24. veebruar 2019

101 Eestimaad

Eesti koosneb uskumatult paljudest maadest, igaühel sada üks nägu. Eestlaste maa ulatub Kihnumaast Peipsimaale, Virumaalt Võrumaale. Tuuled puhuvad üle Saaremaa ja Hiiumaa, riivavad Muhumaad, ruttavad läbi Järva-, Rapla- ja Harjumaa. Selline ta on, tuulepealne maa! Karmi käega Põhjamaa, ei mingi põdur põhjamaa.

Pixabay
Metsa taga Mulgimaa, servapäälne Setumaa, kaunis kallis Kihnumaa, vallatute Vooremaa. Siin Soomaa, kõrval Kõrvemaa, piiril Paganamaa. Mehkamaa, Kullamaa, Põltsamaa!

Nälga sel maal ei ole. Meil on veel põllumaad ja karjamaad, kapsamaad ja kartulimaad. Liiva- ja savimaad. Kergelt ei tule miski. Vanasti vakamaa, ammu adramaa, praegu pärusmaa.

Eesti on õhtumaa. Tähtis liidumaa. Suusa- ja rallimaa, vahel ka pallimaa. Ääremaa... Tuhande võimaluse maa. Loomulikult sünnimaa, kodu- ja isamaa. Kisamaa, kiusumaa, tapluste tallermaa. Ja ikkagi - muinasmaa.

Eestlane ei torma. Ta on maakuulaja. Juur sügaval maa sees. Juurt tuleb hoida, kasta ja väetada. Seda peaks eestlane ometi teadma - juba maast madalast.

Mida soovida eestlasele neil tormistel aegadel? Olgu ta ikka kahe jalaga maa peal!

20. veebruar 2019

Ebaõiglane riik kõigile!

Mis on tähtsam: vabadus või võrdsus? Kuidas vastata, kui kuri sfinks peaks põõsast välja kargama ja õnnetule teekäijale taolise viguriga küsimuse esitama? Kumba valida? Mõlemad oleks nagu head variandid.

Aga ajalugu näitab, et mõlemat korraga ei saa. Kus on rohkelt vabadust, pole raasugi võrdsust, kus valitseb võrdsus, jääb vabadus kängu. Laias laastus võiks öelda, et parempoolsed eelistavad vabadust, vasakpoolsed võrdsust. Neid kaht pole siiski võimalik teineteisest nii selgelt lahutada. Piirid poliitilisel skaalal on hägused. Parempoolsed erakonnad tulevad sageli välja sotsialistlike ideedega (vanemahüvitis, tasuta kõrgharidus, maksuvaba lasteaed jne) ning ega vasakpoolsedki suuda pidevalt seista "inimeste eest" - ka vaba turgu on vaja kaitsta. Võib-olla ongi nii hea ja õige? Äärmused põhjustavad kannatusi.

Täiesti vaba turumajandus tekitab ebavõrdsust ning toob kaasa kõheda olukorra, milles isegi haridus ja tervishoid peavad olema kommertslikult tulusad (näide: kauboikapitalistlik USA). Vaba riik usaldab kodanikku, kuid ka nõuab temalt palju. Kui riik enam sotsiaalses mõõtmes inimeste ellu ei sekku ehk laseb tal oma äranägemise ja võimaluste järgi toimetada, on tulemuseks paratamatult anarhia. Riiki ei huvita kodanike isiklikud mured, millest johtuvalt side riigi ja kodaniku vahel lõdveneb. Valitseb põhimõte: kes ei oska ujuda, peab uppuma. Vabas riigis maksab tugevate õigus.

On ka teine tee: täielik võrdsus, mille tagab riigi sekkumine inimeste ellu ning samaväärsete võimaluste loomine võimalikult paljudele. See tähendab, et riik piirab vaba turumajandust, ettevõtlusest lõigatav tulu suunatakse riigikassasse, kust see puudustkannatajatele laiale pudistatakse. Võrdne riik võtab endale vabaduse, seega ka vastutuse. Vara ei kuulu kodanikele, vaid võimukandjatele, kes vara ümber jaotavad. Kodanike peremehetunne hakkab kiratsema, orjameelsus õitseb. Võrdses riigis maksab nõrkade õigus.


Tundub, et Eesti - ja suur osa maailmast - kaldub järjest enam võrdse riigi poole. Üks kõlav valimisloosung, mis lubab õiglast riiki kõigile, viitab sellele suundumusele täiesti varjamatult. Õiglus ja võrdsus on vasakpoliitilise loogika järgi üks ja seesama. Vabadus tähendab valikuvõimalusi, ent kui inimene kuulub vaeste ja vaevatute sekka, ei ole tal vabadust. Inimeste võrdsustamine peaks ideaali järgi selle kitsaskoha kõrvaldama. Kui pakkuda kõigile võrdsust, peaks suurenema ka vabadus. Ent need kaks on pöördvõrdelises seoses. Rikkal on palju vabadust, sest tal on raha. Kui rikkalt osa raha ära võtta ja vaesele anda, jääb ka rikkal valikuvõimalusi vähemaks. Vaene saab rikkamaks, seeläbi saavutab ta rohkem vabadust. Aga rikas jääb vaesemaks ja seega on võrdsustamispoliitika tema jaoks hoopiski ebaõiglane. Võrdsus ei too kaasa üleüldist õiglust.

See on muidugi lihtsustatud ja liialt materiaalne käsitlus. Rikkus ja vaesus tulenevad ennekõike tingimustest, milles inimene elab ja tegutseb. Inimesed ei sünni võrdsetena. Oleme erinevad oma päritolult, rääkimata vaimsetest ja füüsilistest omadustest. Võrdsust, õiglust ja rikkust ei saa kõigile lubada, sest riik ei saa jagada andeid ega oskusi. (Või arvavad Toompea asukad tõsimeeli, et nad on jumalad? Sellisel juhul tuleks riigikogu ümber nimetada riigi hullumajaks.)

Kuid ega poliitikud üksi ole süüdi selles, et lubatakse võimatut. Lubatakse ju seda, mida oodatakse. Inimesed ihalevad magusa utoopia järele, unustades, et võrdsuse nimel on peetud hulk veriseid revolutsioone, mis on lõppenud kohutava krahhiga. Võrdsuse kuulutamine on riigijuhtidele enamasti kasulik, sest hoiab alamaid vähemalt mõnda aega vaos. Aga kaua sa ikka vaest inimest lollitad?

Ajaloolane ja diplomaat Margus Laidre kirjutab: "Inimesed on häiritud, et aastakümnete vältel pole poliitiline eliit suutnud pakkuda töötavaid lahendusi ühiskonda vaevavatele probleemidele, mis on viinud üldisele enesekindluse langusele. Eurooplaste ja ameeriklaste kannatus valitseva klassi jõuetusega "midagi olulist ära teha" on katkemas. /---/ Lihtsustatult võiks öelda, et utoopilise võrdsuse lubamine eranditult kõigile koos eliidi kriisiga ja sellest johtuv üha suurema hulga inimeste pettumus ongi viinud järjekordse vihalaineni." Mis siinkohal aitaks? Rohkem vabadust? Rohkem head "ebaõiglust", mis ei lööks inimesi ühe puuga, vaid annaks võimaluse näidata tugevatel oma tugevusi, andekatel andeid, osavatel oskusi?

Inimesed ootavad aga võrdsust nagu taevamannat. Keegi ei taha olla teisest kehvem. Seisuslikku ühiskonnakorraldust, milles inimesed jaotuvad tähtsuse järgi redelipilkadele, kus igaühel omad õigused ja kohustused, ent erinevad vabadused, ei igatse keegi taga. Kuidas siis leppida julma tõsiasjaga, et me pole tegelikult võrdsed ega saa selleks kunagi? Jah, kõiki inimesi tuleks kohelda võrdselt - see näib õiglane, moraalne ja inimlik. Ometi näitab tegelik elu, et isegi seaduse ees pole kõik võrdsed. Ja see on tõesti ebaõiglane!

Enne, kui pöörata kurjad pilgud riigiisade poole, tuleks vaadata peeglisse. Kas meie, lihtsad kodanikud, käitume üksteisega kui võrdne võrdsega? Tark ei saa pidada lolli enda sarnaseks ja puruvaene kirikurott ei hakka iialgi sõbrustama kuningas Kröösusega. Me pole üksteise silmis võrdsed, miks peaksime võrdsustamist ootama riigilt?

4. veebruar 2019

Keha pole enda teha

Malbelt mõrvapaigalt leiti lömastatud kolbaga laip. Õõva tekitav roim pandi toime taunitava, ent pädeva relvaga - sepahaamriga. Uje siiras tunnistaja, kelle mälu oli nörritavalt lünklik, meenutas, et edukas tapmine sooritati hetk enne südaööd ning kurjategijaks oli range ja morni ilmega mees, kes oma nõmedat ohvrit ühe teatud jäsemega embas.

Uskumatu küll, aga ülaltoodud lõigus on lausa kakskümmend sõna, mille on välja mõelnud ja käibele lasknud üksainus mees - Johannes Aavik. Kõik need krimikirjandusest tuttavad mõisted - mõrv, roim, laip ja relv - jäänuks ilma Aaviku energilise tegevuseta sündimata.

Muidugi saaks esimese lause ümber sõnastada ka nii, nagu see võis enne keeleuuendust välja näha: "Tasalikult tapmispaigalt leiti puruks litsutud pealuuga surnu." Mõte ei muutu, kuid mida rohkem on keeles värvilisi klotse (ehk sõnu), seda huvitavamaid ja mitmekesisemaid maju (ehk lauseid) saab ehitada.
Pixabay

Uued sõnad ei kuku laest, need tuleb ikka teatud loogika põhjal sepistada. Aaviku keelevärskendus sai olla nii edukas seetõttu, et ta kasutas sõnade loomisel rohkelt murretest ning teada-tuntud võõrkeeltest laenatud tüvesid.

Võtame "laiba" ja hakkame seda lahkama. Juba muistsest ajast peale on läänemeresoome keeltes (liivi, vadja, soome, isuri, vepsa) öeldud korjuse kohta raisk, raip või raibe. Saksa keeles on surnukeha die Leiche. Kui "raip" ja "Leiche" kokku segada, saamegi tulemuseks "laiba".

Enne Aavikut öeldi laiba kohta surnu või koolnu. Ma tajun siin põhimõttelist tähenduslikku vahet. Laip on umbisikuline, objektistunud inimene, jäänus, "miski". Sel puuduvad igasugused elutunnused. Seevastu surnu on endiselt "keegi", ta pole enam elus, kuid tal on lahkunud isiku iseloomujooned. Vana rahvausu järgi kuuluvad elavad ja surnud kokku, nad moodustavad ühise kogukonna. Erinevalt surnust on laip hoopis teise kategooria mõiste, laiba ja elava inimese vahel jookseb selge piir. Inimene koosneb kehast ja hingest, surnu peamiselt hingest, laip on ainult keha.

Inglise keeles tähendab body nii elavat kui ka elutut keha. Corpse on surnu, kuid sama algtähendusega - corpus tähendab ladina keeles keha. Corpse pole aga kindlasti korjus, temas on säilinud grammike inimlikku hinge ja elu pühadust. Kes satub Ameerikas Texase osariiki, võib läbi astuda ka Tallinna suurusest metropolist nimega Corpus Christi ehk Kristuse Ihu. Hiljem on tore kiidelda: olen Kristuses käinud!

Eesti keeles kannab korpus mõnevõrra kitsamat tähendust. Korpus on teatud asja, seadeldise või masina keha. Ka teiste hoonete juurde kuuluv üksikrajatis (õppekorpus, ravikorpus) või väeosa (laskurkorpus, kadetikorpus). Seega on korpus tavaliselt elutu, kuid sõtta minnes elus. (Loodetavasti ka sõjast tulles.)

Matemaatikas tuntakse geomeetrilist keha. Kuup, silinder ja püramiid on kehad. Kera samuti. Mis kerasse puutub, siis selgub, et tegemist on iidse soome-urgi sõnaga. (Vepslased kutsuvad kapsapeadki keraks.) Ei ole hea, kui inimkeha on kerakujuline. Aga triks ja terve inimene koosneb igal juhul keradest. (Eriti mehed.)

Kera ja keha kõlavad sarnaselt, kuid samast tüvest ilmselt ei pärine. Aga keha ja ketas on küll samast tüvest. Soome keeles on kehä ringjoon. Ka teistes soome-urgi keeltes viitab keha (kehä, keč́e, kegy, kötš, či, ši) millelegi ümmargusele või sõõrikujulisele: ring, ketas, rõngas, päike või päev.

See, mis on mari, mokša ja ersa rahvaste jaoks päike, on eestlaste jaoks inimkeha. Kuidas ja mis põhjusel taoline tüve tähenduse muutus aset leidis, jääb mõistatuseks. Ehk on asi selles, et eestlase keha igatseb pidevalt päikest?