Ajal, mil võtmesõnadeks on "sotsiaalmeedia" ja "suhtlusportaal", vaevlevad inimesed, iseärnis siinsel niru kliimaga pimedavõitu laiuskraadil, tõsiste suhtlusprobleemide kütkes. Viisakus ja austus kipuvad jääma omadusteks, mida väga välja näidata ei taheta. Kuid nii mõnedki väärtuslike suhete purunemisest tingitud hingehaavad jääks olemata, kui inimesel jätkuks julgust avaldada seda, mis sisemuses pakitseb. Avalikes kohtades ettetulevad närvilised olukorrad oleks maandatud, kui näidataks rohkem pikka meelt. Väiklus on kõige verisemate sõdade kütus. Ühesõnaga... jah, seda kõike saab öelda vaid üheainsa sõnaga. "Tere!", "Palun!", "Tänan!" ja "Head aega!" on tillukesed lendväljendid, kus peegeldub ometi viisakus, austus ja pikk meel - vaba ja eluterve suhtluse olulisim kontsentraat. Partnerid, keda ühendab austus, ei saa teineteisest mööda rääkida. Ja ometi tundub mulle siinsamas Eestiski, et enamik mu rahvuskaaslastest ei räägigi eesti keelt, ei tea, mida vastata, kui neile öeldakse siiralt "Tere!" Jah, meie teada-tuntud vanasõna väidab küll, et vaikimine on kuld, kuid sageli maksab suupidamine vaid kassikulla hinda.
Täna on terepäev. Kui viisakus pole just kõige laiem iseloomujoon, tasuks teresid vähemalt selleks päevaks koguda ja nad kõik heldelt laiali jagada. Kas viisakust saab kampaania korras edendada, on muidugi küsitav, kuid olgu siis tänanegi päev selleks üheks aastas, kui tere ei maksa midagi ja ka vihavaenlase tervitamine ei võta suuremat tükki küljest. Niisiis...
Tere! :)
