25. märts 2022

Maailm ei muutu

Vahel on kasulik matsi moodi mõelda


Kevad tekitab minus imeliku tungi kraamida ja tuustida. Ehk veidi tolmutada. Korda luua. Seekord võtsin ette ühe koduse raamaturiiuli ja asusin aastate jooksul riiuleisse settinud kirjavara inventeerima. Kogemata leidsin kopsakate proosaköidete vahelt ühe luulekogu, mille olemasolust mul seni aimugi polnud: Hando Runneli "Laulud eestiaegsetele meestele", ilmunud Loomingu Raamatukogu sarjas aastal 1988. Oli perestroika ja glasnosti aeg, öölaulupidude ja ärkamise aeg. Mina õppisin samal ajal kõndima. Lugemisoskuse omandamiseni jäi veel mitu aastat.

Mu vanaisa oli väga lugemishimuline mees, ta tellis ka Loomingu Raamatukogu. Seda Runneli raamatut, mis tema põlvkonnale pühendatud, vanaisa kahjuks enam ei näinud. Usun, et talle oleks meeldinud.


Luulekogusid ei sobi ühe soojaga läbi lugeda, see on sama hea, kui kahmata assortiikarp ja kõik liköörikommid korraga nahka panna. Aga mina lasin kiusatusel enda üle võimust võtta. Vohmisin Runneli värsse nagu näljane jõehobu. Ega siis sellist maalähedase maitsega luulet iga päev saa!

Suur osa eestiaegsete meeste lauludest tegelevad nonde teemade ja tunnetega, millest tuli aastakümneid vaikida. Oma riigi kaotamise traagika, võõrvõimu vägivald ja ebaõiglus. Varjamatu viha ja põlgus venelaste vastu. Nii mõnedki värsid kõlavad päevakajaliselt praegugi.


Iga rahvas on väeti,

kui ta ringutab rahus,

targaks saab tema tõesti

alles veres ja vahus.


*

Kõikidest jäävustest

jäävam on valu.

Rõõm vahel ründab

ta mõõtmatuid alu.


*

Kas suudab tõemuna veereda vastumäge?

Kas on tal enda veeretamiseks võimalust ja väge?


*

Palju hunte haual ulus,

palju kurbi päevi kulus,

kuni laste meelest suri

mälestus, et mets on kuri.


Runnel on maarahva laulik. Ta ei peenutse, vaid ütleb otse välja. Aga ikkagi poeedi suuga, selgete ja puhaste kujunditega. Vahel on kasulik matsi moodi mõelda ja öelda. Mats ei tunne kombeid, see tähendab – ei tunne häbi. Ta võib väljendada end sellisena, nagu on. Pealegi ei saa igaüks parketi peal tippida, mõni peab sita sees ka paterdama. Parketil elades jääb palju kuulmata ja kogemata. Alles sita sees mõistab inimene, mis on elu.

Mäletate Sitakoti Matsi? Kullamaa kiriku juures on tema haud, rõngasristiga ja puha. Pärimuse järgi kogus ta kõikjalt hobusesõnnikut ja vedas selle oma põllule. Saagid olid tal vägevad, rukkipead suured ja rasked. Viimaks kogus ta viljakasvatusega nii palju raha, et ostis end pärisorjusest vabaks. Kõige tipuks kinkis ta kirikule kroonlühtri. Sitt, haisegu nii võikalt kui tahes, väetab taime, rahakotti ja hinge!


*

Tänavu nägin esimest liblikat – lausa kirjut – juba kevade esimesel päeval. Lumelaiud pole veel igal pool sulanud, kuid valged, kollased ja kirevad mutukad mõõdavad maailma oma väikestel tiibadel, kuulutades looduse lõplikku võitu talve üle. Sookured on ka Egiptimaalt tagasi, kruuksuvad mis hirmus. Tedred peavad pulmapidu. Karudki müttavad ringi. Nii on see alati olnud ja jääbki olema.

Aga mida teatavad meile meediakanalid? Kõik on muutunud, miski pole enam endine. Head ajad on möödas. Kibe kuulata sellist juttu, eriti neil, kes pole "häid aegu" iial tunda saanudki. Raadio röögib, telekas teatab, ajaleht ahhetab, sotsiaalmeedia solgitorud pahisevad: kogu ilm on pahupidi! Sool kaob, benss kallineb, leiba ei jõua enam ostagi. Üks katk kadus ja teine varsti platsis, kurjem kui eelmine. Koerast saab kass ja taadist eit!

Kas peaks seda uskuma? Ei usu! Kuulake ise, tihane hüüab põõsal täpselt nii nagu tuhat aastat tagasi:

"Sitsikleit, sitsikleit!

Minul on ilus sitsikleit!"


*

Me elame ikka veel eesti ajal. Juba kolmkümmend aastat jutti. Oleme eestiaegsed mehed ja naised. Ei tea, kas saja aasta pärast kirjutab mõni uus Runnel või koguni Koidula vihikutäie lihtsaid laule, mis pühendatud meile? Aeg näitab.

Näidaku hästi!

8. märts 2022

Mis, meestel on tunded?! Mida nendega teha?

Mürgisest maskuliinsusest ja loomingulisest seemnepurskest


Naistepäeval tuleb rääkida meestest. Õnneks või kahjuks on loodus aga sättinud nõnda, et enamik inimesi on kas mees- või naissoost ja üks sugupool on teisega lahutamatult seotud, mistõttu jõuab see jutt lõpuks ikkagi naiste juurde.

Öeldakse, et mehed ei nuta. Õigemini: ei peaks nutma. See pole lihtsalt mehine. Pisarad reedavad valu, ahastust, meeleliigutust, tohutut rõõmu – ühesõnaga, tundeid. Ideaalne mees peab olema nagu Terminaator, priskete musklite ja terasest skeletiga üli-macho, kelle tuim nägu ei reeda ainsatki sisevärelust. Inimkond on iseenda välja mõeldud range mustvalge süsteemi ohver. Naine olgu niisugune, mees naasugune. Erinevusi ei lubata. Aga kuhu see mees siis oma tunded peab panema? Need on ju ikkagi olemas. Tundeid ei saa nupust välja lülitada ega pärasoole kaudu kanalisatsiooni lasta.

Kui lolli kombe pärast ei tohi oma tundeid vabalt väljendada, jäävad need sisemusse käärima ning võivad vallanduda agressiivses vormis. Halvimal juhul kasvab mees, keda on juba maast-madalast õpetatud õrnust varjama, armutuks jõhkardiks. Keegi pole ju öelnud, et mees ei või olla jõhker! Pealegi annab see jalgevahel kõikuv jublakas nii mõnelegi aadamapojale põhjuse pidada end maailma keisriks, kellele on paljugi lubatud.

Mehemeel kipub kergesti mürgiseks muutuma. Toksilise maskuliinsuse äärmuslik näide on toosamune sõjakurjategija, kes praegu Kremlis peremehetseb. Iga sõna ja liigutus, mille ta maailmale edastab, väljendab vaid üht: ma olen tõeline mees, naistemagnet, superkangelane, antifašist, uhke homofoob, lödipükside hirm, läbinisti hea ja õiglane, sest minu käes on võim!

Praeguses vene valitsuses, millel pole presidendi kõrval nagunii mingit reaalset jõudu, istub üle 30 isiku, kellest vaid kolm on naised. Üks neist tegutseb parajalt "pehme" ala peal ehk kultuuriministrina, ülejäänud kaks on asepeaministrid, kelle roll riigijuhtimises jääb seaduse tahtel väga tagasihoidlikuks (tegelikult: olematuks). Kremlis saab võim kuuluda vaid mehele. Kes oli viimane naissoost vene valitseja? Uskumatu küll: Katariina II (suri 1796).

Võimukandjate mürgine maskuliinsus on läbi ajaloo toonud maadele ja rahvastele otsatult kannatusi. Kristlaste jumalgi on meessoost. Kui kirikurahvas kummardaks Taevaisa asemel Taevaema, oleks vähemalt kolm ristisõda pidamata jäänud. Piiblijumal jagab armu alles pärast seda, kui ta raevutsedes ohtralt tuld ja väävlit maa peale pildunud. Jumal-isa õiglust ja armu ülistades on õigustatud kogu meessoo sõjakust.

Jah, elu kipubki olema ebaõiglane, aga ebaõiglus sünnib ikka läbi inimeste. Loomad ei pea viha, linnud ei sõdi, rästikud ei nõela niisama. Nad elavad vastavalt instinktidele, loomuseaduste järgi. Inimene seda ei tee. Temas on liiga palju tundeid, üks segasem ja kirjeldamatum kui teine ja nende pagana tunnetega, mida on parem jätta üldse nimetamata, ei osata toime tulla. Kuidas pääseda kannatustest, mida inimesed (mitte tingimata mehed) üksteisele põhjustavad? Appi tõttab Schopenhauer.


*

Arthur Schopenhauer (1788-1860), keda on hüütud ka Frankfurdi erakuks, polnud siiski nii üksildane ja külm tüüp, nagu teda vahel kirjeldatakse. Teda on peetud lausa naistepõlguriks, sest ta kirjutas naissoost üleolevas toonis, umbes nii, et naised saavad oma lapsikuse tõttu lastekasvatamisega hästi hakkama ja naise loomuses on mehele alluda. Samas tõstis ta esile naiste üldist empaatiavõimet. Need seisukohad polnud omas ajas midagi erakordset.

1859. aastal ilmus Schopenhaueri ukse taha noor naksakas skulptor Elisabet Ney, kes tahtis kuulsa filosoofi marmorisse raiuda. Esialgu saatis 71-aastane Schopenhauer naise pikalt, kuid mõningase veenmise järel soostus ta ikkagi poseerima. Kui Elisabet Ney asus savitükist filosoofi büsti voolima, muutus vanamees aina soojemaks ja sõbralikumaks (tema nõrkus noorte naiste vastu oli üldtuntud). Schopenhauerit vaimustas naisskulptori anne, energia ning iseseisvus.

Ilmselt ei teadnud ta seda, et Ney oli väga eneseteadlik naine, kes armastas kleitide asemel meestepükse kanda, keeldus tegemast lihtsaid kodutöid ja ka ratsutas mehe moodi, mõlemad jalad jaluses (nooblid naised ratsutasid muidu külgsadulas). Abielludes ei võtnud ta mehe perekonnanime, mis oli tol ajal samuti väga ebaharilik.

Kui savitoorik sai valmis, lõi Ney selle põhjal valge marmorkuju, mis olevat ka Schopenhauerile väga meeldinud. Vana filosoof ei kommenteerinud otsesõnu, kas kohtumine Neyga muutis mingilgi määral tema suhtumist naistesse – küllap mitte –, kuid kahtlemata leidis tema viimasel eluaastal kinnitust see, mida ta oma esteetika-alastes tekstides oli kirjutanud: ainus väljapääs kannatustest peitub kunstis.


*

Meestega võrreldes on naised loonud vähe klassikalisi meistriteoseid, olgu siis muusikas, kirjanduses või kujutavas kunstis. Põhjuseks pole tingimata see, et mehed ei ole lasknud naistel kunstiga tegelda. Andekaid loovaid naisi on teada juba antiikajast: Sikyoni Kora, Anaxandra, Timarete, Sappho jt. Naised jäävad oma loomingus tihti tagasihoidlikumaks, nad ei näita kõike välja ega võta tarbetuid riske. Kuid kunst nõuab tihti riski ja ambitsiooni.

Kunst on läbi aegade olnud üks kahest aktsepteeritud suurest teest, mille kaudu mehed saavad oma tundeid väljendada. Teine tee on sõda. Looming ja häving kuuluvad kokku, ent mõistagi ei saa need koos ja korraga eksisteerida. Tõsi – luues võib hävitada vana tõde, vana korda, vana maailma. Siiski on kunst ennekõike sigitamisakt, loominguline seemnepurse.

Kõik see hea ja halb, ilus ja kole, kerge ja raske, mis mehe hingele koguneb, vallandub sümfooniate ja romaanidena, traviatade ja monalisadena. Käärinud tunded plahvatavad teatrilaval näitemängudena, paberil luuletustena, kitarrikeeltel lauludena. Kunst on päästnud miljoneid mehi emotsionaalsest kriisist ja omaenda tunnete all lämbumisest.