Algriimidel ei tule lõppu
Anna andeks, andekas Anna, aga... Eesti keel on väga algriimiline. Regivärsi meeldejätmiseks sobivad assonantsid ja alliteratsioonid imehästi. Lisaks kätkeb algriim erilist väge, mis äraleierdatud lõppriimis kipub paraku liiga sageli kaotsi minema. Ehk peitub põhjus ka selles, et linnulaulgi koosneb peaasjalikult algriimidest.
Laulab tihane: ti-ti-ta, ti-ti-ta! Rukkirääk: krääk-krääk! Tuvi: turr-turr-turr, kuu-ku-kuu! Järvekaur: kluii-ko, kluii-ko, knarr-knorr! Laulurästas: kiri-küüt, kiri-küüt! Vint laseb muidugi: vint-vint-vint, mul on rinnas lint! (Kalevipoja sissepõige: kuku sa kägu, kuldalindu, häälitsele hõbenokka... Kui sa ei kuku, kukun ise, pajatele pardikene...) Paljud inimesed tahavad olla laululinnud, kuid linnulaul ise kipub tihti kõrvust kõrvale libisema.
On ka algriimilisi kõnekäände: kolm korda kohtuseadus, maast madalast, taga targemaks, selge nagu seebivesi. Või: kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkust tunnistada, käbi ei kuku kännust kaugele, ausõna – auke täis, noh on norimissõna. Ära pane pead pakule, kui tuli tuha all hõõgub!
Vanemast rahvaluule kihist võib leida teravmeelseid ütlemisi ja kõnekujundeid, mis praegu enam aktiivselt ei käibi, näiteks: tegi leivale tee lahti (võttis söögi alustuseks viina), püksid sõeluvad püüli (tunneb hirmu), ei ole rege ega ratast (puudub sõiduvahend), ei sõrga ega sarve (pole koduloomi), kaugele kaunis (petlikult ilus), ei kanna hiirt ega harakat (jää on õhuke), saab sarjaga sauna viia (on palju lapsi), viskab vinklisse (läheb magama), ajab seanaha selga (abiellub enne vendi-õdesid). Laisklejale öeldi: viska viisud jalast, pane pastlad otsa! Kes aga asjatult ootama pidi, võis vihaga käratada: oota nagu surnu persest peeru!
Mitu põlvkonda lapsi on üles kasvanud Pipi Pikksuka seltsis. Karlsson Katuselt peaks ka kõigile tuttav tüüp olema. Mõlema tegelase algriimilised nimed on eesti keelde nagu valatud, kuid rootsi keeles kõlavad need hoopis tagasihoidlikuma efektiga: Pippi Långstrump ja Karlsson På Taket. Hämmastav, kuidas tõlge võib olla originaalist etem.
Näiteid jagub veel. Seiklusjuttude kuninga Jules Verne'i "Saladuslik saar" esineb originaalis erakordselt koleda kirjapildiga: "L'Île mystérieuse”. Omal ajal väga populaarse inglise kirjaniku William Somerset Maughami romaan ”Kuu ja kuuepenniline” oleks samuti nagu eesti keeles loodud, ent originaali kaanel seisab hoopis: ”The Moon and Sixpence”. Ei mingit linnulaulu!
Ega minagi ole algriimi väest puutumata jäänud, ehkki varasemalt vupsasid algriimid mu sule alt kergemini kui praegu. Mu esikromaan „Kaljud ja kameeleonid” sisaldas lisaks pealkirjale teisigi assonantse-alliteratsioone. Need sündisid iseenesest, mingi ürgtaju ajel vist. Intuitiivsest tahtmisest kõnelda lindude keelt. Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine.
Muide, millal maksad memme vaeva?!
