27. juuni 2011

Miks mitte Jürimaa?

Ühe Kaukaasias paikneva 4,6 miljoni elanikuga riigi välisteenistujad- imagoloogid soovitavad tungivalt ja visalt kasutada oma maa rahvusvahelise nimekujuna varianti Georgia, mitte venemõjulist Gruusiat. Ise nimetavad nad end kartvelebi'deks ja maad Sakartvelo'ks. Märkus on suunatud ennekõike Ida-Euroopale. Lätlased ja leedulased ütlevad kartvelebi'de maa kohta Gruzija, ungarlased Grùzia, poolakad Gruzja, tšehhid Gruzie, sloveenid Gruzinsko jne.

Hm... Kas tegemist pole mitte maitseasjaga, millise nimega keegi oma sõpru hüüab? Kreeklased-roomlased nimetasid kõnealust rahvast kolhidalasteks ja ibeerlasteks. Nimetus georgialased ilmus käibele sügaval keskajal Lääne-Euroopas viitega kristlikule sangarile Pühale Jürile (Georgile). Kuidas kartvelebi'sid selle poolmüütilise lohetapjaga seostama hakati, on siiani selgusetu. Igal juhul on Sakartvelo kaitsepühak saanud ka riigi reklaamnäoks. 2004. aastal kasutusele võetud lipul veretab täies ilus Püha Jüri rist - samasugune, nagu Inglismaa ametlikul lipul. Nõnda on kuumav Kaukaasia ning viluvõitu Briti saar teineteisele üle Euroopa käe ulatanud. Milline endine sotsmaa ei tahaks Läänega pulmi pidada?!

Mis kartvelebi'desse puutub, siis georgiinideks me neid ometi ju nimetada ei saa - georgiin ehk jorjen ehk daalia on teadupärast kaunis lill. Ja Püha Georgit meie maal (nimetage seda siis Estoniaks või Estlandiks) kah ei tunta. Seega: ainuõige variant pole mitte Georgia ega Gruusia, vaid JÜRIMAA!

20. juuni 2011

3,0 põhjust, miks 30 Seconds to Mars on parim bänd planeedil Maa

3... 30 Seconds to Mars

Los Angelese palmide alt võrsunud pundi esimene album. Kosmiline rännak inimsuse hämardunud salakanjonitesse. Pigem ülendav kui muserdav. Bändi karismaatilise liidri Jared Leto sõnutsi on inimlik, eksistentsiaalne võitlus nende suurimaks inspiratsiooniallikaks. Seda on kuulda ja tunda. Reis algab Kaljukitse tähtkujust, plaadi avaloost "Capricorn", misjärel lennatakse üle Maa ääre ning jõutakse pärast 93 miljonit miili otse alguse lõppu. Marss kõrvetab, kuid Veenus leevendab. Pilvetaevas pole gigantidele piiriks. Nagu kinnitab ka bändi ametlik moto: provehito in altum! Lend kõrgustesse!

2... A Beautiful Lie

II album, universumi vallutusretke II faas. Meeskond on ründavam, tapvam. Teras läigib tundmatute tähtede valgel kiiskavamalt, vokaalid trillerdavad teravamalt. Samas... see on endasse vaatamise aeg. Müütiline, fantaasiaohter sissepõige madalate, mäslevate, ürgmaiste instinktide epitsentrisse. Hoidke kinni!

1... This Is War

Uus ajastu. Emoproge on muundunud gootilikuks sünteetiliseks rokijurakaks. Võitlushigi sai valatud. Nüüd põgenetakse läbi orkaani ja üle saja päikese, ikka lähemale iseendale, meloodilisele egoismile, armastusele, lunastusele ja saatuslikule servale... Fööniksid põlevad isiklikes leekides, et taas sündida. Altermetall ja postgrunge on ainult veiderkülma kõlaga žanrid. Kosmilistest lätetest ammutatud muusika jääb ja loeb. Teha üks meelteülene tiir ümber iseenda, maavälises ruumis, oma sisemises põhjatus universumis - ja muusika on taaskord hinge päästnud.

START!

17. juuni 2011

Mehed ja näkid

Igal jaaniõhtul kuuldud korra mere kaldal haledat nutuhäält. Nutmine kestnud mõned silmapilgud, siis jäänud kõik jälle vagusi.
Üks noormees hakanud lugu järele arvama, et kas nutja ehk mõni näkk ei ole. Ka olnud igal jaaniõhtul peale nutmise plahvatust kuulda, nagu oleks mõni asi vette kukkunud. See teinud noormehe arvamist ikka kindlamaks.
Noormees läinud targale selle asja pärast rääkima. Tark vastanud: "Seal elab vist mõni näkk või veeneitsi. Et ta nutab, on ta vist õnnetu, on vist kogemata sinna juhtunud!"
Tark mõtelnud tüki aega ja ütelnud veel: "Enne ei või me midagi parata kui jaaniööse. Siis peame mõlemad valvama minema. Kui ta jälle nutab, peame lugu ligemalt vaatama. Saab siis näha, mis saab!"
Viimaks jõudnud jaaniöö kätte. Tark läinud noormehega paati. Oodanud näkineiu ilmumist.
Saanud päike looja läinud, astunud keegi kivi otsa ja hakanud nutma.
Tark ja noormees sõitnud paadiga salaja nutja neiu selja taha. Tark hakanud neiu õlast kinni, löönud pahema jala kannaga kolm korda neiu pihta ja ütelnud: "Ära põgene! Ära põgene!"
Nutja neiu tahtnud küll vette hüpata, aga olnud korraga nagu kivi külge kinni valatud. Pööranud ümber ja ütelnud: "Olge terved, et mind olete päästnud. Mina olen näkineiu veeema valitsuse alt!"
Tark ja noormees viinud neiu koju. Pärast võtnud noormees neiu enesele naiseks.

("Veeneitsi mehe naeseks" - Matthias Johann Eisen "Näki raamat")

Muinaslood surelikust mehest, kes enesele vetevallast pärineva mõrsja leiab, on levinud nii Lääne-, Põhja- kui Vahemere kallastel. Enamasti lõpevad taolised lood minoorses helistikus - neiu ei suuda inimeste keskel kohaneda ning hülgab mehe, et tagasi vesisesse kodukanti naasta. Eesti rahvaluules esinevad näkid enamasti kurjade vaimudena, kes väeti iseloomuga kahejalgseid ahvatlevad ja hukutavad. Ohtlikud veteneiud russalkad tegutsevad ka slaavlaste mütoloogias, nende kolleegideks võib pidada kreeka sireene, kelle kütkestava lauluhääle vältimiseks lasi Odysseus oma meestel kõrvad vahaga kinni toppida ning ennast laevamasti külge siduda, et nurjatutele ihadele mitte järele anda.

Eisen kirjutab: "Kõik seletused juhatavad meid ikka selle juurde, et näkk paha vee vaim on, kes inimeste vasta alatist sõda piab. Niipea kui paras silmapilk tulnud, katsub näkk seda alati oma võimuse suurendamiseks tarvitada. Kas juurde tulnud vägi, see on upunute hinged, sinnasamasse näkiks jäevad, kuhu nad upunud, kas nad endiste näkkidega ühesuguse võimu astme peal seisavad, selle kohta ei anna rahvasuu tavalisesti vastust." Näkkide elupaigad peituvad meres, jõgedes, järvedes, kaevudes, tiikides ja suuremates allikates. Kus vesi eriti ägedalt keerleb, seal pidavat mõni aktiivsemat sorti näkineiukene pesitsema.

Näki kujus on midagi eevalikku - mehed on kippunud läbi pika ja pimedavõitu ajaloo naise seksuaalsust ohurikkaks omaduseks pidama. Naine tekitab iha. Tema side loodusega on tugevam kui meestel, kes traditsiooniliselt kultuuri ja tsivilisatsiooni ülalhoidmisega tegelevad. Naissoo tsükliline, kuufaasidest sõltuv veritsemine on süstinud meestesse ebakindlust ning lausa kabuhirmu - verevalamine (sõda, küttimine, jumalatele ohverdamine) on olnud ikka meeste töö! Naiste emotsionaalsus, salapära ja ürgne, sageli varjatud metsikus ei väljendu kusagil selgemini kui nois lugudes, kus vetevalla neiud nõtke helkleva sabaga sulpsavad. Igas naises on peidus väike näkk.

Joel, "Kaljude ja kameeleonide" peategelane, võrdleb oma kallimat samuti näkiga. Lummavalt kaunis ja rikas tüdruk oleks tema jaoks nagu teisest maailmast pärit vaimolend, kelles pulbitsev metsik vägi sõlmib lahti ka Joeli allasurutud instinktid. Lihtsurelik poiss satub täielikult näki võlu alla. Korraga tahab Joel olla parem inimene. Kuid kas see eriline neiu suudab omaks võtta uue maailma, kust puuduvad värvirohked korallid ja lõputu pärlitesära? Muinasjutud korduvad ikka ja jälle, siinsamas meie ümber ja meie endiga. Õnnelik lõpp nõuab aga hiiglase pingutust ning haldjatõugu ristiema võlukepikest.

Illustratsioon: Frederic Leighton "Kalur ja sireen"

11. juuni 2011

Kui Arno isaga Tallinna jõudis, oli homoparaad juba alanud

„No mis sa veel ootad?“ küsib Teele Arnolt, kes mõttes jõe poole vaatab.
„Vaatan… Jõgi seal…“
„No mis siis? Kas sa jõge põle enne näinud? Tule täna meile, uut maja vaatama.“
„Jah… Ma ei tea… Kodu…“
„Mis sul on kodu?“
„Lilled… Heinamaa… Päikesepaiste…“


Oma Maailma Avardamise festivali ja nn. „41 kirjaga“ seoses annab endast märku hinges kripeldav kurioosum. Mullu suvel vihvatas meediast läbi tuntud geiaktivisti Reimo Metsa kirjanduslik tõlgitsus „Kevadest“. Mets väitis, et Arno Tali oli – lugege veelkord Lutsu! – kõike muud kui naistelemb. Arno…! Sina ka… „Ok-ok!“ paneb selline uudis suurt kärnkonna kugistama nagu köstri lõhutud saunaakna juures. „Ok sa kurivaim!“

Enne kuradite ja jeekimite kohalekutsumist peaks selle asja vist maiste jõududega ära lahendama. Niisiis, „Kevade“ tuleb jällegi kätte haarata. Kõik Arno kohta kirjutatu terava luubiga üle kaeda. Tulemus: pettumus ja kergendus. Arno ei käperda head sõpra Tõnissoni, ei piilu „noore Vanemuise“ Imeliku poole ega unista kuuvalgel ööl magamisvaiba all lesides Kentuki Lõvist. Tal on meeles vaid Raja peretütar.

„Teele oli, kõigest ta kavalusest hoolimata, tubli tüdruk, ja Arno ei võinud salata, et tal eneselgi kord koju minnes niisugune mõte peast läbi oli sähvatanud, kord Teele ära võtta. Aga taevake, kes tohtis siis teistele sellest märku anda!“

Arno ehmus, kui Toots tõotas ise Teelega plaani tegema hakata ja „oleks vesi jões keema hakanud, Arno oleks vähem ehmunud kui nüüd nende sõnade pärast“ ning elas seda hirmus sügavalt üle, et krutskiline linalakk ühtvalu Imeliku ümber kudrutas. „Ja eile koju minnes oli ta veel lootnud Teelet enesele tagasi võita. Ei, ei, Teele oli temale kadunud.“

Ei ühtki selget sõna selle kohta, et Arno Tali kuulus seksuaalvähemuse hulka.

Jah, Arno oli vaikne ja tagasihoidlik poiss, pettus tüdrukutes ja elas Tartus õndsat poissmehe elu. Järelikult... homo? On veider, et tõsine geiaktivist levitab noidsamu homoseksuaalide stereotüüpe, mis niigi rahva seas juurdunud.

Aga miks on Luts kujutanud Arnot just sellise lapspühakuna, kes aeg-ajalt nukrutseb, pilvi ja tähti imetleb ning üksindust armastab? Tõenäoliselt on Arno Tali algkujuks kirjaniku varakult lahkunud väikevend Arnold, keda ka mälestusteraamatuis kalli sõnaga meenutatakse. Küllap kujutles Oskar Luts Paunvere lugusid kirja pannes, milline võinuks tema vennas olla, kui tollele oleks antud rohkem kui kolm eluaastat. Arno Tali jalutab tihti surnuaial, näeb nägemust Jeesuse vangistamisest ning – mis enim tähelepanu väärib – heitleb pärast jääauku kukkumist tõvevoodis surmaga. „Kevade“-Arno jääb ellu. Kirjandusevägi võitis Lutsu sule toel surma enda. Seega on Arno Tali pehmetes poeetilistes toonides mälestusmärk väikevend Arnoldile. Kaugel „tüüpilisest“ homoportreest.

Lutsul oli mitmeid tagahoove ja vaikseid nurgakesi, kus tegutsesid tõepoolest homolikud tüübid, kuid tagantjärele on ühe või teise karakteri soolise sättumuse tuvastamine vaid meelevaldne häma. Loomulikult ei vääri kahtlust tõik, et Lutsu ajalgi olid aktiivsed homoseksuaalid olemas.

Arno Tali pole teps mitte esimene süütu poiss, keda tagantjärele homoks tembeldada üritatakse. Ainuüksi läinud sajandi viiekümnendate aastate USA filmikunstile mõeldes kargab kohe pähe paar näidet: „Ben-Hur“ ja „Põhjuseta mässaja“, mille peategelasi on hakatud (eeskätt gei-ringkondades) homoseksuaalideks pidama. Kui suur meestevaheline sõprus kvalifitseerub automaatselt homoseksuaalsuseks, siis palun…

Viimastel aastakümnetel on ilmutatud küllaga homoteemalisi raamatuid ("Maurice", „Giovanni tuba“, „Ämbliknaise suudlus“), filme („Brokebacki mägi“, „Latter Days“, "Shelter") ja teatritükke ("Angels in America", „Corpus Christi", „Gertrude Stein saatjaga“), milles samasooliste armastajate suhet häbitu eredusega valgustatakse. Muidugi võib ka seksrevolutsiooni eelsest ajastust homosid leida, ehkki paljud tõlgendused jäävad ikkagi kahtlase väärtusega spekulatsioonideks. Pean homoliikumist värvikaks, empaatiavõimet ja elukäsitlust rikastavaks nähtuseks, kuid kõikjalt omasoolembust otsida on küll liigne tormakus.

8. juuni 2011

Igavene rändaja

Kas on see toa vaikuses
või on see omas südames
see kellakõla kõndija,
et kukud ikka kuulama.

Sind kuulsin juba lapsena,
sind läksin ära rändama -
kuid kuhu tõttad enda eest,
see kõla kostab enda seest.

Täna 136 aasta eest sündis Rannu kihelkonnas Eesti 20. sajandi alguspoole luulele hulga nüansirikkaid toone andnud poeet Ernst Enno. Tema puhas ja karge, laulev ja lauldav luule on vähemalt pooleks kui mitte terveks igavikuks meloodiate kütkesse seotud ning sellisena tuttav ka värskematele põlvkondadele. Olgu zen-budistlik "Nii vaikseks kõik on jäänud" või šamanistlik "Rändaja õhtulaul" - need ja kümned teised luuletused kõnelevad sügavast igatsusest, teelolemisest, otsata rändamisest.

On's aga üldse silmaga tabatavat sihti vaja? Ühelgi teel pole lõppu ega algust, asfalteeritud magistraali ja samblasse vajutatud sipelgaraja vahel pole vahet. Nõnda on ka eluga, millest Enno nõnda nukralt, kuid ikkagi õrna rõõmuvärelusega luuletab. Mõned on suured, nähtavad ja lärmi täis, teised pisikesed ja märkamatud. Sipelgaraja siht ei ole pesa ega magistraalil parkla. Ülim siht on... olla.

Meil palju armastusi siin,
et neid nii palju, see'p see piin,
kuid ühte tarvis igal pool,
ei ühte kuulda ole hool.

See elu - vasar taguja,
sees kõla kujuandija -
nii armastad, mis armastad:
sa ikka iseendaks saad.

5. juuni 2011

Kust võiks leida aju?

Juunikuu Cosmopolitan jagab lahkesti väärt soovitusi, kus võiks kohata uusi huvitavaid mehi. Justnimelt, uusi ja huvitavaid! Meestega tutvumiseks sobivad Cosmo suhtespetside hinnangul lahedasti pubid ja baarid, eriti kui seal elatakse kaasa spordivõistlustele.Võime kihla vedada, et oleksid seal üks vähestest naistest ja saad lemmikmeeskonna võidu korral mehise rõõmu ning tähelepanu osaliseks. Halvemal juhul pead mõne mehe kaotusvalu leevendama, aga seegi tegevus võib ju üpris seksikas olla. Suurepärane koht uue mehe lõa otsa püüdmiseks võib olla ka mõni veinikoolitus või koguni raamatupood.Toredaid kutte võib kohata ka pillipoes, kus naisterahvas - põhjendusega, et otsid näiteks sõbrale kitarririhma - mõjub põnevalt. Muidugi leiab mehi ka autohooldusest, kus on suur ilusa autoga saabuvate ja aega surnuks löövate meeste kontsentratsioon - nii et kui sõbranna või vanemad nurisevad, et hoolduses passimine on tüütu kohustus, paku end vabatahtlikuks. Nõu kulub pigisolijale marjaks ära. Iseasi, kas Cosmo-stiilis nõuanded on probleemide lahendamiseks või nende tekitamiseks.

Juba rahvusliku ärkamisaja videvikus, 1887, hakkas ilmuma esimene spetsiaalselt naistele suunatud ning rohkete nõuannetega täidetud perioodiline üllitis - ajakiri Linda. Selle väljaandjaks oli tuntud naisaktivist Lilli Suburg, vastutavaks toimetajaks algselt koolipapa Hugo Treffner. Mõningate vaheaegadega lendas esimene pääsuke 1905. aastani. Suburgi eesmärgiks oli ennekõike naiste vaimu harimine ja nende eneseteadvuse tõstmine. Iseseisvusajal, 1924. a., alustas ilmumist Eesti Naine, kuid suurhitiks ja kõigi tänapäevaste naistekate vanaemaks võib pidada ajakirja Maret. Juttu tehti sellest, mida selga ja lauale panna, sekka armastusjutte ning maailmakuulsate filminäitlejate pilte. Juba Maretile heideti ette, et selle sisu panustab lugeja madalatele instinktidele ega ole kooskõlas naise "ülima rolliga" (milleks on mõistagi nunnalik leemekulbi-liigutaja). Mareti värvilistel esikaantel võtsid poose ehmatavalt mehises rõivastuses suusaproua, siresäärne tennisist, koera ja lambatalle kaissu haaranud neiud jt. Kui tagurlikumad kirjanduskriitikud nimetasid Marie Underi õrna erootikaga garneeritud värsse "libude luuleks", siis Maret oli moraalijüngritele - samas vaimus jätkates - "libude žurnaal". Teatud määral jätkab rahvusvahelise levikuga Cosmopolitan kodukootud Mareti traditsiooni. Eesmärgiks tõsta naiste eneseteadvust ja pakkuda kergestiseeditavat meelelahutust.

Lilli Suburgi unistus on peaaegu täies mahus tõeks saanud. Naised on haritumad ja (paljudel juhtudel) intelligentsemad kui mehed, mistõttu peaks ka enamik Cosmo lugejaid võtma neile ettepuistatavaid "nõuandeid" vaid lõbusa vahepalana. Kui Playboy asuks soovitama mehepoegadel aeroobikasaalidesse või ilusalongidesse naisi lantima minna, oleks tagajärjeks katastroof. Siit ka mure: kust võiks leida neid rahvavalgustajaid, kes meeste vaimu hariks?

2. juuni 2011

Hinged ja liblikad



Karamelli-maigulise poeesiaga täidetud Vana-Kreeka müüt kõneleb Psyche-nimelisest neiust, kelle kosmiline ilu nakatas kadedusetõvega koguni Aphrodite enda. Õelusest sinetav ilu- ja armastusjumalanna andis oma pojale Erosele (tuntud ka Amori ja Cupidona) käsu panna neiu armuma kõige koledamasse olendisse maailmas. Kõlab nagu leebem variant "Lumivalgekesest"? Jah, Psyche ongi kristuse-eelne Lumivalgeke, ehkki pöialpoisid selles loos ei askelda. Eros tõstab vibu, et lasta uinunud neiu südamesse saatuslik nool, kuid tardub siis tema ilust lummatuna paigale. Ta pillab noole jalale ning armub ise Psychesse.

Müütjas mõistulugu rõhutab hinge ja armastuse vältimatut liitu. Armastus ei murra hinge, vaid hing vallutab armastuse. Psyche ja Erose lugu on inspireerinud kümneid, sadu - ehk isegi tuhandeid kunstnikke, poeete ning trubaduure. Loos, mille kreeklased maailmale pärandasid, põimuvad imeilus inimlikkus ja õrnkarge jumalikkus nagu võib näha ka sellel Poola-Leedu kuningriigi õuekunstniku Michelangelo Palloni baroksel maalil.

Psyche ei tähenda kreeka keeles pelgalt hinge. Sama sõna käibib liblika kohta. Neist kütkestavatest seostest kannustatuna on Psychet kujutatud sageli liblikatiivulise kaunitarina. Iidsetes šamaanikultuurides ilmutas inimeses pesitsev hingeloom end mõne putuka, paljudel juhtudel just liblika kaudu. Habras vaimne aine, ühtaegu tajutav ja tajumatu, õhust kergem ja kauneim kogu maal...

"Kaljude ja kameeleonide" sametmusta esikaant ehib olevus, kes kuulutab oma õrnusest ja lühikesest east hoolimata eluväe üleolekut sünkjatest varjudest, vabaduse võitu vangistuse ja ilu trimfi inetuse üle. Võluva kokkusattumusena õnnestus mul eile sama olevus - pääsusaba - esmakordselt pildile püüda. Ta võnkles õhukesi kirevaid tiibu laperdades sirelikobarate vahel, peitis end kaamerasilma eest lehtede taha, kuid lõi siis viimaks rüü valla. Millise inimese ilus hing ta küll olla võis?