26. oktoober 2012

Kõigest viisakus

Vaatame korraks peeglisse. Mida me seal näeme? Üks korralik eestlane on äärmiselt kinnine, kade, tige, pahur, alailma trotsi täis ja läbinisti taktitundetu – rõõmustab, kui teisel läheb halvasti ega hoia naeru tagasi, kui mõnel elukene tema omast kehvemini kulgeb. Sarnase kirjelduse andis eestlaste kohta juba valgustaja Hupel ligi 250 aastat tagasi. Ajale vastavalt tuleb nimekirja lisada ka mõned moodsad pahed, nagu ksenofoobia, rassism, homofoobia ja antiklerikalism. On see tõesti koondportree eestlase pimedamast poolest või seisatasime hoopiski kõverpeegli ees?

Ma ei oska seletada, miks eestlastele meeldib mõelda endast nii tumedates toonides. Üksikisiku puhul võiks kahtlustada tugevat alaväärsuskompleksi, depressiooni, vahest koguni kalduvust suitsiidsusele. Noh, seda kõike saab ehk öelda ka kogu rahva kohta. Kahjuks. Samas leidub kadedust, viha ja sallimatust teistegi rahvaste, nii suurte kui väikeste, seas. Kinnisus, selge kalduvus konservatiivsusele paistab aga olevat punaokupatsiooni aastail juurdunud hoiak, millest on saanud üldine traditsioon.

Olen nii mõnigi kord imestanud, miks enamasti üle 70-aastased inimesed tänaval, bussis või mujal avalikes kohtades ilmutavad noorematest kaugelt enam avatust suhtlemisele. Nemad on sündinud vanal Eesti ajal ja saanud kodust kaasa kombed, mida nad muutunud oludes enam edasi anda ei võinud. Inglise ajaloolane Orlando Figes kirjutab suurepärases raamatus „Sosistajad“, kuidas stalinistlikus ühiskonnas inimesed oma harjumusi ümber korraldasid, et säilitada õrnuke võimalus ellu jääda. Lapsi õpetati maast-madalast mõtteid enesele hoidma, tõtt tohtis kõnelda üksnes sosistades, ja nõnda, et võõrad kõrvad ei kuuleks.

Ka Eesti rahvas on õppinud kahtlema ja kahtlustama. Ettevaatus pole kunagi liiast, kuid liigse alalhoidlikkuse kaastooteks on paraku sallimatus. Eelkõige väljendub see aeg-ajalt pinnale tõusvas tahtmises kõiki ühe puuga mõõta, kogu maailma asjad musta ja valge vahel ära jagada, leiutada universaalset tõde, mida iga viimne kui putukas kummardama peaks. Kahtlemata leidub ilmaruumis ka absoluutseid tõdesid, ent tuline soov ühiskonda üheülbaliseks, ühtmoodi väljanägevaks ja mõtlevaks massiks muuta ei kuulu tõe kaitsmise juurde.

Sallivus ei tähenda ainult avatust, valmisolekut aktsepteerida midagi „teistsugust“. Sallivus on ennekõike viisakus. Kõigest viisakus. Pole võimalik peale suruda sümpaatiat inimese vastu, kes tundub miskipärast ebameeldiv. Ent lugupidamist ei tohi seejuures unustada. Pealegi muutuvad paljud inimesed võluväel meeldivamaks, kui nendega veidi pikemalt suhelda. See nõuab vahel pingutust, turvalisest vandlitornist alla astumist, mugava meie-nemad vastanduse nurkaheitmist. Aga vaikimismüürist välja murdes ja erinevate inimestega lävides selgub, et eemalt paistnud erinevused polegi nii kohutavad. Kui suhtlemist takistavad eelarvamused vahetada siira viisakuse vastu, muutub Eesti kõle kliimagi paar kraadi soojemaks ja eestlane seitse korda rõõmsamaks.

19. oktoober 2012

Miks meile meeldib One Direction?

Igaüks teab, et Zayn on kõige targem, Niall kõige stiilsem, Louis kõige naljakam, Harry kõige nunnum ja Liam kõige romantilisem. Kes matsule pihta ei saanud, pole kindlasti directioner. Kui siin maamunal leidub tõesti keegi, kellel on 2010. aasta X-Factor vahele jäänud (kultuuritud matsid!), siis olgu neile teadmiseks, et One Direction on praegu kirkaim poistebänd siinpool Linnuteed, kümnete miljonite fännide ihaldusobjekt ja paranähtus, mis netipiraatide ponnistustele vaatamata suutnud paari aastaga maha äritseda üle tosina miljoni plaadi.

Kui veel tsipake plaatidest rääkida, siis tänavu on põhjust tähistada üht kuldset juubelit – Biitlid andsid 50 aasta eest välja oma esimese hittsingli "Love Me Do" ning panid sellega maha olulise suunatähise popkultuuri ajaloos. Liverpooli poiste pöörase menu tõttu hakati kõnelema briti muusika invasioonist Ameerikasse ja näib, et One Direction jätkab sama traditsiooni.

Pahad poisid, kanepisuitsust ja viinaaurudest pilves rokikutid ja muud taolised elukad on vähemalt mõneks ajaks küüditatud popkultuuri provintsi, kuulutatud lindpriideks, imagoloogiliselt asotsiaalseks elemendiks. Jah, eks ilusad, superhead, kiiskavvalge hambareaga poisid ole ikka nendega kõrvuti eksisteerinud, tuksutades järjepannu teismeliste tüdrukute kirglikke südameid. Beach Boys, Backstreet Boys ja kes nad kõik on olnud. Kuid mida see õigupoolest tähendab?

Nooruspäevil elatakse läbi terve spekter erinevaid emotsioone, tarbitakse iidoleid ja kombatakse piire. Küllap kuulub ka iga naise neiupõlve dilemma "Hea või paha poiss?". Pahadel on ju teatud geneetiline eelis. Nad saavad, mida tahavad, neis on jõudu, pulbitsevat testosterooni, mille hõngu tunneb iga õige naine juba viie sammu pealt ära. Seda tüüpi mehi esindavad nüüdses neiukultuuris näiteks "Videviku" vampiirid ja libahundid. Teises ääres tabab pendel nunnupoisse, nagu Bieber või 1D. Nad ei pinguta lihast, küll aga häälepaelu. Nad on puhtad ja karsked, pestud ja kammitud, isegi jehoovatunnistajad tahaks selliseid misjonäriks.

Aga ilma irooniata – me vajame laulvaid nunnukaid, kes näeksid välja nagu läikimahõõrutud hõbelusikad ja maitseksid otsekui karamellis veeretatud suhkrukuklid. Halastamatus meelelahutusmaailmas on nende missiooniks toimida moraalsete majakatena ning pakkuda positiivset eeskuju ka poistele. 1D on "turvaseks ohtlikel aegadel", nagu sõnastas tabavalt kriitik Neil McCormick.

Vahest on One Direction liiga ilus, et olla tõsi. Või tõsiseltvõetav. Kuid fännid ei eksi. Kuni 1D laulab noorusest ja armastusest, võivad directioneride vanemad rahulikult magada. Juhtumisi on kutsusilmsed poisid oma edu kuldvõtmekese ka laulu sisse peitnud:

Let's go crazy, crazy, crazy till we see the sun
I know we only met but let's pretend it's love
And never, never, never stop for anyone
Tonight let's get some
And live while we're young

16. oktoober 2012

See, mis ta naeratades kinkis

Palju vaeva on näinud kirjatundjad mehed, et tõde terahaaval kokku koguda, aga need on varsti salvedes kopitama läinud. Aga iseenda ja kuulajate rõõmuks räägib jutustaja laagritule valgel ja legendi ainsast sinepiivast kasvab peagi suur puu, mis elab tuhat aastat ja rohkem ja mille seemnetes kasvavad uued puud.
Karl Ristikivi „Põlev lipp“

Ligi paarkümmend romaani, mõned lasteraamatud, novelle ja luuletusi – selline on saja aasta eest ilmakodanike hulka astunud Karl Ristikivi kirjanduslik pärand. Oma esikteosed avaldas ta juba teismelise poisina ning absoluutse läbilöögini – milleks võiks pidada romaani „Tuli ja raud“ – jõudis ta samuti küllalt varases eas, 26-aastasena. Mis seal imestada, et talle seetõttu õige tormakalt Tammsaare mantlit taheti selga passitada. Suure osa elust pidi ta paraku mööda saatma pagulasena, jäädes siiski väärt instrumendi, eesti keele juurde, millega ta otsekui stradivaariusel mängides lõi üle aegade ja riigipiiride mõistetavat teksti.

Vahest polegi Eesti kirjandusloos Ristikivi kõrvale panna ühtki meest, kes oleks nõnda nõtke sulega jäädvustanud meie rahva „tsiviliseerumise“ saaga ehk lood sellest, kuidas suitsusest talutarest võrsusid vähehaaval täisverelised linlased. Tema sümbolistlik „Hingede öö“ ja sellesse kätketud unenäolised uited hingemaastikul lummavad endiselt. Romaanid keskaegsetest tapatalgutest või tollesama ajastu superstaaridest mõjuvad kosmopoliitselt, kuulutades samas söakal toonil, et Eesti koht on kindlalt Õhtumaade seas. Eelkõige muretseb Ristikivi ajaloolistes romaanides humanismi, inimliku õigluse ja tõejanu püsimise pärast, unustamata käsitleda võitlust vabaduse eest, mida märgib eriti ilmekalt „Lohe hambad“.

Kuid jah, sellest kõigest on juba palju räägitud, ümmargustel juubelitel üle korratud, vaat et maitsetuks nätsutatud. Ometi ei tegutsenud sellise raskesti unustatava pärandi maha jätnud mees päevagi kutselisena kirjanikuna. Sest kui on vajadus midagi olulist öelda, mõni tummine jutukört kokku keeta, ega see siis tegemata jää. Ristikivi pole aga Tammsaare. Kardetavasti ei saanudki ta rahvale tugevasti südame külge kasvada üksnes Läänemere tõttu, mis teda palju aastaid isamaast eraldas. Pagulaskirjandus ei ole endiselt leidnud täit tunnustust, ikka on sel mingi võõras maik küljes. Pealegi võivad paljud kingitused otsa saada… aga naeratus jääb.

Ta ei oleks sellegi päeva alla kirjutanud „lõpp“, vaid ainult „järgneb“. Küsida võib palju nii ühel kui teisel juhul. Aga see viimane sõna on nagu kergem taluda. Ikka leidub mõni, suur või väike, kellele see midagi tähendab, et pole veel viimne lõpp. Lepime sellega. Lepime kokku, et me ei ütle „lõpp“ isegi siis, kui me koju jõuame.
Karl Ristikivi „Kõik, mis kunagi oli“

13. oktoober 2012

„10 asja, mida mehed voodis tahavad“ ehk kuidas aretada tibisid

1970. aastate keskpaiku hakkas Lääne-Euroopas ja USA-s jõudsalt kasvama spetsiaalselt naistele suunatud ajakirjade hulk, Eestis pöörduti samasse suunda pärast vabariigi taastamist ning paistab, et naisteajakirjade turul pole tsementeerumist karta. Anned, Tiiud ja Marid tulevad ning lähevad, liituvad ja löövad lahku.

Muide, populaarseid naisenimesid kandvad üllitised on Eesti ajakirjandusloos huvitav traditsioon, millele panid aluse esimesed perioodilised naistekad Linda ja Maret. Kõlaks üsna kummaliselt, kui antaks välja ka ajakirju Priit, Toomas või Jüri. Nimelisus kõlksub aga kenasti kokku naisajakirjanduse põhimõtetega. Meestele pakutavad ajakirjad on suuresti valdkonnakesksed, naisteajakirjad seevastu mitmekülgselt kireva sisuga, mis peaks igati rõhutama naise terviklikku isiksust. Naisteperioodika üldise filosoofia juurde kuulub ühelt poolt seltskondlikkus ning teisalt intiimsus. Ajakiri peab olema naisele nagu meeldiv sõbranna. Või nagu arvas Ingrid Veidenberg saates „Kahekõne“: naised tahavad teada, et nad on õigel teel, sellest ka nende palav huvi ajakirjanduslike teejuhtide vastu.

Õrnema soo (kas nii enam tohibki öelda?) ajakirjade teke kaasnes naiste ühiskondliku tähtsuse tõusuga. Pikki sajandeid võis eeskujulikul naisel olla vaid üks kahest vooruslikust omadusest: neitsilikkus või emalikkus. Mõlemad omadused lähtusid ristiusu „mesilasemast“ Neitsi Maarjast. Kristlikule täiuslikkusele vastav naine oli kas nunn või koduperenaine. Ühiskondlikult või seksuaalselt aktiivne naisterahvas polnud ürgpatusest Eevast karvavõrdki etem.

Naistele suunatud kirjavara tähtsuse tõus on saatnud ja ilmestanud üleminekut mehekesksetelt väärtushinnangutelt soolisele võrdõiguslikkusele. Naisteajakirjad on aidanud leida lugejal unikaalset „mina“, tõstnud ta eneseteadvust ja äratanud iidsest nõidusunest Eedeni aia Eeva – iseseisva, sensuaalse ning väljakutsetele avatud täieõigusliku isiksuse.

Teemad, millele klassikalised naisteajakirjad toetuvad, püsivad võrdlemisi universaalsena: kõne all on ikka mehed ja seks, mood ja ilu, kõmu-uudised kuulsustest ning sekka praktilisi nõuandeid. Rõhk on siiski tollel susiseva tähega algaval sõnal. Kathryn McMahon analüüsis pikema aja jooksul Cosmopolitani artikleid ning leidis, et kogu Cosmo sisu keerleb suguelu ümber. „Artiklid ilu, dieedi ja tervise rubriigis on enamasti ettekirjutused, kuidas muuta end ihaldusobjektiks,“ tõdeb McMahon. „Artiklid psühholoogiliste probleemide rubriigis sisaldavad nõuandeid, kuidas tulla toime depressiooniga pärast suhte purunemist ja kuidas alustada uue suhtega ning nõuandeid seksuaalkäitumisest.“

Seksuaalsus on suurepärane müügiargument. Ahvatlev naine müüb ja müübib. Tähelepanelik vaataja võib märgata, et ka näiteks ripsmetuši reklaamides esinevatel naistel on laienenud pupillid – see on muuhulgas signaal sugulisest erutusest. „Kui tahad olla seksuaalselt sama väljakutsuv kui mina,“ annab ta sõnatult mõista, „siis kasuta just seda ripsmetuši!“ Lihtne trikk – aga töötab.

Paberväljaannetena jäävad levima vististi vaid küpsemas eas prouadele mõeldud ajakirjad, kus tähtsamal kohal pigem persoonilood ja koduse majapidamisega seonduv, mitte nipid voodielu parendamiseks. Reedeti ilmuvad naisteajakirjad sisaldavad ka tuntavalt palju religioosseid teemasid (sensitiivide tegevus, imelised tervenemised, ennustused-astroloogia), mis püüavad Eesti naiste seas hoopis enam tähelepanu kui Euroopa või Ameerika eevatütarde ringis.

Netimeedias saavad priilt vohada tüüpilised, ajakirjanduslikke kvaliteedinõudeid upsakalt eiravad naistekad, kus link „Seks ja suhted“ kuulub kõhklematult aukohale. Labasustega selles rubriigis ei koonerdata. Artiklid stiilis „10 asja, mida mehed voodis tahavad“ ja „7 nippi seksielu elavdamiseks“ teenivad muidugi hea portsu klikke, kuid iga kriitilisemalt mõtlev inimene (ja õnneks on selliseid naiste seas rohkesti) tajub taoliste üllitiste sisutühjust. Isegi meelelahutuseks need ei kõlba. Vahest ainult väljalülitatud ajuga tibide aretamiseks. Aju tööshoidmine nõuab ju mitu vatti energiat, pigem võiks selle suunata puusahööritustesse, eks ole.

Naisteajakirjade võimuses on luua ja välja pakkuda kas eluterveid või väärastunud naisekuvandeid. Kui roosasse mähitud meedia näitab vaid modellimõõtu kaunitare ning jagab soovitusi, kuidas selliseks saada (ilutooted + toitumine + trenn + mood + seks), kuid läheb järjekindlalt mööda naise iidsetest instinktidest ega hoia fookuses emaks olemise rõõme ja vaevu, jätab see vale mulje nii naistele endile kui ka – tule taevas appi! – meestele. Mis seal siis enam imestada, et tibide ülistamise ajastul püsib loomulik iive miinuses.

8. oktoober 2012

Inimlikkuse põud?

Läinud nädalavahetusel ilmus Postimehe AK-s kaks usutlust ja üks arvamuslugu, kus ühel või teisel moel toonitati empaatia vajalikkust ning muretseti inimliku kaasatundmisvõime hääbumise pärast. Üks neist oli J. K. Rowling, kes oma uut, sedapuhku täiskasvanuile kirjutatud romaani tutvustades märkis: „Kaasatundmisvõime asemel kipume teiste üle kohut mõistma, kuigi me ei peaks seda tegema, sest me teame neist liiga vähe. /…/ Ma arvan, et paljude probleemide taga on empaatiapuudus, ja olen arvamusel, et see lõhub meie ühiskonda.“

Keerame lehte – ja sisuliselt sedasama nendib akadeemilisemast vaatenurgast California ülikooli teadlane Mare Taagepera: „Psühholoogiline „radar“ peab töötama ehk teisisõnu on vaja empaatiat arendada. Hädaoht demokraatiale või konsensuse saavutamisele ehk kõigi inimestega arvestamisele võib tekkida, kui konsensust ei otsitagi.“

Keerame veel lehte – ja seal räägib teine California ülikooli teadlane (!!) Alan Fiske vägivalla olemust lahti seletades samuti empaatiast, ehkki seda sõna ta otseselt ei nimeta. Fiske mainib Steven Pinkeri kirjutistele toetudes, et „kirjaoskus suurendab oluliselt inimeste võimet näha asju teiste inimeste vaatenurgast: romaanide lugemine, filmide vaatamine ja muu selline on inimestele õpetanud asetama end teiste inimeste nahka. Ka meedia on abiks, pakkudes näiteks videoid olukordadest, kuhu inimene muidu ise ei satuks.“

Empaatia mõiste on viimastel kümnenditel seoses inimõiguste arenguga usinamalt käibima hakanud, kuid kaasatundmisvõime kuulub olemuslikult juba ürgaega. Põhimõtteliselt on kõigi suuremate usundite vundament valatud empaatiast. Jeesus käskis oma järgijatel armastada ligimest nagu iseennast. Buddha õpetuses on kaastunne oluline värav teel valgustuse poole. Ka Muhamed rõhutas barbaarsusesse kalduvate araablaste koletusi nähes, kui oluline on aidata teist inimest, eriti endast väetimat, vaesemat, õnnetumat. Kuhu see kaastunne siis ikkagi kaob? Miks nüüdki empaatia puudumist nii tihti esile tõstetakse?

Rowling arvab, et praeguses ajas on empaatiakriisi põhjustanud masu, Taagepera viitab Eesti näitel hoopiski inimvaenuliku punaterrori tagajärgedele, Fiske käsitleb kaastunde puudumist kui traditsioonist lähtuvat viisi panna vägivaldselt paika ühiskondlikud suhted. Lühike kokkuvõte mahub seega ühe sõna sisse: isekus. Kaastunne ja isekus on vastandid, inimese iidsed magnetpoolused.

Kui inimene seab universumi keskpunktiks enda ja elu ülimaks eesmärgiks isiklikud vajadused, mõranebki võime teistele kaasa tunda. Oma särk on mõistagi ihule kõige lähemal ja oma mure kõige mustem, kuid võimetus näha ilmaruumi läbi teise inimese silmade toobki kaasa tormakad hukkamõistud, õõnsad eelarvamused, raskemal juhul umbusu kõigi ümbritsevate kaaskodanike vastu. Sealt ei jää enam kaugele paranoiline usaldamatus, hirm ja viha. Lõpuks jääb isekale vaid üks suhtekorralduse viis: vägivald.

Maailmale ja teistele inimestele avatud inimene ei saa olla läbinisti isekas. Häid ja rahumeelseid suhteid õnnestub hoida vaid sellel, kes suudab peale kohtumõistmisele ka mõista. On vaja suhelda – lubada võõraid mõtteid enda sisse, tundugu see nii õudne kui tahes. Nõnda saab võimalikuks mõistmine, nõnda selginevad piirid õige ja vale vahel.

Mida siis teha sel raskel ajal, kui sendid lausa sulavad käes ja iga siiras naeratus näib pilkena? Nagu eelpool juba mainiti: lugege raamatuid, vaadake filme. Jalutagem aeg-ajalt kellegi teise saabastes, et tunda selle maailma mitmekülgsust. Erinevad mõtted, unistused, elulaadid ja käekäigud, mida loometeosed meile pakuvad, rikastavad vaimu ning raiuvad hädavajalikke aknaid nendesse elevandiluust umbsetesse tornidesse, kuhu inimesed end kehvadel aegadel sulgevad. Meie sajad rahvaraamatukogud on tulvil tuhandeid võlupärleid, mis teevad igaüht natuke õilsamaks – ja seda täiesti tasuta.

Samal teemal:
Kuidas tekib headus?