Aeg mikserdab hiiglaslikus segumasinas keeli ja rahvaid. Mida väiksem on maailm, seda vähemaks jääb eriilmelisi kultuure. Üksteise vastu hõõrdudes kaotavad kultuurid nurki, mis neile iselaadse kuju annavad. Rahvuskehandid lahustuvad massikultuuris, keelekõrgendikud madalduvad lamekeele labidate all. Kõlab nagu itkulaul? Noh, vahelduseks võiks ka avatud maailmast ja piirideta rahvastest leelotades minoorsemaid noote võtta.
Loomulikult on tore, et inglise keel toimib üleilmse ühiskeelena, mille toel kogu planeedi asukad sõbralikult suhelda saavad. Mõtete edasiandmisel toimib ta igati ökonoomse tööriistana. Kuid ükski keel ei ole ainult suhtlusvahend. Keel on ka mõtteviis, tundelaad ja ilmavaade. Keeles sisaldub kultuur. Seega ka rahvuslik identiteet. Inglise keel on nii Shakespeare’i kui ka Miki-Hiire keel. Kes hoomab ainult Miki-Hiire sõnavara, ei suuda lugeda ainsatki suure Williami sonetti. Üleilmne lihtsustaud ingliš on ka Oxfordi filoloogid ärevile ajanud. Me lävime küll, aga kas suudame mõista, mida kõike keel endas kannab?
Clifford D. Simaki ulmejutus „Libainimesed“ kavatsevad tulnukad vallutada selle armetu maakera inimkonna enda reegleid järgides. Nad võtavad inimeste kuju ja asuvad kvartalite kaupa linnu üles ostma. Ainus, kes nende olemasolu avastab ja kurikavala plaani läbi näeb, on üksildane ajakirjanik. Midagi sarnast toimub ka eesti keele vallas.
Paari viimase aastakümnega on mitmed inglise väljendid märkamatult eestipärase kuju võtnud, nende seas näiteks „päeva lõpuks“, „aita ennast ise“ ja „see ei ole minu tassike teed“. Eestlane ütles ennevanasti, et lõppude lõpuks pole see minu maitse. Mats ei aita ennast ise, ta võtab ise. Aga näe – jänkid ütlevad ägedamalt, nende keel on cool ja rich. Ehk saavad siingi aidata taibukad ajakirjanikud, kes võõrvorme läbi nähes emakeelele truudust vannuvad. Eesti keelel on oma hingamine, mida ei tohiks teise keele rütmi järgi seada. Muutub keel, muutub mõtteviis. Tulnukatel on teised mõtted ja plaanid.
Keel oma sõnade, kõnekäändude ja õigekirjaga ei ole lahutatav kultuurilisest keelest. On ju kultuurilgi oma sõnad, märgid, tähendusväljad ja „grammatilised“ reeglid. Mõni aeg tagasi selgus, et muist noori filmitegijaid ei tea, kes oli Jüri Järvet. Ühest hiljutisest usutlusest noore muusikuga tuli aga välja, et ta pole „Horoskoobi“ saatest midagi kuulnud. Hea küll, vahest ei peagi minu põlvkond teadma näitlejat, kes on mänginud kuningas Leari, Kihnu Jõnni ja Tootsi isa, ega ka omal ajal väga menukat estraadilaulude võistlust, kus astusid teiste hulgas üles Helgi Sallo, Heidy Tamme ja Toomas Jõesaar. Kuulsus haihtub kiiresti. Täna oled jumaldatud, homme unustatud, sest igal põlvkonnal on oma iidolid. Aga ikkagi… Küllap teavad praegusaja filmitegijad-muusikud väga hästi, kes on Marlon Brando või Jimmy Hendrix. Miks kodumaisel sõnnikul võrsunud staarid ei vääri meelespidamist? Kartus näida provintslikuna? Oma särk on ihule küll lähemal, aga võõras vest näib paremast kangast.
Mul on raske mõista neid põlvkonnakaaslasi, kelle meelest ei ole eesti keel piisavalt rikas või tõhus, et selle abil oma mõtteid tabavalt väljendada. Tagatipuks tuhmub kultuurimälu. Vahest olekski lihtsam alistuda ja hakata maailmakodanikuks, kes saab kõik öeldud inglise keeles, rahuldab oma kultuurijanu massimeelelahutusega ja peab oma rahvustoiduks McDonald’si hamburgerit? Let’s go! Aga tõtt-öelda oleks natuke nadi, kui saja aasta pärast kamp kosmopoliite kusagil pubis õllekapa taga sinimustvalget lehvitaks ja telekas silkavale vutikoondisele „Estonia! Estonia!“ hüüaks.
