28. veebruar 2017

Vahukoorepüha

Vastlapäävä õhtu peale päikese loojaminekut läinud tüdrukud jäe peale liugu laskma, siis pidanud sui pitkad linad kasvama ja tüdrukute juused siledad seisma. (Hiiumaa)

Kristlikus kalendris tähistab vastlapäev paastuaja algust, mistõttu on seda ka lihaheitepäevaks nimetatud. Järgnevad nelikümmend päeva peab elama kasinalt ja hardalt, ilma liigse lärmi ja trallita. Sedasi pannakse juba aegsasti meel valmis ülestõusmispühadeks.

Pealesunnitud "dieedil" oli minevikus ka praktiline tähendus. Talvevarud hakkasid just vastelde aegu otsa lõppema. Oligi paras aeg kokkuhoidlikult elada. Seajalgu söödi vastlapäeval samuti seetõttu, et muud polnud enam alles jäänud. Laste rõõmuks pandi kondid nööri otsas vurisema.

Vastlapäeval jätsid naisedki asjatoimetused sinnapaika ja käisid kõrtsis. Vanatüdrukud võisid sel maagilisel päeval ise kosja minna. (Hea mõte, kaua sa ikka ilma oled!) Tähtsaks peeti ka moraalset puhastumist: Lääne-Eestis valmistati õlgedest nukk ehk Metsik, mille sisse topiti kõik patud ja pahandused. Nukk viidi metsaserva ning põletati seal ära. Mitmete vastlarituaalide eesmärk oli soodustada linakasvu.

Praegusel ajal ei kasvata lina enam suurt keegi - kantakse ju pigem puuvillaseid kehakatteid, millesse on pahatihti tembitud nailonit ja polüestrit. Vastlavurride tegemise komme hakkab samuti unustusse vajuma. Liugu lasta saab vaid siis, kui Talvetaat meie mail peatub. Vahel tuleb mõnel perenaisel veel meelde herne- või oasuppi keeta.

Mis on siis vastelde tähendus moodsa inimese jaoks? Tundub, et vastlapäeva sümboliks ja ühtlasi sünonüümiks on saanud vastlakukkel. Magus amps ja kohustuslik kalorilaks - muud ei midagi. Moodne inimene elab tingimustes, kus vastlapäeva muistne mõte kergesti tuhmub. Ei olegi nagu otsest vajadust vastlaid tähistada. Ainus ettekääne on vahukoor kuklimütsi all.

Paastuda pole enam vaja, sest kauplused on kõhutäidet maast laeni täis. Kes tahab ka mõne kilokese isiklikku keharasva kaotada, ei pea ootama paastuajani. Trall ja priiskamine käib ikka edasi, olgu kevad või talv.

Vahel oleks ehk mõistlikum siiski korraks aeg maha võtta ja seedekulglale natuke puhkust anda. Nelikümmend päeva kasinust võib olla hoopiski mõnus. Kui natukeseks ajaks heast loobuda, maitseb see pärastpoole paremini.

24. veebruar 2017

Maa, ilm ja meel

Tuul puhub edelast. Seetõttu lehvivad sinimustvalged kirde suunas. Õige kah: Eesti kuulub nii mõneski mõttes kirdesse. Mitte Põhja ega Itta.

Kirre on üks kummaline ilmakaar. Müstiline ja kättesaamatu. Sajad meremehed heitsid Kirdeväila otsides hinge. Paljud meist igatsevad Lõunasse või Läände - sinna, kus päevad soojemad või rahakotid paksemad. Kirde poole vaatavad vähesed. Ometi näikse, et see vaikne kirmetanud läte, kust soomeugrilaste tõug välja voolas, asub just Põhja ja Ida vahel. Soomeugrilased on tõelised kirderahvad. 

Vabariigi aastapäeva eel kõneldakse ja kirjutatakse eestlusest palju. Hämmastusega kuulan ja loen: rahvuslus polevat enam moes, isamaalisust häbenetakse, rahvusluse külge riputatakse sildid "natsionalism" ja "fašism". Rahvusromantika olevat päris patune. Ei oska ma sellise jutu kohta miskit tarka kosta. Võibolla on need murejutud omased just põhjaeestlastele, kes näevad üleilmastumise tonti iga nurga peal. Ugandi kandis ringi liikudes pole ma küll märganud, et rahvustunne oleks kadunud või mingil viisil kahtluse alla seatud. Ja kuidas saab isamaalisus moest välja minna? Isamaa-armastus on ikka südame-, mitte moeasi.

Ega eestilembus tähenda ka seda, et peab igal võimalikul juhul trikoloori lehvitama ja rukkililli juustes kandma. Kõige suuremad patrioodid on vaiksed ja vagurad. Nad ei armasta oma maad lärmates ja tuliselt vastu rinda tagudes, vaid tasa ja vaguralt. Ent see-eest siiralt! Nii on ju kirderahvastele kombeks. Suured tunded tuleb sügavale südamesse varjule viia.

Õieti oleks paslik vahet teha kahel sõnal - etnos ja natsioon. Eesti keeles kasutatakse mõlemat rahvuse sünonüümina, kuid selline lähenemisviis tekitab segadust. Natsioon on tehislik, enam-vähem kindla eesmärgiga konstrueeritud identiteet, mis peaks ühel alal elavat inimkooslust ühendama. Ärkamisajal loodud eesti natsioon on juurte poolest kadakasakslus (isegi laulupidu laenati sakslastelt!). Etnos tähendab aga hõimu. Natsiooni on võimalik elu jooksul omandada, rahvusesse sisse elada, kuid hõimu rüppe saab üksnes sündida.

Hõimutunne võib tõepoolest aegade jooksul ära kaduda. Laps, kel on kahest erinevast rahvusest vanem, saab olla korraga mõlemast rahvusest. Kuid segaperedes kasvanud lastel ei ole enam päris oma hõimu, seda üht ja ainukest. Mida enam segunevad rahvused, seda ähmasemaks muutuvad hõimude piirid. Lõpuks jääb ainult üksainus hõim - maailmakodanik.

Eestis on hõimutunne veel olemas. Vastuolulisel kombel on sellele kaasa aidanud võõrvallutajate poolt peale surutud sunnismaisus. Alles kolmkümmend aastat tagasi olid eestlased nõukogude orjad, kuid see kurb tõsiasi aitas ühtlasi säilitada meie sidet maaga. Nüüd on kõik väravad, aknad ja uksed valla - ela, kus tahad, tee, mis ihkad! See ongi vabadus.

Aga mis saab siis maast? Omast maast, omast ilmast ja omast meelest? Ega nad kuhugi kao. Näete - sinimustvalged ju lehvivad ikka tuule ringmängu taktis. Lehvivad ja laperdavad, kui tuulejõmpsikad neid vahetpidamata kisuvad-sikutavad, aga jäävad ikka varda külge. Selline see Eesti kord on. Sinine ilm, must maa ja valge meel.

15. veebruar 2017

Palume valsile!

Kas verine kaotus sõjas võib endaga kaasa tuua midagi ilusat, vaimustavat ja hingekosutavat? Ajalugu annab vastuse: jah, saab küll. Sõjahaavast võib teinekord välja immitseda imeline muusika. Nagu näiteks "Ilusal sinisel Doonaul".

1866. aasta ei olnud Austria keisririigile kuigi õnnelik. Suvekuudel peetud sõda Preisimaaga lõppes austerlastele lüüasaamisega, lahinguväljal langes üle 70 000 mehe. 1804. aastal väljakuulutatud keisririigi ajaloos jõudis lõpule üks oivaline ajajärk. Ent keiserlik hiilgus ei kadunud kuhugi: Austria-Ungari nime all eksisteeris riik veel ligi pool sajandit. Alles Esimene maailmasõda tõi ühele Euroopa suurimale riigile hävingu.


Johann Strauss noorem kirjutas valsi "An der schönen blauen Donau" ehk "Ilusal sinisel Doonaul" satiirilise kooripalana, mis kanti esmakordselt ette Viinis 15. veebruaril 1867. Kuna teose peamiseks inspiratsiooniallikaks oli sõjas saadud kaotus, ei võtnud publik seda kuigi soojalt vastu.

Samal aastal toimunud Pariisi maailmanäituse tarbeks kohendas Strauss Doonauvalsi spetsiaalselt orkestrile ning sealt sai alguse menu, mis pole lahtunud 150 aastat hiljemgi. Austerlased peavad seda keiserlikku valssi lausa oma teiseks hümniks.

Sõjad on korduvalt üle Euroopa veerenud, kuid Doonau voolab ikka edasi. Tema veed vulisevad maapinnale kusagil Lõuna-Saksa Musta metsa põlispuude all ning voolavad läbi kümne riigi, enne kui lehvikuna laiali hargnedes Musta merre suubuvad. Must mets - Must meri... Ja ometi ühendab neid sinikarva jõgi! Doonau ühendab ka mitmeid pika ajalooga linnu, nagu Ulm, Viin, Bratislava, Budapest ja Belgrad, mis nagu nöörile lükitud pärlid satelliidipildilt vastu helgivad.

Doonau ise on iidset päritolu nimi. Selle tüveks on indoeuroopa dānu, mis tähendab voolu või jõge. Samast tüvest on oma nime saanud säärased uhked Doonau sõsarad nagu Daugava, Dzisna, Dunajec, Dnepr, Donets ja Don.

Võib arvata, et eestlastest nägid valsisamme esmakordselt mõisatöölised, ehk köögitüdrukud või ammed, kui nad mõnel balliõhtul juhtusid peosaali ukse vahelt sisse piiluma. Nähes, kui kerge jalaga mõisarahvas mööda parketti ringi keerles, tekkis matsidel samuti tahtmine seda imetantsu proovida. 

Aga ugrimugri tõugu eestlastel pole selliseid peeneid varbaid, mille otsas ringi tipsida. Sestap sai majesteetlikust viini valsist tössakas labajalavalss...