- Sa ju hääletasid tema poolt?
- Adam Langi poolt? Muidugi hääletasin, kõik hääletasid. Ta ei olnud poliitik. Ta oli hull.
Tallinnas välja jagatud Euroopa Filmiakadeemia auhindadest läks lausa pool tosinat Roman Polanski viimasele sepistusele "Variautor" (The Ghost Writer). Tubli järg Berliini festivalilt saadud hõbekarule ja hea märk Oscari-nimelise kuldmehikese tulekuks. Kummalisel kombel polegi Vana Maailma kriitikud "Variautorile" ette heitnud muud, kui et tegemist olla liiga ameerikaliku filmiribaga, mis "ei esinda euroopalikke traditsioone". Selline kriitika pole tõsiseltvõetav. Pigem on Robert Harrise romaanil põhinev linalugu liig ümmargune ja kenasti äraklanitud, et filmiajalukku mingit püsivat jälge jätta.
Üle ilma tuntud staaridesalk (Ewan McGregor, Pierce Prosnan, Olivia Williams, Kim Cattrall) tulistab korralikult, käsikirjas on pinget, Brosnani kehastatud peaminister tekitab tahtmatult erutavaid seoseid Tony Blairiga, kuid... Poliitiline thriller jääb vaatajale ikkagi kaugeks, kui ta ei leia pidepunkti, mis teda mõne karakteriga samastama sunniks. McGregori Variautor, kelle tegelik nimi jääbki saladuseks, ei ole nii särav kangelane, et tema heitlustele tõe ja õigluse eest peaks tingimata, keel hammaste vahel, kaasa elama. Isegi tema müstiline hukk (?) ei sünnita kaastunnet.
Üks iva Polanski filmis siiski on. Rahvusvaheline poliitika käib sageli üle rahvaste ja üksikute inimeste. Siit võrsub küsimus: kelle nimel siis ikkagi poliitikat tehakse? Ja kas lihtkodanikud ikka teavad, keda nad ennast valitsema valivad? Polanski, kelle suhted võimudega pole viimaste aastakümnete jooksul samuti kuigi roosilised olnud, hoiatab vaatajat ning see hoiatus kulub marjaks ära.
Ei saa salata, et omajagu pipart puistab linaloole režissööri/kaasstenaristi vastuoluline minevik. (Nähtud Polanski töödest on mulle kõige sügavamale südamesse pugenud "Tess", mida pole asjata peetud filmikorüfee kõige intiimsemaks tööks.) Kinokunstnike tsunfti ringkaitse ei tohiks siiski hägustada Polanski edasiste tööde väärtust või väärtusetust. Võimu ja vaimu vahelisest ühildamatusest tekkinud lüngad on teinekord kunstnikele head pelgupaigad, kuid olulisem on, et isegi kui autorid varjus püsivad, lastaks loomingul vabalt kõnelda.
