30. detsember 2011

Me kõik jääme vanaks… aga õnneks mitte alati

Õigupoolest tekkis mul juba ammu plaan täita alljärgnev väli kommentaaridega nendele levimuusikapaladele, mis mind lõppeval aastal kõige enam raputasid, liigutasid, pitsitasid ja paitasid. Siis aga ujus ühel hingedekuu päeval tele-eetrist mu tuppa lauluke, mis kustutas peast eelnevad sepitsused ning millele ma kõhklematult annaks aasta hiti tiitli. Meistriks Sven Lõhmus ja Margariita osas Getter Jaani. (Ära ei maksa unustada ka kitarriga Peemotit Mihkel Raua kehastuses.)

Nõnda tihti oled ennast avastanud mõtetes
Kuhu kiirustama peaks ja mida kõike jõuda võiks
Elu mõnikord tõstab sind linnuna taevasse
Vahel raske kivina porisse kinni jääd


Oli värskendav ja mõnevõrra uskumatugi tegu sellise sõnumiga laulu nüüdisaegsele popmuusikaturule poetada. Ent ses palas on lihtsust, mis lummab ja mõtet, mis loob raskesti hajuvaid muljeid. Eesti ametlik staarkullakene Getter pole mind oma varasemate singlitega köitnud. Läilaks kisuvad need elektrooniliste helitrikkidega põnnadi-põnnadi lood, ausalt! Kuid nüüd… Nüüd tuletab igiplikalik neiu meile sulni siirusega meelde, kuhu kõik elujõed suubuvad. Ilu- ja noorusekultusest tasapisi toibuvale ühiskonnale oli seda väga vaja.

„Me kõik…“ kõneleb unistustest – taolistest, mida tasub püüda, et siis kunagi hiljem, hõbejuustega pärjatult, oleks aastatekuhja otsast hea vaade möödunule. Elu tuleb rajada kindlatele väärtustele, tahab Getter oma lauluga öelda. Muidu lõpeb meie armas-hirmus rännak tühjuses ja kibestumuses. Täna oleme noored ja elu mõtteks pidu, homme aga vanad ja elu mõtteks rahu. See viimane on paraku kallis kraam, üliõrn veel pealegi. Teda tuleb hoolikalt hoida.

Mõni inimene ei paistagi aja võimule alluvat. Aastaid koguneb, aga sisemine noorus jääb. „Vaata kui kõbus ta välja näeb!“ imestatakse neid nähes. „Kõrgele eale vaatamata nii töökas ja energiline!“ kilgatakse kadedusenoodil. „Silmad ikka säravad!“ nenditakse komplimentideta. Ehk ongi igavesti noored need, kes elurännakul ettetulevad õnneraasukesed kahe pihuga kokku korjavad ning südamekojakestesse kindlalt tallele panevad. Just sellised inimesed ütlevad, et nad on rahul.

Kui vähe meil on aega teineteisele
Tihti vaikus sõnadega võideldes peale jääb
Olla sellega koos, keda tõeliselt armastad
Ei pea ju olema väheste õnnelike privileeg

Rahu kõigile!

29. detsember 2011

Ükskord lahvatab vimm

Tulevasis ajalookroonikais märgitakse aastaarvu 2011 järele kindlasti bin-Ladeni ja Gaddafi surmad ning Araabia kevad. See oli mässumeelne aasta, mille paugatused kõmisevad edasi ka järgmise tosinkonna kuu sees. Islamimaailmas kukkusid pikaaegsed diktaatorid, Venemaad raputavad Kremli-vastased massimeeleavaldused, New Yorgis ja Londonis nõutakse pankade ülemvõimu lõpetamist. Inimesed tahavad vabadust. Ikka juurde, ikka rohkem.

Kõige sellega seoses meenub tahtmatult romantikute koolkonna ühe mõjukama kunstniku Eugène Delacroix kuulus maal „Vabadus viib rahva barrikaadidele“, mis valmis 1830. aasta Juulirevolutsioonist inspireerituna. Kui tagurlike vaadetega kuningas Charles X piiras prantsuse kodanike valimisõigust ja sõnavabadust, sai Pariisi rahval mõõt täis. Pärast stiihilisi tänavavõitlusi vallutati kuningaloss ning Charles pages tuhatnelja Inglismaale – riiki, mille parlamentaarset korda ta sisimas vihkas. Ehkki monarhia säilis, oli kodanlus taas võidule pääsenud. Selle tähisena võeti Bourbonide valge lipu asemel kasutusele rahvuslik trikoloor, mida ka paljastatud rindadega naine Delacroix maalil joovastunult lehvitab.

Juulirevolutsioon polnud küll nõnda pikaaegne ja tormiline kui teised sarnased mässud 19. sajandi Euroopas, kuid tänu Delacroix’le sai see purustamatu monumendi. Küllap leidis maalist innustust veel üks oluline prantsuse romantik – Victor Hugo. „Hüljatutest“ tuntud hulljulge tänavapoisi Gavroche’i kuju otseseks prototüübiks peetakse maalil paremal pool püstolitega jändavat klutti. Silinderkübaras monsieur, kes bravuurikalt püssiga vehib, sarnaneb kahtlasel moel Delacroix endaga, ehkki kunstiteadlased on autori enesekujutuse ümber lükanud. Tuleb siiski möönda, et igast klassist mässajate hulgas peenemat haritlaskonda esindav tegelane on vägagi Delacroix’ nägu, nii et las kuulujutud edasi kesta. Noor kunstnik oli kahtlemata revolutsionääride poolel.

Tulles tagasi müütilist vabadust kehastava naise juurde, ei saa küsimata jätta, kes võis olla meeldejääva tegelaskuju modell. Selle mõistatuse üle on pead murtud peaaegu sama palju kui „tegeliku“ Mona Lisa juureski. Vahest piisab ühest romantismi olemusega kenasti kokkukõlavast oletusest. Delacroix hankis sageli inspiratsiooni Pariisi kanepiklubidest, kus 19. sajandi esimesel poolel paljud vaimuinimesed koos käisid, eksootilise mainega hašišit suitsetasid ning nägemuslikke muljeid vahetasid. Ärgem salakem, et tuntud kirjanike ja kunstnikke seltskonda lipsas nii mõnigi veetlev lõbutüdruk, noor ja sile nagu nukutoast näpatud. Ühel heal päeval võis Delacroix kohata just taolist neidu, kes tema lihtsast lihast mehesüdame metsiku täkuna perutama piitsutas. Tollelt tundmatult muusalt saigi enesele ihu igavesti ebaõigluse vastu mässu õhutav Vabadus.

Ja veelkord: vabadusest ei saa kunagi küllalt.

22. detsember 2011

Kuidas tekib headus?

Jõulud on veider aeg. Just nüüd löövad heategevuskampaaniad täisvõimsusel lokkama, otsekui püütaks sellega siluda aasta jooksul kogunenud hoolimatust, kadedust ja väiklust. Armastusest ning ligimese märkamisest räägitakse jõulude aegu lausa häbitundeta. Heldeid kinke ja palavaid soove voolab nagu küllusesarvest. See pole normaalne. Inimeste ainus eesmärk on üksteisega konkureerida, sõna otseses mõttes elu eest võidelda, et välja saaksid sõelutud ja edasi antud parimad geenid. Nõrkade abistamine käib räigelt loodusseaduste vastu. Ometi loovutatakse osake sissetulekust, milliliitrid verest või koguni terve neer kellegi teise abistamiseks. Leidub inimesi, kes riskivad oma eluga, et päästa uppujaid või põlevasse majja lõksu jäänuid. Miks ometi? Miks inimesed (või vähemalt osa meist) on abivalmid, suuremeelsed… ja üleüldse heatahtlikud?

Hea tegu ei tule laest ega lambist. Viimastel aastakümnetel koostatud psühholoogilised käitumismudelid näitavad, et inimene on eelkõige maksimaalse omakasu ja tunnustuse poole püüdlev olevus. Majandusteooriad lähtuvad eelkõige inimese lõpmatust ahnusest ning soovist üha mugavamalt läbi ajada. Aga kuidas sobitub neisse tõsiteaduslikesse mudelitesse ja teooriatesse sandikopikaid teeniv põetaja, kes hoolitseb võhivõõra voodihaige eest? Misjaoks korraldavad maailmakuulsad staarid mammutkontserte Aafrika näljahädaliste toetuseks?

Filosoofilised intuitsionistid väidavad, et määramaks, mis on „hea“ ja mis „halb“, piisab vaistust. Selle arendamiseks tuleb aga kõigepealt headust tundma õppida. Võtkem näiteks roosid ja tuulekellad. Kes pole roosi kunagi näinud, ei oska roosi välimust ega lõhna ettegi kujutada. Kes pole tuulekella helisemas kuulnud, ei tea, kuidas tuulekell kõlab jne. Kui tunnetame, et mõni tegu teeb teisele rõõmu ning tal jääb sellest ka meeldiv mälestus, oleme valmis seda kordama, sest meile tundub, et oleme teinud midagi... midagi head!

Heategija tunnusteks on isetus ja kaastundlikkus. USA psühholoog Kathleen Vohs käis põhjalike katsete järel välja järgmise mõtte: piisab juba sellestki, kui inimene raha peale mõtleb ja ta muutub isekamaks. Raha loob kujutluse kõikvõimsusest, mis pärsib teistega arvestamist. Kui päevast-päeva kuulutatakse, et ahnus pole häbiasi ja rikkus ongi elu põhiline eesmärk, sigineb inimestesse hoolimatus. Oluliseks saab isiklik edu. Paljusid meie seast motiveerivad siiski teist laadi väärtused.

Alati abivalmis inimesi iseloomustab lisaks kaastundlikkusele omadus, millega egoistid sageli hätta jäävad: koostöövõime. Vaikselt edasi visisev masu on tekitanud kõikjal maailmas kahtluse, et pelgalt omakasust ajendatud süsteem ei ole läbinisti töökindel. Käesoleval ajal, mil kõikmõeldavad suhtluskanalid aitavad luua ning säilitada arvutult kontakte, pole egoism enam popp. Vaba mõttevahetus ja inimõiguste austamine eeldavad kõigilt ühiskonnaliikmetelt üksteisega arvestamist.

Looduses eksisteerib loendamatu hulk eri liiki loomi, kes elavad karjas. Just karjasisene koostöö, mitte konkurents kindlustab nende säilimise. Kõlab küll uskumatult, kuid uuemad teadusuuringud kinnitavad, et abivalmidus on kaasasündinud. Mõistagi ei arene see kõigil täielikult välja ning endiselt käibib vanasõna särgist, mis oma ihule lähemal. Samas liigub meie hulgas lausa erakordseid inimesi, kes ohtlikus olukorras elu kaalule seades hädasolijale appi tõttavad. Kui nende käest küsitakse, miks nad nõnda käitusid, ei osata enamasti vastata. „Polnud aega mõelda, tuli tegutseda,“ ütles hiljuti taolise küsimuse peale mees, kes oli jääkülmast veest päästnud väikese poisi. Palun väga – veel üks tõestus vaistlikust abivalmidusest!

Mitmed filosoofid ja aju-uurijad on jõudnud üksmeelele, et hea tahe võrsub emotsioonidest. Me võime küll puhta loogikaga arutleda selle üle, miks üks või teine tegu osutub kasulikuks või moraalseks, kuid südamesoojust õhkub ikka südamest, mitte ajust. Head teha on lihtsalt loomulik.

Meenutagem lõpetuseks Arno Tali, seda tundelist noormeest, kelle hingekipitsus võtab tabava täpsusega kokku isetuse olemuse:
Tahaks kuhugi minna ja lõpmata hea olla kellegi vastu, alati tema juures olla ja kõik ära anda, nii et endale midagi ei jääks. Rõõmu teha kellelegi… Nii et sellel tundmatul õige, õige hea oleks… Siis oleks ka enesel hea.

18. detsember 2011

Mary Poppins tõttab appi

Kust pärinevad maailma parimad nõiad, maagid ja võlurid? Eks ikka Oxfordi lähedalt Sigatüükast, mille tuntuimaks õpilaseks teadupärast keeruka elukäiguga Harry Potter. Alles hiljuti avanes mul ahvatlev võimalus tutvuda mõne haruldasema säilikuga Sigatüüka arhiivist, nende seas oli ajavahemikul 1879–1924 kooli kaugõppes osalenud õpilaste nimekiri. Rabava üllatusena leidsin sealt veel ühe tuttava nime – Mary Poppins! Leid viis mind mõttele, et suure tõenäosusega on meie kodumaistest nõidadest Sigatüükas õppinud näiteks Kunksmoor, Iika ja Nöbinina, ehkki dokumentaalset tõestust ma oma oletusele esialgu ei leidnud.

Jätkem siis oletused. Fakt on see, et P. L. Travers kirjutas miss Poppinsist terve sarja lõbusaid lugusid ning nende põhjal valminud muusikali võib nüüd nautida ka „Vanemuises“. Paratamatult tekib mul kiusatus võrrelda Georg Malviuse käe all küpsenud tükki 1998. aastal esietendunud „Ugala“ versiooniga, mille oli dramatiseerinud Kaarel Kilvet ja lavastanud Ivo Eensalu. Mary osa täitis toona Piret Rauk. Just „Ugalast“ jäid mulle paugupealt meele külge sellised hitid nagu „Chim Chim Cher-ee“, „Suhkrutükk“ ja „Supernali…“. Isegi hiiglaslik kapp, mille pidevalt avanevad-sulguvad uksed „Vanemuises“ eesriiet asendasid, sarnanes kolmeteistkümne aasta eest Viljandis nähtud lavakujundusliku elemendiga. Seejuures näib veider, et praeguses lavastuses puuduvad need stseenid, mis olid peamiselt Disney filmist mõjutatud „Ugala“ variandis kõige fantaasiarikkamalt teostatud: jalutuskäik pildi sees, teejoomine onu Alberti juures ja trall öises loomaaias. Tegemist pole siiski etteheitega. Traversi erinevatest lugudest tuleb ka kõige pikema etenduse puhul välja noppida vaid osa stseene. Ameeriklaste loal mängitav uusversioon „läbi-lõhki veatust“ lapsehoidjast, kes idatuulega Bankside perre maandub, lummab sellegipoolest igal ajal.

Vanemuislaste etendus jahmatab oma peadpööritava tempo, detailirohke kunstnikutöö, hulga mustkunstitrikkide ja raugematu tegevusega. Valdavalt lustlik kiiretaktiline muusika lakkab vaid mõneks üksikuks hetkeks. On kärtsu ja mürtsu, siravaid taevatähti ja värvilisi kirjatähti, tantsu vihtuvaid nukke, kivikujusid ning põõsaid… Oi-oi-oi! Lava jääb kõigi nende imede jaoks ilmselgelt kitsukeseks. Unenäolised kujutluspildid vahelduvad nagu vigurlikus kaleidoskoobis, tuues vaataja ette üha uusi ja hämmastavamaid maailmu, kus iga misanstseen on iseseisev kunstiteos.

Minu lemmiknumber oli korstnapühkijate tants teisest vaatusest. Kui publik koos Mary ja lastega korstnasse satub, tekib koguni omalaadne 4D elamus – tossupilv roomab nõrgemaid läkastama sundides üle saali… Kuid sellist muinasjutulist virvarri, milles laul, tants, dekoratsioonid ja täisvõimsusele timmitud valgusefektid liituvad pöörasele korstnapühkijate rõõmupeole, pole ma küll varem näinud. Ausõna, ei ole!

Osatäitjad pigistasid Kirsipuude Allee asukatest välja viimase. Mõnevõrra arusaamatuks jäid pargivahi, admiral Boomi ja miss Larki tegelaskujud. Milleks neid üldse etendusse vaja oli? Türanlik missis Andrews ning heasüdamlik majapidajanna olid aga mällusööbivad episoodilised karakterid. Ja Bert – kunstnik, korstnapühkija, moosekant ning jutustaja, kes loo üksikosad nagu kirju pael tervikuks seob.

Paljastest kiidusõnadest jääb väheks, et iseloomustada peaosalisi. Jane ja Michael puuduvad lavalt üksnes mõnes harvas stseenis, mistõttu nõuavad need rollid lapsnäitlejatelt erakordset vastutust. Ometi laulavad ja tantsivad nad otsekui oleks aastaid mõnes mainekas muusikaliakadeemias tudeerinud! Nele-Liis Vaiksoo, keda ööbikudki kadestavad, tõi Mary mitmekülgse iseloomu lausa vikerkaarelise värvispektriga esile.

Sisu poolest on „Mary Poppins“ tungivalt konkreetse sõnumiga: isad-emad ei tohi oma karjääri lastest kõrgemale seada. Selleks, et aidata õigele teele Mr ja Mrs Banksi taolisi vanemaid, kes pole ju oma olemuselt halvad, vaid lihtsalt sotsiaalselt saamatud ning vildakate prioriteetidega, läheb tarvis just võlukunstide spetsialisti Mary Poppinsit. Täiskasvanut, kes ei röövi lastelt lapsepõlve, vaid hoopis kirgastab seda. Inimest, kes pole liiga leebe ega liiga karm, isegi mitte õiglane, vaid… täiuslik. Keegi, kes kingib „uhke puhkepäeva“ ning keda seetõttu „me kõik armastame“. Kui Mary on vanemad ja lapsed viimaks lepitanud ning tuul on pöördunud, lendab ta edasi, sest kahjuks jätkub talle ikka siin-seal tööd.

Lõpukummardusi ladudes lehvitasid näitlejad püstijalu aplodeerivale publikumile ning kõige väiksemad vaatajad lehvitasid tänulikult vastu. Järelikult läks lugu neile korda. Ka suurte inimeste nägudel sillerdas rahulolu. Ühesõnaga…

Supernalivägalustlikekstraülivõrdes!

10. detsember 2011

Milleks käia kirikus?

Õnnistatud advendi- ja jõuluajal täituvad jumalakojad lõputu küünlasära ning punajumelise, rõõmust pakatava rahvaga. Põhjuseks ennekõike populaarsete lauljate osalusel toimuvad kontserdid. Ehkki kavast võib leida sageli „Püha öö“ ja „Ave Maria“, kuuluvad taolised üritused vaieldamatult ilmalikku elusfääri, ühte punti vilkuvate kuuskede, habetunud jõulutaatide ja kaubanduskeskustes hüsteeriat külvavate ostukampaaniatega. Kui kiriku maise peremehe ehk koguduse pastori tervitussõnad ja meieisapalve on välja kannatatud, asub publikum rahumeeli oma imetletud artiste kuulama, unustades sealsamas meid kõiki, ka patuseid ja paganaid, lunastanud Kristuse sünnipäeva.

Miks eestlased siiski niisama, ilma näpuvahele haaratud kontserdipiletita kirikusse ei astu? Õigemini, miks vähesed seda teevad? Tiina Jõgeda arvas Eesti Ekspressis, et põhjuseks on vähene kogukonnatunnetus (Miks me kirikus ei käi?). Eestlased pole üksnes ristiusust kaugenenud, vaid ka tugevalt individualistlikud, sageli enesekesksed. Paljude religioonide elujõud seisneb aga kogudustes. Traditsioone saabki jätkata üksnes kollektiivis, kus võimalus teineteisega kogemusi jagada ja nõnda meie-tunnet karastada. Uskumused liiguvad ikka inimeselt inimesele, põlvest põlve. Sotsiaalne raamistik hoiab mistahes usu järgijaid koos nagu kärjekannud mett.

Kirikudki on olnud suuresti sotsiaalkeskused ning seda mitte ainult usuliselt. Inimesed voorisid mitmest külast kihelkonnakantsi kokku, enne ja pärast teenistust räägiti uudiseid ja vahetati muljeid. Sajandeid hüüti kantslist maha ka ilmalikke teadaandeid, kuulutati välja seadusi ning anti nõuandeid igapäevaelu tarbeks. Tähtsaimad teated löödi kirikuuksele. Nüüdseks on kirikud kaotanud suure hulga varasematest funktsioonidest. Pastorgi pole enam maasool, vaid pigem muistsetest aegadest alles jäänud tühja targutav fossiil.

Eestis on selgesti tajutav veendumus, mille kohaselt ei kuulu usk avalikku ruumi. Usk on midagi väga isiklikku, millest ei tohigi kõva häälega kõnelda – juba ainuüksi seetõttu, et neid, kes sädelevi silmi jumalast pajatavad, pahatihti ullikesteks tembeldatakse. Enamik eestlasi ei pea end kristlasteks ja noodki, kes ennast ristirahva sekka sätivad, pole tingimata usinad kirikuskäijad. Olen vestelnud süvauskliku luterlasega, kelle viimane kirikukülastus jääb kaugele aastate taha. Tema arvates ei ela Jumal nelja seina vahel. Omaette palvetades või lihtsalt mõtiskledes jõuab inimene samamoodi oluliste tõdedeni. Jah, selline eraklik kristlus võib olla vaid üks paljudest võimalikest teedest taevariigi ja meelerahuni. Ehk ei pea kõik mesilinnud oma kogutud õietolmu ühisesse tarru poetama? Sotsiaalne läbikäimine kaasusklikega kindlustab küll pikemal ajateljel usu sitkuse, kuid olulisim on ikka see, mida jumala laps oma isaga silmitsi seistes tunneb.

Lõpetuseks ja eelneva kinnituseks väike soovitus Jeesuselt: „Ja kui te palvetate, siis ärge olge nagu silmakirjalikud, sest need armastavad palvetada kogudusekodades ja tänavanurkadel, et nad paistaksid silma inimestele. /…/ Ent sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse, sule uks ja palveta oma Isa poole, kes on salajas ja su Isa, kes näeb salajasse, tasub sulle.“ (Mt 6:5-6)

6. detsember 2011

Elu on kabaree

10 põhjust, miks tantsusaade on nii menukas

Kui üle Läänemere sõuavad tigedad tsüklonid tormide, vihmade ja lumekruupidega ning börsinäitajad taaruvad siia-sinna nagu kõrtsist väljavisatud lakardid, on piinatud inimhing ära teeninud ühe kena kosutuse, mille mõtlesid välja inglased ja mida peaaegu kõik vähegi tsiviliseeritud rahvad süngetel õhtupoolikutel mõnuga naudivad. Ei, see pole tassitäis mister Liptoni teed, vaid „Tantsud tähtedega“.

Viie aasta eest startinud ja kohaliku televisioonikunsti aluseid raputanud projekt pole enamat ega vähemat kui täiuslik meelelahutussaade. Põhjused kiirgavad ekraanilt endalt vastu.

… Vaatajad näevad tuntud ja vähemtuntud „staare“ uues rollis. Panna inimesed neile harjumatusse olukorda ning jälgida, mis juhtub – see on nn. tõsielusarjade tüüpstsenaarium, mis paljudel puhkudel ka tulusalt töötab.

… Tantsusaates demonstreeritakse võimatuna paistvad eneseületusi. Võistlejad teevad higirohkeid proove hilistel öötundidel, väänavad jäsemeid, ohverdavad eraelu ning seda kõike selleks, et pühapäevaõhtul otse-eetris vähemalt veerand miljoni silmapaari ees teibituna-süstituna oma fokstrott või tango ära tantsida. Need vägilased, kes suudavad kõigi põhitegemiste kõrvalt nädalaga kaks uut tantsunumbrit selgeks saada – tunnistagem, kallis Eesti rahvas – nad väärivad sügavat imetlust.

… Saate peategelaste suhted oma kallimate ja tantsutreeneriga jooksevad sageli puntrasse. Sel teel antakse omakorda rammusat leiba kõmuajakirjanikele. Kollase meedia osa tantsusaate populaarsuses pole sugugi tühine. Pealegi on tantsusaade tänuväärne „meediatähtede“ vabrik. Nii mõnedki profitantsijad ja nende õpilased pistetakse vähemalt ajutiselt, saate eetrinädalate sees, kõmuüllitiste lehekülgedele. „Tantsud tähtedega“ on püsivama kuulsusega rikastanud Mikk Saare ja Argo Aderi ning puhunud värsket tuult Gerli Padari, Koit Toome, Maarja ning Ithaka-Maria karjääripurjedele.

… Võrratu improviseerija, glamuuriteaduste professor Mart Sander oma nilbuse ja stiilsuse hapral piiril kiikuvate naljadega hoiab saate ohje kindlal käel. Ühtlasi laseb ta piisavalt, ent mitte ülearu särada oma aastast-aastasse vahetuval naispartneril, kelle juhmakaid küsimusi ja monolooge Sanderi üldine intelligentsus diskreetselt mahendab.

… Tantsusaali minimalistlik kujundus – laes sädelev diskokera ja maagilised trepid, mida mööda osalejad üles-alla vuhisevad, ei koorma telepilti, lubades vaatajatel keskenduda eelkõige areenil toimuvale. Etteastete efektsusele annavad suure panuse tipptasemel režii ja operaatoritöö. (Tantsusaade on minu mälu järgi üks esimesi teleprojekte Eestis, milles hakati sihipäraselt kasutama mitmekülgseid pilditrikke tagavaid Steadicam kaameraid.)

… Hoolikalt teritatud keeltega kohtunikud ei lase võistlejatel eneseimetlusse langeda, vaid hindavad nähtut asjatundlikult, astumata siiski alla oma kitsa mätta otsast. Kohati liialt elektriseeritud sangviiniku Jüri Naela kommentaarid tasakaalustavad kõigutamatu „vanahirmsa“ Ants Taela, Merle Klandorfi ja teiste saates osalenud tantsutarkade hinnanguid. Mitmed kohtulaua tagant välja pritsitud mürgised repliigid on rahva sekkagi jõudnud ja nõnda meie folkloori täiendanud. („Erinevalt sinust ma mehe dekolteesse ei piilu!“, „Aga muidu oli ilus/tore/kena tants.“)

… Miski ei kütkesta talupoeglikku rahvamassi rohkem kui saksikud pitspallid ehk moodsamalt öeldes: glamuursed pidustused. Aga miks ka mitte? Need, kes ballist kunagi osa ei saa, kasutavad kõhklematult võimalust seda vähemalt ukse vaheltki piiluda. Ja oh kuidas me, vaesed matsid, imetleme siis ammulisui kogu toda pärlisära, lehvivaid lokke ja siidselt sillerdavaid kangaid! Presidendi kätlemistseremoonia menu põhineb selsamal glamuurijanul. Õnneks on tantsusaates siiski rohkem vaatamis- ja kaasalöömisrõõmu. Peo peremehe/perenaise otsustab ju publik.

… Kas pole sümboolselt võimas, et saates osalejad koguvad tantsides raha nende jaoks, kes ise ei suuda halvimal juhul kõndidagi? „Tantsud tähtedega“ on pompoosne avalöök pöörasele jõuluajale, mil rahakotti abivajajate juures pikalt taskus ei hoita. Nii peabki!

… Ükski teine meelelahutuslik teleprojekt pole mõnda spordiala nii võimsalt propageerinud kui tantsusaade tantsusporti. Võistlustantsukursused on viimastel aastatel huvilistest pungil ja kui juba üks saade suudab nii noori kui vanu utsitada end liigutama – no see on tõepoolest kiiduväärt saade.

… Ei maksa ära unustada ka „tähetantsude“ harivat mõju. Kui paljud kodanikud suutsid veel viie aasta eest teha vahet sambal ja rumbal või teadsid, missugused näevad välja quickstep, jive ja pasodoble? Praeguseks jagan minagi, vana puujalg, üht-teist parketil libisevatest päkkadest, promenaadijooksust ja cucaracha-sammust.

Niisiis, „Tantsud tähtedega“ pole pelgalt maiuspala kõigile kitši ja kabaree sõpradele, vaid ka heategevuslik poolpedagoogiline kehakultuuriüritus. Kõik komponendid on siin viimistletud, hästi tasakaalus ja kuldse pulbriga üle puistatud. Tantsusaade toodab ülevaid emotsioone vaimustusest ahastuseni ning ehkki sageli nõristatakse nii siin- kui sealpool ekraani kaotusepisaraid, pole neis kunagi muserdavat traagikat. Jääb ainult põgus rõõm ja ilu – toosama, mis viimaks maailma päästab.

2. detsember 2011

Ma piilun sind põõsast ja põrandapraost

On koomiline juhus, et just praegusel ajal, mil päkapikud akende taga salajasi vaatlusi teevad, hõõgub mitmel pool kommentaariumides vaidlus turvakaamerate pärast. Poleemika põhjustajaks keegi tundmatuks jääda sooviv pikksõrm, keda kuulsa videohiti järgi hellitavalt Viimsi vargaks nimetatakse. Ligi kümneminutilises jupis näeme tummfilmilikku sketši Viimsi Spa riietusruumis askeldavast poolpaljast mehest, kes enne võõra kapi kallale asumist õllest julgust otsib ja seejärel kivikujuliku jäikusega oma kapis asjatab.

Taolised turvavideokatked pole internetis sugugi haruldased, tubli otsimise korral võib leida hulgi (erootilise maiguga) salvestusi avalike ujulate ja riidepoe proovikabiinide sisemusest. Klientide kindlustunde huvides need kaamerad ju üles seatakse, kuid ikka leidub auke, mille kaudu mõni pikantne videoke laia internetti valla pääseb, asudes peatselt ergutama mõne piiluri ilanäärmeid. Ja kellele siis ei meeldiks natuke piiluda?!

Juhtumiga seoses tõmbas minu tähelepanu enesele üks kummaline seik. Viimsi vesila müügijuht kinnitas meedia vahendusel, et naiste riietusruumides kaameraid ei ole. „Isegi kui tulevikus peaks juhtuma sarnaseid intsidente, siis sinna me ei julgeks neid paigaldada, kuna ühiskond ja meie kultuuriruum ei ole selleks valmis.“ Võib-olla jätab tsitaadi täpsus soovida, kuid mitmeti ajakirjanik taolist mõtet mõista ei saaks. Siit küsimus: milleks Eesti kultuuriruum õigupoolest valmis pole? Võtma videosse trikoosse pugevaid naisi? Aktsepteerima paljast naiseihu? Millest tuleneb kõlbeline seisukoht, et riideid vahetavat meest on sündsam salvestusvahenditega jälgida kui naist? Tõepoolest, arusaamatu. Ehk on asi selles, et mehekehal pole suure pindala ja kubatuuriga intiimtsoone? Seda, mis on, võib aga heal juhul ühe pihuga varjata…

Nilbused nilbusteks. Nii nagu piiluritele meeldib natuke silmi hellitada, leidub kahtlemata ka vastaspoolel neid, kes end heameelega riidest lahti harutavad, mõttes tiksumas nurjatu soov, et kui keegi näeks ja vaataks ja imetleks… Enamik inimesi ei lähe aga ujulasse oma ihu näitama, vaid ikka tervist ja meeleolu edendama. Kel pole plaani kogemata liputajaks saada, peaks vähemalt Viimsi vesilas ettevaatlikult toimetama. („Viimsi varga“ videolõigus vilksatab läbi ka porgandpaljas kodanik.) Ehkki inimene ei tohiks keha, seda vaimu- ja hinge ühiskorterit, häbeneda, pole turvakaamerate ees poseerimine kunagi lõõgastav kogemus.

Erinevaks otstarbeks ülesseatud kaameraid on nüüdseks kõikjal: linnatänavail, kaubamajades, autoteenindustes, kõrgete ametnike kabinettides (Savisaar!) ja koguni metsas. Noor ühiskonnaaktivist Daniel Sepp paigaldas kevadel väikese eksperimendi korras oma tuppa samuti ööpäevaringse „kakukaamera“ – suurelt osalt kindlasti edevuse maandamiseks. Kakke ja metssigu ei tohiks see kõrre võrragi pahandada, et nende tegemistel tunnist-tundi silma peal hoitakse, kuid inimesi eristab teistest elajatest kõlblustunne. Kui kõikjal pilkuvad salasilmad aitavad varguslugusid lahendada ja huligaansusi ennetada, jäävad turvakaamerate ülesanded moraalipiiresse, aga… Noh, jah, ükskõik, kuhu me ka ei läheks, peame olema valmis selleks, et meid jälgitakse. Eriti siis, kui me pole riides.

24. november 2011

Tõesta, et oled mees!

Räägitakse, et mees pidavat olema tugevam sugupool. Targem, julgem ja ettevõtlikum samuti. Kes nii räägib? No naised need igatahes pole.

Terava kirurgipilguga kolumnist Abdul Turay analüüsis Postimehes Eesti meeste lühikese eluea ja kehva tervise põhjusi (Ellu jäävad vaid parimad), tõmmates lagedale järgmised kurjajuured: liigne töörabamine, õnnetustega lõppevad (organiseerimata) adrenaliinipursked, krooniline ujedus ja alkohol. Kõlab nagu diagnoos Vargamäe Andresele, või mis?

Iseenesest pole neis etteheidetes grammigi uudset. Tööd on vaja mitme eest teha, kui laenud kaelas ja pere tahab toitmist. Liigist olenemata kipuvad isased kõikjal looduses olema impulsiivsemad, sarved/kabjad/nokad ju sügelevad. Eesti mees pole ka mõni Vahemere „pede“, kes igaühele oma tundeid näitab (emotsionaalsus tähendab siinmail oma nõrkuse tunnistamist). Kui aga tööd on ülepea, ülemus kärgib, saamahimus pankurid hingavad kuklasse ning nainegi aina seletab ja tänitab, mis sel vaesel mehekesel siis muud teha, kui ennast täis juua ja nõnda kasvõi mõneks tunnikski sellest koledast maailmast pääseda.

Tekib kiusatus seda probleemidepundart teisest otsast lahti harutama hakata. Turay kirjutab: „Eestis peetakse aga endiselt mõneti mittemehelikuks ja lausa iseäralikuks, kui sa ei joo.“ Tegemist on pigem tormaka üldistusega, ent samas on sel siiski kibe iva sees. Paljude meeste jaoks – ja see ei puuduta üksnes Eesti mehi – kuulub seltskondlik trimpamine suurimate elumõnude sekka. Paljud kestvad sõprussidemed on määritud kange viinaga. Mulle aga näib, et joomine on enamjaolt rituaalne tegevus, millega mehed saavad näidata oma võimsust, kinnitada maskuliinsust. Kui räägitakse mehisusest, peetakse silmas eelkõige mehe sotsiaalset rolli, mis kultuuriti erineb, kuid nõuab alati tõestust. Bioloogilisest varustusest ei piisa, et olla mees – see arvamine kehtib kõikjal maailmas. Sageli hullumeelsuseni kalduv adrenaliini ülespumpamine kuulub samuti mehisuse tõestamise juurde.

Amazonase piirkonnas elutseva Satere-Mawe hõimu noored mehed pistavad aeg-ajalt oma labakäed lehtedest valmistatud kinnastesse, mis on täidetud sadade mürgiste sipelgatega. Käsi hoitakse kinnastes kümmekond minutit – selle aja jooksul kostitavad tigedad elukad kindakandjat valusate nõelapistetega. Valu, krambid ja hingamisraskused võivad kesta terve järgneva ööpäeva. Kes on selle rituaali läbi teinud, võib end täie uhkusega meheks nimetada. Toimingut korratakse sageli, et mehelikkust uuesti kinnitada.

Sarnaseid riitusi viiakse läbi iga põlisrahva seas Ameerikast Austraaliani. Veel näiteid. Paapua Uus-Guinea pärismaalased „maiustavad“ oma spermaga, sest see pidavat lisama mehele jõudu. Vanuatu mehed harrastavad omamoodi benji-hüpet, sidudes jala külge nööri ja karates kuni 30-meetrisest puittornist alla. Nöörid pole siiski elastsed ja all ei oota hüppajaid mitte sulnis vesi, vaid maapind… Meie kultuuris levinud „mehistavale“ joomarlusele on üsna lähedal rituaalsed meelemürkide manustamised, millega tegeldakse nii Vanas kui Uues Maailmas. Äärmuslikema vahendina kasutavad Algonquini indiaanlased, Kanada Quebeci provintsi põlisasukad, salapärast narkootilist nõiarohtu wysoccan’i, mis on LSD-st ligi 100 korda tugevama toimega. Wysoccan’iga äratatakse teismelistes poistes üles tõeline mees. (Nõrgad kaotavad lihtsalt aru või halvemal juhul elu.)

Abdul Turay: „Ameerikas on noortel meestel mitmeid viise oma erutuse kättesaamiseks. Ma tean selliseid, kes pidasid vaimustavaks hüpata sõitvate autode ette ja rullida ennast siis üle kapoti nagu mõni Muinas-Kreeta härjavõitlejast atleet. Sellise triki sooritamine ilma viga saamata nõuab tõsist harjutamist.“ Tähelepanu väärib, et Turay viitab oma kirjutises iidsele Lõuna-Euroopa kultuuriruumis levinud tavale, mis praeguseks vaid Pürenee piirkonnas säilinud. Härgade õrritamised (jooksud, võitlused) tulenevad sellestsamast mehistumise repertuaarist, nüüdisajal on vaid loomad asendunud tehnikaga. Veistega seotud rituaalid on tuntud mujalgi: Etioopia hamari (hameri) hõimu noorukid hüppavad neli korda üle lehmakarja, et neid täiskasvanud meeste hulka võetaks.

Kohustusliku adrenaliinilaksu peaks mees kätte saama igast spordialast, kuid siin tekib jällegi takistuseks toosama Andrese taak, millele ka Turay osutab: „Hea on siiski see, et Eesti mehed armastavad sama palju sporti nagu kõigi teiste rahvaste mehed, kellega ma olen kokku puutunud. Halb aga see, et Eesti mehed teevad nii palju tööd, et neil ei jagu kuigi palju aega spordile.“

Plaan Eesti meeste eluea pikendamiseks on õigupoolest sama lihtsa konstruktsiooniga nagu lepavits: mõõdukus, ainult mõõdukus. Teha võimeid ületamata tööd, liigutada end füüsiliselt ilma sõgedaid riske võtmata, tipsutada ettevaatlikult (üks pits paneb vere käima, kaks on juba kirstunaelad) ja rääkida usaldusisikule oma muredest. Rääkimine, olgu ta meie rahvale nii raske kui tahes, aitab sõlmejooksvaid tundeid lahti harutada, mõjudes ühtlasi kosutavalt vaimsele tervisele. Südamepuistamine pole kastratsioon, mis mehe ära rikub, pigem teeb seda ikkagi peas kummitav tont nimega Ma-pean-ise-kõigega-hakkama-saama-ja-ei-tohi-oma-probleemidest-kellelegi-rääkida.

Üht väga olulist tervisefaktorit meie mustanahaline sõber oma artiklis siiski ei maininud: mehe karvane käsi käib hästi vaid siis, kui ta kuulab oma naise sõna!

21. november 2011

Jalgpall, ränkraske tõbi

Eesti rahvas, seesama hallidest aegadest pääle Peipsi ja Läänemere vahel sebinud kamp, suudab endiselt üllatada. Ma poleks eales uskunud, et eestlased nõnda kergesti jalgpallitõppe nakatuvad. Nüüd on korraga mõistetav, miks vutifänne ühendav Jalgpallihaigla just sellist nime kannab. Ehkki epideemia jäi üürikeseks, on pisikud endiselt õhus.

Kas oleks ka kõige selgema salasilmaga prohvet osanud kuulutada, et Eesti vutikoondis jõuab Euroopa 20 parima sekka, mida play-off ringi jõudmine ju sisuliselt tähendab? Mullusügisene hoop Serbiale võinuks seda ehk ennustada, kuid hämmastav kaotus Fääri saartele tõmbas esialgu parimatele unistustele kriipsu peale. Jalgpall on siiski kummaliselt ümmargune. Kui nägin pärast kaht Põhja-Iiriga peetud mängu turniiritabeli seda alagruppi, kus Eesti suure vutimaa Itaalia järel nagu takjanutt krantsi sabaotsas kükitas, eespool viimasel MM-il rahmeldanud Serbiast ja Sloveeniast, olin tõsiselt ehmunud. Oh katku ja kannatust, mis nüüd ees ootab! Jalka pole säärane ala, millele võiks kiretult, ehtflegmaatiku kombel kaasa elada. Kõik võidud saavad olema senisest magusamad, aga kaotused kibedamad.

Siinkohal pean tunnistama oma rahvuse reetmist. Kahes lõpplahingus hoidsin siniste asemel pöialt rohelistele. Eestlased sattusid kõrgesse mängu justkui poolkogemata, iirlased on pääsu EM-ile oodanud juba ligi veerand sajandit. Play-off on ikka aastast-aastasse saanud komistuskiviks, mistõttu saavad rohesärklased tuleval aastal alles teist korda finaalturniiri muru katsuda. Nad väärivad seda. Olgu, Eesti koondise ees tuleb müts ikkagi maha krabada, valiktsükli punkt oli elegantne. Juhul kui uues EM-tsüklis suudetakse hoida seekordsega sama taset, saavad meie vutikutid juba 2016. aastal finaalturniiri staadionit proovida – edaspidi pääseb suurde sõtta senise 16 riigi asemel lausa 24. Väikeriikide rõõmuks.

Praegu jätkatakse üsna püsival rindel. Suvise EM-i uute tulijate seas on vaid korraldaja Ukraina, taastulijatest lisanduvad Iirimaale eelmise lõppturniiri vahele jätnud Inglismaa ja Taani. Ei saa märkimata jätta, et taanlaste mängud on mind sageli teleka ette kleepinud. Nende viimasel MM-il peetud haarav lahing Kameruniga kuulub minu jaoks tolle turniiri tippmälestuste hulka. Taanlased põevad vutitõbe teistest põhjamaalastest raskemalt. Kui heita pilk sellele peaaegu olematule nimekirjale, kus ülesloetletud Taani kodakondsusega murdmaasuusatajad või kergejõustiku MM-idel osalenud atleedid, saab pilt klaariks. Taanlased arendavad peamiselt vutikultuuri. Las suusad jäävad norrakatele, hüppelatid ja liivakastid rootslastele!

Kui hollandlastel kiiruisuhooaeg läbi saab, algab neilgi vutitõve ägenemine. On ka põhjust: viimati jõuti MM-tiitlile hirmuäratavalt lähedale. Väiksematest riikidest on tõsisemalt nakatunud ka Portugal, vähemal määral Tšehhi ja Horvaatia. Sellistest pirakatest kaladest nagu Saksamaa, Prantsusmaa või endiselt tugevates võidukrampides siplev Hispaania ei tasu rääkidagi – kõigi nende jaoks on jalgpall üks rahvusspordialadest, kangelaste kasvulava, millest pidevalt räägitakse ja mida pistrikupilgul jälgitakse.

Aga Eesti? Kas tänu õnnelikele iirlastele on meie värskeim rahvusala kandidaat mürtsaki läbi kukkunud? Uued EM-i tingimused annavad siiski põhjust oletada, et täielikku paranemist ei maksa loota. Ja kui vutistaadionide tablood Eestile ka kuigi sageli võidunumbreid ei näita, võime end lohutada sellega, et erinevalt itaallastest, hispaanlastest ja iirlastest on meil ikka majanduskasv ning väike riigivõlg.

8. november 2011

Milleks matsidele raamatud?

Tarmuka kultuuriministri uitmõtted, mis puudutavad raamatukogude kirjavara komplekteerimist, on teeninud mõne päevaga terve müriaadi ärevaid arvamusavaldusi raamatukoguhoidjatelt, kirjandusteadlastelt, kirjastajatelt, kirjanikelt ja tavalugejatelt – nagu oleks roigas mesilastarru torgatud. Eriti teravalt nõelatakse isand Langi retoorilist küsimust, kas raamatukogudesse ikka tasub riigi raha eest ajaviitekirjandust, see tähendab „rämpsu“ osta.

Ühe kandi pealt on kultuuriministri ideel jumet: tohututes kogustes ilmuv meelelahutusliku kallakuga tõlkekirjandus võib kergesti varjutada omamaist raamatuvalikut. Teisalt on raamatukogud rahva teenistuses ning võimalus leida sealt enesele meelepärast lugemist peaks olema kodaniku põhiõiguste seas. Raamatute leviku tõkestamine on samuti tsensuur.

USA-s takistab Raamatukogude Ühing „mittesoovitavate“ kirjatükkide jõudmist ennekõike kooliraamatukogude riiulitele, põhjuseks nende võimalik „ebaterve“ mõju veel väljaarenemata väärtushinnangutega noorsoole. Ameerikas on keelatud raamatute nimekirja sattunud ka sellised klassikalised desserdid nagu „Kuristik rukkis“ (põhjuseks seksuaalne vabameelsus ja peategelase nihilistlik käitumine), „Huckleberry Finni seiklused“ (väidetav rassism) ja koguni „Harry Potter“ (ebausu propageerimine, vägivallast küllastunud tegevustik).

Kui Atlandi ookeani taga on probleemiks eelkõige poliitiline korrektsus, siis siinmail on „langistudes“ võimalik sattuda veel libedamale teele: teosed, mis ei rikasta lugeja intellekti, on raamatukogudes keelatud! Loomulikult võib karta, et Barbara Cartlandi ja Nora Robertsi armulood rikuvad Eesti naised ära. Videvikuleedi Stephenie Meyer on samuti ohtlik. Varsti ei taha ükski eestlanna enam tavalist kuuselaane karumõmmikut enda kõrvale – kõik ihkavad naituda ainult valgel täkul kappavate printside, surematute vampiiride ja muskleist pungil libahuntidega!

Sopakirjanike hulka saab kergesti liigitada ka mõrvamüsteeriumide kudujad, sealhulgas Agatha Christie, Rex Stouti ja Ann Grangeri. Ehkki riiklike pitseritega kinnitatud eesti keele arengukavad annavad meie oma autoritele teatud immuunsuse, pole ilmselt ka kõik eesti kirjanikud sellesse häbinimistusse sattumise eest täiel määral kaitstud. Muide, isegi katoliku kirik tühistas viiekümne aasta eest sajandeid kehtinud keelatud raamatute nimekirja, sellega seoses vabanes põlu alt ka keskaegne kirjandusteemant „Dekameron“. Ometi on säilinud moraalijüngreid, kes sedagi lustlikku jutukogu puhtaks pornoks tembeldavad.

„Rämpsu“ ja „väärisasja“ piir ei ole kirjanduses kunagi objektiivselt paikapandav. Ükski kirjanik ei mõtle: „No nii, nüüd ma kirjutan soppa ja rämpsu, las lollid loevad!“ Kirjandust sildistades jagatakse halvustavaid silte ka inimestele. Dame Barbara Cartland polnud poolearuline vanamutt, kel peas vaid labaste naistekate vorpimine, vaid väga intelligentne ja särav daam ning mis kõige kõnekam: üks vähestest rüütliseisusesse tõstetud naistest.

Ka kergemat kirjandust on vaja – koguse poolest rohkemgi kui süvafilosoofilisi romaane. Andunud Dostojevski ja Prousti fännid võivad ju lubada endale häälekat ilkumist kunstikauge matsirahva eelistuste üle, kuid kinnistunud maitsega täiskasvanut lugejat ei saa enam muuta. Erinevaid maitseid tuleb aktsepteerida. Seegi on osa sallivast mõtteviisist.

Lugemisväärsete teoste nimekirjade ja edetabelite koostamine tuleb tihtilugu kasuks – taolised pingerivid aitavad lugejal pidevalt paisuvate raamatukuhjade vahel orienteeruda, kuid kultuuri ei tehta keelates, käskides ega sildistades. Mitte mingil juhul.

5. november 2011

Elagu noorus! Elagu elu! Elagu „Suvi“!

Õige pea saab Eesti filmikunst 100-aastaseks. Auväärse juubeli tähistuseks kõpitsetakse kobedamaks (ehk peenemalt öelduna: taastatakse digitaalselt) riiulitäis vanu filme, nii armastatuid kui unustatuid. Üheks kaunimaks kingituseks raugaeas Eesti filmile on kahtlemata kirkad värvid tagasi saanud Paunvere-triloogia keskmine lugu, mis kõneleb kõige haljamast ja õiterohkemast aastaajast ning ühtlasi parimast järgust inimelus, puhkevast armastusest ja esimestest sammudest töömehesaabastes. Jah, see on „Suvi“!

„Kevadele“ pole siinkohal enam vajadustki kiitust valada. „Suvi“ on jäänud ikka oma eelkäija varju, olgu siis filmi või raamatuna, kuid eks põhjus ole algmaterjalis endas. Lutsu lugu Venemaal käinud Kentuki Lõvist, kes paistab olevat Paunverre naastes veel enam õhku täis kui koolipäevil, pole „Kevadega“ kirjandusliku tugevuse poolest samaväärne. Vajaka jääb lüürikast, seevastu jantlikkus keeb mulinal üle. Siiski ei puudu sellestki loost oma voorused. Kui „Suvi“ ilmus, oli Eesti Vabariik alles vastselt sündinud. Joosep Tootsi tarmukusest lõhkev tegelaskuju sobitus sellesse aega sama täiuslikult kui viinasorts Lible kõrri. Nüüdki on tore vaadata, kuidas mõned noored mehed pöörduvad oma issiasega Soomest või Inglismaalt tagasi ja asuvad siin innukalt võõrsil kogutud ideid rakendama – ehk sisteemi looma.

Geniaalne filmimeister Arvo Kruusement nägi kurja vaeva, et tähtsatest komiteedest ja komisjonidest isiklikud ideed läbi pressida. Arutati koguni „Kevadest“ tuntud näitlejate väljavahetamist. Ülesoo ja Raja talupidajad tembeldati kulakuteks. Õnneks suudeti nõukogude jaburustest tervelt välja tulla ning vaatajad võtsid 1976. aasta lehekuul esilinastunud teose soojalt vastu.

Paul-Eerik Rummo käsikiri toob Lutsu vaimust esile vaid kvaliteetsema osa. Paljud vaatajad ehk ei teagi, et filmiversioonile on väga orgaanilisel moel otsa sulatatud ka eraldiseisev jutustus „Tootsi pulm“. Eelmise filmi peategelane Arno saab „Suves“ aga veel vähem mänguruumi kui raamatus. Sellest pole midagi. „Suvi“ ongi ju Tootsi film. Köstri vererõhku tõstnud väsimatust tembutajast võrsub vaatajate silme all Ülesoo peremees, kelle süda armumeloodia järgi rütmi lööb.

Lisaks kütkestavale loodusele, mis Palamuse, Otepää ja Kanepi kandis üles võetud, lummab linalugu võrratute näitlejatega, kellest paljud on juba ammu kaduvikku vajunud. Tähtede vahele tõuseb eriti kirka komeedina vana apteekrit kehastanud Kaarel Karm. Apteekri sügavat ja samas lihtsat elufilosoofiat kroonib kõne Tootsi ja Teele pulmas. „Noored inimesed, ärge kartke elu! Ärge kartke vaeva ja valu, ärge kartke võitlust! Võideldes kasvab jõud! Pole viga, kui vahel jääte alla võitluses eluga. Tähtis on, et saate võitu iseenese eest. Siis vaatate kord tagasi oma elu peale ja võite rahulikult õhtule minna teadmises, et olete andnud kõige paremat, mis teil oli anda. Ikka edasi, üle hädade ja ohtude, inimliku kõrguse poole! Et need, kes teid mõistavad, võiksid öelda: „Teie inimlik kõrgus!“ Elagu elu!“

Just nimelt, „Suvi“ on noorust ülistav ja tulevikku hellitav filmiriba. Mis saab aga meie kinokunstist edaspidi? Kas ideid ja rahanatukest jätkub vaid depressiivsetele, üksindust ja traagikat põlistavatele lugudele? Kus on see kauaoodatud, elujaatav romantiline komöödia, mille kohalikuks uhkeks eeskujuks on juba 35 aastat olnud „Suvi“? Aitab kunstist ja labasustest, Eesti rahvas on välja teeninud ühe õnneliku lõpuga maitseka komöödia. Lutsu enam appi võtta ei saa, kuid loodetavasti on meie seas veel säilinud mõni haruldane filmimees, kes ei väsiks bürokraatide kiuste püüdlemast inimliku kõrguse poole.

2. november 2011

Melodraama karge mere ja sinise taeva vahel

Teisipäevaõhtuti pakub rahvustelevisioon vaatamiseks Norra kõigi aegade menukaimat telesarja „Taevasina“ (Himmelblå). Iga osa meelitas fjordidemaa ekraanide ette keskmiselt miljon inimest, mis on peaaegu viie miljoni asukaga riigi kohta hämmastav tulemus.

Tahtmatult sünnivad seosed Taani seriaaliga „Küla“ (Landsbyen), mida samuti aastaid tagasi ETV-s näidatud. „Taevasina“ on siiski kolleegist tempokam, ühtlasema käsikirja ning värvikamate tegelaskujudega melodramaatiline suutäis. Õigupoolest näppasid norralased viljaka idee brittidelt, maailma parimatelt telesarja seppadelt, ent kohaldasid selle sujuvalt oma oludega (Briti sari kandis pealkirja Thousand Acres of Sky). Erinevalt eelkäijast toimub „Taevasina“ tegevus reaalselt eksisteerival Põhja-Norra kääbussaarel nimega Ylvingen.

Kui sama malliga lugu Eestisse ümber kantida, ei muutuks suurt palju. Kujutagem ette sarja, mida tutvustatakse nõnda: „Kokana töötava üksikema elu jookseb Tallinnas puntrasse ning ta otsustab kolida Osmussaarele, mille kooli ähvardab õpilaste vähesuse tõttu sulgemine. Saare elanikel on uusasukate vastuvõtmiseks vaid üks tingimus: tegemist peab olema perega, kus kasvab kaks last. Mehe puudumisel otsustab naine võtta kaasa oma parima sõbra, et koos õnnelikku perekonda mängida. Kõik osmussaarlased ei võta võõraid aga sugugi avasüli vastu.“

Probleemid – ääremaade elushoidmine esmajoones – paistavad olevat isegi kõrgeima elukvaliteediga riigis, trollide ja suuskade sünnimaal, sama tõsised kui meie õuelgi. Haldusreformi järele sügelevas Eestis oleks aga just „Taevasina“ taolist, maaelu positiivses toonis näitavat seriaali hädasti vaja. Isegi enamike tegelaste eesnimesid poleks põhjust muuta. Marit, Robin, Roland, Iris, Britt, Vivian, Karoline ja Klara on meilegi lähedased. No nii, „Pilvede all“ ja „Õnne 13“, tõmmake eest!

Milliseid järeldusi võib „Taevasina“ esimese hooaja põhjal Norra kohta teha? Esiteks: norralased on üks õige lõbus rahvas. Tööd tehakse vähe, aga laulu, tantsu, nalja, napsi ja hüva kõhupoolist saab iga kell. Ilmad on külmad ja tuulised, maastik rahutu, ent romantiline. Norralased käivad kirikus usinamalt kui ateismi kalduvad naabrid mujal Põhjalas. Küla hingeks on kirik, mitte kultuurimaja. Oslo on üks võigas urgas, kus öösiti luusivad ringi vaid narkarid ja lõbulinnud. Laevaühendus saartega on kehv. Mõnele transpordilaevale juhtuvad turistid olgu valmis, kui kapten üle parda lennates kisendab, et ta ei oska ujuda. Ja mis rootslastesse puutub, siis nemad on üks päris hirmus rahvas: tüüpiline rootslane on tige, truudusetu, seksinäljas, salakaval, armukade, ülbe ja mis kõige jubedam – kohe kui võimalus avaneb, tormab ta ihualasti merre suplema.

„Taevasina“ kinnitab, et inimhing – paiknegu ta merel või mägedes, põhjas või lõunas – vajab lõppude lõpuks vaid rahu. Natuke armastustki. Kui ta neid ka ei leia, siis hädasid tassib ta endaga ikka kaasa.

27. oktoober 2011

"Vali mind!" ehk patuste naiste paranduslaager

Võtsin ühel kallil pühapäevaõhtul pärast liigutavat jumalateenistust südame rindu ja istusin teleka ette vaatama otseülekannet üritusest, kus näidatakse allakäinud naisi. Neid Eesti kõige hirmsamaid eksemplare. Tänuväärse projekti pealkirjaks on „Vali mind!“.

Igal nädalal õnnestub kolmekümnest patusest naisest korralikku ellu pöörata vaid kolm. Kõik roojased linnukesed rivistatakse piitsaplaksude saatel üles ning neile pakutakse töökat ja läbinisti vooruslikku vallalist meest, kelle kindlas majapidamises saatana mõjudest vabaneda. Vaga preester Kristjan Jõekalda, kes püha toimingut läbi viib, püüab küll langenud neiusid meelt parandama sundida, kuid enamasti ei lähe see läbi.

„Miks see mees sulle ei meeldi?“ küsib isa Kristjan ühelt ja teiselt, kui keeldumist tähistavad punased laternad naiste ees kärmelt süttivad.
Vastused kõlavad laias laastus nõnda:

„Sel kutil on liiga väike perse. Need mehed, kes minu juures käivad, on ikka vägevamate mõõtudega!“
„Ta ei joo. Mina kallan endale küll nii et vuliseb!“
„Ta ei suitseta. Tead, mina tossutan päevas mitu pakitäit. Mis mees see sihuke on, kes ainult soolapulki imeb!“
„Ta kogub karvaseid mänguloomi. Paras pede ju! Tõelised mehed mängivad ikka teistsuguste karvatuustidega!“
„Mina võtan ainult Tallinna mehi. Seal Tartus pole ühtegi normaalset bordelli. Kus ma siis tööle hakkan?“
„Ta on liiga kondine! Sellisega karates on mul kõik kohad siniseid plekke täis. Mina tahan ikka liha tunda!“
„Ta ei paista eriti mehiste näojoontega. Minu reite vahele mahuvad ainult ehtsad kuldid!“
„Kuule, ta on liiga noor! See ei jõua mulle sisse pistagi, kui kohe pauk lahti!“

Issand, issand! Põrgus pole küllalt tuld ega väävlit, et neid koledaid hingi õiglaselt karistada!

Jumala abiga saab nii mõnigi patukahetseja siiski uue võimaluse. Neiu, kes IT-mehi tõutäkkudeks nimetas, muudab kindlasti oma roppu suuvärki ning temast võrsub truu abikaasa mehele ja armastav ema paljudele punapõsksetele lastele.

„Vali mind!“ seisab kristliku moraali ja pereväärtuste eest, olles kahjuks ainus sellelaadne ettevõtmine, mis meie Jumalast üha kaugenevale rahvale suunatud. Saatan on küll Eestimaa naiste seas palju kurja sünnitanud, kuid Kõigekõrgema armule toetudes oleme temast üle. Jätkuks meil vaid inglisarnaseid mehi, kes kõlvatuid naisterahvaid maiste ihade kütkest päästaks! Aamen!

25. oktoober 2011

Isegi sibulad nutavad

Taas on ilmunud armastatud itaalia lastekirjaniku, Hans Christian Anderseni medali pälvinud Gianni Rodari raamat "Cipollino seiklused". Sedapuhku lustakate värviliste piltidega Manuela Santini'lt. On mõnevõrra kummalinegi, et säärane marksistlik lastejutt puistab siiani paljudele väikestele ja suurtele suudele lõbusaid muigeid. Rodari oli veendunud kommunist, kes muide külastas kahel korral ka Nõukogude Liitu. Viimane reis sotsialistlikku paradiisi mõjus tema tervisele aga traagiliselt halvasti ning viis ootamatult kirjaniku surmani. Väike sibulake, kel nüüdseks vanust juba tubli 60 aastat, püsib endistes liiduvabariikides jätkuvalt populaarsena.

Vaese sibulapoisi karmist klassivõitlusest köögiviljade maailmas on valminud ports animafilme, ballett (helilooja Karen Hatšaturian), Eestis ka ETV nukulavastus ja kuuldemäng, võtmata kõne allagi hulka dramatiseeringuid. Viimati sai üht taolist näha Vene teatris.

Teisalt võib ju nüüd, mil Nõukogude Liidu kokkulangemisest möödub 20 aastat, unustada ideoloogilise materjali ning punastel varemetel tantsu lüües nautida Cipollino õpetlikku lugu, mille tihkeks tuumaks mäss ebaõigluse vastu.

Sirutame vaid pilku ümber enese - ja voila! - ikka vahib kusagilt vastu mõni türanlik Isand Tomat, tigedad sidrunid või õnnetu Kõrvits, meister Viinamari, täitmatu Apelsin, tõusiklikud kirsikesed ning sageli ka professionaalsed hädavaresed - mandariinid... Õilsad ja parajalt naiivsed sibuladki kasvavad endiselt meie pisikeses peenras. "Mis sinna parata - kui sünnid maailma sibulana, siis on pisarad omast käest!" Just sellised tegelaskujud, kelle asemele on hõlbus kedagi endi hulgast pista, saavad tihtipeale kirjandusteosele sillutiseks edu juurde.

Nuuks! Kas keegi annaks taskurätti?

22. oktoober 2011

Ka Eesti ajalugu on imeline

Taani verd teadusajakirja Imeline Teadus sõsarväljaande Imeline Ajalugu esimene number paneb kindlasti nii mõnelgi Herodotose jüngril suu vett jooksma. Just sellist, ahvatlevalt läikivat ja sisukat ajalooüllitist oligi meie meediaturul tarvis. Paraku on Imelisel Ajalool laias laastus samad kortsud ja soolatüükad, mis tema vanemal õelgi. (Imeline Teadus, võõras teadus)

Esiteks puudub ajakirjal igasugune side Eestiga. Siinne toimkond koosneb vaid tõlkijast, paarist toimetajast ja kujundajast. Teemad valitakse-kirjutatakse Skandinaavia peakorteris. Seetõttu ei tasu oodatagi lugusid muistsest priiusepõlvest või seitsmesaja-aastasest orjaööst, ei Vabadussõjast ega kardetavasti ka Laulvast revolutsioonist. „Suure“ ajaloo jaoks on Eesti ponnistused liiga pisikesed.

Kui Imelise Teaduse autoreid tuli lehekülje allservast luubiga taga ajada, siis mõne IA teksti juures puuduvad need sootuks. Reklaam kinnitab, et artikleid kirjutavad Põhjamaade parimad ajaloolased. Miks nood „parimad“ siis nii häbelikus kirbukirjas lõikude ja fotode vahele peidetakse?

Teemad katavad hiiglasliku ajalagamiku vaaraode päevist 21. sajandini. Uut teavet ajakiri paraku igas artiklis heldelt ei puista. Kaanelugu Sfinksi mõistatusest kordab samu fakte, mida võib leida juba stagnaaegsetest leksikonidest. Ka ülevaade Jeanne d’Arci imepärasest avantüürist mõjub vaid õrna mäluvärskendajana. Minu tähelepanu kleepisid enesele ennekõike inkade jumalatele ohverdatud Juanita Jääneitsi avastamine ja hulljulged kahurikuuli-artistid. Turistina oleksin tänulik viktoriaanliku Londoni vaatamisväärsusi tutvustava retke ning Elbe jõe tunneli sünniloo eest. Ka ehmatav sissevaade esimeste Saksa allveelaevnike eluolusse rikastab ajuollust uute teadmistega.

Pikk ja põhjalik lugu Hermann Göringi kuulsusetust (või hoopiski ülimalt kuulsast) lõpust väärib kiitust. Paraku näitavad kõik need natse tõrvavad lood Põhjamaades ja mujal endises kapitalistlikus läänes visalt püsivat ajalookäsitlust: Hitler oli väga paha poiss, aga Stalin pole kõneväärtki. Õnneks on siiski viimasel paaril kümnendil esile kerkinud mitmeid Lääne-Euroopa ajaloolasi, nende seas Norman Davies ja Richard Overy, kes tõmbavad Hitleri ja Stalini vahele kõhklematult võrdusmärgi, ent laiema avalikkuse teadmised näikse keerlevat ikkagi vaid Natsi-Saksamaa kuritööde ümber. Paistab, et põhjamaade ajaloolased ei kavatse seda muuta.

Teine ilmasõda sügeleb Eestis aga edasi. Üksnes kohalikud ajaloolased aitavad oma asjatundlike kirjutistega süngeid arme kratsida. Selles osas ei ole Imelisel Ajalool vastast Tunale. Paraku on Tuna kitsalt akadeemilise suunitlusega ega jõua paljude huvilisteni.

Järsku annaks Eesti alamail siiski Taani kuningaga läbi rääkida, et ta lubaks oma ajakirja ka matsirahva lugusid. Lihtsalt aktsendiks ja kõrvalepõikeks. Pealegi, kui mõne rahva ajalugu vääriks epiteeti „imeline“, siis on baltlased kindlasti parimateks kandidaatideks.

16. oktoober 2011

Pets ja Kadri teevad pornot

Eesti keelde on siginenud uhke kõlaga mõiste: sotsiaalporno. Õigupoolest on tegemist pitseriga, mille nõrganärvilised kriitikud löövad populaarseks osutuvate telesaadete taha. Piisab vaid, kui ekraanile lastakse mõni poolhambutu külajoodik või õnnetu saatusega üksikema ning juba näevad valvepuritaanid selles solvangut korralike lauakommetega inimestele. Porno ise on teadupärast lühend sõnast pornograafia (porno – hoor ja graphos – kirjutan ehk siis vabas tõlkes: hoorakiri). Kas sellest tulenevalt kuuluvad kõik oma õigusi ja õnne taga nõudvad vaeslapsed, tudengid ning töötud prostituutide tsunfti?

Väike kõrvalepõige: kui Sulev Keedus sepistas valmis dokfilmi „Joonatan Austraaliast“, mis pühendab pika-pika filmilindi üksnes padujoomaritele, kel peanupp varahommikust saati soe ja sassis, kerkis sellest võimukandjate leeris paras hädakisa. „Kuidas midagi sellist tohib üldse näidata?!“ kiljatati. Uskumatu, kuid tõsi: mõnel pool koosnevad elulood eranditult mustadest pigmentidest. Ometi peavad filmispetsid Keeduse tööd üheks paremaks viimase paarikümne aasta sees valminud dokumentaalteoseks. Maitse asi, muidugi.

Tagasi televisiooni. Võsa-Petsi esmaspäevased raportid tegemistest Teises Eestis on teeninud sotsiaalporno veduri tiitli. Selle vagunitena on nimetatud muuhulgas saateid „Rääkimata lugu“ ja „Kodutunne“, värskeima väljalaskena lisandub nende sappa „Seks ja küla“. Mis on lastiks? Lihtsad inimesed oma muredega, vahel sekka ka tillukesi rõõme. Ei mingit glamuuri. Ei ühtki staari. Karvaseid-sulelisi see-eest küll.

Aeg-ajalt võib juhtuda, et neis saadetes räägitakse ka pärispornost. (Ainult räägitakse!) „Seks ja küla“ ongi kõditavatele voodijuttudele üles ehitatud. Liide sotsiaal- näib olevat aga pigem märk Eestis levinud jäärapäisest sotsialismivastasusest. Sotsialism, sotsioloogid, sotsiaalne – see kõik on ju miskit madalat, väärtusetut ja koledat, millest majanduskasvust toituv Eesti Vabariik peab hoiduma nagu vanapagan välgust.

Kõige lihtsam oleks silmad kinni katta ja kõigile sakste poole kätt väristavatele santidele käratada: „Kasige tööle!“ Probleemid aga jäävad. Mõistagi toob sotsporr tegijatele kõvasti kasumit, kuid televisiooni eesmärk ongi vaatajate tähelepanu köita. Seejuures ei saa öelda, et sotsiaalpornost puuduks hariv osa. Nii mõnigi lugu toob vaataja maa peale ning tekitab janu õigluse järele. Võsa-Pets, Seksi-Kadri ja Kodu-Kirsti on ühtlasi omamoodi sanitarid, kes kergendavad abivajajate murekoormat. Kuniks abivajajaid märgatakse, säilib inimväärne ühiskond. Sageli polegi mõnda juhtumisse kaamerate ja mikrofonidega vaja sekkuda, piisab kui tädi Maali ja onu Ants kellegagi rääkida saavad – olgu teemaks või rangete tabudega kaetud seks.

Teleriomanikud hääletavad pultidega. Niisiis peab ikkagi tunnistama, et sotsiaalporno läheb siinsetele vaatajatele korda. Teiste inimeste ellu on ju ikka põnev piiluda – kes naerab nähtu peale, kes nutab. Lisaboonuseks mõni elu, mis on viletsam kui teleka ees lösutajal.


P.S. Pealkiri viitab USA nurjatule komöödiale „Zack and Miri Make a Porno“

12. oktoober 2011

Luudadeta nõiad

Ei jõua Eesti skeptikud, tõsiteadlased ja teised mõistusekummardajad, need vaesed kiitsakad donkihhoted, kunagi nõidade saatanlikust tuuleveskist jagu saada. Isegi Krabat, kes omanimelises jutustuses kuradi veskisse õppima värvati, pidi tumedaid jõude ning pettust kasutama, et nõidus murda. Mida vaimust vaene rahvas nõidades, pendlivõngutajates ja täheteadust parodeerivates astroloogides ometi leiab?! Võtke vaiksemalt, kulla skeptikud! Maagia ei ole kunagi olnud teaduse vastand, vaid praktika, mis lähtub ürginimlikust tungist juhuseid kontrollida.

Põlisusundites on maagilised rituaalid ja nõidumine olulisel kohal, kuid tegemist pole pelgalt ebausuga (ebausuks võiks nimetada pigem loodususundi jäänuseid „tsiviliseeritud“ ühiskondade uskumustes). Läänelik mõttelaad paigutab maagia fantaasia või paranormaalsete nähtuste valdkonda, loodusrahvastele on see aga tõelisus. Maagiline mõtlemine, müüdid ja riitused on lõimed ühe kirju kanga sees. Maagia ja nõidus moodustavad riituste selgroo, riitustes (taas)elustuvad müüdid, müütides aga peegelduvad rahva väärtushinnangud.

Vanades usundites toimib maagia igapäevaelu vajadusi rahuldava instrumendina. Nõidumine kui maagilise kontrolli vahend millegi või kellegi üle sõltub väedünaamikast. Väge saab kasutada positiivselt, näiteks viljasaagi ja kariloomade edendamiseks või vihma väljakutsumiseks ning negatiivselt – teiste inimeste vastu, kogukonna elukvaliteedi vähendamiseks.

Väekeskused asuvad looduslikes objektides, taimedes, loomades ja inimestes. Hõimud püüavad tavaliselt tagada, et loodusest saadavat väge kasutataks positiivsel eesmärgil. Maagiliselt toimivaid vahendeid kasutab headel eesmärkidel posija (valge maagia esindaja). Nõid seevastu tegutseb kogukonda nõrgestavalt ja inimestele kahju tehes.

Šamanistlike usundite juures kasutavad šamaanid negatiivset nõidust haige tervendamisel, juhul kui arvatakse, et haigus on tekkinud kellegi tegevuse tagajärjel. Vaenlase nõrgestamine tähendab sellisel puhul patsiendi tugevdamist. Usundid, mis toetuvad šamanistlikule tegevusele, nõuavad šamaanilt terve kogukonna teenimist. Šamaani ülesandeks on nii tervistamine, ennustamine kui kogukonna kaitsmine, samuti hoolitsemine inimeste ja vaimude maailma vahelise suhtluse eest.

Põhjendamatult "primitiivseteks" nimetatud põlisrahvaste jaoks ei ole tähtis mitte see, miks õnnetused juhtuvad, vaid miks need juhtuvad just teatud ajal ja teatud inimestega. Õnnetusse sattunud inimene võis näiteks solvata esivanemat või mõnda kohalikku nõida. Kinkide jagamise ja ohverdamisega püütakse lepitada solvatud inimesi ning tagada vaimude soosing.

Üldine lugupidamine nii elavate kui surnute vastu räägib hõimude tugevast identiteeditundest, religiooni „siduvast“ funktsioonist. Nõidade olemasolu toimib aga tõenäoliselt kogukonna suhteid ja käitumist korrastava mehhanismina, samas on valdavalt tauniv hoiak nõidade vastu mugav vahend elus esinevate põhjuslike seoste ning negatiivsete juhtumite kinnitamiseks.

Endiselt pole kuhugi kadunud ürgne soov näha juhuste jadas põhjuse-tagajärje peent süsteemi. Kõigel peab olema tähendus, mõte, õigustus. Küsimus "Miks?" trummeldab iga lihtsureliku peas ning saab sageli fantaasiarikkaid vastuseid. Kus on kurjust, seal on kurjategijaid, kus häda, seal ravitsejaid. Nõudlus igat masti imetohtrite järele ei vaibu, sest lõppude-lõpuks on usk ikkagi tugevam kui mõistus.

4. oktoober 2011

Imeline Teadus, võõras teadus

Taani päritolu kosilane Illustreret Videnskab (varjunimega Imeline Teadus) võttis meie popteadusliku ajakirja Tarkade Klubi ära. Eesmärgiks pakkuda lugejaskonnale värskemat, mahukamat ja kvaliteetsemat kirjavara. Mis on pärast pulmi Tarkade Klubist alles jäänud? Õige vastus: mitte aatomitki. Kardetavasti kulub veel mõni aeg ning maarjamaise mõrsja nimi kustutatakse lõdva randmega esikaaneltki. Õnneks ei ole Eesti lugejat päris passiivseks tarbijaks jäetud. Endiselt on võimalik toimetusele kirjutada ning meelel kipitavaid teadusalaseid küsimusi esitada.

Ajakirja lai teemadering venitab laiemaks ka silmaringi. Oktoobrinumbris tehakse juttu nii astrofüüsikast, meditsiinist, ajaloost, arhitektuurist, geograafiast kui ka kukesammudest tehnoloogias. Paraku saabki Imelise Teaduse suurimaks miinuseks selle rahvusvahelisus. Tahaks ikka lugeda Eesti teadlaste tegemistest, esmajoones ootaks huviga uudiseid TÜ ja TTÜ laboritest. Puudub ka siinsetele ajakirjadele nii omane ristsõna, mis eeldab loomulikult Eesti poolset koostajat. Ka tõlkeapsud on taolises väljaandes kerged tekkima. Silmahakkavam näide: igavese ilu etaloni, kuninganna Nofretete abikaasa olevat olnud keegi Akhenaton. Eestikeelses ajalookirjanduses on selle vaarao nimi siiski vana kombe kohaselt Ehnaton (tuntud ka kui Amenhotep IV, teadaolevalt esimese monoteistliku usundi kehtestaja).

Ajakiri ei arvesta ka erinevate maade kultuuritausta, mistõttu mõningad artiklid võivad mõjuda lugejale harimise asemel peedistavalt. Rubriigis „Kas teadsid, et…“ käiakse välja uskumatu fakt (pange nüüd hästi kõrva taha!): kreeklased võistlesid antiikaja olümpiamängudel alasti!! Hüüumärgid pole liiast. Enamik 6. klassi lõpetanud eestlasi peaks siinkohal rubriigi pealkirjas toodud küsimusele jaatavalt vastama. Lugeja alahindamisena näib ka kõrvaltoodud kastike, kus räägitakse püttsepa unustusse vajunud ametist.

Populaarteaduslikud üllitised ei nõua ranget viiteaparaati, kuid mõnel juhul näikse kirjutise sisu ning konkreetsed faktid olevat liig spekulatiivsed, mistõttu oleks viisakas lisada täpsemad viited. Isegi artiklite autoreid tuleb lausa luubi ja taskulambiga taga otsida, aga õnneks on enamik neist ikka lehekülgede alumistes servades trükivärviga koonerdades ära toodud. Ehkki ajakiri ilmub teiste hulgas ka Hollandis, Uus-Meremaal ja võimsas teaduskantsis Saksamaal, võimutsevad kaasautoritena üksnes skandinaavlased. Bonnieri maffia, mis muud.

Üleilmse levikuga ajakirjad nagu Cosmopolitan ja Playboy pole Eestis väga tähelepanuväärset menu saavutanud, ehkki nimetatud kuukirjad on kohaliku olustiku arvestamisel Imelisest Teadusest hoopis paindlikumad. Võõrüllitiste hinnadki ei hellita siinseid rahakotte. Imeline Teadus täidab siiski mõjukalt talle pandud ülesannet, mida juba Hupel ja Jannsen oma rahvalike väljaannetega taotlesid: lugeja ajurakke tuleb igast küljest valgustada ning rikastada.

R.I.P. Tarkade Klubi!

23. september 2011

Müstiline Neptuun

Täna, täpselt 165 aastat tagasi avastati meie päikesesüsteemi kaugeim planeet Neptuun. Auväärset tiitlit sai ta kanda 1930. aastani, mil teravsilmne teleskoop püüdis kinni Pluuto. Viie aasta eest tulid aga ilmakuulsad tähetargad kokku ja ennistasid Neptuuni selle päikesesüsteemi piirivalvuriks – või planeetide ankrumeheks, kui soovite. Neptuun on maa peal alati segadust tekitanud. Egas talle ilmaasjata Rooma merevalla valitseja nime antud.

Astroloogias, meie ajastu menureligioonis, peetakse Neptuuni vastutavaks alateadvuse kõigi külgede eest. Koos Jupiteriga võimutseb ta Kalade tähtkujus sündinute saatuse üle. Astroloogide sõnul on tugeva Neptuuni mõjutusega inimesel kalduvus kuritarvitada alkoholi ja uimasteid. Teisalt jagavat kauge Neptuun maa-asukatele heldelt inspiratsiooni ning tekitavat huvi salateaduste vastu.

Neist ideedest tiivustatuna andis inglise helilooja Gustav Holst oma planeetidesüidi viimasele osale pealkirjaks „Müstik Neptuun“. Lummavalt meditatiivne pala vaibub sujuvalt vaikusesse – toonases muusikas oli see ennekuulmatu võte. Holsti „Neptuuni“ poole kõlbab aga ikka ja jälle kõrvu kikitada, et võrrelda ennast mõni minut universumi ning igaviku mõõtkavas.

Sel aastal sai täis üks Neptuuni aasta, üks hiiglama pikk ja kulukas tiir ümber Päikese. See tähendab, et päikeseriigi sinakas piirivalvur on praegu täpselt samas kohas, kus ta oli ka oma avastamise hetkel. Selles kohas jäi ta Johann Galle teleskoobi läätse taha. Enne toda hetke ei teatud temast midagi. Sadade tuhandete Maa aastate vältel polnud teda olemas. Müstilisel kombel koputab rändur Neptuun surelike inimelajate alateadvusele, tuletades meelde, et seinteta ilmaruumis on veel kosmiliselt palju asju, mida me praegu ei näe. On paljut, mida me ei tea. Kõik vastused hõljuvad universumis ometi ringi. Küsimused tuleb aga paraku siinsamas maa peal valmis mõelda.

17. september 2011

Tunneteta sõprus

Sõbrannad omavahel.
"Aigar ostis mulle kihlasõrmuse!"
"Tõsi ka vä? Lõpuks ometi! Milline see on?"
"Sinaka kiviga."
"Sobib hästi?"
"Ma ei ole veel proovinud. Nägin ainult Aiksi kontol pilti..."
Tõestisündinud lugu!

Tanja Korobka kirjutas Eesti Ekspressi veebiküljel Facebooki ja teiste sotsiaalvõrgustike varjupoolest. "Veebis on sõpru luua lihtne: seal võime rääkida kõigest nägemata kaaslase reaktsiooni, seega tundmata suuremat vastutust inimese tunnete pärast," nendib Tanja. "Sotsiaalmeedia on teinud meist isoleeritud suhtlejad, kes riske võtmata istuvad üksi oma toas ja trükivad virtuaalsetele sõpradele. Kui suhtest ka midagi välja ei tule või midagi valesti läheb, võib mitte mingisugust kahju tekitamata välja logida ja asi unustatud." Seadmata kahtluse alla Facebooki kasulikkust, on selles jutus kibe iva.

USA psühhiaater Elias Aboujaoude kaardistab raamatus "Virtually You" sotsiaalmeedia võimalikud kõrvalmõjud inimvaimule. "Arvuti taga istudes puudub inimesel otsene kontakt, ta ei näe teiste ilmeid ja žeste, mis annavad tundeid edasi," viitab Õhtuleht psühhiaatri sõnadele. "Sotsiaalmeedia põhjustab ka "ülevoolavat nartsissismi" ehk inimene esitleb end kui kaupa. /.../ Aboujaoude sõnul suurendab (sotsiaal)meedias nähtud vägivald ka vägivalda laste seas. Niisamuti saavad täiskasvanutest veebis taas lapsed ja rollimängud õitsevad virtuaalmaailmas nii armastuses kui seksis."

Mõlemast väljavõttest hakkab silma mure lünkliku vastutuse pärast. Jah, isegi suhtlemisega kaasneb vastutus. Sotsiaalmeedial on kahtlemata ports positiivseid jooni (inimesed.com), kuid lõustaraamatu, rate’i ja myspace’i taolisi lehti läbivaks mustaks traagelniidiks jääb ikkagi puuduv inimlik lähedus. Kõigile kolleegidele ja muidu untsakatele ei olegi vaja oma püha ihu näidata, kuid juba ainuüksi inimestevaheline pilgukontakt on see, mis teeb suhtlusest täisväärtusliku suhtluse.

Suhtlemise juurde kuuluvad vältimatult emotsioonid, mida pole alati võimalik ekraanil kumavate pikslite kaudu edastada. Rääkida sõpradega läbi Facebook’i seina on nagu… rääkida läbi seina. Kui kurnata suhtlusest välja emotsioonide rammus koor, viib see varem või hiljem olukorrani, kus inimesed teineteist enam ei mõista ega suuda näha maailma läbi teise silmade. Tekib tundekülmus, raskemal juhul empaatia kadu. Kuid just oskus asetada oma hing kaaskodaniku kehasse võimaldab vältida asjatuid lahkhelisid.

Aristoteles, õhtumaade filosoofia üks mõjukamaid arhitekte, jagas sõpruse kolme kasti:
- sõprus, mis võib tuua kasu
- sõprus naudingu pärast
- sõprus, milles inimesele soovitakse head tema imetluspärase vooruslikkuse tõttu

Esimese tüübi sõprus on väga pragmaatiline ja liidab neid, kes teevad äri või on seotud läbi tööalaste kohustuste. Teisel puhul tuntakse mõnu sõbra seltskonnast. (Lõdvad seksuaalsuhted Aristotelese järgi siia ei kuulu, ehkki nüüdisajal võiks needki selle liiginimetuse alla pista.) Kolmas tüüp nõuab rohkem pühendumist ja avatud meelt, mistõttu tuleb seda filosoofi hinnangul üsna harva ette. Just sellist sõprust nimetatakse kõhklematult tõeliseks. Õigupoolest on kõik loetletud sõpruse tüübid Aristotelese õpetuses ebapüsivad. Kõigutamatuks peab ta täielikul võrdsusel ja kiindumusel põhinevat suhet. Kui aga pikk jutt lühikeseks teha, tähendab sõprus ennekõike liitu, mille kaks osapoolt teineteist võrdselt austavad ning imetlevad. Taoline liit toob ühtlasi mõlemale naudingut ja mitmeti lõigatavat kasu. Aristoteles oli koguni veendumusel, et ka demokraatia põhineb sõpruslikel suhetel, sest vaid kiindumuslik suhe hoiab ühiskondi rahumeelselt koos. Jutt jumala õige!

Teineteise voorustest saab aimu üksnes emotsioone vahetades. Facebooki poetatud sõnumid võivad valetada, kuid hääletooni, kehahoidu ja orgaanilisest taignast voolitud silmadesse on valet – ning sageli ka rumalust – raskem peita. Maskide ja seinte taha varjudes kängub inimlik kuldomadus: julgus olla isemoodi.

8. september 2011

Mees, kes paneb naise naerma

Soome kirjandushiidude nimekiri on muljetavaldav: sinna kuuluvad Aleksis Kivi, Frans Eemil Sillanpää, Väinö Linna, Eino Leino, Timo K. Mukka... Puudub vaid üks nimi. – Oksanen? Ei, tema on Olümposele tõusmiseks veel liiga noor. Lünka sobib kahtlemata kõige paremini täitma Mika Waltari.

Waltari sündis luteri kirikuõpetaja perre ning jõudis ka ülikoolis teoloogiat nuusutada, enne kui filosoofiateaduskond ta üle meelitas. Juba 20-aastaselt ilmutas ta läbimurdeteose „Suur illusioon“. Rahvusvaheline hitt sai II maailmasõja järel ilmunud ajaloolisest romaanist „Sinuhe“, mille peategelane, Vana-Egiptuse arst, esindab omal moel põhjamaalikku nukrat elutarkust. Waltari kirjutas veel terve müriaadi luuletusi ja novelle, üle paarikümne näidendi ning samas suurusjärgus täispikki romaane, lisaks kuuldemänge ja käsikirju filmidele.

Nii mahuka ja sisult üldinimliku pärandiga kirjanikule kasvab alati kusagil mõni loorberipuu. Kirjastuse WSOY 1937. aasta lühiromaanivõistluse parimaks tööks tunnistati just Waltari „Võõras mees tuli tallu“ (Vieras mies tuli taloon). Eesti keelde pandi teos juba aasta hiljem. Tundlikuma kõlbelise närviga lugejale oli see kiremõrvadega lõppev armastuslugu liiast. Ometi on „Võõras mees…“ hea teeots, mille kaudu Waltari universumisse siseneda ning nautida kargeid looduskirjeldusi läbisegi hillitsetud, ent sügavate emotsioonide kaardistustega. Graniitse kaane all kobrutava tundeleeme vürtsikus ei jää alla Vahemere kandis jagatavatele kiresuppidele! Waltari nokitses „Võõrale mehele…“ otsa ka järjeloo „Lõppvaatus“, millega püüti vaigistada moraalijüngrite kisakoori, kuid tagantjärele olnuks ilmselt parem, kui punkt jäänuks vaid esimese romaani lõppu.

Waltari näitab, kui lahtiharutamatute väänkasvudena hea ja kuri ühe inimese hinges õigupoolest põimuvad, jättes kohtumõistmise raske töö ennekõike lugeja kanda. Nii peabki. Kunstnik küsigu, tarbija vastaku.

Ei saa märkimata jätta, et „Võõras mees…“ tekitas minus seose ühe nüüdisaegse Eesti sotsiaalse vistrikuga. Kurdavad ju meie naised tihti, et mehed kipuvad lorustuma. Seesama mure rõhub ka Waltari loo ainsat naistegelast, kes igatseb seadusliku mehe asemele paremat eksemplari. Põhjalangenud joodik, hädavares ja lõdva lihaga jorss muudab ka naise enda kalgiks ning hoolimatuks. Kuid kui tallu ilmub korralike elukommetega, lihaseline ja töökas kaunismees, kes paneb naise taas õitsema… Võib arvata, millise laviini see paugatus vallandab.

Naeratavate huultega vaatas ta murdunud okstel magavat meest enda kõrval. Siis tõstis ta tasakesi, ettevaatlikult käe ning surus selle mehe rinnale. Tasakesi libises tema tööst rikutud peenikeste sõrmedega käsi särgi all mööda tugevat siledat nahka, seda leebelt omaks tunnistades, ja peatus mehe südame juures, et tunda selle elavaid tasaseid lööke. Kuni too võõras süda tema käe all äkki löömast lakkas ja siis jälle kõvasti, hingematvalt põksuma hakkas. Ta tõstis oma naeruse pilgu mehe näole ja nägi, et mees on silmad avanud. Ei, ta ei olnud ära, ta oli ikka veel mehe juures, ja naine vastas mehe pilgule, suu naerul. Nad vaatasid teineteisele otsa, mees raskest unest tegelikkusse tagasi pöördumas, ja naine püüdmas peoga mehe südame jõulisi lööke.

23. august 2011

Naised ja roimarid

Igas naises peitub väike mees ning mehes naine. Anima, mehe teadvuse naiselik pool, vastutab Carl Gustav Jungi arvates tujude esilekerkimise eest. „See on kõigi esivanemate naiselikkuse kogemuste arhetüüp või jälg,“ selgitab Jung ise, „salvestis kõikidest naiste poolt kunagi jäetud muljetest.“

Mehe Anima areneb neljas etapis: esimeseks on Eeva (ürgne, loomalik, himur), teiseks Helena (kapriisne, ratsionaalse mõtlemisega, ent ebavooruslik), kolmandaks Maarja (emalik, armastav, vooruslik) ja neljandaks Sophia (läbinisti tark ja eluküps).

Sellest mõttejadast tiivustatuna lendan „Kaljude ja kameeleonide“ keskse tegelaskuju – Joeli – juurde. Neli naist mängivad tema elus olulisi tükke. Eeva, Helena, Maarja ning Sophia vasteteks Joeli teadvuses võiksid olla Laura, Kaisa, ema ja õpetaja Kersti. Kõik need saavad omakorda kokku müstilises Estrelas, džunglis elavas igavesti noores tüdrukus.

Näkineid Lauraga seob poissi tugev iha, peibutav keelatud vili, tung ületada nii seaduslikke kui kõlbelisi piire. Kaisa tegemistel silma peal hoides tunnetab Joel sisemist ebakindlust, mille all tuksub ikkagi veresidemega köidetud hoolivus. Joel tunnetab vanema venna vastutust ning tajub samas, et ei suuda juhtida oma õde piisavalt turvalisele, tugeva moraaliga sillutatud teele. Ta tahab päästa Kaisat kuristiku servalt, aimates ette enda libastumist. Õpetaja Kersti, Joeli parima sõbra ema, esindab elukogemust, tarkust ja ausust. Joel kujutleb, et Kersti võiks olla tallegi ema eest. Teisalt jäävad just need ideaalid, mida see naine kehastab, Joelile püüdmatuks.
Kõige keerukamad suhted on Joelil pärisema Reginaga (oma päevikutes ei maini noormees kordagi ta nime). Kroonilisest vihast puretud hing ei suuda andestada lapsepõlves kogetud vaimset vägivalda ning troostitut viletsust, milles poiss ema süüdistab.

Joel ei leia enda elust Maarjat. Vana tõde ütleb, et mees suhtub naistesse niisamuti nagu oma emasse, mistõttu muunduvad kõik naised, kellelt Joel usaldust ja mõistmist ootab, tasapisi deemoniteks. Suhted vastassugupoolega taanduvad pragmaatilisteks, tundevabadeks ning kehalisteks kontaktideks. Seda tahku esindab ja ilmestab Tallinnas kohatud Nastja, „vituga masin“. Joel kaotab usu naistesse, mida sümboliseerib hetk, mil Estrela saatanliku teatri laval tuhaks põleb. Joel surub alla Anima, lastes psüühikas vabalt omavolitseda rangelt maskuliinsel, andestamatul, paindumatul poolel. Nõnda sünnivad mehed, kes vihkavad naisi. Aga see on juba üks teine lugu…
__________


Pilt: Giovanni Battista Salvi da Sassoferrato "Murelik Madonna"

21. august 2011

Eesti muld ja jänki süda

Hetk tagasi jõudis minuni uudis, et Lydia Koidula sai poeetide paradiisis, kus ta on juba 125 aastat elanud, tõsise närvivapustuse. Ta istus 20. augusti õhtul mugavasti valge pilve peale, et vaadata "Vabaduse laulu" ning varises pärast Kerli esinemist ootamatult kokku.

Koidula sõnadele loodud "Eesti muld ja eesti süda" on lihtne, šamanistlik, püha meeleoluga laul, mis kuulub kahtlemata samasse ritta, kus "Laul põhjamaast", "Koit" ja ülimana kõigi ees - "Mu isamaa on minu arm". Kummardused Rannapile! Kerliga kokku harjutades võinuks maestro aga käsipidurit tõmmata. (Ehkki tema perutaval klaveril vist polegi seda...)

Sinised patsis juuksed, sado-maso laadi minikostüüm, nahksed sukatripid, teatraalne meik ja kõiksugu kilinad-kulinad sinna otsa... No ei! NIIMOODI ei vannuta isamaale truudust! Sisu ja vorm ei läinud sel katsel ühtki serva pidi kokku. Seetõttu kannatas ka etteaste veenvus. Olgu, Kerlil on oma stiil, kuid kalli isamaa nimel poleks palju pubekatrikkidest loobuda.

Vokaalse külje pealt oli Kerli esitus puhas, esitusmaneer peaaegu graatsialik, kogu komplekt positiivselt naiivne. Usun, et laul tuli tõesti südamest, mitte kusagilt sinise juuksepahmaka alla siirdatud lintmakilt. Teisalt tekkis mul kahtlus, kas Kerli lavaline käitumismuster pole mitte liialt jänkilik? Üheksa aasta eest Fizz Superstaari tiitlit võites jättis ta hoopis siirama, mis sest, et ebaküpse mulje. Või oligi kogu etteaste eesmärk näidata konservatiivsetele eestlastele, kui kenasti klapivad kokku soome-ugrilik hingepitsitaja ning ameerikalik, üdini multikultuurne hilpharaklus? Pesitses ju Rannapki aastaid USA-s. Eks katsuge saadud kompotti preili Jannsenile seletada!

Kerli sarmikus, malbus ja mänguline bipolaarsus ei nõua kahtlusi. Ta ON nüüdisaegne popartist koos selle juurde kuuluvate kiiksudega. Paraku pole "Eesti muld ja eesti süda" laul, mida kõlbaks esitada närvihaige teismelise nahas.

Soovime Lydia Koidulale edukat paranemist!

20. august 2011

Kuidas saada eurooplaseks?

Eduard Vilde andis "Tabamata imele" vaimuka juhtlause: "Mis on kassile palderjan, see on eestlasele Euroopa." 99 aastaga, mis neid sõnu ja praegust ajahetke eraldavad, ei ole kriipsugi muutunud. Ega muutu ka tulevikus.

Viie aasta eest paberile pandud essees (Kosmopoliit + patrioot = eurooplane?) tegin ujeda ennustuse, et ehk julgeb eestlane juba aastal 2011 end täisvereliseks eurooplaseks pidada - võrdväärseks sakslase, itaallase ja taanlasega. Kui nüüd tagantjärele tähti närida, on mu eksimus piinlikult selge. Võrdseid eurooplasi pole olemas. On uued ja vanad, väiksed ja suured. Reaalsus mürgitas taas ilusad unelmad. Aga ei ole veel hilja.

Järgnevalt mõned lihtsad nõuded ja soovitused, mida silmas pidada, et pääseda auväärsete, suurte ning vanade eurooplaste sekka.

Eestlane saab eurooplaseks, kui ta leiab Eestist priske tööotsa ja ostab suhkrut odavamalt kui Soomest
Eestlane saab eurooplaseks, kui ta hakkab jooma alkoholivaba viina, laktoosivaba piima ja kofeiinivaba kohvi
Eestlane saab eurooplaseks, kui ta hakkab viinamarju kasvatama
Eestlane saab eurooplaseks, kui ta muudab Tallinn-Tartu, Tallinn-Pärnu ja Tallinn-Narva maanteed ametlikult kiirteedeks
Eestlane saab eurooplaseks, kui ta kehtestab dalai-laamale igaveseks sissesõidukeelu ning annab Tallinna vanalinna hiinlastele rendile
Eestlane saab eurooplaseks, kui ta peab iga päev vähemalt kaks tundi siestat
Eestlane saab eurooplaseks, kui ta sööb hommikuks friikartuleid, lõunaks pitsat ja õhtuks lasanjet (Pluss kellaviietee viini saiadega)
Eestlane saab eurooplaseks, kui ta asustab Eestisse igal aastal vähemalt 500 somaallast, 350 kongolast, 270 pakit, 200 afgaani, 150 türklast ja 50 tšetšeeni
Eestlane saab eurooplaseks, kui ta ehitab Nevski katedraali ja soovitavalt ka Toomkiriku ümber mošeeks
Eestlane saab eurooplaseks, kui ta avab moslemist sõbra abiga vähemalt pooltes Eesti väikelinnades kebabirestorani
Eestlane saab eurooplaseks, kui ta hakkab korraldama igal aastal erinevais Eesti paigus homoparaade ja võtab neist ka aktiivselt osa (Vabariiklikel tähtpäevadel tuleb sinimustvalge kõrvale heisata vikerkaarelipp)
Eestlane saab eurooplaseks, kui ta keelab Kihnu ümbruses loodushoiu eesmärgil sardiinide ja kaheksajalgade püügi
Eestlane saab eurooplaseks, kui ta jõuab enne surma arsti juurde
Eestlane saab eurooplaseks, kui ta teeb endale selgeks marksismi põhialused ja rakendab neid multikultuursema Euroopa loomisel

Lõpetuseks on viisakas tsiteerida klassikuid. Jätkem Tammsaare ja Kross sedapuhku rahule ning mõelgem sõnadele, mille sepistas rott Ronaldo ühes Kreisiraadio sketšis: „Eestlasele pole mingeid olümpiamedaleid vaja. Eestlane olgu õnnelik, et ta vaba on!“
Head vabadust!

P.S. Käesolevat artiklit rahastas Euroopa Liidu Vaba Mõtte Koja (EU-WTF) struktuurifond

15. august 2011

Maapealne rahuriik

Kusagil kõrgel uduste mägede embuses asub hästi varjatud paik, kus safrankollasesse riietunud olendid – pooleldi inimesed, pooleldi vaimud – valvavad kõiki meie tsivilisatsiooni väärtusi. Maa, millest kõneldakse kui Shangri-la’st. Ükski kuri barbar ega vandaal pole sinna jõudnud, kuid need, kel kõrvade vahel piisavalt kirkust, põues ausust ja südames palavust – neil on ka tibake lootust Shangri-la väravat näha. Ülima vaimsuse, heatahtlikkuse ja kaastunde kehastuse dalai-laama visiidiga seoses rihib kompass vägisi selle püha salariigi suunas.

Õhtumaade asukad võisid Shangri-la’st esmakordselt lugeda inglise kirjamehe James Hiltoni raamatust „Kadunud silmapiir“ (1933, eesti k 1999), mille mõjul sattus laamade vaimne kants samasse ritta teiste müütiliste maadega nagu Atlantis ja Eldorado. Igivanad budistlikud kirjutised pajatavad tarkuse lättest Chang Shambhala’st või Valgete Vete Maast, kuhu võivad üle tigedate mägede vaid väga neitsiliku ja vaga meelega inimesed jõuda. Sageli arvatakse, et Shangri-la paikneb Tiibeti kandis. Kõlab usutavalt? Muidugi. Enne seda, kui hiinlased Tiibeti okupeerisid, asus Lhasas dalai-laama kindlustatud palee, mida vooderdavad siiani värvikad legendid. Lhasa müstilise palee keldrid kandideerivad endiselt Shangri-la eeskoja tiitlile.

Kes ei igatseks leida maad, kus valvatakse igavest tõde, kus valitseb vankumatu rahu ning harmoonia? Paljud, kes Shangri-la poole teele asuvad (isegi kui nad ei võta sihiks poliitiliste lukkude ja riivide taha vangistatud Tiibetit), võivad selle oma pikal reisil ikkagi leida. On ju Shangri-la’gi üks neist taevastest kuningriikidest, mida ei tasu otsida maa pealt, vaid pigem enda sisemusest. Maa peal pole rahu ega tõde – need vääriskivid peituvad ikka südamelihase all. Tee läbi enese võib olla raske, kuid kes jõuab sihile, see leiabki iseenda. Olgu see tee budistlik, kristlik või paganlik – kõik nad viivad ühte rahusadamasse.

Miks Tema Pühadust dalai-laamat nõnda imetletakse? Ta pole ainult maailma kuulsaim munk, vaid inimene, kellest helgib vastu kütkestav tarkus, sõbralikkus, taevalikkus. Ta on inimene, kes ei tee haiget koile ega kärbsele. Headeks tohib nimetada vaid neid, kes on kurjadest üle. Ta on lihvinud kõiki vaimustavaks briljandiks ühe olulisema budistliku nõude: kaastunde. Kaastunne ei tähenda idamaises mõttes pelgalt kaotusvalu jagamist, vaid täielikku empaatiat, oskust tunda teise inimese tundeid. Tarkus pole teadmine, vaid mõistmine. Tõeliselt tark on see, kes mõistab kõiki enese ümber. Alles siit koorub välja rahu retsept: tunda, mõista ja andestada. Sisult lihtne, kuid paljude jaoks ületamatult keeruline. Aga vaid neitsiliku ja vaga meelega rändurid jõuavad üle tigedate mägede… Barbarid, roimarid, silmakirjatsejad, valevandujad ehk mistahes elusolendeid kahjustavad monstrumid ei leia rahuriiki. Mitte iial.
________

Pilt: Nikolai Rerih. "Shambhala laul" (1943)

10. august 2011

See imeilus maailm



Vähestel isenditel õnnestub elada üle saja aasta, kilpkonnad ehk välja arvata. Grandma Moses oli üks neist erakordsetest inimestest, kes seljatas terve sajandi - ning kuidas veel! Armastatud rahvakunstnikuna, värviküllaste pastoraalsete stseenide jäädvustajana, inimliku soojuse ja vaibumatu avatud lapsemeelsuse suursaadikuna. Grandma Moses, kes kanti 1860. aastal vastsündinuna kirikuraamatusse tuhmivõitu nimega (Anna Mary Robertson), oli täielik iseõppija, kelle romantilised, lihtsad ja kirkatoonilised maalid said üle USA menukaks. 1940 avas ta New Yorgis isikunäituse, pärast II maailmasõda pandi tema töid välja juba mitmel pool maailmas ning sajanda eluaasta täitumisel vaatas ta vastu ajakirja LIFE esikaanelt. Tema kunstitööd käisid kaasas mitmete riiklike tähtpäevadega, eriti emadepäevaga. Grandma Moses tõendas, et naiivsus ei tähenda elukaugust ja ebaküpsele pinnale kogunenud rumalust, vaid südamlikkust, siirust ning aristokraatlikest võltsnormidest puutumata julgust kirjeldada maailma sellisena, nagu ta on.

Pilt: Grandma Moses "Ilus maailm"

7. august 2011

We all spiik Estonian

Okei. Zen on välja tulnud uue supercooli reklaamikampaaniaga. "ZEN presents. The praktiline". OMG! Veel üks nael eesti keele kirstu? Bullshit!

Zeni kõnekaart on suunatud esmajoones noortele ning noorsoo slängi järele aimates üritatakse sihtgrupile lähemale tüürida. Fine. Semutseval toonil võib ju teenust pakkuda. True. Võib järele aimata ameerika märulifilmide reklaamvõtteid, mida antud juhul ka tehakse. Aga sorry, noored ei kasuta säärast inglise-eesti värdkeelt. (Vähemalt tahaks loota, et ei kasuta. Kuid kui selliseid campaaniaid veel ilmub...)

Copywriterit ma siin ei paita. Esimese roundiga võib näida mõte eesti keele vürtsitamisest võõrsilt imporditud pepperiga ägedana, onju, aga mina ei saa respectida meie armsa mulgipudru äralörtsimist. Eesti keel soundib väga ilusasti, meil pole lack of ühestki tarvilikust väljendist. Ja kui tulebki lack of, siis mõtleme midagi njuud välja - pliis! Põhjendamatu ingliskeelsete mõistete kasutamine spiigib ainult väikerahvale omasest alaväärsuskomplexist. Kadakasaksluse on sujuvalt välja vahetanud võsajänkide maffia. Shame.

Selleks, et olla popp ja noortepärane, ei ole vaja tilgutada igasse lausesse mõnd friiki sõna. Kui noorte pähe, see tähendab veel korralikult väljaarenemata breinidesse, tambitakse lugupidamatust oma emakeele vastu, võime juba heaga terve Estonia solgitorudest alla lasta. Flush!! Kogu stoori! Eesti keelel on iseloom ja originality, mis puudub laialt tarbitaval inglise keelel. Liigsed anglitsismid ja tsitaatsõnad lõhuvad hapra (sorry, fragiilse) soome-ugriliku keeleloogika. Got it?

P.S. Kõik võõrkeelest laenatud tsitaatsõnad, s.h. artiklid tuleb hea customi kohaselt kirjutada kursiivis. Thanks. :)


4. august 2011

Maskid ja varjud

Analüütilise psühholoogia rajaja Carl Gustav Jung ei olnud ainult inimvaimu seletavate teoreetiliste alusmüüride ehitaja, vaid ka 20. sajandi üks silmapaistvamaid mõtlejaid. Tänu mitmekülgsetele huvidele nagu ajalugu, esoteerika ja mütoloogia, suutis ta psüühikateadused avaramasse konteksti asetada ning ehkki mõningad tema ideed, nagu kollektiivne alateadvus, ei ole teaduslike vahenditega tõestatavad, pakuvad need siiski rahuldavaid vastuseid isiksuse lahtimuukimiseks.

Jung oli veendunud, et noored ei ole hukas (ehkki seda nentisid juba vanad kreeklased). Kõigepealt tuleb inimest MÕISTA ja siis – kui vajalik ja sobilik – võib ka HUKKA MÕISTA.

„Kaljude ja kameeleonide“ tökatmustade kaante vahele on köidetud ühe noore mehe, Joel Rukkise, päevikud. Joeli on raske mõista, kui loeksime tema ja ta vägitegude kohta uudistest, ent kui piiluda tema hingepragudesse, oleks teda tormakalt ebaõiglane võlla saata. Koorime maha kõik karused ja kivised kihid – ning meie ees tuksleb tundlik süda. Tuks-tuks-tuks püüab see morsekood vaikse kisaga tähelepanu saada, seletada, lepitust paluda.

Noorukieas lahvatavad kehalised muutused kutsuvad esile ka psüühilise revolutsiooni. Murdeiga – nagu selle nähtuse eestikeelne nimetuski kinnitab – on tohutu murrang, võrreldav liblika arengujärguga, mil kookon rebeneb ja vastne valmistub välja ronima. Mina-küsimus jääb raskeimaks küsimuseks, kuid nooruk peab ometi leidma sellele vähemalt ajutise vastuse. Identiteediloomega tegelev noor on seatud keeruka probleemi ette: milline on see sisemine, „tõeline“ mina ja millist külge sobiks näidata ka väljapoole. Taoline rollide valik, nende selgeksõppimine ning veatu esitamine tekitab vaimseid pingeid.

Jung on sellist isiksuse pingestatud arenguprotsessi seletanud läbi ajusse kodeeritud kujundite ehk arhetüüpide. Üks neist on Persona – mask, mille taha varjudes tahetakse näida ühe või teisena, et jätta üldsusele vastuvõetav, see tähendab „lahe“ mulje. Edasijõudmiseks peab isik teadma, millist rolli temalt nõutakse. Paljud inimesed elavad topeltelu: ühte, mille üle võimutseb Persona ja teist, mis rahuldab muid psüühilisi vajadusi.

Süüvides vaid ühte, avalikkusele suunatud rolli ja teeseldes huvi asjade vastu, mis tegelikult isikut ei huvita, tekivad tühjusetunne, masendus ja meeleheide. Nõnda ei tasu imestada kui mõni kuulus filmitäht või muusik narkootikumide üledoosi sureb. Paraku kulub noorukieas suurem osa energiast just Persona väljakujundamisele. Noor inimene tähtsustab üle välimist kuvandit, jättes sellega unarusse sisemised vajadused. See pole ainus murdeea oht.

Noorus on aeg, mil inimene peab toime tulema pinnale uhutud instinktidega. Järsult väljapurskunud seksuaalenergia on väga võimas jõud, mis võib muunduda nii loominguliseks kui hävituslikuks palanguks. Teismeliseeas ärkab inimese sees metsik loom – ürgne elajas, kellest võib vormuda kas jumaliku, idealistliku printsiibi, mõistuslikkuse ning loovuse poole püüdlev vooruslik olend või puhtalt instinktidest lähtuv impulsiivne, iseennast ja kõike ümbritsevat lõhkuv värdjas.

Inimese instinkte ning loomalikku olemust väljendab Jungi õpetuses Varju arhetüüp. Ühiskonna täielikuks liikmeks saamisel on vaja Vari taltsutada. Samas ei tohi teda alla suruda, sest vastasel juhul leiab Vari väljundi vägivallas. Noorte seas vohavad toored roppused, huvi pornograafia vastu ja sadistlik käitumine on just Varju toodang.

Joel pole inimene, kes laseks ennast lihtsalt armastada, ehkki ta seda väga soovib. Pärlid polegi aga peidetud pehmesse liiva, vaid kõvast kitiinist kooriku alla. Ja mõned pärlikarbid konutavad õige sügaval mudas, igikestvate varjude vahel, kus neid keegi ei märka.

1. august 2011

Asjatud asjad

Tarbimisühiskonnas on asjad olulisel kohal – nende hind ja suurus määrab tarbija seisundi kogukonna sees. Mida kallimaid asju suudab kodanik X enesele soetada, seda kõrgemal ühiskondlikul pulgal ta seisab. Mida suuremad häärberid linnaservas, seda suuremad mogulid seal sees. Kas inimesele on aga üldse nõnda palju asju vaja, nagu kokku kraabitakse? Loomulikult mitte. Enamikke kilinaid-kulinad pole eluspüsimiseks ega ka elu nautimiseks tarvis.

Kui miskit koguneb liiga palju, tekib reostus. Tänapäeval võib öelda, et see kehtib ka igat masti meediakanaleist katkematult tulvava teabe kohta. Juurdetootmine tähendab kapitalismimasina tööshoidmist, moodsas maailmas ei osatagi teisiti talitada. Lõpmatuseni siiski toota ei saa ning siin tekib mõttekoht. Inimeste hulk Maal paisub nagu antibiootikumidest vaba bakterikoloonia, kuid ressursid on endiselt piiratud. „Säästev majandamine“ jääb pahatihti tühiseks sõnakõlksuks. Odava tööjõuga Hiinas toodetakse meeletult igas mõõdus ja toonis kraami, mida ainult tarbida, tarbida, tarbida. Asjad on ju tarbimiseks, saate aru? Kui kodanik X-il on hunnik rasvast pappi, võib ta selle ka Hiinas toodetud vidinate peale raisata, kuid pikemal ajaskaalal pole ei tarbetute asjade loomine ega ka kogutud raha mõtlematu paigutamine nendesse säästlik teguviis.

Selleks, et midagi oluliselt muuta, on vaja ühtaegu kompetentseid ja moraalseid valitsejaid. Taoline idee viib tagasi Platoni juurde, kelle meelest võiks filosoofid olla parimad kuningad. Praegusesse geopoliitilisse olukorda ümber kandes tähendaks see, et maailma jätkusuutliku majanduse nimel peaks võimutüüri hoidma ennekõike rohelised erakonnad. Liberaalid, kes sündisid 18. sajandil, kapitalismi ja tööstusliku puhangu ajal, ei suuda pakkuda planeeti päästvaid lahendusi. Majandusliku liberalismi aeg peaks olema möödas, kuid reaalsus on mõistagi teine. Ka 19. sajandil töölisliikumisest võrsunud sotsid ei kõlba Maa tuleviku eest võitlema. Jäävadki rohelised ning võib-olla ka ammu moest läinud agraarerakonnad, kelle maalähedane poliitika aitaks üleilmastumise kahjulikku mõju pehmendada. Aga need on vaid helesinised ideaalid.

Ökoideede menukusele vaatamata on loodusalased teadmised vähenenud. Ei tunta enam kübara järgi seeni ega laulu järgi linde. Hea, kui linnastunud inimesed pojengil ja nõgesel vahet teevad. Loodusekäsitlused on muutunud liiga teoreetilisteks, side keskkonnaga jääb seetõttu üldiseks ja kaugeks. Endiselt pole selgust, kuidas teha kompromiss moodsa linnadekeskse majanduse ja looduslähedase eluviisi vahel. Karta on, et enne kui luksusjanu ja laristamistung haihtub, trambitakse Maa viljatuks mudamülkaks. Siis ei aita enam ükski asi.