Mesipuu

Miljoneid aastaid tagasi lendles üks putukas tiibade vurinal siit sinna ja sealt tänna. Ta tiirutas ümber ruugete pedajate, mõõtis okkaid ja kõditas käbisid. Ei teadnud ta isegi, mida otsis. Tuhmhõbejad tiivad olid pikast lennureisist juba hõredaks kulunud. Viimaks surus ta oma niitpeened jalad ruugesse koorde ning jäi ootele. Puu kihises tasa, ta säsi oli soe. Tilk tilga järel nõrgus ta sihvakast tüvest kassikuldset vaiku. Nõrgus ja vajus vaikselt üle putuka tukkuva ihu.

Marud murdsid puu, meri neelas maa. Lõpmatud vetevood sahkasid üle elava ja elutu, aeg tormas vooluga kaasa ning lisas kiirustki. Vulkaanid mulksusid, radoon vallatles paljaste vete kohal ning tseesium võngutas sekundeid. Hetked tekkisid ja kadusid tabamatult nagu vihmapiisad.

Taevas oli klaar ja briis mahe, kui ma üleskeeratud püksisäärtega madalas lahevees seisin. Meri, mis oli kustutanud tuhandeid hingi, limpsis mu jalgu, lipitses nagu vagur teener peremehe ees. Ahmisin endasse avarust, ookeanide seletamatut hõngu, mille järele olid minusugusel kitsast popsitarest võrsunud taimekesel järjepannu neelud käinud.

Tühi rand. Ei ainsatki elumärki. Vaid mina ja meri, mis silmapiiri kitsal triibul kumera taevaga põkkus. Ja korraga… Tunnen, et miski koksab suurt varvast. Pole ta pehme ega kõva. Läbi loksuva vee kilgendab kassikuldne helmes. Sukeldun küünarnukini merre. Kosmiline kell jooksutab sekundeid ja peatub järsku. Juba ongi mu märjas pihus killuke merevaiku. Ja näe, üks putukas on selle sees!

Tõttan padinal üle luidete, haaran kingad näppu, jooksen nagu väike poiss, kes leidnud seninägematu spungi ja tahab seda nüüd kogu maailmaga jagada.

Sa naeratad pehmelt, kui sulle oma leidu näitan. Jah, olen viimaste päevade jooksul kokku tassinud igasugu varandust. Riiulil seisavad üksteise kõrval teokarbid ja sinakad kivid, käbijupid ja tohutükid. Aga see, mis ma täna rannaveest leidsin, ületab kõik varasema.

Sa ei heida mulle kunagi ette seda, et tundideks võpsikusse või kaldarahnude vahele kaon. Mis teha, kui olen säärane… kuidas sa mulle ütlesidki… metsakrõll. Sa ei imestagi enam, kui õhtu eel koju tulen, lilledest lips kaelas ja keel mustikaist tume.

Ilm on tulvil ahvatlusi. Nii lõpmata palju värve ja hääli, lõõskavat päikest ja vihmasagaraid, mis voogavad meeltesse, kisuvad kaasa, tõmbavad endasse. Ei ole ju väiksel inimesel, kes justkui putukas siin merevaigu sees külitab, jaksu nendele imedele vastu panna. Hing kuulub metsale, süda elab merevahus.

Ja ikka leian tagasitee oma rännakutelt. Sinu kaisus on ju ka hea olla. Pagana hea, ausalt öeldes. Ronin mööda su sihvakat tüve, ukerdan sinu sileda koore peal ja kuulatades, kuidas su säsi tuksub ja mahl vaikselt su poorides muliseb, jään ootele. Õhtu heidab roosakad pilvesallid üle taeva ning loojuva päikese ruuge õhetus nakkab su põskedele.

Tukk vajub peale. Salamisi tilgub mesi su tiinetest kärgedest mu huulile. Tuhandeist lillekarikatest kokkukantud nektar on küpsenud magusaks muinas-desserdiks. Sa kihised ja sumised.

Kuulen, kuidas unetedred kanarbikuvallide tagant mind hüüavad. Kutsuvad mu hinge endaga kaasa – sinna, kus uitavad uinunud. Ma ei lähe veel. Kangutan rasked laud lahti ja vaatan ilmekate ripsmetega raamitud silmi. Olen palju kordi neisse vaadanud, aga seekord… näen neis sind. Sellisena, nagu oled.

Hajameelselt näpin merevaigukillukest su rinnal. Võtan selle su kaelast ja heidan eemale. Kel on hõbehallid silmad, ei vaja kassikullast ehteid.

„Tead, kallis,“ ütlen sulle poolsosinal, otsekui kartes häirida meremüha. „Mõnikord tundub mulle, et ma olen maailma viimane romantik.“

„Mitte päris,“ vastad sa läbi muigevina. „Ma olen kuulnud, et Itaalias elab ka paar romantikut. Aga sina oled parim.“

„Mis mõttes?“

„Igas mõttes.“

„Valetad…“

„Ei valeta! Ma ei suuda sulle valetada, isegi kui sina mu päevast päeva ilusate valedega üle valad.“

„Kellelegi ei meeldi, et talle valetatakse.“

„Sa ei valeta ju kunagi paha pärast. Sinu valed teevad tõe kaunimaks. See mulle meeldibki.“

„Jah?“

„Jah!“

Paned käe mu pea alla ja naeratad veelkord.

Olen sulle tänulik.

Loits

Suvist soojust ei õnnestu kõhnal inimloomal kuigi kauaks oma ihusse talletada. Rakud pole akud. Isegi päikeseliste päevade tähistuseks tekkinud kuldpruun kiht kulub jäsemetelt õige pea maha, lehed varisevad ja raudkaste röövib rohulibledelt elu. Ilusad hetked peaks aga ometigi meele külge jääma. Metsmaasika maik, õhtupalangus punetav järvepind, juhuslikud vidinad läbisegi naerukilgetega, palju puudutusi – siiraid, lihtsaid, loomulikke… 

Suvi hääbub, aga maitsed, pildid, hääled ja puudutused jäävad. Ei, puudutused ei jää. Need lähevad kõige kiiremini meelest, püsivad vaid viivu kauem kui suvesoojus. Aga hääled… nemad kleepuvad mu meelde kõige kindlamalt. Ka siis, kui silmad kinni vajuvad ning keel on kuiv ja maitsetele suletud, püsib kuulmismeel erksana. Kõrvad püüavad vaikusesse imbunud helisid. Südamelöögid. Hingamiskahin. Pianissimo. Milline ilu on neis harjumuspärastes helides, mida müra ja mürgli sees ei kuulegi. Ühestainsast südamelöögist sünnib vaikne sümfoonia. 

Tema nimel on kummaline kõla. Karge ja puhas. See pärineb mingist iidvanast, juba ammu surnud keelest ja tähendab – armastatu. Tõsi mis tõsi. Kel siis veel kõlbaks sellist nime kanda. Mina olen lihtsalt mees ja tema on armastatu. Armastajal on alati hõlpsam kui sellel, kes armastatud. Anda on ju mõõtmatult lihtsam kui vastu võtta. Vastuvõtjale jääb võlg. Peab olema rikas, et palju anda. Aga mina olen vaene. Tahaks anda enamat, anda hingest ja hinge tagant kõik ära – isegi nood kõige mustemad saladused. Anda need talle, usaldada. Ainult et… mul pole musti saladusi, on vaid valged ja pitsilised, siidsed ja tärgeldatud. Ehk lepib ta nendega?

Külmal ööl, kui akna taga ripub lumepallitaoline kuu ja tähed on nagu jäised killud, teravad ja säravad, liibub tema märkamatult ligi ja mul hakkab tasapisi soe. Suvi oleks nagu jälle tagasi, nähtamatu keebi alla varjatuna, kui tuttavat kätt oma käe vastas tunnen. Sulan aeglaselt üles.

Kõnetan teda. Ütlen ta nime. Niisama, justkui iseendale kinnitades, et ta ei ole kuhugi kadunud, ta on endiselt mu juures ja tema sõrmed siluvad hoolikalt mu juukseid, mis kunagi ühegi kammi sõna ei kuula. Ta sõrmused on külmad ja hõbedased nagu tähetükid akna taga. Aga sõrmed on soojad. Tal on ilus nimi. Ja nii ma siis üha kordan seda nagu korratakse muistse väega rikastatud loitsu. Ka siis, kui teda silmapiiril pole, muutub ta selle loitsu toimel nähtavaks. 

Loitsu ei tohi asjata pruukida. On mul siis üldse õigust teda iga päev kõnetada? Vahel pelgangi teda kutsuda selle nimega, mille esivanemad talle on pannud. Seepärast olen andnud talle hulga lisanimesid. Ta on Kallis ja Nunnu, Kaunitar ja Päiksekiir. Ja Sussu, Potsu, Vipsik… Et asi liiga ninnu-nännu poleks, hüüan teda mõnikord Pähkliks. Ta on ju kõva koorega. Sisu on tal muidugi magus. Natuke mõrkjas. Mulle igatahes maitsevad pähklid. 

Inimesed on rahutud. Ei püsi kuidagi paigal. Ikka nad rändavad siia ja sinna. Kord tulevad, kord lähevad. Kardavad paigale jääda, ei raatsi poetada kaasteelistele rohkem kui paar sõna. Ja jälle edasi! Inimhing ei taha, suuda ega oskagi peatuda. Ta voolab siin ja seal, igas ilmakaares ja kõikjal maakumerustel, vedades ihu enda järel. Inimene ei saa peatuda. Ennem käib ta kasvõi ringiratast – ikka hing ees ja ihu järel. Ühed tulevad, teised lähevad. Aga küll oleks tore, kui mõni paigale jääks. Ainult seisataks korraks. Vaataks enda ümber, märkaks teist hinge sealsamas kõrval. 

Tema tuhises ka mööda ilma. Otsis midagi, millele ta ise õiget nime anda ei osanud, muudkui otsis ja kurvastas, kui taipas, et oli jälle hiljaks jäänud. Ta võis joosta palju tahes, see miski lipsas tal nagu kiuste käest. Viimaks ta enam ei suutnud. Ta väsis ja peatus. Hingeldas raskelt. Vaatas kogemata, täiesti kogemata kõrvale – ja nägi mind. Ta oleks minust peaaegu mööda kihutanud. Aga jaks sai otsa. Ta jäi paigale. 

Ma kordan ta nime. Armastatu. Nomen est omen. Me ei saa põgeneda selle eest, mis on meile määratud. Aga kes määrab? Võib-olla on vastus taevas, kusagil tähtede vahel, teispool kuud? Ta sõrmed ronivad mu huultele. Ei ühtki sõna enam. Metafüüsika ei aita meid. 

Aga vaikus ei püsi kaua. „Miks su käed nii külmad on?“ küsib ta. 

„Sest mul on külm,“ vastan. „Alati on külm, kui sind pole. Ma ootan ja ootan sind ja kui sa õigel ajal ei tule, olen juba jääs. Mulle ei meeldi talv. Olen suvelaps ja iga lumehelves, mis akna taga langeb, on minu jaoks needus. Jah, radiaator on soe, jah ma tegin endale kuuma teed, mässisin ennast sinu pleedi sisse, aga ikka on mul külm… Ei, ma pole haige, olen lihtsalt igatsusest ogar… Ja väljas on nii külm, vastik, jõle. See kuradi talv on talumatu!“ 

„Olgu siis, Torupill!“ ütleb ta mulle, kelmikas muie suunurgas. „Ära nüüd enam torise, ma olen siin ja jäängi siia. Päriselt! Oled sina ikka tegelane…“

Bolero

Mõni inimene inspireerib. Ta on tulnud muusade mäelt, hoidnud Pegasuse valjaid ja täidab nüüd iga maapealse hämara nurgakese sooja valgusega. See suure lainepikkusega mahe valgus, kõigi varjude vaenlane, langeb mu peale, äratab minus eosed, mis pudenevad laane alla laiali. Neist eostest tekivad õnneseened, maitsvad ja rammusad – kõlbavad nii võis praadimiseks kui ka marineerimiseks. Hea neid talvises pakases riiulilt võtta ja ikka õnnelik olla. 

Kas ta hüüab mind? Jah, jah, muidugi tema, kes siis veel! Ta hääles on puhaste lätete vulinat. Ei tea, millistel kangastelgedel on kootud see siid, mis ta keha katab. Milline peab olema see peitel või meisel, mis on suutnud voolida nõnda veatud ümarused ja kumerused tema kehale? 

Ta astub mu ette, olematule lavale. Korraks kummardub mu kohale, ei puutu mind. See on avakummardus, tervitus ja tähelepanuavaldus. Ta on ju pärit mujalt, sealt ülevalt, kus liigeldakse tiibade jõul. Ta tõstab käed. Sirutus taeva poole – kas tunneb elusorganism mõnda loomulikumat liigutust? Taeva poole küünitavad kõik kõrred ja kastanid, igikelts ootab sealt lunastavat päikesepaistet ning janune kõrb külluslikku vihmasabinat. 

Taevasse vaatavad nii õnnelikud kui õnnetud, lootusega ja lootuseta. Ta rebib jalad lahti sellelt kõdult, porilt ja kiviklibult – maast, mis kunagi õrnu taldu ei hellita. Maa neelab inimesi. Hing hinge järel vajume kalmetesse. Aga tema ei lepi sellega. Ta ihkab taeva poole – sinna, kust ta tuli! Tema ei kuulu maale. Ta tahab olla kõrgemal nälkjatest ja närilistest. 

Nõnda algab tants. Iga žest on lihvitud ja samm hoolega välja mõõdetud. Keha järgneb meelele. Vesikuppude nõtked varred õpetasid teda õõtsuma, düünidelt päris ta malbe miimika. Minge ja küsige briljantidelt, kas mõni neist on näinud nõnda pillavalt säravat sugulast! 

Enam ei malda ma oodata. Kõõlused kihelevad, lihased pakitsevad, liigesed lõgisevad. Seda tantsu nähes ei saa jääda osavõtmatuks. Ta haarab, hullutab ja kutsub kaasa. Kuid olen ma seda väärt? Bolero on ju meistrite tants. Taevaste olendite mäng. Mina võrsusin maast. Kuidas saan ma ennast taevatükikestega ühele püünele seada? 

Instinktid aga kutsuvad. Nad summutavad mõistuse korina. Järgnen tundele, mis mu sees kirvendab. Looming sünnib tunnetest, mitte mõistusest. Kaine aru tapab teosed. Ma tõstan käe. Kisun jalad maa küljest lahti. Olen valmis! Ma lähen temaga kaasa. 

Hämarik saab vaid mõnel üksikul ööl koiduga kokku. Nende embusest sünnib aga palju valgust. Ka mõni inimene on hämarik. Ta ärkab siis, kui läänekaar päikesepalangus kiirgab. Vallatu rapsatusega tõmbab ta oma miilavad juuksed, oma merevaigukiharad valla, vabastab end rüüdest, mis varjavad tõelist ilu ja naerab seejuures vallatut naeru, mille peale isegi harfikeeled kadedusest katkevad. 

Ta kuulub ööle ja öö kuulub talle. Huulte kohal hõljuvad sõnad, mis õnnistavad igaüht, kes neid kuulma juhtub. Koit kogub neid oma kõrvu ja igatseb rohkemat. Kirg süütab ta põlema. Vaid hommikukastes on ta tõeline armastaja, suure hinge ja avarate embustega. Vaid loetud minutitel, kui testosteroonitase on kõrge ja erektsioon kaunistab keha. 

Hämarik riivab koitu. Pidutsev taevas jätab tuled põlema. On ka põhjust pillerkaaritada. Me tantsime koos. Muusikat mängib me endi ühine süda ja verevood, mis kohinal soontes tormlevad. Vahest ka mõni üksik ritsikas oma viletsa viiuliga. Sellestki piisab. Hing laulab. Tantsus lahustuvad mäed ja mered, rütmis põimuvad käed ja jalad. Pas de deux. Ekstaas! 

Need on hetked, mille nimel on tulnud kannatada ja kaotada, need on hetked, mille nimel tasus muretseda ja igatseda. Aga igatsusel – imelik küll – on selline vägi, et ta tõmbab enda poole just seda, mida kannatanul kõige enam tarvis. Me tantsime ja unustame argipäeva. Unustame iseenda. Oleme üks. 

Täiuslik. Kõik on täiuslik. Muud pole tarviski öelda ega mõelda. Just nii, nagu ilmale oleme tulnud, virgume uues päevas. Tema süda põksub rahus, kui kõrva ta rinnale panen ja selle rütmist, selle šamaanitrummi löökidest purju jään. Maailm oodaku. Meil pole enam kiiret. 

„Kuidas sulle meeldib see bolero?“ küsin kuiva suuga. „Tahad sa tantsida?“ 

Tema ainult nahiseb ja ägiseb, keerab end tihedamalt teki sisse ja mõmiseb: „Lase mul magada.“ 

Olgu siis pealegi. Jäägu need muinasjutud mõneks teiseks korraks.