16. mai 2016

1944. Poliitika ja hingevalu

Võõrad tulevad su koju, tapavad kõik ja ütlevad: me pole süüdi! 

Selliste sõnadega algab laul, mis võitis tänavuse Eurovisiooni. Nii jõuline sissejuhatus on eurolaulude puhul ennekuulmatu ja uskumatuna näib seegi, et sedavõrd sünge laul võistluse kinni pani. Mille üle mul isiklikult on väga hea meel. Hinge pitsitava sõnumiga "1944" pole keskmine poplauluvabriku toode, vaid südamega kirjutatud ja esitatud kunstiteos. Ehtne laul. Päris tunnetest.

Kui popmuusikas lauldakse lahkuminekust või eemalolekust, on see sageli näideldud. Kui lauldakse rahust või vabadusest, kõlab see enamasti läägelt ja võltsilt. Jamala, "1944" autor ja esitaja, ei teeskle. Seda on tunda. Ta pole oma laulu üksnes läbi laulnud, ta on selle läbi elanud.

Laulu sisse põimitud etnilised elemendid ei mõju pelgalt eksootilise kaunistusena, vaid juhatavad kuulaja läbi aja ning ruumi ühte traagilisse aastasse. Nukra kõlaga duduk - aprikoosipuust puhkpill - nutab taga kadunud hingi. Refrääni sisustavad krimmitatari värsid, mida Jamala olevat oma vanavanaemalt kuulnud. Olles sõna otseses mõttes nutulaul, omandab "1944" lõpupoole lausa religioosse tähenduse. Pisaratest saab tsunami, hingepitsitusest hingeülendus. Nii võimas vägi on sel laulul.


Nüüd võiks ju küsida, kas säherdused suure väega laulud üldse kõlbavad Eurovisioonile. Aga loomulikult! Hääletustulemus näitas, et inimesed vajavad ka selliseid laule, mida raadios ja tantsupidudel ei mängita. Jamalal on oluline sõnum ja kus mujal seda edastada kui mitte paarisaja miljoni televaataja ees? Kui võimalus avaneb, tuleb see ära kasutada.

Arvatavasti teadsid enne Eurovisiooni väga vähesed eestimaalased, et 1944. aastal veeti oma põlisest asupaigast minema üle 200 000 krimmitatarlase, kes punavõimu sunnil pidid alustama uut elu Uuralites, Usbekistanis ja Kõrgõzstanis. Lääneeurooplastele on aga kõik Ida-Euroopas toimunud küüditamised ja teisedki stalinistlikud kuriteod peaaegu tundmatud. Tänu Ukraina võistluslaulule jõudis see valus teema loodetavasti rohkemate inimeste teadvusse.

Kuid Jamala ei kõnele üksnes oma rahva ehk krimmitatarlaste nimel. Tema laul mälestab sadu tuhandeid inimesi, kes nõukogude perioodil kodudest välja rebiti. Kõik nad kannatasid ühtmoodi. Paljudelt võeti vabadus, noorus ja unistused. Vaid aastaarvud, mida tragöödiatega seoses meeles pidada, on erinevatel rahvastel erinevad. Meil on neid lausa kaks: 1941 ja 1949.

Kas "1944" on ka poliitiline laul? Venemaal on juba hulk tähtsaid ametimehi, sealhulgas föderatsiooni-nõukogu kõrged esindajad, ukrainlaste laulu hukka mõistnud. Järgmiseks asuvad Ukraina võidu kahtlasi tagamaid uurima Vene eriteenistuse parimad agendid, kes suure tõenäosusega avastavad, et Euroopa Ringhäälingute Liit (Eurovisiooni korraldaja) on ameeriklaste käpa all...

Seda, et Venemaa tormab pärast kaotust Eurovisioonil kogu üritust poliitikaga määrima, oli ammu ette näha. Paraku peetakse ka mitmel pool mujal Euroopas, kaasaarvatud Eestis, Jamala laulu poliitiliselt motiveerituks. Osalt on neil õigus. Jamala pole eitanud, et tema laul vihjab ka Krimmi annekteerimisele.

Aga kus on siin poliitika? Stalin kiusas krimmitatarlasi aastal 1944, Putin hakkas sedasama tegema aastal 2014. Me oleme tagasi Teises maailmasõjas, tagasi ajastus, mil Euroopat valitsesid türannid. See ongi Jamala esmane sõnum. Peatage kurjategijad! Ärge laske neil röövida veel tuhandete inimeste vabadust, noorust ja unistusi.

Jamala ütleb kurjategijatele: "Arvate, et olete jumalad... aga kõik surevad." Ja avaldab seejärel lootust: "Me võiks ehitada tuleviku, kus inimesed on vabad elama ja armastama..." See pole poliitiline avaldus, vaid hingepõhjast kerkinud appihüüd. Esikoht eurolaulu tabelis kinnitab, et appihüüd jõudis paljude kõrvu.

Ära neela alla mu hinge... meie hingi.

12. mai 2016

Kultuuritu Eesti

Legendi järgi olevat Juhan Liiv tahtnud maha müüa oma ainsa ülikonna, et seeläbi kaasa aidata Estonia seltsimaja valmimisele. Ilma luuletaja abitagi kerkis Tallinna kesklinna hiiglaslik ehitis, mis peegeldas rahva vajadust moodsa kultuurikeskuse järele, aga samas näitas ka eesti kultuuri suurust ja vägevust. Estonia maja on samal kohal seisnud üle saja aasta, kannatanud sõjatules ja elanud üle kuritegeliku punavõimu kapriisid. Kuningliku hoone hiilgus pole hääbunud, aga ikkagi tikub seda eesti kultuuri sümbolit vaadates hinge kurbus.


Eestis pole mitte kunagi ehitatud ainsatki ooperiteatrit. Estonia maja peab seda rolli täitma olude sunnil. Ooperi- ja balletirahvas unistab endiselt päris oma kodust - sellisest, kus oleks avar lava, hüva akustika ja korralikud prooviruumid. Unistavad teisedki loovisiksused. Ja sugugi mitte suurelt, vaid päris maalähedaselt. Palju aastaid on muusika- ja teatriakadeemia igatsenud oma saali. No paljukest see ikka maksab! Annaks iga eestlane 10 eurokest, oleks saal sedamaid olemas. Aga ei, Liivi sarnaseid hullukesi tänapäeva Eestis enam ei kohta. Omamaine kultuur ei lähe tegelikkuses kuigi paljudele korda.

Liialdus? Aga kuidas siis seletada nukrat tõsiasja, et Tallinna Linnateatril pole suurt saali ja tippnäitlejad peavad mängima - vabandage väga - nurgatagustes peldikutes? Kas pühamast püham laulukaar peab tõesti kokku vajuma, enne kui taibatakse, et see vajab hädasti kapitaalremonti? Ja kuidas on võimalik, et Narva Aleksandri kirik oleks äärepealt haamri alla läinud?

Õnneks on häid uudiseid ka. Tuleval sügisel valmib Tartus viimaks Eesti Rahva Muuseumi kauaoodatud hoone. Ometi jätkub küllaga neid, kes kiuslikult küsivad: kellele seda vaja on? Vastus on muidugi lihtne ja lühike: eesti rahvale. ERM pole mingi Disneyland, kuhu on oodatud üksnes priske dollaripakiga turistid. Rahvusmuuseum on ennekõike hiigelsuur mälupulk, millesse talletatakse kõik meie rahvale omased kultuurifailid. ERM-is ei seisa ainult vokid ja käpikud. Seal töötavad inimesed, kes hoiavad ja uurivad kõike seda, mis teeb eestlase eestlaseks.

Miks on meil vaja tohutu suurt Kumu ja Rahvusraamatukogu, rääkimata eelmainitud rajatistest? Sest suur kultuur vajab suuri hooneid. Moosikeldrisse eestlaste jaoks olulist kirjavara ei koguta, põllu peal "Traviatat" või "Hamletit" mängida ei saa. Kulutagu nood kogukad majad elektrit ja kütet palju tahes - see on kultuuri säilimise ja arendamise huvides.

Kui puudub kultuur, võtab maad kultuuritus. Kummastav ja kurb on kuulda, et üks teatud riigikogu liige on isikliku solvumise tõttu asunud võitlusse Sirbiga. Väljaanne olevat kõigele lisaks vasakpoolne. Oh heldeke! Sirp on Eesti kultuuri häälekandja ning rünnak Sirbi vastu tähendab rünnakut kogu kultuuri vastu. Muidugi peaks igaühel olema õigus riiklikult rahastatud väljaande sisus kaasa rääkida (eriti neil, kes väljaannet ka loevad), kuid katse Sirpi politiseerida ja ajalehe ühiskondlikku tähtsust pisendada on täiesti vastutustundetu. Õige rahvuslane ja konservatiiv ei sõdi kultuurirahvaga.

Tegelikult pole kultuurituses süüdi üksnes poliitikud, kelle ülesanded - tuleb möönda - piirduvad sageli vaid raha jagamisega. Need, kes valitsevad, on ju kodanikkonna nägu. Lihtsam on diivanil lösutades mõnd Hollywoodi märulit vahtida kui Õnnepalu ajaloolist poeemi lugeda. Raha tuleb poliitikutelt, huvi rahvalt. Kui üldine hoiak on kultuuri pooldav, asuvad ka valitsejad kultuuriasju arutades riigi rahakotti tihemini avama.

Eesti põhiseaduse preambuli järgi peab riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Rahvas on osa riigist ja seega on iga eestlase põhiseaduslik kohus teha kõik endast olenev, et rahvus, keel ja kultuur alles jääksid. Teisiti lihtsalt ei saa.