Raudrohusuvi

Ilmad on tänavu heitlikud olnud. Suvigi oli nagu külma fooliumisse mässitud muffin – ümberringi kõle lagedus, aga südamik soe ja magus. Uitasin niidul ringi, lasin vilet, semutsesin kirglike päikesekiirtega ja imestasin, miks sel suvel on näha nõnda palju raudrohtu. Maa lausa valendas. Nagu oleks mõni nähtamatu käsitööline niidud ja võsaääred lumivalgeid õisi täis heegeldanud. 

Rahvameditsiinis on raudrohust valmistatud teed kasutatud köha ja külmetuse ravimiseks, kuid tee pidavat parandama ka neerude tööd ja andma söögiisu. Vanarahvas sai raudrohust abi kõikvõimalike seedevaevuste ning kõhuhädade korral. Sellega meie valge sõbra teened ei lõpe. Raudrohi alandab vererõhku, on põletikuvastane ja aitab peatada verejookse. Selleks puhuks on tarvitatud värskeid raudrohulehti. Neidudel oli vanasti kombeks loputada nahka raudrohumahlaga, mis pidi andma rõõsa jume ja pehme palge. Raudrohuvannid mõjuvad lõõgastavalt ning toovad leevendust naistele, keda vaevavad menstruatsioonihäired. 

Nii mõnelgi pool, kus raudrohu õievaht vohab, peetakse teda miskipärast umbrohuks. Lihtne lumivalgeke, sageli märkamatu, ent vägeva hingega – nõnda kujutan ette seda taimeriigi asukat. Lihtsuses on võlu, tahaks ta justkui öelda. Ambitsioonitu pealispinna all võib kumada imeline sisemus. Aga ikka unustame selle pisikese tõe ära. Otsustame pakendi järgi ja tallame seda, mis väärtuslik. 

Kellegi jaoks oli armastuse suvi, kellegi jaoks vihkamise suvi, mõned leidsid end, mõned kaotasid, ühed rõõmustasid, teised leinasid. Armastada, vihata, rõõmu tunda ja leinast tihkuda saab muidugi igal aastaajal. Kuid suvi, see üürike põhjamaade imetegu, annab kõigile inimlikele emotsioonidele erilise raami. Päikesepaistes ja lillede hurmas kogutud hõngud, maitsed ja muljed jäävad kergemini meelde. 

Raudrohu õiekobarad kuivavad nüüd rahumeeles pööningul. Nad on salvestanud endasse rohkesti päikest, püüdnud tuuli ja helisenud langevate tähtede all. Peagi saabub talv. Ehk toob see isegi lund – valgemat raudrohu õiekobaratest? Ehk toob see kellelegi armastust, rõõmu ja hingerahu, hoopis enam kui kiirelt möödunud suvi? Ehk toob…

Kuukene kullakene

Folk on popp. Ja miks ei peakski olema, kui regivärsse on meie rahvas laulnud aastatuhandeid. Ei saa kaunis kantri, jumalik jats ega debiilne diskomusa põliste laulujorude vastu. Sügavalt kõrist ja veel sügavamalt südamest tulnud muusika kestab üle hallide ja kuldsete aegade. 

Muljetan lähemalt ühest selle suve leiust. Uuemat sorti folkpundi Trad. Attack! laul „Kuukene“ pani mind korraga taevaste nähtuste peale mõtlema. Taevased vaatemängud on siin maamunakesel sibavat inimest tuhandeid aastaid lummanud. Vikerkaare ja virmaliste pillavad värvitoonid, tähtede kirgas karge sära, komeetide ja perseiidide tuli, eluandva päikese hunnitud kordumatud tõusud ja loojangud… Mida oleks ühel kalbe näoga Kuul säärastele show’dele vastu panna? 

Ent näe – meile lähim taevakeha suudab oma kummitusliku kumaga iga sureliku koonu vertikaali tõmmata. Kuu ei pea värviliselt küütlema või tähtede moodi kiirgama. Leebes tagasihoidlikkuses on ta inimese sõber ja abiline. 

Trad. Attacki „Kuukene“ on õigupoolest iidse kuuteretuse moodne muusikaline töötlus. Nutikas seade annab laulule loitsuliku kõla. Kuud on vanarahvas aegade hämarusest peale tervitanud. Juba 17. sajandist on teada kuuteretus, mis algab sõnadega: „Tere-tere, Kuu! Sina vanaks, mina nooreks!“ Huvitaval kombel on mitmeid kuuteretuse versioone üles kirjutatud minu kodukihelkonnast Urvastest. Noorele kuule on Urvaste kandis öeldud näiteks nõnda: 

Tere, Kuu, noormees, 
ma terves, sa täies, 
jahumatt jaksas, 
leivakikk kimmas, 
seale und, saksalõ tõbe, 
minu keha kerges.

Raskeid töid tehes olevat vaeslapsed hüüdnud:

Kuukene, kutsu minnu, 
pääväkene, pästa minnu! 
Vihalehes vii minnu, 
sannalõuna saada minnu! 

Nõnda on siis Kuu käest loodetud tervendavat väge ja füüsilist võimekust. Praeguse aja inimesel on raske mõista, mis võis olla säärase uskumuse taga. Ehk oli asi selles, et Kuud peeti mehiseks taevakehaks, maskuliinsest väest pungil olendiks, kel jätkus jõudu ka maapealsetele jagamiseks? Eks ole see ebaharilik mõtteviis. Eestlased ja soomlased pidasid Kuud meheks, samal ajal kui paljud teised maailma rahvad on teda seostanud pigem õrna naiselikkusega. (Vahest on põhjus naiste „päevades“?) Kuujumalannad on sageli neitsid, olles sel moel ka maapealsete neitsite kaitsjaiks. Islamis esindab kuusirp lisaks vooruslikkusele jumalikku kaitset. 

Trad. Attacki laul põhineb ligi viiekümne aasta eest linti võetud retsitatiivsel kuuteretusel (Kuukene kullakene, armas aotähekene), mille esitaja kutsub taevast olendit endaga naituma (võta minnu hindäle). Loodetavast abielust peaks naine töötegemiseks jõudu saama (saa mu kihä kimmämbäs, jahumatt jaksas). Motiiv Kuust kui kosilasest esineb meil rahvaluules küllalt sageli. Salmel ja Lindal käis kah teadupärast kosjas kahvatu Kuu, ent näitsikud andsid talle korvi. Mitmetes Läti ja Leedu muinasjuttudes läheb vanem või noorem peretütar Kuupoisile ilma pipardamata mehele. Igaüks võib ise mõtiskleda, mida taolised folkloorsed motiivid maise tütarlapse ja taevase mehe rituaalsest liidust õigupoolest tähendavad. 

„Kuukese“ müstiline video laiendab kuumaagia teemat – ja seda hoopis tänapäevasemas võtmes. Martti Helde eestvedamisel valminud videos näeme kaht armastajat, sinist noormeest ja punast neiut, kes hiiglasliku täiskuu taustal gravitatsiooni eirates embuseks ühinevad. Kuu ise jääb siin passiivseks ja külmaks, lausa hingetuks valgusallikaks. Videos esitatakse veel üks meeldejääv poeetiline tõdemus: mehed pärinevad mustikatest ja naised pohladest. Ei meenu, et meie rahvaluules taolist motiivi leiduks. Särtsakas omamütoloogia annab aga vanale arhiivi talletatud ainestikule uut ja hädavajalikku verd. Kes ütles, et ürgpoeesia on muusikavideotest kadunud?! 

Kõnealuses videos ei ole Kuu mitte kosilane, vaid pigem tuima olemisega pastor, kelle õnnistusel kaks armunut ühte heidavad. Kaudsemalt on Kuu koguni tärkava armastuse peaorganisaator. Videos on tegemist täiskuuga, kuid vanarahvas tervitas ennekõike noorkuud. Seetõttu tekib laulu ja pildirea vahel teatav ebakõla, aga muusika ja video kombinatsioonis sündivat maagilist õhkkonda see ei lõhu. 

Küll aga saab „Kuukest“ vaadates-kuulates kristallselgeks vana ja uue aja põhimõtteline mentaalne erinevus. Kui ennemuiste taotleti Kuu poole pöördudes jõudu töörügamiseks, mis pidi toimuma läbi sümboolse abielu, siis nüüdsel ajal mõjub Kuu peamiselt romantiliste tunnete katalüsaatorina. Ehk siis: vanasti heideti ühte füüsilistel ja majanduslikel põhjustel, tänapäeval otsitakse suhetest armastust ja naudinguid. Ent kas siiras armastus, mida ei määriks loomalikult seksuaalsed ja masendavalt materiaalsed vajadused, on üldse võimalik? Vastus teab vaid see kalbe näoga olend sääl ülal…

Hõbekettad ja hõbetõkked

Tuleb ühtelugu imestada, kui sitked on Eesti rahva parimad pojad ja tütred. Eesti on traditsiooniliselt kõige väiksem riik, mis suurtel tiitlivõistlustel medali võtab. Ja sageli mitte ühe, vaid vähemalt kaks – et ikka kindlam oleks. 

Seekordne kergejõustiku EM polnud erand. Mitmed spordikommentaatorid on jõudnud juba õhata, et Eesti kergejõustikul on head ajad. Tõepoolest! Sellal, kui talisportlaste tares valitseb must masendus, kuuldub kergejõustiklaste õuelt rõõmsaid kilkeid. Kuus sportlast kümne parema seas, neist kaks medalil, lisaks mitmeid isiklikke rekordeid ja koguni kolm Eesti tippmarki. 

Gerd Kanter on sangar, kes oleks väärt ausammast juba eluajal. Kümme medalit tähtsaimatelt tiitlivõistlustelt on hämmastav saavutus, milletaolisi maailmaski harva ette tuleb. Need medalid näitavad ühtlasi imelist stabiilsust, milleni jõuavad ainult targad atleedid. Vigastused on tippsportlaste needus, kuid meie kettaäss on suutnud tõsisemaid vigastusi vältida ning teinud tööd harukordse sihikindluse ja mõõdutundega. Kümnes medal – ühtlasi viies hõbe – on otsekui viimane ja tähtsaim oliivioks pärjas, millega kroonitakse Maarjamaa kergejõustiku tseesar. 

Teine hõbedamees kuulub aga n.-ö. Eesti ajal sündinute põlvkonda, kellele oleks vast liiast külluslikku medalisadu ennustada. Euroopa parimad kettaheitjad on ühtlasi maailma parimad. Tõkkejooksudes teevad suuri tegusid pigem kuumaverelised ameeriklased ja Kariibi mere rahvad. Rasmus Mägi on seevastu mõtliku ilmega põhjamaa poiss. Ehk ainult väledamate jalgadega kui teised temataolised. 

On mõnevõrra üllatav näha Euroopa tippude seas Eestimaa paeselt pinnalt võrsunud jooksjat. Ent seda vaimustavam! Mägi ei tee suurt juttu ega keeruta kokku pilvelosse. Alates Lurichist on Eesti atleedid ikka tagahoovis kive tõstes pjedestaalile jõudnud. Paistab, et Mägi on valinud sama tee. Tasa ja targu töötades, staadionirajal aga kandu välgutades. 

Me ei saa end võrrelda inglaste, prantslaste, sakslaste ja venelastega. Iial ei tasu unustada, kui vähe meid on. Ja paraku jääb aina vähemaks. Kuid spordiareenidel häid tulemusi näitavad eestimaalased süstivad rõõmu ja indu väikesesse, sageli alaväärsuskompleksis vintsklevasse rahvasse. Meil on põhjust uhke olla. 

Sportlased – olgu nad kuldsed või hõbedased – tõestavad, et visa töö ja eneseusuga võib kaugele jõuda. Sport võib inimest ka rikkuda, kui meenutada neid pidevaid dopingujamasid… Aga õnneks on valel lühemad jalad kui ühel keskmisel sprinteril või kõrgushüppajal. Kanter ja Mägi on kinnituseks, et taevalikku talenti saab ka ilma arutu praalimiseta ja täiesti flegmaatilise rahuga briljandiks lihvida. Peaasi, et neid talente meie väikese rahva seast ka edaspidi üles leitaks.

Jumalik kooseluseadus

Ausalt öelda on mul eestlaste pärast hirm. Väga paljud inimesed elavad ilma partnerita või suisa üksinda. Abielluda meil eriti ei taheta, mis siis kooselust rääkida! Hullem veel – üle poole Eesti elanikest ei luba sedagi, et teised saaksid oma kooselu registreerida. Avalikustatud näitajad (34% poolt, 58% vastu) kinnitavad, et kooseluseadust peetakse mingiks mõistuseväliseks homoseaduseks, mille ainus siht on õõnestada ühiskonna moraalseid tugesid. Milline lihtsameelne eksitus! 

Eestis oleks kooseluseadust vaja enamgi kui nii mõneski riigis, kus see on kehtestatud, sest peaaegu pooled partnerlussuhtes elavad inimesed ei ole abielus. Seetõttu on nad ka õiguslikult haavatavas seisus. Kui kooseluseaduses puuduks nii-öelda sooneutraalne klausel ja partnerluse võiksid registreerida vaid mees ja naine omavahel, läinuks see riigikogus läbi nagu lupsti. Ükski kärbes poleks köhinud. Aga need kuradi homod, kes kõikjale oma nina topivad… 

Piret Räni joonistus

Kooseluseadus on mõnevõrra sarnane tööhõivereformiga, mille ümber samuti hulga kirgi lõõmab. Mõlema seadusandliku projekti kõrvaleesmärk on muuta ühiskonnas kehtivaid väärtusi ning suurendada empaatiat. Tööhõivereformi puhul räägitakse kiirustamisest ja sellest, et nõnda keeruka ümberkorralduskava juures pole kõigi detailidega arvestatud. Vastu pole sellele reformile põhimõtteliselt keegi, ent õhus on märke, mis näitavad, et puuetega inimeste tulekut tööturule ei tervitata sugugi rõõmuhõisetega. Nii tööhõivereformi kui ka kooseluseaduse arutelul on kerkinud esile üks ja sama kurblik tõdemus: Eestis on väga vähe sallivust. Ühiskondliku arvamuse kohaselt oleks justkui parem, et „teistsugused“ oma nägu avalikkuses ei näitaks. Kuid kelle jaoks see siis õieti parem on? 

Kõige jõhkrama ristiretke kooseluseaduse ja kogu „vikerkaarevärvilise“ rahva vastu on ette võtnud sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks. Paraku on nad Jeruusalemma vallutamisega hiljaks jäänud. Traditsioonilist peremudelit ei eksisteeri enam ammu. Traditsiooniline pere on üksnes kristlik pere, kuhu kuuluvad ideaaljuhul ema, isa, lapsed ja ka ristivanemad. Järelikult ei mahu laulatamata koos elavad mehed ja naised samuti traditsioonilise perekonna kitsa sildi alla. Vallaslapsed on kiriku silmis olnud tühi koht. Ka üksikvanemad ei kuulu traditsioonilise peremudeli juurde ja neile on – kui traditsiooniga jätkata – saanud osaks põlgus ja vaen. (Lugege Marie Underi „Lapsehukkajat“!) 

Perekond vajab tõesti kaitset – probleemiks on vaesuses elavad lapsed, perevägivald, maksmata alimendid jne, jne. Ent kõne all olev sihtasutus tegeleb hoopis hüsteeria külvamise ja viha õhutamisega. Palun väga: rahvasaadikuid pommitatakse lakkamatu spämmiga, sihtasutuse juht Varro Vooglaid peab mitmel rindel sõda Eesti suurimate ajalehtedega ja kui kooseluseadus peaks läbi minema, ootavat ees seninägematud meeleavaldused. Hea veel, et kodusõjaga ei ähvardata. 

Kõik kristlased ei ole kooseluseaduse vastu. Luteri kirikus on olemas ka vabameelsem tiib, mis – huvitav, huvitav! – paelub ka noori. Noored toetavad kooseluseadust ja ka homosuhteid agaramalt, kuid selle taga ei ole meedias propageeritavad „väärnähtused“. SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks on teinud meedias tugevat vastupropagandat – miks see ei ole siis noortele külge hakanud? Põhjus lihtne: noored on valdavalt avatud mõtteviisiga. Nähakse, mis maailmas toimub, suheldakse erinevate inimestega ning püütakse käsitleda iga isikut kui eripärast ja lugupidamist väärivat karakterit. Noorte jaoks on esiplaanil humanistlikud ja individuaalsed väärtused, mis pole kammitsetud liiga jäikadest traditsioonidest. Ent traditsiooni saab ja võib ka lõdvemaks lasta. 

Kooseluseadus ei ole mingilgi moel vastuolus kristlike põhitõdedega. On igati normaalne, et kristliku traditsiooni ideid tõlgendatakse nõnda, et need oleksid kooskõlas nüüdisaegse inimese arusaamadega elust ja maailmast. Iidsete tõdede ümbertõlgendamine ei tähenda aga seda, et kaoks esialgse usu vaimne sügavus ja mõte. Kooseluseadus pigem kaitseb perekonda, andes samas perekonna mõistele juriidilise laienduse. Ristiusus on peamine armastus, hool ja tähelepanu. Jeesuse peamine sõnum seisnes kaastundes, empaatias, ligimesearmus. Jeesus oli ühiskonnaheidikute, rõhutute ja teiste hulgas ka laste sõber. Kõike ei saa ega tohigi sallida, kuid aeg on tunnistada tegelikkust. Mõned mehed armastavad naisi, mõned mehi. Ühed naised tahavad saada järglasi mehega, teised naisega. Lihtne ju! 

Empaatiavõimelisem Eesti ei saa olla halb Eesti. Ja üleüldse – miks arutatakse ühtelugu seksuaalsuse ja kooselu üle, kui kõne all peaks olema ennekõike armastus? Miks ei suuda nii kohutavalt paljud inimesed endiselt leppida sellega, et tõeline ja puhas armastus võib siduda ka samasoolisi partnereid? Milleks mängida pimesikku ning eitada homoseksuaalsete isikute füüsilisi ja vaimseid vajadusi – sealhulgas vajadust luua perekond?