30. märts 2014

Valetu ja vallatu

Maailmas on ärevad ajad. Sõdu peetakse salaja. Sissid, partisanid, terroristid, Putini „rohelised mehikesed“… Ei kuuluta enam ükski fanfaar lahingut, ei tõuse lipud ja täägid võitlusvalmilt taeva poole, ükski kindral ei kohenda punast sulge kübaral. Sõjapidamisest on kadunud igasugune tseremoniaalsus. Sõda pole enam härrasmeeste iidne mäng, vaid salasepitsuste segapundar, kus kombatakse vastase närve, hõljutakse diplomaatilise liblikana ja nõelatakse militaristliku mesilasena. Kõige hävitavam relv on hirm. Ja seda oskavad edukalt käsitseda nii türannid kui terroristid. 

Valitsema ja vallutama pärinevad samast sõnatüvest. Kes valitseb, see valdab ja vallutab. Vallutused käivad valitsemisega kaasas, sest võim nõuab enese kindlustamist. Meeli vallata on veel olulisem kui maid vallutada. Sellepärast tärisebki propagandamasin sõjaaegadel sama lärmakalt nagu kuuliprits. Moodne reklaamindus, mille tüütuid võrseid me kõikjal meediaruumis iga päev lokkamas näeme, on välja kasvanud sõjapropagandast. Mõjuta emotsioone, ütleb propaganda ja reklaami esimene põhimõte. Kui vallata meeli, võib valitseda ka inimeste üle. Valluta meel – ja sa paned inimest tegema mida iganes. Ta täidab sinu soove ja arvab seejuures, et talitab vabatahtlikult. Valluta meel – ja inimene ostab just sinu pesupulbrit, ta külastab sinu kauplust, ta astub sinu armeesse ja tulistab just sinu vaenlast, olgu see või tema enda vend. 

 Vallatu inimene on aga oma mõtetes ja tegudes vaba. Vallatu on ju see, keda ei saa vallutada ega valitseda. Tema üle pole kellelgi meelevalda. Narrid on pühakud, sest nad on vabad. Nali teeb priiks. Mida rohkemal määral suudab võim enda üle naerda, seda rohkem on vabadust ka kodanikel. Saatanad ei naera. Kõige säravamaid naerusuid tasub otsida pühameeste nägudelt. Vaadake tiibetlaste suurt juhti dalai-laamat või Lõuna-Aafrika kunagist piiskoppi Desmond Tutut. Neil on ranged põhimõtted, aga meele poolest on nad vabad kui varblased. 

Selleks, et oma peaga mõelda ja täisväärtuslikku elu elada, peab olema igaühes natuke vallatust. Eks vallatus ole ju protest nende vastu, kes tahavad meid kasti suruda või meile päitseid pähe köita. Vallatuile ei saa kergesti puru silma ajada, nad ei püsi ju paigal!  

Valetamine ei tule samast tüvest, kust valitsemine ja vallutamine. Ometi valetavad kõik valitsejad. Poliitika ja valed – kes neid suudaks lahuta? Meile valetatakse ja me valime valetajaid end esindama. Volitame neid valetama. Muud ei jää vist üle. Valija usub, et kõik ei valeta. Ja pealegi on väga raske ühele ilusale valele vastu panna. Usutakse ka, et valetaja peab olema tark. Kes oskab musta valgeks rääkida, sobib ka riiki juhtima, kas pole? Valed on teatud liiki fantaasiad ja kes siis ei tahaks neid tõeks pidada? 

Valedele rajatud riigikorrad ei kesta kaua. Aga nad võivad kesta ikkagi piisavalt kaua, et inimesed harjuksid valede sees elama. Jutt ei käi üksnes Venemaast, selliseid valevaldu on ilmas enam kui küll. Aleksandr Solženitsõn kutsus 40 aasta eest kõiki elama ilma valedeta. Võimatu ülesanne! Valedeta ühiskond eksisteerib üksnes roosades ulmelugudes. Eestimaagi kubiseb valedest. Aga valetada saab üksnes sellele, kes tahab valesid uskuda ja kes ei suuda ise mõelda. Mõttelaiskus on suurem julgeolekuoht kui vene tankid või viies kolonn. 

Mina ootan sellist Eestit, kus oleks rohkem vallatust. Siis oleks ka inetute tõdedega kergem leppida. Jah, asjad võivad vahel tuksi minna, aga vallatu meel ei lase sügavale muremülkasse vajuda. Inetuid tegusid ei saa olematuks teha ja inetuid nägusid ilusamaks valetada. Kuid natuke vaba ja vallatut meelelaadi aitab leppida inetustega. Inetud teod muutuvad vallatu meele mõjul naeruväärseks ning inetud näodki paistavad naeratuste sees päris kenakesed.

24. märts 2014

Lesbikuninganna ja igavene talv

Kõik tõlkijad teavad, et sõnu pole võimalik tuimalt ühest keelest teise tõsta. Tõlkida tuleb mõtet, arvestades seejuures nii tõlgitava teksti päritolu kui ka kohalikku konteksti. Isegi lihtsakoeline tekst võib sisaldada niivõrd paljusid erinevaid tasandeid, et paratamatult läheb tõlkides üht-teist kaotsi ja kolmandat-neljandat sigineb märkamatult juurde. Hea tõlkija suudab orienteeruda korraga semiootilises džunglis ja erinevaid maitseid pakkuval turuplatsil. Iga toode tahab ju müümist. 

Nõnda ei tasugi imestada, et Disney multifilmist, mis originaalis kannab lakoonilist pealkirja „Frozen“, on Eesti kinolevis saanud „Lumekuninganna ja igavene talv.“ Rahvusvahelises plaanis ei saa Lumekuningannat reklaamplakatil mainida, sest see võib mehisema publiku kinost eemale peletada. Milline poiss tahaks näha mingit „naistekat“? (Samal põhjusel sai „Rapuntsel“ pealkirjaks sisutühja „Tangled“.) Eesti publiku jaoks mõjub aga Lumekuninganna kõva kaubamärgina. Kaheksakümnendate põlvkond mäletab kindlasti Jevgeni Švartsi näidendil põhinevat telelavastust, väheke nooremale vaatajale võiks meenuda ehk mõni Anderseni-teemaline jõuluetendus või Olav Ehala muusikal. Ehkki jah, tegelikult pole Disney Lumekuningannal ju Anderseniga midagi pistmist. 

1844. aastal ilmunud „Lumekuninganna“ paneb punkti Hans Christian Anderseni esimesele loomeperioodile, kuhu kuuluvadki muinasjutumeistri kõige tuntumad lood, sealhulgas „Pöial-Liisi“, „Keisri uued rõivad“ ja „Väike merineitsi“. Viimasest tegi Disney kompanii oma versiooni juba 25 aasta eest ning valminud film tähistas nn. Disney renessansi algust. Kas Andersen toob „disnikatele“ järjekordse tõusulaine? Eks näis. Igatahes on uue „Lumekuninganna“ autorid endale suurt loominguvabadust lubanud. 

Anderseni algupärandis on tegemist pesuehtsa teismeliste (või päris lapsukeste) armulooga, milles tulised tunded sulatavad kurja jää ja tigeda lume. Disney ei ole vaprale Gerdale ja nõiutud Kajle sedapuhku üldse sõna andnud. Tegelaskond on täiesti uus (põhjapõder vast välja arvata). Anderseni anonüümne lumekuninganna on saanud aga nimeks Elsa ja tema ümber kogu talvine möll keerlebki. Vahest pidanuks filmi pealkiri olema hoopis „Noore Lumekuninganna seiklused“? Sellisel juhul oleks tegemist Anderseni muinasjutu eellooga. 

Aga seiklused seiklusteks. Üks asi on tõlkida, teine asi tõlgendada. Olgugi et hoolikalt valitud originaalpealkiri üritab ka meespublikut tõmmata, rullub kinolinal lahti üks feministlikumaid teoseid, millega Disney eales hakkama saanud. See pole etteheide. Kinolina on (ja peakski olema) peegel, millest vaatab vastu meie kaasaeg ühes moodsate väärtuste ja mõttetrendidega. „Lumekuninganna“ on natuke veidra ja isepäise neiu lugu. Ja mis kõige tähelepanuväärsem – me näeme lugu printsessist, kes ei oota printsi valgel, mustal ega kõrvil hobusel. Näib, et talle polegi meest vaja! 

Mainitud asjaolu tekitab loomulikult igasuguseid ideevärelusi. Internetis levivad põnevad analüüsid, mille kohaselt on Elsa omasoolembene. Lesbi, noh! Sellele pidavat viitama teisedki väga kaalukad märgid. Elsa on „teistsugune“. Ta toob oma perekonnale häda ja häbi. Teda püütakse „õigele“ teele pöörata, aga see ei õnnestu. Ent Elsa lepib oma kiiksuga, mida tähistab filmi pöördepunktiks kujunev ja juba hitiks saanud laul „Let It Go“. Kuuldavasti olevat see suhteliselt keskpärane ballaad tõusnud juba uueks geihümniks, paigutudes samasse ritta selliste paladega nagu Gloria Gaynori „I Will Survive“ ja Cheri „Believe“. Mis veel? – Andersen oli tõenäoliselt biseksuaalne. Ja veel? – Kristoffile on hääle andnud kapist välja tulnud gei. Ja veel? – Külmad Põhjamaad on tuntud vabameelsete seaduste poolest. Veel? – Lumememm Olaf on ehtne homo (transvestiit veel pealegi). Olgu-olgu, nüüd läheb paljuks… 

Põhimõtteliselt saab teksti (ka audiovisuaalset) tõlgendada kaht moodi. Kas loetakse sealt midagi välja või loetakse hoopis sisse. Ühel juhul püütakse mõista autorit, teisel juhul käsitletakse teksti enese vaadetest ja arusaamadest lähtuvalt. Elsa maagilist võimet luua lund ja jääd võib muidugi mitmeti tõlgendada. Kas tegemist on homoseksuaalsuse või hoopis bipolaarsuse allegooriaga? Vastus sõltub vaatajast. Andersenil sümboliseerib Lumekuninganna ennekõike talvise looduse stiihiat, mis võib ka inimesi külmaks ja hoolimatuks muuta. Külma ja kuuma, hooliva ja hoolimatu kontrast kumab läbi ka Disney teosest, mistõttu mingi peenike niit Anderseni ja Disney „Lumekuningannat“ ikka seob. 

Õigupoolest on loo põhimõte sama selge ja sile nagu jääkilp Läänemere vete pääl. Armastagem ja austagem neid, kes on mingil moel teistsugused. Ja sina, kes sa oled teistsugune – ole aga edasi. Humanistlik sõnum, mida peab aeg-ajalt ikka meelde tuletama. 

Siinkohal on paslik viidata ühele nõukogude multikale, mille pealkirja ma kahjuks ei mäleta, kuid mis pajatas loo siiliperest ja nende suurest-suurest probleemist. Nimelt oli siilipere noorim tütreke krussis okastega. Küll varjati seda häbiväärset puuet rätiga, küll püüti vaiguga sirgeks tõmmata, viimaks koguni sirgu ehmatada. Ja kõigi pingutuste tulemus? Hoopis vareseproua ehmatas ennast valgeks. Heakene küll, siilipere leppis olukorraga ja armastas oma krussokastega tütart ikkagi kogu südamest. Sama skeemi järgib ka „Lumekuninganna ja igavene talv“. Aga siilimultikas tuli välja juba aastakümneid tagasi – sügaval stagnaajal, mil igasugused „erisused“ olid inimeste juures taunitud ega sobinud kokku ametliku ideoloogiaga. Ja nüüd siis selgub, et „Sojuz-Multfilm“ tegi lastele homopropagandat ammu enne Disneyt! 

Kriipsutame selle jubeda sõna „homopropaganda“ siit maha ning räägime lihtsalt sallivusest, inimese märkamisest ja leppimisest teatud kiiksudega. Jah, küll see maailm oleks ikka imeline, kui kõikidel siilidel oleksid sirged okkad ja printsessid ei oskaks jääpurikaid meisterdada. Ilma kiiksudeta oleks me maailm kindel, mõnus ja täiesti hall. Aga paraku pole ta hall. On hoopis nurjatult vikerkaarevärviline või siis valge ja särav nagu Põhjala lumevaip.

8. märts 2014

Oo leedi, sa kaunis koidulaik!

Elu ja kunsti piir kulgeb mööda naissugu. Naise ilu ja kütkestavust on läbi aegade peetud natuke müstiliseks ja isegi saatuslikuks. Nõnda on sündinud lood hukutavatest näkkidest ja sireenidest, kaljusel Reini kaldal laulvast Loreleist, patustajast Eevast, võrgutavast Delilast ja ülearu uudishimulikust Pandorast. Rääkimata Aphroditest, Venusest ja Ištarist, mitmekülgsetest jumalannadest, kes demonstreerivad erinevates müütides nii välimusest tulenevat lummuse väge, armukadeduse traagikat kui ka eneseohverduslikku kirge. Laskuvad ju mitmed armujumalannad koguni allilma, et kallimat surma küüsist päästa. 

Kui maiste naiste juurde tulla, siis pole igapäevased ohvrid neilegi võõrad. Näib, et naised teevad oma elu meelega keeruliseks. Meessoole jääb igavesti mõistatuseks, kuidas saab siidsukkade, seelikute ja tikk-kontsadega üleüldse kõndida. Et akrobaatilist trikki keerukamaks teha, kuhjavad naised endale kaela, kõrva ja käte ümber kõikvõimalikke säravaid kulinaid. Kaalu lisavad ka juuksepikendused. Ei ole veel piisavalt keerukas? Pistame siis sõrmede otsa parajalt pikad küüned ja kleebime vaatevälja ahendamiseks külge kunstripsmed. Ja siis algab etendus! Naine ilmub seltskonda ja teenib (mees)publikult sooja aplausi elegantse, artistliku ja kahtlemata väga ohtliku etteaste eest. 

Tsirkus tsirkuseks, naine tahab olla kunstiteos. Kunsti nimel on ammustel aegadel kantud korsette ja krinoliine, peas parukaid ja näos puudrihunnikuid. On pleegitatud nahka elavhõbedaga või seda hoopis solaariumis pruunistatud. Ja ehted, ehted, ärgem unustagem ehteid! Kuld ja kalliskivid ei maksaks pooltki nii palju, kui naised poleks neid muistsetest aegadest peale enda küljes kandnud. Tüdrukud on teemandi parimad sõbrad, sest vaid tüdrukute säras paistab ka teemant tõeliselt kirgas ja hinnaline. Või vaadakem seto laulikuid – oh seda hõpõkraami, mida nad büstile laduda suudavad! Leelo läheks rappa ja hääl jääks kurku kinni, kui rinda ei kaunistaks hõbedamäed. 

Kus asub aga loomulikkuse ja kunsti tollipunkt? Kas lõunamaa päikese all pruuniks põlenud kunstlike täienditega naine on ikka ilus? Vaidluse koht. Kunst ei peagi olema ilus. Kunst peab juhtima tähelepanu sellele, mis on tegelikult ilus. Nagu näiteks hing. Eriti jõudsalt juhatab pilgu õigetele radadele moekunst, millel on naissooga fundamentaalne side. Muidugi peab kunst vahel ka šokeerima ja naised suudavad sedagi. Pärast II maailmasõda ilmusid naiste garderoobi bikiinid. Nime olevat need saanud Bikini atollilt, kus ameeriklased tuumapommi katsetasid ja mis olnud pärast plahvatust sama paljas kui bikiinides naise keha. Õige pea tõmbasid Eeva järglased endale jalga ka püksid, mis oli juba otsene väljakutse seni tugevamaks nimetatud meessoole. Šokk missugune! 

Kunsti kohustuslikuks eelduseks on loome- ja tegutsemisvabadus. Egas ilmaasjata ole vabadust peetud naissoost nähtuseks. See poolpaljas kaunitar, kes Eugène Delacroix’ kuulsaimal maalil viib rahva barrikaadidele, pole keegi muu kui Vabadus. New Yorki saabujaid tervitab aga Rooma priiusejumalanna Libertas, kelle õilis vaskne ihu ja kiirgav tõrvik lausa sisendavat tahtmist käia püstipäi ja olla see, kes olla võid. 

Kuid nii on olnud ju aastatuhandeid: mehele annab vabaduse tegutseda just naine. Mees võib teha, mida süda lustib, kui samal ajal keegi hea olevus kodus leemekulpi liigutab ja sukavarrast keerutab. Ja kes siis veel järeltulijail silma peal hoiab, kui mitte naine? Aga aitab, see on praegusel ajal valus teema. Naiste ühiskondliku vabanemisega on mees kaotanud hulga isiklikku vabadust. 

Vastavalt aegadele muutuvad ka kunstiteosed. Me ei tea, millised võivad naised välja näha saja või viiesaja aasta pärast. Millist värvi on nende huuled või juus? Mida torkavad nad jalgade otsa, mida kätte? Kuid üks on ometigi kindel. Naised lisavad värvi. Meeste ellu ja maailma üldiselt. See ongi muusade ülesanne. Inspireerida ja ülendada.