatu kaanel laotab tiibu lahti värviline pääsusaba. Liblika sümbol on kui noodivõti, mis andis õige helistiku ka mu järgmisele kahele raamatule. Juhus pole seegi, et „Kaljude ja kameeleonide“ tagakaanel hõõgub tulises värvitoonis küsimus: „Kuidas jääda iseendaks maailmas, kus mitte keegi pole see, kellena ta esmapilgul näib?“ Selle vastamatu küsimuse võiks siinkohal kogu mu senise loomingu motoks ülendada.
„Kaljud ja kameeleonid“ on raamat, mis tungib inimhinge varjupoolde, sööstab läbi alateadvuse pimedate koobaste ja kõigi uhkete taotluste kiuste maandub ikkagi teiste raamatute kõrvale riiulil, mida inimkäsi puutub üksnes tolmu pühkimiseks. Kui sedagi.
Ja ehkki see raamat jääb mineviku ja unustuse hooleks, seisab ta riiulil oma ajastu dokumendina - justkui oodates, et äkki kunagi kellelgi teda siiski tarvis läheb. (Miks tuleb mulle neid ridu kirjutades pähe piibellik ütlemine: sellest ehituskivist, mille teised ära põlgasid, sai ta enesele nurgakivi...?)
P.S.
Mõni lugeja on küsinud, kas „Kaljudele ja kameeleonidele“ on ka järge oodata. Olen seepeale vastanud, et igal lool on oma loogika ning lahtised otsad ei tähenda tingimata seda, et lugu on lõpetamata. Just sellisel kujul täidab raamat oma eesmärgi kõige paremini. Aga mine sa tea, elu metamorfooside tsükkel ei katke ja kuradistki võib taas ingel saada. :)
