28. jaanuar 2014

Jalutuskäik hõbemetsas

Nii mõneski muinasloos satuvad rändurid imepärastesse paikadesse, kus füüsikaseadused ei kehti ja argimõistus kaotab väärtuse. Kuid egas muinaslood kuulu üksnes lasteraamatute värvilistele lehekülgedele. Tasub vaid koivad kõhu alt välja tõmmata ja teha mõni tiiruke siin-seal ilma peal. On paiku, kus rongad ja tihased kõnelevad inimkeeli, havi käsul edenevad kõik tööd ludinal ja lauake katab end ise igasugu pipstükkidega, millest Rooma keisridki võisid ainult und näha. 

Vahel viib ilmas õnne otsivate rändajate tee läbi hõbe-, kuld- ja teemantmetsa. Ja oh tonti ja hunti, minagi sattusin mõne päeva eest kogemata kombel ühte säärasesse metsa. Külmataat on oma vägevat saua viibutades kogu maa kaunilt ehtinud, õrna lumeloori üle nurmede tõmmanud ja andnud haldjaile käsu kududa taevakuplile peenekoelisest sinisiidist katteriie. See hõbemets, kuhu mina juhusliku jalutuskäigu tegin, hiilgas ja sädeles pillavalt nagu tuhande vaarao aardekambrid. 

Hapravõitu, peaaegu olematu lumekiht jalge all, kulgesin mööda imedemaad. Mis loeb külm, kui silmad õgivad looduse ilu! Härmahelbed langesid ülalt männihiidude uhketelt kuubedelt nagu hõbevalge. Kõik rootsud ja raod olid korralikult hõbetatud, iga kõrs kallisse kreppi mähitud. Tavaliselt kondavad neil radadel kitsed, rebased ja vahest ka mõni haavikuemand. Kuid nüüd polnud lumekanga voltidel ainsatki jälge. Ainult minu sigrimigri mustriga tallad jätsid maha rea kohatuid pitsereid sellesse unelevasse metsatukka. 

Päris üksi ma siiski ei olnud. Üks punase baretiga rähnihärra toksis ruuge, pentsikult muhkliku männi otsas. Isegi puhkepäevadel ei raatsi see kirju sulejopega töönarkomaan oma sepikoda kinni panna. Häda üraskitele! 

Kelle jaoks sihuke sätendav, paljude tillukeste briljantidega ilmestatud hõbemets avatud oli? Ega ometi inimeste jaoks? Aga muinasjuttudes saavad seda liiki metsades inimesed alati nõu ja juhatust. Puud, kes pakaselistel aegadel hõbepuru alla puistavad, on seisnud visalt aastakümneid. Ei loe tormid ega vihmasabinad. Nende juured on kindlalt maa küljes, latv sirutub aga taeva poole. Nõnda näivad mõned vanaldased puudki omaette ümisevat. Neil pole kusagile kiiret. Järsku tahavad nad sellega inimloomale miskit öelda?

19. jaanuar 2014

30-aastased vanurid

„Ma olen juba nii vana…“ kuulen oma eakaaslasi kurtmas. Jutt käib inimestest, kel elukangast turjale kogunenud natuke rohkem kui veerand sajandi jagu. Tõepoolest, viissada aastat tagasi võis kolmekümnele liginevat mehemürakat juba üsna eakaks nimetada. Tänapäevalgi leiab Afganistanist ja mõnest Aafrika riigist 30-aastasi memmekesi-taadikesi. Kellel õnnestub kauem elada, on taeva poolt ära märgitud. Aga Eesti ja 21. sajand?

Aegade jooksul on noorusliku ea piir aina tõusnud. Praegustes oludes on üsna tavaline, et kahekümnendais inimesi nimetatakse eranditult noorteks. Lapse- ja nooruspõlv näib pikenevat vastavalt keskmise eluea tõusule. Kuidas siis ikkagi juhtub, et põrsapõlvele järgneb kohe vana kuldi jõulueelne ahastus?

Küllap on üks põhjus, miks nooredki end lootusetult vanana tunnevad, rutakas elulaadis. Elatakse intensiivselt ja mitmekesiselt. Üks vennike jõuab tänapäeval paarikümne aastaga enam kui jõudsid ennemuistsed mehed kamba peale poole sajandiga. Kirjavahetus pole päevade, vaid sekundite küsimus. Ühest maailma otsast teise pääsemiseks pole vaja nädalaid või kuid ookeanidel loksuda. See tähendab, et nende asjatute asjaajamiste arvelt, mis meie esivanemaid morjendasid, saab moodne inimene enesele kvaliteetaega näpistada. 

Aga kromanjoonlase närvisüsteem ei ole aastatuhandete jooksul muutunud. Koopainimene ei suuda helibarjääre ületavate kiirustega hakkama saada. Suure rutu kõrvaltulemiks on vastik psühholoogiline efekt, mis paneb inimest tundma, nagu oleks kõik juba tehtud-nähtud. Kolmekümnendaks eluaastaks võib nii mõnigi õnneseen olla juba 4-5 töökohal rassinud ja seitset armusuhet nautinud. Või… on see üldse õnn? Palju väljakutseid, palju ahvatlusi, palju tegemist… aga vähe õnne. Kuid eks ole igaüks ise oma õnne sepp, öeldakse selle peale. 

Maailm muutub väga kiiresti. Esiteks tehnoloogia. Kui mina gümnaasiumi lõpetasin, polnud e-koolist veel midagi kuuldud, ometi pole tollest veel kümmet aastatki! Ja juba näib, nagu oleks „minuaegsed“ õppe- ja õpetamismeetodid jäänud kusagile sauruste ajastusse. Teiseks vaimulaad. Üldiselt ei toimu vaimsed muutused väga kiirelt, kuid pealetulevad põlvkonnad näikse kandvat juba hoopis teistsugust mentaliteeti kui laulva revolutsiooni beebibuumi generatsioon. Üheksakümnendatel sündinud kipuvad vägisi olema andekamad, tarmukamad ja sallivamad. Katsu nendega siis sammu pidada!

Noorus ja nooruslikkus on muutunud üheks tarbimisühiskonna sihtmärkidest, mistõttu ei tahagi keegi enam vana olla. Aga kui tunne on selline… Küllap pole asi üksnes tänapäeva kommetes, väärtustes ja mentaliteedis. Luts võtab „Kevade“ teise osa kokku väga kummaliselt: „Lõpetan seekord. Ja kui jumal veel elu ja tervist annab, siis ehk saame oma noortest sõpradest edaspidigi kuulda.“ Paistab, nagu oleks mõni hall vanataat Lutsult sule kahmanud ja omatahtsi toimetanud. Tulevane rahvakirjanik polnud neid sõnu paberile pannes ju vanem kui kakskümmend kuus! Paras semu oma „noortele sõpradele“!

Kuid ka arvamist, et ennevanasti said poisid kiiremini meheks, ei tohiks võtta puhta kullana. Sirvime veel raamatuid. Dumas’ „Kolmes musketäris“ nimetatakse 18-aastast d’Artagnani suisa lapseks, ehkki on põhjust eeldada, et 17. sajandil pidi selles eas mees juba ühiskondlikus plaanis täisküps olema. Võta näpust, ei olnud… 

Tuleb välja, et munad keesid viie minutiga kõvaks esimesel sajandil ja teevad seda ka kahekümne esimesel. Valusal tulel läheb aga iga roog kähku kõrbema. Ja nõndamoodi jõuamegi krapsakate vanaeitede lemmikmanifesti juurde: „Aastad ei loe, kui hing on noor!“ Jääb üle vaid tunnistada, et noorus on suhteline mõiste. Kes kuidas tunneb.

7. jaanuar 2014

Kas raamatut on lihtne kirjutada?

Vahel paistab, et kõik nagu kirjutavad midagi. Sõnumeid, säutse, kommentaare, e-kirju. Virtuaalmaailm on tekitanud uusi vorme, mis võimaldavad igaühel end kirjalikult väljendada. Öeldakse, et inimesed kirjutavad tänapäeval rohkem kui kunagi varem. Meil on ju üleüldine kirjaoskus. Maast-madalast treenitakse kirjalikku väljendusoskust ja gümnaasiumi lõpukirjand on olnud Eestis aastakümneid rituaal, millega noored inimesed peaks näitama oma vaimset küpsust. 

Praegusel lühivormide ajastulgi leidub inimesi, kelle näpud nii hirmsasti kihelevad, et mõnest moluvihikusse kantud igapäevasest sõnumist või kommentaarist jääb väheseks. Nemad tahavad koguni romaane kirjutada! Nõnda ei tasu imestada, kui kirjutajaid on lugejatest rohkem. Kirjandusteadlased ja kriitikud on raamatute uputust tunnistades juba ammu käega löönud ja mõistnud, et sellest tekstitulvast elusana läbi ei ujuta. 

Grafomaania on raske tõbi. Enamasti ravimatu. Aga kui pähe tükivad huvitavad lood, põnevad tegelased ja kärtsuvad kahekõned, mis neist siis kolba all hoida. Sulg kätte ja paberile! Peaasi, et oleks õige tunne. Aga jah, kui seda õiget tunnet kaua oodata, võibki mõni tekst kirjutamata jääda. On lugusid, mis nõuavad sündimiseks aega, teised libisevad mängleva kergusega Wordi valgetele väljadele. 

Kirjutamine pole kulukas. Kirjanikud ei vaja ka spetsiaalset akadeemilist haridust. Küllap on see üks väheseid ameteid, kus diplomid tõepoolest midagi ei maksa. Filoloogia, kirjandusteadus või semiootika aitavad küll tekstiloomet paremini mõista, kuid ei anna eeldust saada silmapaistvaks sulesepaks. Ka loovkirjutamise kursustesse võiks suhtuda natuke skeptiliselt. Kirjutamisel on tehnilised nõksud, mida saab ka iseseisvalt omandada. Ehkki jah, kui on sümpaatne ja oma ala põhjani tundev juhendaja, võib loovkirjutamise kursus ka hulgaliselt sütitavaid ideid ja nutikaid näpunäiteid anda. Tehnika on väga oluline, ilma selleta ei sünni ühelgi alal meisterlikkust. Ent tähtsamaks tuleb kuulutada siiski loovust. 

Loovus avaldub vaid sobivas keskkonnas. Kirjandust armastaval inimesel võib seetõttu tekkida kange kihk ise ka midagi kirjutada. Romaane avaldavad ajakirjanikud, teadlased, õpetajad, ametnikud, talumehed… ja kes kõik veel. Mõni pirtsakam kultuuriinimene, kes peab end rasvasesse koorekihti kuuluvaks, kipub selliste harrastuskirjanike peale nina kirtsutama. Mis kunst! Harrastaja ei tea ju kunstist tuhkagi! 

Kuid egas igaüks, kes pintslit käes jaksab hoida, peagi olema tingimata Michelangelo. Kui mõnel rahvajooksul või Tartu maratonil osaleb tuhandeid inimesi, ei kärata ju keegi neile, et kasige stardijoonelt minema, las profid jooksevad-suusatavad! Pelgalt enda rõõmuks sportiv inimene on täiesti normaalne isend. Mida rohkem liikujaid, seda parem. Mida rohkem kirjutajaid, seda parem. 

Kehakultuur on ala, mis ei nõua tingimata pealtvaatajaid. Kui vutimeeste kolmanda liiga kohtumisi või Saaremaa vanamemmede uisuvõistlust juhtub kaema vaid paar-kolm inimest, pole hullu midagi. Kirjutaja vajab paraku ka lugejat. Rohkem kui kahte või kolme. Looming on ennekõike looja eneseväljendus, ideaaljuhul dialoog looja ning loomingu kogeja vahel. Kui on ütleja, peab olema ka kuulaja. 

Niisiis ei tohi raamatute lugemist ära unustada. Isegi kui kaanele on trükitud täiesti tundmatu nimi, tasub raamat lahti teha. Järsku on sel tundmatul Eesti inimesel midagi olulist, põnevat või lihtsalt vaimukat öelda? Tagasi pealkirja juurde. Kas raamatuid on lihtne kirjutada? Mina vastan: ei! Kirjutamine nõuab üüratut ajumahtu ja laia silmaringi (mille puudumise tõttu olen ka ise pidanud nii mõnegi loo katki jätma). Intellektuaalsete omaduste kõrval on vähemalt sama olulisel kohal emotsionaalne vägevus. Hea kirjutaja tunnuseks on arenenud empaatiavõime, milleta pole võimalik inimeste, ka väljamõeldute, iseloomu ja teguviise mõista. 

 Romaan on kõigi oma mõtete, muljete, teadmiste ja kogemuste süntees, elutarkuse kirjanduslik vormistus. Kirjutamisele tulevad kasuks laitmatu vormitunnetus ja stiilitaju. Ja insenerioskused! Raamat pole ju muud kui hiiglaslik vaimline konstruktsioon. Aga kes tunneb, et ta suudab ja tahab kirjutada, siis lasku käia. Tegelikult on kirjutamine üks paganama lõbus tegevus, mida tuleks parima tulemuse nimel teha suure hoole ja rõõmuga.