Tulevik on tumeroheline

Kuidas pääseda süsinikuahelatest ja vastikust plastikust?

1869. aastal leidis aset mitu teedrajavat sündmust. 30. juunil algas Tartus esimene üldlaulupidu. Novembris avati Suessi kanal, mis lühendas mereteed Euroopast Indiasse ja Kagu-Aasiasse tuhandete kilomeetrite võrra. Dmitri Mendelejev esitles esmakordselt keemiliste elementide perioodilisustabelit. Samal aastal patenteeriti ka tselluloid, kõikide plastide ema.

Ehkki 19. sajandil, suurtööstuste rajamise laineharjal, ei saanud keskkonnakaitsest juttugi olla, peeti plasti leiutamist suureks läbimurdeks, mis säästab loodusressursse. Arvati, et kunstmaterjalide kasutuselevõtt vähendab vajadust puidu, metallide, looduslike tekstiilide ja loomsete materjalide (nahk, sarv, elevandiluu) järele. Osalt oli see tõesti nii. Tselluloidist hakati tootma ehteid, nööpe, pandlaid, kamme, nukke, lusikaid, pildiraame, muusikariistu, tennisepalle, kraesid, kätiseid ja isegi kleite. Kiirelt arenev fotograafia leidis endale samuti tselluloidi näol pikaaegse liitlase: asuti valmistama filmilinti.

Paljud senised luksuskaubad muutusid keskklassile kättesaadavaks, sest tselluloidi oli lihtne ja odav toota. Andmaks uuele materjalile aristokraatlikku sära, nimetati tselluloidi mõnel pool prantsuse vandliks. Paraku oli sünteetilisel elevandiluul üks suur puudus: see oli äärmiselt tuleohtlik. Piisas vaid hoolimatul härral piibu jaoks tikku tõmmata – ja kaunis tselluloidkleidis daam tema kõrval lahvatas üleni leekidesse. Kuum kaup tõepoolest!

Üksteise järel töötati välja ning võeti kasutusse järjest uusi tööstuslikult valmistatud materjale, mida võib üheskoos plastiks nimetada. Aga surve loodusele ei vähenenud. Vastupidi! Moodne inimene on jõudnud arusaamale: plastik on vastik. Ookeanides hulpivad hiiglaslikud plastisaared pole ulme, vaid tõelisus. Ja inimkond vajab kohe praegu ulmelisi leiutisi, et pääseda süsinikuahelatest.

Pixabay

Rohepööre näib vältimatu, kuid see ei saa olema kellegi jaoks valutu. Üksikud entusiastid ei kaalu üles skeptilist enamust, kes tahavad endistviisi mõnusalt elada. Plast ja süsinik teevad ju elu nii mugavaks! Plastkõrsi enam osta ei saa – hästi. Diisli- ja bensiiniautod vahetatakse järk-järgult elektriautode vastu – elame üle. Aga kui elektri hind kerkima hakkab ja ühes sellega kõikide kaupade ja teenuste hinnad, on oodata aina valjemat nurinat.

Elekter saab senisest veelgi olulisemaks energiaallikaks ning kui seda hakatakse tootma aina rohelisemal viisil, on elukalliduse tõus paratamatu. Vaesed kannatavad, nagu alati. Roheenergeetika ei nõua nii palju tööjõudu kui fossiilsetel kütustel või tuumareaktsioonidel põhinev energiatootmine. Seega on ka paljud töökohad ohus. Lisaks tugevneb surve metsatööstusele, mis annab samuti tööd ja leiba paljudele inimestele. Need trendid on vesi räuskavate populistide veskile.

Miks Trumpi-sugused lõugavad poliitikud pisendavad kliimamuutuste ohtu ja kaitsevad fossiilkütustel põhinevat tööstust? Nende taga on terve armaada inimesi, kes ei soovi muutusi. Nad töötavad sageli "ebarohelistel" aladel, söövad, käituvad ja mõtlevad "ebaroheliselt". Need inimesed on kinni minevikus. Rohepööre tähendab nende jaoks eksistentsiaalset katastroofi. Trumpistlikud poliitikud näevad siin võimalust kasu lõigata. "Roheline" on saamas uueks "punaseks". Roheaktivistid on radikaalid. Kõik peab vanaviisi edasi kestma, nii on hea ja õige. Ehk siis: reostamine ja lagastamine peab jätkuma.

Mida see rohelisem maailm endast üldse kujutab? Järjest vähemaks jääb maamunal inimesi, kel on ligipääs puhtale joogiveele. Isegi puhas toit pole kõigile kindlustatud. Meie siin Eestis võime ju mahepõlde rajada, kuid kogu maailma rahvast ei ole võimalik mahemeetoditega ära toita. Kliima soojeneb, maad kõrbestuvad. Näljased inimesed lähevad liikvele, üks rändekriis ajab teist taga. Pagulaskond suureneb. Vaata nii või naa, tulevik on tume(roheline).

Kuidas elada korraga mahedalt ja lahedalt? Enne II maailmasõda elas ligi 70% eestlastest maal. Suurem jagu toidust ja tarbeesemetest toodeti ise. Kuid vaarisade õndsasse maailma enam tagasi pöörduda ei saa, sest praegu on protsendid vastupidised: ligi 70% Eesti elanikest on linlased. Kortermaja rõdul on pisut keeruline lehma pidada ja kartulivagusid künda. Lisaks taludele tegutsesid maal väikesed tööstusettevõtted. Pea igas suuremas külas oli oma meierei või saeveski. Moodsate mõõdupuude järgi pole aga isegi meiereid ega saeveskid kuigi rohelised.

Ka rohelist tööstust ei saa kokku mätsida õhust ja põhust. Rohetehnoloogiad vajavad samuti erinevaid haruldasi metalle, mis on paraku ... noh, haruldased. Võtkem või lihtlabane päikesepaneel, mis sisaldab mitmesuguseid maapõuest raskesti kättesaadavaid komponente, nagu indium ja gallium. Või liitiumakud. Ei ole kuulnud, et keegi suudaks liitiumit puu otsas kasvatada. Väljakutseid on palju, kuid ühtlasi tähendab see, et kätte on jõudnud suurepärane aeg hullude leiutajate ja hullude ideede jaoks.

Roheline elulaad eeldab kasinust. Vähem toota ja tarbida – õilis lipukiri! Ometi põhineb ju kogu meie majandussüsteem just tootmisel-tarbimisel. Või ahnusel, kui soovite. Paljud inimesed armastavad asju, lihtsalt kõikvõimalikke asju, ja muidugi peab neid olema palju-palju, et elust rõõmu tunda. Rohepöördest kujuneb täielik kaos, kui sellega koos ei toimu vaimset pööret. Kui paljud meist on selleks valmis?

Samal teemal:

Maaemal on kopsupõletik