30. september 2010

Natuke nalja

Viie aasta eest sai Taani ajaleht Jyllands-Posten maailmakuulsaks naljalehena. Tosin karikatuuri, mis väljendasid õhtumaiste kunstnike nägemust islami rajajast Muhamedist, tekitasid oriendis paraku viha-, mitte naerukrampe. Mis neis pildikestes siis nii kohutavat oli?



Jah, MEIE jaoks siin usuleiges maailmanurgas pole neis tagasihoidlikes taiestes küll miskit jumalavallatut. Pealegi, meil on sõnavabadus, millest "kaltsupead" (lugeda eriti põlglikult) aru ei saa. Rääkimata kõrgelt arenenud huumorisoonest.

Võiks küsida, mis kärbes ärgitas taanlasi taolisele Allahi-vastasele teole? Polnud see ju naiivne kihk natuke pulli teha? Karikatuuri põhituum on satiir, pilke taha peidetud kriitika. Kõnealuste pildikeste adressaat on aga mõnevõrra hämar. Kas kritiseeriti islamit kui usku, pingeid külvavaid moslemite kogukondi Euroopas või pelgalt äärmuslasi, kes Koraani sõnumit väänates püha sõda kuulutavad ja nõdrameelsemaid endi seast turule verd valama saadavad? Arvestades, et Õhtumaa asukad, sealhulgas üdiilmalikud skandinaavlased, ei vaevu taipama (või usaldama) rahumeelt väärtustavaid islamiusu aluseid, ei ole viimane variant just veenvaim.
Moslemeid võõristatakse, sest neid kardetakse. Kõik tundmatu tekitab hirmu. Islami vähesest tundmisest võrsunud hirmuõhkkond on Õhtumaades pika ajaloolise traditsiooniga. Hirmunuid ei rahusta ka tõik, et kuigi moslemeid elab meie armsal koduplaneedil umbes sama palju kui Indias inimesi, leidub fundamentaliste nende seas vaid kõige rohkem nõnda palju, kui Eestis tartlasi. Aga need, kes kõige rohkem lärmi teevad, pälvivad ka enim tähelepanu. Must-valge maailmakäsitlusega fundamentalistide tegevus on läänes piisava uudisväärtusega. Keda huvitaks miljonid idüllilises harmoonias elavad islamiperekonnad?
Islami ja lääne ühiskonnal on mitmeid ühiseid väärtusi, elajalikud (ja taaskord siinmail palju tähelepanu võitvad) kombed nagu kividega surnuksloopimine ei kuulu islami-, vaid kohalike, raskestihääbuvate traditsioonide hulka.
Muidugi ei pruugi taanlasele meeldida araablase kombed ja ta tunneb vajadust nende üle nalja heita. Seejuures on kõige lihtsam kasutada juba sissetöötatud stereotüüpe (moslem=terrorist vms). Suure hurraaga vabadust kuulutades kiputakse aga ära unustama, et ka vabadusel, olgu ta nii venitatav kui tahes, on piirid. Kas see tähendab tõepoolest sõnavabadust, kui ma ütlen, et
1) Ansip on persevest või
2) Pistke Savisaar põlema!
Ei, esimesel juhul on tegemist labase solvanguga ja teisel juhul viha õhutamisega. Tavaelus säilitatakse viisakus isegi siis, kui vastase seisukohad isiklikega üheski punktis ei kattu. Muhamedi pilkamine on moslemite jaoks pühaduse teotamine, lihtsamalt öeldes: ebaviisakas. Aga kui lääne inimene ainult taolises keeles kõnelda oskab, vastavad moslemid samaga - põletavad Dannebroge ja eitavad holokausti. On ju naljakas?

27. september 2010

Soome sild

Kui pöörata pilk meie esimese poetessi portreega rahapaberile, mis peagi kaduviku hõlma vajub, õigemini selle tagaküljele, leiame sealt pankrannikut uhtuva merelaine ja unelevad read Lydia Koidula luuletusest "Unenägu", mis kuulub tsüklisse "Soome sild". Esimesi tõestusi lembusest, mida väike piinatud orjarahvas oma sugulashõimu vastu tunneb.
Soomlasi on sageli olnud põhjust eeskujuks seada. Eesti Nokiat otsitakse endiselt ja kardetavasti jäädakse otsima. Mida kõike kodumaise Nokia kandidaadiks ka seatud pole – alates Skype’ist lõpetades laulupeoga. Kultuurikontaktid Soomega on tihedamad kui ajaloo poolest lähemate kaaslaste Läti ja Leeduga. Muidugi, Nõuka-aja ning soomlaste mainimine ühes lauses võib tekitada vastakaid reaktsioone. Ühest küljest negatiivse mekiga „soometumine“ ja teisest küljest Soome televisiooni toniseeriv mõju Põhja-Eesti inimestele, millest andis aimu ka vaimukas dokfilm „Disko ja tuumasõda“. Üle lahe ulatunud „Dallas“, „Knight Rider“ ja „Emmanuelle“ õõnestasid ENSV punaseid alustalasid nagu termiidid. Igal Nõukogude Eesti kodanikul pidi olema isiklik soomlane, kes kapitalistliku lääne tavaari raudse eesriide taha sokutas. Soomlane oli tugiisik, sanitar, tõrvikukandja.
Nüüdisajalgi ei ole Soome suure venna kuvand tähendust kaotanud. Ikka vastupidi. Piisab, kui mainida selle sajandi kirjanduspanoptikumi kõige kuumemat kuju – Sofi Oksanen. Pooleldi eesti verd, kuid keele ja meele poolest ikkagi Soome kultuuriruumi kuuluv Oksanen võttis eesti rahva valutavad minevikuteemad ja tõstis need „Puhastusse“ põimituna lausa maailmakirjandusse välja. Siinkohal võiks küsida, kas mõni täisverd Maavalla kirjanik ei suudaks seda saavutust korrata? Miks peaks eesti ajaloost kirjutama soome keeles? Lähiminevikule on tinti kulunud ju küll ja küll, kuid suurem osa tekste küüditamisest, metsavendadest ja koputajatest on jäänud kas ajaviiteromaani tasemele või osutunud liiga süvapsühholoogiliseks, et massideni jõuda. Viimasega pean silmas Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse und“ ja „Katkuhauda“.
Oksanenil on aga annet vajutada õigeid nuppe – nii raaliklahvistikul kui reklaamikampaanias. Kõhedusttekitavalt paljude mainekate auhindadega ülekullatud „Puhastus“ on tugev romaan, mis räägib mitut lugu korraga, sidudes Eesti ajaloost kedratud niidid näiliselt ideaalse läänemaailma moodsate probleemidega. Tulemuseks on vägistatute oopus, mis kõnetab ka neid, kes minevikuvarjudest suurt palju ei huvitugi. Enesemüümine, kas siis julgeolekuorganite või kupeldajate läbi, saab „Puhastuse“ olulisemaks ivaks. Saksa, prantsuse või ameerika lugejale, kes ühe pisiriigi ajaloolisest profiilist vähimatki ei jaga, jäävad romaani lugematud udupeened vihjed nagunii tabamatuks, kuid loo kont on pikemaks järamiseks-järelemõtlemiseks küllalt jäme.
Oksanen annab hääle anonüümsetele inimestele, keda totalitaarne võim puruks litsuda üritas. Ta ei jää aga ainult minevikku sorima, vaid annab eestlastele nõu ka tuleviku tarbeks. Koos Imbi Pajuga koostatud artiklikogumiku „Kõige taga oli hirm“ lõpetab Sofi Oksaneni enda esseistlik artikkel „Dekolonisatsiooniajastust“. See kirjatükk pole enam poputus, vaid kriitika. Hea sõber ei kiida valimatult, ta ütleb ka seda, mis tema meelest kehvasti on. Oksanen leiab, et Eestis saadakse läänelikest liberaalsetest väärtustest, sealhulgas sõnavabadusest mõnikord üsna omamoodi aru.
Oksaneni hinnangul peetakse Eestis näiteks feminismi ja homoseksuaalsust lääne jaburuseks. Nõukogude ajast päritud ja paratamatult eestlaste ajudesse tambitud väärtushinnanguid tuleb aga korrigeerida ning radikaalsete "nii lihtsalt on"-käsitluste asemel enam mõistuspõhist diskussiooni arendada. See on märk arenenud demokraatiast. Miks ei võiks Eesti lisaks majanduslikule ja tehnoloogilisele eesrindlikkusele püüelda ka moraalse edumeelsuse poole, küsib Sofi Oksanen ning tema mure ja nõuanne on siirad.
"Puhastuse" aluseks olnud näidend on nüüd Vanemuise lavale Eesti publiku ette jõudnud ning Aliidet kehastav Marje Metsur vaatajaskonnalt väga palava vastuvõtu saanud. Kuid kas Aliide pole mitte veetilk, milles terve meri, see tähendab Eesti rahvas, peegeldub? Pole see ju ainult ühe inimese, vaid kogu rahva puhastuse lugu. Uued ajad nõuavad vana prahi väljaviskamist, veriste ja roojaste plekkide mahapesemist. Just realistlik ning elujaatav maailmavaade on kõige hapram siid, mida kuratlikult keeruline, kuid mitte võimatu puhtaks pesta.
Eesti lugu vajab edasi rääkimist. Kuuldavasti on järgmine romaan eestlastest Sofi Oksaneni peas juba küdemas.

25. september 2010

Vaimukas!

Nii nagu nõiad pidavat volbriööl Blocksbergi mäele kogunema, et seal kolleegide seltsis pidutseda ja üksteisele vägevamaid trikke näidata, sulgevad teadlased ühel ööl aastas labori- või kabinetiukse, et rahva sekka minna ja seal vägevamaid trikke näidata. Nõnda siis vurasid üritustevankrid tänavugi üle Eesti ja Euroopa, valgustades, vaimustades ning vallatledes.
Teadlaste Ööl kaigub kaks olulist sõnumit: teadus on kõikjal ja teadus ei ole kuiv. Just traditsiooniliste, "omaenese tarkusest" sündinud zombie-faktide surmamine ongi osa teadlaste tööst, mida taevast kukkunud targad mõistagi aplausiga vastu ei võta.
Ka ETV tehniliselt väga keerukas pooleteisetunnine otseülekanne oli ühtaegu muhe ja hariv, interaktiivne ja meelelahutuslik. Eriliseks maiuseks pean muusikalisi vahepalu nelja teadlastest koosneva bändi esituses, tuntuim ja tunnustatuim neist Pop Idiot, kuid üllatusväärseim - vähemalt minu jaoks - Jaan Pärn ja Pahad Seemned. (Nende intelligent-satiiriline lugu "Väärikus" ühes stiilse pildireaga pani mind paugupealt kaasa svingima.) Ühe katkematu kaadrina üles võetud musavideodes nähtud etüüdid kinnitasid meie teadusinimeste sügavat andekust, et mitte öelda geniaalsust.
Teadlane pole fanaatik, ta mõistab nalja ja oskab seda ka ise teha. Tihtipeale sünnivadki kõige briljantsemad teooriad või leiutised naljaga pooleks. Tähendab ju eesti keeleski vaimukas ühtaegu nii naljakust kui vaimurikkust. Teadlaste Öö ongi omalaadne vaimurikas mess, kus teadlased oma ideid, olgu siis rohkem või vähem praktilisi, demonstreerida saavad. Nanotehnoloogia uskumatutest imedest (ning sealhulgas mitte ainult saates tutvustatud ja vaatajaile enim meeldinud määrdumatust ülikonnast) on põhjust kindlasti veel rääkida, nagu ka pöörase kiirusega arenevast geneetikast ja materjaliteaduse erinevatest tahkudest. Teadusüritusi, ma julgeks koguni öelda teaduspropagandat, võiks kindlasti rohkem olla, seda nii noorte kui vanade rõõmuks. Lõppude-lõpuks on teadlased ju rahva teenistuses.
Ja Teadlaste Öö pole ainus aeg, kui imed sünnivad. Teadlased teevad imesid iga päev.

9. september 2010

Otsime sõnu!

President on kutsunud rahvast üles uute sõnade otsingule. Missiooni koodnimeks "Sõnaus".
Sõnaus on ilus vana, ent ununenud sõna, mille leiame Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatust tähenduses ’koosolek, arutelu; võlumine, nõidumine’. See on tabav vaste uute sõnade loomise võistlusele. Sõnu on eesti keelde toonud paljud tuntud keelemehed, neist ehk säravaim on Johannes Aavik, kelle 130. sünniaastapäeva tänavu tähistame, ent sõnaloomet on harrastanud ka paljud teised keeleteadlased ja keeleärksad inimesed, sisuliselt kogu rahvas.
/.../ Seekordse võistluse eesmärk on aidata kaasa eesti keele väljendusvõime avardamisele riigi ja ühiskonnaga seotud teemadel. Töörühm on pakkunud 11 mõistet, mille tähistamiseks eesti keeles kas sõna praegu pole, on ainult keerukas sõnaühend või võõrsõna, või tekitab segadust olemasoleva sõna mitmetähenduslikkus.
Väljapakutud mõistete seast võib leida mitmeid puhtalt inglisepäraseid tsitaatsõnu, mis tõepoolest lausa kisendavad eesti maavillase vormi järele, kuid on neidki, mille puhul uue vaste otsimine tekitab küsimärke. Kolmas sektor ja avalik-õiguslik pole nüüd küll nii kohutavad sõnamonstrumid, et nad eesti keele valdajaid hirmutaks. Avalik-õiguslik on piisavalt eestipärane sõna, mida argikasutuses tihti ei kasutata ja ametlikus asjaajamises kõlbab viisakalt välja kirjutada, milleks seda siis lühemaks või suupärasemaks teha? Kolmanda sektori asemel võib rääkida kodanikuühendustest. Kumba eelistada, on maitseküsimus. Ka humanitaarabi on keeles piisavalt kodunenud ega tekita tavakasutuses häirivaid võrdlusi või seoseid "reaalabiga". Öelge siis lihtsalt inimsusabi!
"Pikk ja raskesti hääldatav infrastruktuur" on midagi, mille asemel saab öelda toimevõrk, kuid pikki ja raskestihääldatavaid sõnu on eesti keeles veel tuhandeid, näiteks morfoloogia, zooloogia, apoloogia, antropoloogia, arheoloogia, parfümeeria, internetifoorum, depressioon, rekreatsioon, klaustrofoobia, musofoobia, klinofoobia, fotomontaaž, kirikuvitraaž, telerežissöör, impressionism, ekspressionism, sürrealism, põlisšamanism... jne, jne, jne. Kuidas jääb nende asendamisega?
Rööpvormi poliitikale (ala töötulemusena) on keeruline leida ja ei tundu mõistlik, et see võiks ka laia kasutusse minna. Proov ei tee muidugi halba.
Eelmine, 8 aasta eest toimunud sõnaus, mis peamiselt euromõistetele vasteid otsis, läks kahjuks suures osas lörri. Ei ole kuulnud, et ühtki Eesti ametnikku oleks Balkanile mestima saadetud või meie riigiisad räägiksid täisleppimatusest riigireeturite vastu. Raha projektide jaoks küsitakse miskipärast ikka struktuurifondist, mitte tõukefondist. Väga hea sõna lähimus võiks veel kasutusse tulla, seni pole vastavat mõistet tähistav nähtus meedias palju jutuks olnud. Eelmise sõnavõistluse mahlaseim vili oli kahtlemata sõna "lõimima", mille rahvas ja ajakirjandus hästi vastu võtsid, kuid mõned jõmmid eelistavad ikka jäärapäiselt "integreerimist". Sama lugu üleilmastumise ja globaliseerumisega. Ei ole see võõram sõna ühegi mõõdu järgi parem või täpsem.
Enamasti puudutavad otsitavad sõnad ametnikkonna töövaldkonda, mistõttu nende käibelejõudmine ja käibel hoidmine sõltubki ametnikest. Üldsust mõjutab omakorda väga tugevalt meedia ning selleks, et rahvast uute sõnade sees suplema õpetada, läheb tarvis ajakirjanike avatud keelemeelt ja soovi eesti keelt elavdada.

5. september 2010

Pede - ilus eestikeelne sõna?

Mõni aeg tagasi leidsin ühest netikommentaariumist tähelepanuväärse, ehkki asjatundmatu arvamusavalduse, mille kohaselt on sõnad "homo" ja "gei" võõrapärased ning ainus õige nimetus nonde teatud sorti hälvikute kohta on "pederast". Homofoobiat leidub selles seletuses rohkem kui filoloogiat.

"Homo" tuleneb ladina keelest ja tähendab liitena "sama" või "ühesugune" (nt sõnas homogeenne), aga esineb ka inimese liiginimes homo sapiens (tark inimene; homo homini lupus est), argikasutuses on "homo" homoseksuaali lühend. "Gei" pärineb inglise keelest ja tähendas see algselt "lõbus" või "vallatu". Eesti keeles kõlbab mõistet kasutada ennekõike homomehe kohta.

"Pederast" pole aga kaugeltki eestimaisem sõna kui eeltoodud. Selle juured on kreeka keeles, mida soome-ugri keelte hulka kuidagi mahutada ei saa. Paiderastia tähendab poiste armastamist, mistõttu võiks "pederasti" või "pede" kasutada pigem noore ja vana homomehe suhte puhul. Negatiivne varjund ei luba siiski "pederasti" tolerantsiga kohitsetud keeles pruukida. Kõige eestikeelsem sõna homoseksuaali tähistamiseks on seega OMASOOIHAR. Homopõlgurite kõrvadele võib see aga paraku liiga kaunilt kõlada.

2. september 2010

Tantsud vikatimehega


Tallinna Niguliste kirikus Antoniuse kabeli seinal ripub seitsme meetri pikkune keskaegse kunsti meistriteos, fragment Bernt Notke maalist „Surmatants“ („Totentanz“). Teost võib pidada hindamatuks, kuid selle ilma vääringusse ümber arvestades on tal hinda vähemalt 250 miljonit eurot. Arvatavasti Lüübekist pärinev maal oli algselt 30-meetrine. „Surmatantsu“ vasakus ääres on kujutatud jutustaja ja torupilli mängiv isikustatud Surm, kes esineb kogu maali läbiva tantsiva skeletina. Esimese tantsu keerutab Surm paavstiga, temale järgnevad keiser, keisrinna, kardinal ja kuningas. Figuuride alla on paigutatud moraalitseva alatooniga tekst. Surm kutsub iga maalil nähtavat tegelast tantsule ja kuigi kutsutavad püüavad ära öelda, annab Surm neile oma teravmeelse vastuse ning pöördub järgmise väljavalitu poole. Viimases värsis kutsub Surm tantsule piiskopi, kuid selle koha peal maal katkeb.
Hävinud Lüübeki „Surmatants“ olevat kujutanud veel järgmiste ametite või seisuste esindajaid: abt, rüütel, munk, linnapea, preester, aadlik, arst, liigkasuvõtja, vikaar, kaupmees, kirjutaja, käsitööline, erak, talupoeg, nooruk, neitsi ja väike laps. Seega on „Surmatantsu“ kui žanri puhul tegemist läbilõikega hiliskeskaegsest sotsiaalsest hierarhiast. Omapärase ja ka tänapäeval väga efektsena mõjuva allegoorilise žanri moraal näib olevat lihtne tõdemus, et surm ei säästa ühtegi seisust, ei vaest ega rikast, noort ega vana. Kes tantsule võetakse, sellele on hingekell löönud.
Žanri tekkimisele aitasid kindlasti kaasa pidurdamatud katkuepideemiad ja mitmed teised haigused, millele ravi enamasti leida ei osatud. Kunst on läbi aastatuhandete peegeldanud ajastu mõttemalli, nõnda räägib ka tantsiva surma motiiv kaasaegsele vaatajale sajanditetagustest hirmudest, mille kõrval ei puudu siiski mõningane hulk musta huumorit. Ja mis jääbki vaesel surelikul muud üle kui nalja visata. See ju inimlikkuse tunnus.
On kahetsusväärne, et kunstiguru Linnar Priimäe aastatetagune idee kujundada Tallinnast Surmatantsu-linn tormakalt maha laideti. Keskaegne miljöö ja haruldase maali paarisrakend võimaldanuks Tallinnat hoopis originaalsemalt tutvustada kui üsna sisutühi tunnuslause "Sounds good". Surmaga seonduv erutav temaatika suutnuks eduka välismaise meediakampaania tuules tekitada Tallinna suunale paljudeks aastakümneteks lakkamatu turistidevoolu. Ja kujutaks vaid ette, kuidas kõik need erinevast rassist ja rahvusest külalised lahkunuks siis isikliku väikese vikatimehekujulise suveniiriga, mida kaminasimsile Eiffeli tornikese, jaapani netsuke ja bumerangi kõrvale paigutada. Nõnda meenutaks Surm oma igipõlist kohalolekut, kui ta diivanil lösutavatele heaoluühiskonna asukatele otsekui Vergiliuse sõnadega sosistab: "Elage! Ma tulen varsti!"