29. aprill 2016

26. aprill 2016

Minoorne kevad

Taevas üha nutab. Pisar langeb pisara järel. Vaev ja valu on taeva palge kahvatuhalliks muutnud. Isegi linnud laulavad kurvas helistikus. Kui nad üldse laulavad. Kuldnoka keel jääb lukku ja süda lõhkeb masendusest. Mis rõõmu on tal lennata halli taeva all? Lilled närbuvad veel enne, kui nad saavad õitsele puhkeda. Kõik on sünge ja kõle. Elul pole mingit mõtet. Parem on surra. Kõduneda. Muutuda mustaks kodumaa mullaks. Nagu paljud kuulsad ja kuulsusetud inimeseloomad enne meid.

Kõik koolnukesed, keda leinamarsi saatel mulda on sängitatud, ei teagi vist, et selle viisi on loonud Chopin. Toosama kuulus klaverigeenius, kel olevat olnud vähemasti neliteist sõrme. Ta kirjutas leinamarsi 1837. aasta kevadel. Võib-olla oli toonane kevad sama pilvine kui tänavune?

Ühed leinavad kaasteelisi, kes nende kõrvalt kadunud. Teised tähistavad rõõmsa peoga kaaslase leidmist – pulmamarsi fanfaarid hõiskavad. Felix Mendelssohn kirjutas pulmamarsi algselt hoopiski näidendile „Suveöö unenägu“. Huvitav, kas Shakespearile, kes neljasaja aasta eest manalasse varises, oleks too üllas pala meeldinud? Vist oleks. Aga Romeol jäigi Julia altari ette viimata. Mürk ja pistoda tegid oma töö. Kaks kevadist lõokest kärvasid suvepäikest nägemata.

Tundub, et Lydia Koidula kirjutas hääbumatu luuletuse „Mu isamaa on minu arm“ samuti kevadel, kuldnokkade rõkkamise aegu. Lõpetab ta ju värsiridadega: „Su linnud und mull’ laulavad“ ja „Mu põrmust õied õitsetad…“. Tema hägune unelm läks täide. Koidulauliku maised säilmed jõudsid tagasi isamaa ihusse.

Aga missugusel kummalisel ajal see juhtus! Just siis, kui sõjasuits alles varemete kohal hõljus ja porri küntud tankiroomikute muster oli veel värske. Just siis, kui Eesti rahvast punalippude all tapeti, rööviti ja vägistati. Under, Gailit ja Kangro olid minema pagenud, aga kallis Koidula – tema tuli tagasi! Gustav Ernesaks, me laulutaat, oli paar aastakest varem „Isamaale“ viisi andnud. Samuti võõrsil viibides.

Laena mulle viiulit, Vivaldi! Tahaks mängida su kuulsat „Kevadet“, panna keeled helisema nii, et linnudki jälle laulu üles leiaks ja paksud takused pilvepalakad siidise taeva eest langeksid. Kevad peab olema ikka rõõmu ja armastuse, pidude ja pulmade aeg. Sügis hiilib niigi sageli inimeste hinge, üks lõunast tulev tuulehoog, mis Vahemere soojust ja tuhandete sirelite lõhna endaga kannab, kuluks praegu hädasti ära.

23. aprill 2016

Ajalugu jüritule paistel

Ühel pilvisel ööl – see oli jüriöö – peatus üksik ratsamees kõrgel künkal, umbes poolteist penikoormat Tallinnast. Ratsanikul oli pikk talupojakuub õlgade ümber ja pehme kaabu sügavale silmile tõmmatud. [---] Ratsanik pani kaabu jälle pähe, võttis siis kuue alt tõrvalondi välja, lõi tuld, pistis londi põlema ja hoidis ta kui küünla püsti. Leek lõkendas tuule käes kõrgele. Imelik oli, mis nüüd sündis. Ümberringi, nii kaugele kui silm ulatas, välkusid pimeduses tulesilmad üles, mis paar silmapilku põlesid ja jälle kustusid.

Sedasi kirjeldab Eduard Bornhöhe jutustuses „Tasuja“ eestlaste mässu algust. Jüriöö ülestõus levis üle Põhja-Eesti ja Läänemaa ning jõudis Saaremaale välja. Jüritule süütamisele järgnenud sündmused kestsid ligi paar aastat, kuid nagu teada – põlisrahvas oma priiust tagasi võita ei suutnud. Jüriöö on jätnud siiski sügava jälje rahvuslikku ajalooteadvusse, sümboliseerides ühtlasi vabaduseiha ja vastupanu võõrvõimudele.

Uuemas ajalookäsitluses on Jüriöö ülestõusu tähtsust tugevalt kahandatud. Moodsa seisukoha järgi mässasid Liivimaa talupojad siin ja seal, aga nende ponnistusel polnud Eesti ajaloole mingit mõju. Pärisorjuse süvenemist ülestõusuga seostada ei saa, mäss polnud organiseeritud ega hõlmanud kogu Eestit. Ühesõnaga, Jüriöö ülestõus on ülespuhutud poolmütoloogiline sündmus, mis tõsimeelsetele ajaloouurijatele seetõttu huvi ei paku.

Jah… Paraku ei taha noorema põlvkonna ajaloolased enam üldse tegelda rahvusliku ajalooga, keskajast kõneldes väldivad nad sõnu „eestlane“ ja „vabadus“. Sellest johtuvalt on maani maha lammutatud ka Jüriöö ülestõusu mütoloogiline rajatis. Rahvuslus on moodsa ajaloolase jaoks ebameeldiv teema. Ta küsib nõnda: kas keskaegsed Liivimaa talupojad olid ikka eestlased? Kuna rahvuse defineerimisega jäädakse hätta, heidetakse kõik rahvuslik sootuks kõrvale ja tegeldakse vaid tõestamist võimaldavate faktidega. Õige, see ongi teadlaste ülesanne. Aga kes siis hoolitseb rahvusliku juurika eest?

Kui eestlased lõikavad end lahti juurtest, mis seovad neid muinasaegsete vägimeestega, mis saab me ajaloost? On eesti rahval üldse oma ajalugu? Või jääbki alles kosmopoliitne ja igati „euro“ histooria, kus Muistse vabadusvõitluse asemel on Liivimaa ristisõda ja Jüriöö ülestõusust kõneldakse kui suvalisest talupoegade mässust? Igav!

Viimastel aastatel on hakatud jüripäevaga koos tähistama veteranide päeva, mille tunnusmärgiks sinimustvalged lilleõied. Kaks tähtpäeva võiks olla veelgi tihedamalt seotud. Püha Jüri oli sõdalaste kaitsepühak ning sõdalaserüü tõmbasid selga ka need Eestimaa talupojad, kes 1343. aastal võõra võimu vastu üles tõusid. 

Eestlased ei ole pidanud ühtki vallutussõda. Meie sõdalased on kaitsnud oma maa vabadust. Nii 13., 14. kui 21. sajandil. Ugandi küngastel, Harjumaa väljadel, Lähis-Ida kõrbeliivas. Nad kõik väärivad meelespidamist ja tänukummardust. Kuni jätkub inimesi, kes on valmis Eesti eest elu andma, ei lõpe ka eesti rahva ajalugu.

14. aprill 2016

Kaljudest näkkideni

Täpselt viis aastat tagasi ilmus minu esimene raamat „Kaljud ja kameeleonid“. Oli nagu noortekas ja ei olnud ka. Jutustasin loo sellest, kuidas andekast maapoisist sai jõhker kurjategija. Kokku 500 lehekülge. Eks mul olid omad põhjused, miks lugu sündis ja miks ta just sellise kuju võttis. (Lõpud ja algused)

Nüüdseks olen ilmutanud neli raamatut. Võib öelda, et esimese kolme raamatuga said sarved maha joostud. Kõik, mis meelel ja südamel, selle ka välja paiskasin – otse paberile. Olin korraga mänguhimuline ja lõpuni aus.

Mänguhimu on alles, kuid ausalt ma enam ei kirjuta. Seepärast ma neljanda raamatuga – tollega, mis kõneleb näkkidest – rahul ei olegi. Näkiraamatus puudub autori nägu. On vaid hääl kosmosest, mis sosistab valesid.

Ah et mis ma sellega mõtlen? „Seal, kus näkid laulavad“ on õuduse ja müstika sugemetega krimka, mille aines on voolanud välja sügavast rahvapärimuse lättest. Aga lugeja ei saa midagi teada autori isiklikest mõtetest, tunnetest, aistingutest. Autor laseb vaid fantaasial lennata, tõmbab ka lugeja kaasa ning koos hõljuvad nad sünge uduse maastiku kohal. Lugeja saab sellelt õhulennult (loodetavasti) toreda kogemuse, kuid kui autor ta tagasi kindlale maapinnale toimetab, ei ole lugeja temaga sugugi rohkem tuttav kui enne.

Paistab, et olen jõudnud sellisesse seisu, kus ma ei ela enam lugusid läbi, ma üksnes vahendan neid. Tahan lugejale rõõmu pakkuda, isegi kui ma kirjutan jubedatest asjadest. „Näkid“ on ilmselt kõige küpsem (ja ka kõige tavalisem) lugu, mille olen kirja pannud. Suured kirjanduslikud avastusretked on minu jaoks läbi saanud, jääb vaid kartograafiline täpsustustöö. Ei, oleme ikka optimistid: Ameerika on avastatud, nüüd tuleb see koloniseerida.

Liiguvad kuuldused, et ma olevat lootustandev krimikirjanik (Kuriteod näkilaulu saatel). Piisas vaid üks kriminulli moodi raamat üllitada – ja juba kirmikirjanik! Tahaks neid kuulujutte pisut jahutada. Esiteks pole ma end kunagi kirjanikuks nimetanud (ega kavatse seda ka lähiajal teha) ja teiseks ei ole krimikirjandus sugugi mu esimene armastus. Aga kuna Eestis on krimkadega üldiselt kehvad lood, siis võetakse iga natukenegi õnnestunud krimilugu kohe avasüli vastu.

Mis edasi? Jätkan samas vaimus. Inimhinge mustad sügavikud tahavad uurimist. Patud ja pahateod tuleb päevavalgele tirida. Kurjus on ju lummav nii kirjutajale kui ka lugejale. Lummus kestab.

8. aprill 2016

Naeratav koletis

Ta on ilus poiss. Tark. Andekas. Musikaalne. Ja sportlik on ta ka. Pole vist põhjust lisada, et ta meeldib kõigile. Piisab tal vaid naeratuseks huuli paotada – ja naised toovad oma sulava südame hõbekandikul tema jalge ette. Kas keegi usub, et see inimkonna säravaim eksemplar, keda jumaladki kadestavad, on tegelikult koletis? Ei, muidugi ei usu. Punapõskne sile ladvaõun ei saa ju olla ussitanud!

*
Suhete aluseks on usaldus. Olgu kodus, tööl või sõprade ringis – usalduseta ei teki ega püsi ükski täisväärtuslik suhe. Mõned tüübid on aga spetsialiseerunud usalduse kuritarvitamisele. Nad meisterdavad imekauni maski, panevad selle endale ette ja võluvad maailma. Miks peaks keegi kahtlustama, et maski taga peitub midagi pahelist?

Kaks näidet langenud tähtedest, kes viimastel aastatel on musta kroonikasse jõudnud. Kunstjalaga jooksja Oscar Pistorius – invasportlaste suur iidol ja ühtlasi mõrtsukas. Miljoneid inimesi naerutanud koomik Bill Cosby – geenius ja sarivägistaja. Erinevad juhtumid, aga sarnased tagamaad. Raske uskuda, et mees, kes füüsilise puude või keeruka lapsepõlve kiuste on tippu jõudnud, võiks salamisi kurja teha. See ei lähe ju kuidagi kokku meie ühises alateadvuses kulgeva narratiiviga, mille kohaselt saab karjapoisist kuningas ja Tuhkatriinust printsess. Kusagil pole öeldud, et Tuhkatriinust võib saada hoopis nõiamoor.

Ka kodumaisest meediast on läbi käinud kaasusi, mille keskmest leiame lugupeetud ja armastatud kodaniku, keda sõbrad ja lähedased iseloomustavad kui töökat, ausat ja seltskondlikku inimest. Aga halastamatu kohtukull tirib ometigi tema arvutist päevavalgele kümnete gigabaitide kaupa lastepornot. „Ei, see ei saa nii olla!“ ahhetavad sõbrad-lähedased kooris. „Pole võimalik! Ta on süütu!!“ Ja järgmisel kohtuistungil selgub, et toosamune süütu sell on mitmele kümneaastasele tüdrukule käe püksi toppinud…

Ei või iial teada, millist patukoormat kannab endaga kaasas järgmine peenesse ülikonda pugenud, lipsustatud ja lõhnastatud härrasmees, kes ruumi astub ning edust ja enesekindlusest kiirgab. Kas ta peksab kodus oma naist? On ta raha ja võimu nimel valmis mõne kolleegi eluküünla kustutama?

Igale pätile pole löödud otsa ette templit, mis ütleks selgelt: „Tal on pikad näpud ja kibedad rusikad.“ Kuidas siis kurikaela ära tunda? Olla valvas ja samas… usaldada? Võimatu ülesanne! Kes usaldab natuke ja ääri-veeri, ei usalda üldse. Pole usaldust, pole ka suhet. Ei armastust ega sõprust.

Need, kes lõhuvad usaldust, lõhuvad inimkoosluse alusmüüri. See, kellele salakaval paharet on juba kurja teinud, ei pruugi enam kedagi usaldada. Kes saab hullusti kõrvetada, kardab tuld elu lõpuni. Meiega manipuleeritakse, meid petetakse, meid kasutatakse ära. Vähemal või rohkemal määral juhtub see igaühega. Kuritegu ei seisne üksnes varalises, moraalses või füüsilises kahjus. Iga kuritegu teotab inimlikkust ja vähendab usku kaaskodanike heatahtlikkusse. Nõnda teenib kurjus topeltpunkti.