Lein muudab erilised inimesed tavaliseks
Ja võib-olla eksisteerib veel teinegi planeet, kus me kõik sünnime kolm korda koos kahest eelnenud elust pärinevate kogemustega. Ja võib-olla eksisteerib veel uusi planeete, kus inimkond sünnib iga kord ühe astme (ühe elu) võrra küpsemana. /.../ Meie muidugi siin Maal (planeedil number üks, kogenematuse planeedil) võime ainult päris ähmaselt taibata, mis juhtuks inimesega sellistel planeetidel. Kas ta oleks targem? Kas küpsus on üldse inimese võimuses? Kas ta võib seda saavutada kordamisega? Ainsana niisuguse utoopia perspektiivis oleks võimalik täie põhjendatusega kasutada mõisteid pessimism ja optimism: optimist on see, kes arvab, et planeedil number viis on inimkonna ajalugu vähem verine. Pessimist on see, kes seda ei arva.
Milan Kundera "Olemise talumatu kergus"
Tänavu lahkus igavikku üks kuulsamaid tšehhi kirjanikke Milan Kundera. Tema enim tähelepanu pälvinud romaan, tšehhi keeles kirjutatud, kuid esmalt prantsuse keeles 1984. aastal ilmunud "Olemise talumatu kergus" on paras paradoks. Juba pealkiri tõstatab küsimuse: kas kergus saab olla talumatu? Ja kui nii, siis mispärast muutub kerge olemine vahel raskeks talumiseks?
Aga enne, kui edasi targutan, pean ütlema paarsada sõna raamatu esimese eestikeelse trüki kohta. See ilmus 1992 ehk siis pehmelt öeldes vaesel ja segasel ajal. Mustvalge kaanekujundus (autor Matti Pärk) mõjub omaette mõistatusliku kunstiteosena – graafilisse džunglisse on põimitud koer, siga, jänes, linnud ja tankid. Tutvustav kaanetekst puudub täiesti, nagu ka ees- või järelsõna. Lugejat ei hoiatata ega meelitata kuidagi, lugema tuleb asuda omal riisikol. Tunnistan, et see mulle nende vanade raamatute puhul meeldibki. Ei midagi ülearust. Kaante vahele on pakitud ainult puhas autoritekst. Antud juhul Leo Metsari tõlkes.
Raamatu andis välja kirjastus Monokkel. Igati sobiv nimi, sest selle tihedalt kokku pressitud pisikese kirja lugemiseks läheb tõepoolest monoklit tarvis. Mis raamatule pilku heites veel silma jääb, on tagakaanele prosta sinise pastakaga lisatud hinnad. Justnimelt hinnad, sest esialgne "23.63" on maha tõmmatud ja "2.80" asemele kirjutatud. Võtame seda dokumentaalse kinnitusena 1992. aasta juunis toimunud rahareformi kohta.
Vorm üle vaadatud, asume sisu kallale. "Olemise talumatu kergus" on korraga erootiline ja filosoofiline romaan. Kõlab isuäratavalt nagu hapukapsas šokolaadiga. Peategelastena astuvad ette kaks truudusetut meest, kaks truudusetut naist ja üks truu koer. Just see haruldane omadussõna "truu" muudab koera surma mõõtmatult traagilisemaks inimeste surmast. Mis neist litsidest ikka leinata. Aga Kundera – ma pole siin küll ekspert – ei usugi vist inimeste truudusesse.
 |
| Pixabay |
Tegelaste lõputu litsilöömise taustal laotub lahti Tšehhi (romaani kirjutamise ajal veel Tšehhoslovakkia) kurb lähiajalugu: luhtunud Praha kevad ja sellele järgnenud haritlaste tagakiusamine. Andekas arst pannakse aknaid pesema ja veoautot juhtima. Viimane amet talle surma toobki. Fotograaf, kes pildistas mässulisi, lõpetab moraalse laostumisega. Kaunis kevad jäi lühikeseks, suve tuli oodata veel paarkümmend aastat. Kõik ei jõudnudki ära oodata.
Erootika ja filosoofia, lihalik ja vaimne, kuidas neid kaht vastandlikku poolust ühendada? Või kas peabki? Kodanik X, olgu ta arst, keevitaja või prükkar, tahab ikka suppi ja keppi. Loomulik ju. Aga kui kõht on täis ja orgasmid saadud, jääb hing – või tont teab, mis järjekordne luulu kusagil kolba all – igatsema rahu, tarkust ja taevalikkust. Hing ja keha ei saa kunagi päriselt kokku, ehkki nad moodustavad ühe inimese. Nonde kahe poole vajadused on lihtsalt liiga erinevad.
Kerge on olemas olla, raske seda taluda. Praegugi tunnevad küllap paljud, et olevik pole kuigi roosiline ja tulevik on täiesti ettearvamatu. Mis kunagi tundus nii iseenesest mõistetav, ei ole seda enam. Segadus tekib kergelt, sest hing on õrn ja mõistus kipub kokku jooksma.
Kevad jõudis Prahasse suure viivitusega. Eks tuleb meilgi, siin ja praegu, oodata.
*
Nelikümmend aastat tagasi kirjutas Milan Kundera: "Enne kui meid unustatakse, muudetakse meid kitšiks. Kitš on ümberistumisjaam olemise ja unustamise vahel."
Nõustugem. Mis need graniidist hauakivid, valged leinakimbud, äranutetud silmad mustade prillide taga ja "puhka rahus" muud on, kui kitši ja klišeede paraad. Kaotusvalus inimesed klammerduvad järeleproovitud ja äraleierdatud kommete külge, sest millestki mõttekamast pole kinni haarata. Nõnda muudab lein ka erilised inimesed tavaliseks. See kehtib nii lahkunu kui ka hüvastijätja kohta.
Parem on tõesti olla unustatud kui lihtsalt olla.
