30. jaanuar 2019

Head Tammsaare päeva!

Milleks on vaja eesti kirjandust? Selle lihtsa küsimuse peale võib kergesti kimbatusse sattuda. Kas eesti rahvas vajabki enam oma kirjandust? Turumajanduse rusikareegel ju ütleb: kui pole nõudlust, ei saa olla ka pakkumist. Praegu on turul ülepakkumine ehk raamatuid palju, lugejaid vähe.

Võib-olla saabub kunagi aeg, kui riik (õigemini: rahvas) peab hakkama eestikeelse ilukirjanduse ilmumist vägisi toetama. Ka saja aasta pärast leidub loodetavasti mõni õilis loll, kes tahaks eestikeelset luulet-proosat lugeda. Solidaarsusest peab iga tuleviku maksumaksja temaga arvestama. Eestikeelne kirjasõna on omaette väärtus ja selle lugeja haruldane liik, mis tuleb looduskaitse alla võtta.
Pixabay/Giphy

Rahvusliku kirjanduse püramiidile pani pisikese, ent tähtsa nurgakivi Kristjan Jaak Peterson. Korruseid kasvatasid Faehlmann, Kreutzwald, Bornhöhe, Koidula, Liiv, Vilde, Kitzberg, Luts, Tuglas, Under, Masing jpt. Tammsaare on selle püramiidi tipp, mis paistab üle aegade kaugele.

Suur Egiptuse püramiid oli algselt kaetud kiiskavvalge marmorikihiga, tipp oli kullast ning säras päikesekiirtes. Nüüdseks on kivivooderdus ammu alla pudenenud, tippki tuhm ja nüriks jäänud. Kas eesti kirjanduse püramiidi võib tabada sama saatus?

Kardetavasti on see saatus juba käes. Nooremad põlvkonnad ei pea omakeelset kirjandust pühaks. Minu eakaaslased ei huvitu kuigivõrd raamatutest, kirjandus pole nende silmis eesti kõrgkultuuri alusmüür (seda on ta varem olnud!). Ent Egiptuse püramiid on endiselt suur ja võimas, ikka veel üks seitsmest maailmaimest.

Ja paistku tulevik nii tume kui tahes, ka eestikeelne kirjandus on maailmaime, mis niipea ei kao.

*
Kunstimuusade joovastavas seltskonnas võib ununeda vana tõde: selleks, et sügavale kultuurkihti settida, tuleb massidele meele järele olla. Kriitikud Tammsaaret tema eluajal ei mõistnud ega sallinud (nii on alati ja igal pool: kes ei mõista, see ei salli). Rahvas aga armastas Tammsaaret, "Tõde ja õigus" oli ja on rahvalik kirjandus.

Rein Veidemann tegi ettepaneku tähistada rahvakirjaniku sünniaastapäeval, 30. jaanuaril, Tammsaare päeva, mis oleks ühtlasi eesti kirjanduse päev. Imeline ettepanek - riigikogulased, tehke teoks! Olgu siis 30. jaanuar veel üks lipupäev. (Neid päevi, kui sinimustvalge pidulikult vardasse tõmmatakse, võiks olla aastas kasvõi 365. Oma riik, keel ja kultuur on väärt vaibumatut meelespidamist!) 

Tammsaare päev võiks olla meie kirjanduse püha, mis juhataks sümboolselt sisse veebruari, Eesti iseseisvuse sünnikuu. Riik ei saanud sündida ilma rahvata, rahvas ei ärganud ilma kirjanduseta. Ehk õnnestub uniseks muutunud rahvas raamatulehtede krabinaga jälle üles äratada?

18. jaanuar 2019

Imedest ja imemisest

Ettevõtja peab olema ettevõtlik, looja loov. Igasugune tõsine ettevõtmine nõuab hoolt ja täpsust, looming sisaldab riske. Seetõttu on ettevõtja-loovisiku (need on ju põhimõtteliselt üks ja sama) tähelend piiratud tema loomusega. Arg inimene ei sobi äri- ega kunstitegijaks. Loovisik ei tohi mingil juhul põdeda hea õpilase sündroomi: oi, kas ma ikka teen õigesti, mida ma tegema pean, et "suurtele" meele järele olla. Loomingus ei kehti "õige" ega "vale". Kõik algab julgest pealehakkamisest.

Paraku juhtub tihti sedasi, et plaanid, soovid ja unistused võivad olla nii säravad kui tahes, väärt tulemust ei saa ühegi töö kallale asudes tagada. Eriti siis, kui käsil on loominguline töö. Ükski kirjanik ei taha kirjutada magedat raamatut. Ükski lavastaja ei taha tuua lavale tükki, mida keegi vaadata ei viitsi. Ole sa filmirežissöör, koreograaf, skulptor või siidimaalija - ikka tahaks edasi anda oma sõnumit, mõtet, tunnet, tahaks kõnetada paljusid inimesi. (Keegi pole veel kurtnud selle üle, et tal on liiga palju publikut!) Aga oh häda! Mõni teos lihtsalt ei haara kaasa, jätab külmaks, sõnum läheb kaotsi ja kaob tuuletiivul igavikku.

Pixabay
Õnnestunud kunstiteos on alati ime. Imesid - teadagi! - juhtub harva. Ent siiski näib, et kunstimaailmas tuleb imesid ette hoopis sagedamini kui argielus. Iga loovisik ei saa olla imetegija, imede loomine on meistrite võimalus, au ja kohustus. Ometi sirutuvad paljud loojad imede järele, neid tahab näha, kuulda ja tunda ka publik. Pettumust pole võimalik vältida, kuid õnnestunud teos õnnistab kõiki, nii andjat kui saajaid.

Vahel tahaks nagu midagi teha. Midagi enneolematut. Erilist, kordumatut, ajatut. Tahaks lennata, aga tiivad ei kanna. Inimesed nurisevad, loojat süüdistatakse oskamatuses. Ent kõige rohkem nuhtleb end looja ise. Ta ei näita seda enamasti välja. Kui, siis harva. Ainult kõige lähedasematele.

Luua on keeruline, riske palju. Materjali, millest meistriteoseid luua, napib. Mis töösturitel viga - nemad võivad tonnide viisi toorainet osta, kui ainult kopikaid jätkub. Saab tutvustega, kui muidu ei leia. Aga looja materjal pole käega katsutav, selle peab ise, oma higi ja pisaratega välja teenima.

Vahel tuleb vähesega leppida. Ei ole mõtet kusagilt midagi välja imeda. Kuigi mõnikord võib imemine päris mõnus olla. Näiteks kui lauale tuuakse maasika- või jäätisekokteil. Ka tolmu imeda on mõnus. Looming tahab küpsemist, läbi elamist ja läbi kogemist. Muusad käivad külas siis, kui ise tahavad. Nad ei helista ette.

Milline rõõm, kui muusa juhtub vahel külla tulema! Ja milliseid kinke ta endaga toob! Endorfiinide vool täidab kere, mõtted pääsevad keereldes liikuma nagu jääpangad kevadisel jõel ning jälle särtsub põues lihtsameelne lootus: seekord loon ma meistriteose!

14. jaanuar 2019

Peidetud surm

Miks surma ja surnuid nii pööraselt kardetakse? Surm on ju elu loomulik osa, igal aastal lahkub Eestis elavate kirjast üle 15 000 inimese. Ometi seostuvad surmaga üksnes negatiivsed tunded. Kaotus, lein ja kurbus. Me teame, et sureme - ja ikka ei lepi sellega.

Tänavuse juubelilaulupeo eel juhtus laulupeo sihtasutusel väike "apsakas". Õmblusvabrikult telliti T-särgid, millele oli trükitud Lydia Koidula "Mu isamaa on minu arm" esimene salm. Kogemata kombel tulid vabrikust välja ka särgid, mis kandsid teist ja kolmandat salmi. Sihtasutus pidas neid aga liiga "morbiidseks" ning laulupeoliste selga need ei jõua. See pealtnäha tühine juhtum on ometigi ilmekas näide sellest, kuidas praegusel ajal surma suhtutakse.


Selgub, et Koidula luuleridu "ja peaks sada surma ma seepärast surema", "su rüppe heidan unele" ja "mu põrmust lilled õitsetad" kõlbab küll laulda, aga mitte riietele trükkida. Tõsi, eraldi võetuna mõjuvad "Mu isamaa on minu arm" kolm salmi justkui kohatult. Ent milles seisneb luuletuse morbiidsus?

Folklorist Marju Kõivupuu on korduvalt kõnelnud ja kirjutanud surmakultuuri moodsatest trendidest, mida iseloomustab soov surma silma alt "ära peita", endast eemale lükata. Üheks põhjuseks on kindlasti linnastumine ning sellega seonduv olude ja elutempo muutumine. Aina harvem saadetakse kadunuke viimsele teele kodust. (Ei kujutagi ette, kuidas see linnakorteris saaks võimalik olla.) Vähesed ka surevad kodus. Kuuldavasti peetakse väga halvaks seda, kui keegi juhtub oma kodus loojakarja minema. Parem juba lageda taeva all! Kodu on ikkagi elu-, mitte surmakoht!

Ammu on unustusse vajunud surnu valvamise komme. Ka matused on muutunud kiiremaks ja lihtsamaks, matuserituaalid lahjenenud ja hägustunud. (Napsi ja magusat kirstu ääres ikka pakutakse? Ega vist.) Tuhastusmatuse suurenev populaarsus on vanad tavad segi löönud, isegi peiesid ei viitsita kõikjal pidada.

Eriti kiivalt püütakse surma eest hoida lapsi. Uue kombe kohaselt ei sobi pisiperet (alla 10- või 12-aastaseid) üldse matustele kaasa võtta - isegi siis, kui vanaisa või vanaema ära saadetakse. Lapsed kasvagu kiisude ja kutsude - või transformerite ja barbide - seltsis. Aga kes kasvab surmavõõraks, kasvab ka eluvõõraks. Surm ja elu pole teineteisest lahutatavad.

Huvi surma vastu pole mõistagi raugenud. Kõhedustundega kaasneb ka põnevus. Massimeedias valatakse liitrite kaupa verd, ajuollus purskub latvadeni ja pealuud veerevad nagu keeglikuulid. Suurtel ja väikestel ekraanidel peab vikatimees hoogsat lõikuspidu. Mängufilmides notitakse maha tuhandeid pahalasi. Fotoreportaažid terroriaktidest panevad vaatajad juba haigutama. (Kui need just kõrvaltänaval pole üles võetud.) Olgu surm mängult või päriselt, me saame sellest iga päev osa. Surm võib olla korraga hirmus ja äge. Või koguni ilus.

Tagasi Koidula juurde. Palun lugege tähelepanelikult: "Mu isamaa on minu arm" pole sugugi pessimistlik ega sünge luuletus. See on ülistuslaul isamaale ja elule! Köstri tütrena tundis Lydia ristiusku läbi ja lõhki. Tahes-tahtmata poetas ta oma luulesse kristlikke jooni, mida praeguses, peaaegu kirikuvaenulikus Eestis enam õieti ei märgata. Ristiusu kohaselt ei tähenda surm lõppude lõppu, vaid alguste algust. Kristus kannatas ja võitis surma - seesama messianistlik rõõmuküllane sõnum kumab läbi ka Koidula luuletusest.

Küllap tunnevad paljud eestlased, et "Mu isamaa on minu arm" mõjub pühalikult, õnnistavalt, kultuslikult. Püha ta ju ongi, umbes nagu meieisapalve. Gustav Ernesaks andis sellele palvele ka viisi ja laulupidude lõpupalana hõljub ta kõrgemate jõududeni.

Mida tahtis Koidula oma "surmaluuletusega" öelda? Igaühel peab olema midagi suurt ja üllast, mille nimel võidelda - kasvõi viimse veretilgani. See midagi võiks olla isamaa, püha ja kallis Eesti. Inimene vajub põrmuks, aga isamaa jääb. Elu võidab surma.

Kus on siin süngus, kurbus, lein ...? Või hirm?

3. jaanuar 2019

Kui virmalised kõnelevad

Eestlane väldib komplimente. Ta ei taha kiita kellegi suurepärast välimust, peeneid kombeid ega head tööd. Elu on harva kiiduväärne, inimene mitte kunagi. Sadade rändrahnude vahel pesitsev eestlane on ka ise kivistunud.

Pixabay
Ent isegi Lihavõtte-saare kivipeadel on üks pehme koht, millele vajutades võib kolossi upakile ajada. Kui eestlane kuuleb võõramaalast eesti keeles rääkimas, poetab ta suure ja siira komplimendi.

Ivar Ivask luuletas kord: "Ma elan kindlalt oma keeles, kus iga sõna on mu sünnikoht." No kas saab ühe keele kohta vägevamalt ütelda? Ivaskile oli eesti keel isa keel. Tema ema oli lätlane, kodu- ja töökeeleks aga põline Deutsch. Veel luuletas ta: "Saame kord lauluks / Shakespeare'i keeles / ära ahasta sõber luuleta / luuleta kuni tõlgitakse".

Shakespeare'i keel kõmiseb võimsamalt kui Tammsaare oma. Kõmin kurdistab. Lihtsam on laulda kellegi teise keeles.

Oma keel ei pea olema emakeel. Kodumaa ei pea olema isamaa. Aga vere tuike vastu ei saa. Kelles on kasvõi tilgake eesti verd, tunneb tõmmet selle soo- ja paepealse maa järele. Eesti keel on mõistatuslik, haruldane ja lummav nähtus. Umbes nagu virmalised. Kui virmalisi oleks kuulda, kuuleksime eesti keelt.

*
Geenide poolest ei erine eestlane karvavõrdki naaberrahvastest. Oleme võrsunud samast kännust koos baltlaste ja loodevenelastega. See, mis annab eestlasele õiguse pidada end haruldaseks, on keel. Maailmas kõneldakse peaaegu 500 erinevat indoeuroopa keelt, soomeugri keeli on alles jäänud vaid mõned kümned. Eesti keel pole niisama alles. See kasvab, õitseb ja viljub, levitades müstilisi seemneid ka üle Peipsi, Koiva ja Läänemere. Vaadake, kui paljud välismaalased tahavad õppida eesti keelt!

Kui eestikeelne tekst tõlgitakse näiteks inglise või vene keelde, kaob selle salapära. Tõlkimisel asendatakse üks keel teisega. Aga mis saab meelsusest? Kas meelsus kandub kadudeta ühest keelest teise? Kipume ju mõtlema, et kõigepealt tuleb keel ja siis ka meel. Kui kõik venelased õpiksid ära eesti keele, saaksid nad eestimeelseks. Ugrimugri naiivne loogika, milles peitub ometigi tõetera.

Keel on võti, mis avab värava meele juurde. Kes pühendab end eesti keele saladusse, ei ole enam endine. Ta näeb maailma uue pilguga, läbi rukkilillesiniste prillide. Venekeelne eestlane tundub sama ebaloomulik nagu uimedega jänes. Eestikeelne venelane on aga täiesti aktsepteeritav olend, midagi kährikulaadset. Ta on kiiksuga, aga oma.

Keel pole üksnes suhtlusvahend, vaid ka mõistmise instrument. Eestlast saab mõista ainult eesti keeles.

2019 on eesti keele aasta!