Maailma lollakaim spordiala – jalgpall

Ühe massipsühhoosi lahkamine

Jälle hakkab pihta jalka MM, see tühisuse laat ja barbarite paraad, mis ometi sadu miljoneid inimesi köidab ning mitmeks nädalaks ekraani ette kokku toob. Miks küll? Jalgpall on ju nii totakas, jäme ja üdini primitiivne mäng. Kohutavalt ebaõiglane veel pealegi. Enne kui fännid mulle kallale tormavad – vaadakem tõele näkku!

Tänapäeval paneb jalgpalli veerema raha. Tipptasemel jalka on muudetud labaseks meelelahutusäriks. Klubide väärtused ulatuvad miljarditesse eurodesse ning sponsorite, teleõiguste ja reklaamilepingute kõrval on sportlik pool teisejärguline. Rikkamad klubid ostavad paremaid mängijaid ja moodustavad tugevamaid koosseise. Selle tulemusena võidavad samad klubid aastaid järjest. Kui rahaline jõud määrab tulemuse, on konkurents üksnes näiline.

Peale selle teenivad suurimad vutistaarid pallikest kõksides aasta jooksul summasid, mis ületavad enamiku inimeste eluaegse sissetuleku. Kas ühe meelelahutusvaldkonna esindajate tasustamine sellisel tasemel on tõesti põhjendatud? Teeks nad vähemalt midagi kasulikku!

Ka MM-turniiri pikendati selleks, et kaasata rohkem riike ja publikut (tõlge: raha). Kindlasti lootsid tähtsad kardinalid, et peale pääsevad ka säärased rahvarikkad maad nagu Hiina või India, ent tänavu seda siiski ei juhtunud. Enam kui saja mänguga turniir paneb aga isegi suurimate vutiarmastajate kannatuse proovile.

Pixabay

Üks keskmine jalkamatš on sageli kohutavalt tühi ja igav. Üheksakümne minuti jooksul (pluss lisaaeg) ei sünni tavaliselt palju märkimisväärset. Teiste spordialadega võrreldes on jalkas märulit ikka piinlikult vähe. Pole haruldane, et mäng lõpeb tulemusega 0:0 või 1:0. Ei teagi, mis on põnevam: kas jõllitada, kuidas kamp täiskasvanud mehi muru peal muudkui edasi-tagasi lidub või jälgida, kuidas toosamune muru kasvab.

Jalgpallurid kipuvad olema ka amatöörnäitlejad, kes iga väikese müksu peale kamarale viskuvad ja surmavalusid teesklevad. Mõni Oscari nominent kasutab sellist võtet vastasele kaartide hankimiseks või karistuslöökide teenimiseks. Aus mäng, ah? Kujutame nüüd ette, kui poksiringis midagi sarnast toimuks. Või hoopis maratonirajal.

Ja siis need kuradi kohtunikud, kes tuleks kohe seebiks keeta... Väljakul tekib olukordi, mis lahendatakse puhtalt vilemehe hinnangu põhjal. Mõni kohtunik võib teatud vea eest vilgutada „kollast”, aga teine laseb täpselt samas seisus mängul jätkuda. Üksainuke penalti, punane kaart või tühistatud värav võib otsustada kogu mängu – ja turniiri – saatuse. Ka videokohtunike süsteem pole probleeme lahendanud. Mõned olukorrad jäävad ikka mitmeti tõlgendatavaks ning selge pole seegi, millal on „videokohtu” sekkumine õigustatud ja millal mitte.

Ühegi teise spordialaga ei käi kaasas nii palju huligaanseid ja agressiivseid fänne kui jalgpalliga. Halvimal juhul moondub rivaliteet vaenuks, mis kandub tribüünidelt tänavatele. Suusa-, maadlus-, ralli- või – taevas hoidku! – iluuisufännid ei torma pärast võitlust linna vahele lällama ja märatsema. Jalkamatšide ajal tuleb aga politseijõud viia igal juhul kõrgendatud valmisolekusse. Fännide kultuuritus kinnitab, et jalgpall tõmbab pätte ligi sama edukalt kui katoliku kirik lapsepilastajaid.

Jalgpall saab sageli hoopis rohkem tähelepanu kui muud, palju kultuursemad spordialad. Suurturniiride ajal jahvatatakse meedias päevade kaupa harvadest väravatest, punastest kaartidest ja Cristiano Ronaldo dieedist. EM-i ja MM-i vahivad huviga isegi need, kes muidu palliveeretamisest põrmugi ei hooli. Tulen tagasi alguses esitatud küsimuse juurde: miks?

Jalgpall on lihtne ja labane mäng, mille reeglitest arusaamine ei nõua pirakat aju. Ehkki suluseisud, jah – need jäävadki mõne vaataja jaoks mõistatuseks. Loomulikult köidab inimesi kahevõitlus. Võidab see või too. Jalkamatšid on kui väikesed lahingud, kus riigid omavahel madistavad. Publik tahab näha ka verd ja kui moodne gladiaator vigase jala või lömmis ninaga väljakult minema kantakse, kahisevad tribüünid rahulolust.

Kõigele lisaks on jalgpall koletu massipsühhoosi vorm. Pidevalt ühest platsi servast teise liikuvad mürakarud tekitavad vaatajas hüpnoosi, millest on raske välja tulla. See hüpnoos hullutab, lülitab mõistuse välja, peedistab...

Tunnistan üles: ka mina olin varem väikestviisi jalkafänn. Aga nüüdseks olen ma mõistusele tulnud ja raskest psühhoosist täielikult vabanenud. 2026. aasta finaalturniiri ei vaata ma üldse. Noh, peaaegu. Piirdun ainult kolmekümne viie mänguga.

Tubli tugitoolisportlase tutti-frutti

Kui juba pidutseda, siis täiega!

Olümpiatuled, mis Milanos ja Cortinas korraga süüdati, on kustunud. See oli minu, mitusada medalit võitnud tugitoolisportlase jaoks alles kolmas taliolümpia. Viimati elasin jää- ja lumeatleetidele kaasa 16 aastat tagasi Vancouveris. Talvised alad pole mind kunagi eriti tõmmanud, aga seekord tekkis kange tahtmine pilk Itaalia poole suunata. Küllap ka seetõttu, et paarikümne aasta tagusest Torino olümpiast võtsin kaasa ainult häid mälestusi.

Olümpia on üks suur spordipidu ja kui juba pidutseda, siis täiega. Ülekannete kava vaadates tundsin end kui poisike kommipoes. Tahaks kõike proovida, aga ei saa. No üht-teist ikka. Mida rohkem, seda uhkem. Vaatasin natuke kurlingut, murdmaad, laskesuuska, kahevõistlust, kiiruisutamist, iluuisutamist, skeletoni, slaalomit, jäähokit, suusahüppeid, lumelauakrossi ja vigursuusatamist. Korralik tutti-frutti. Mis siis meelde jäi?

Avatseremoonia oli itaaliapäraselt stiilne, klassikaline ja väljapeetud. Ühesõnaga, igav. Pealtnäha ebakaines olekus Mariah Carey laulis karaokebaaris „Volaret” ja Andrea Bocelli üürgas viiesaja üheksakümne üheksandat korda „Nessun dormat”. Kakskümmend aastat tagasi laulis Torino olümpia avamisel todasama tüütuks kedratud aariat Luciano Pavarotti. Temale jäi see viimaseks avalikuks esinemiseks, loodetavasti läheb Bocellil paremini.

Ikka need pikad ja sisutud kõned. Uus ROK-i boss Kirsty Coventry rääkis suure suuga kõigi rahvaste sõprusest ja maailma rahust, aga samas lubas veriste kätega venelased tagasi olümpiale. Silmakirjalikkuse tipptase. Lõputseremoonia läbiv tegelane, narr Rigoletto on meie ajastut hästi defineeriv tegelinski. Lõbus meelelahutaja, aga sisimas mürgiuss.

Huvitavaid fakte Milano-Cortina spordipeost. Norra suusatroll Johannes Klæbo (Eesti fännide seas tuntud kui Klaabu) lisas oma varasemale viiele kullale veel kuus ja on nüüdsest kõigi aegade edukaim talisportlane. Müstika.

Brasiilia võitis läbi aegade esimese taliolümpiakulla. Ajalugu tegi mäesuusataja Lucas Braathen. Nagu nime järgi arvata võib, pole tegu mitte põlise lõunaameeriklase, vaid hoopis norralasega. Veel mõne aasta eest võistles ta Norra lipu all. Tõsi, tema ema on Brasiiliast.

Ka taanlastel oli põhjust rõõmustada, Viktor Hald Thorup tõi neile kiiruisurajalt hõbeda. Miskipärast ei kuulu Taani tublide talispordiriikide sekka. Eelmine medal võideti Naganost 1998, kuldasid pole taanlastel üldse.

Paljud hokifännid ootasid, et finaalis läheks vastamisi kaks vana vaenlast, USA ja Kanada. Soov läks täide. Õigupoolest juhtus see nii meeste- kui ka naistemängus. Mõlemal juhul võitsid ameeriklased. Väljaspool olümpiat ma keppidega vehkivaid uisukarusid ei vaata. Hoki on veel mõttetum kui jalka. Barbarite mäng.

Läti senised taliolümpiamedalid on tulnud puha kelgurajalt, ent seekord sündis üllatus: Roberts Krūzbergs võttis pronksi lühirajauisutamises.

Leedu pole iseseisva riigina ainustki talimedalit võitnud. Tänavu jäi leedukate laeks 6. koht, mille saavutasid jäätantsijad Allison Reed ja Saulius Ambrulevičius.

Freepik

Eesti koondise etteasted? Eneseületusi oleks võinud ikka rohkem olla, aga no mis parata. Olümpiarõngad ripuvad nagu needus sportlaste pea kohal. Kõige rohkem on kahju kurlingupaarist. Nende kaks eelmist hooaega olid suurepärased, aga miskipärast kadus hea minek just olümpia eel. Kurling on pagana põnev mäng, tahaks rohkem näha. Muide, miks ei võiks tulevikus lisaks paarismängijatele olümpiale pääseda ka Eesti mees- ja naiskond?

Avastasin enda jaoks täiesti uue ala: lumelauakross. Teadsin, et lumelaudurid oskavad gravitatsiooni eirata ja kõikvõimalikke saltosid teha, aga krossisõidust polnud ma varem kuulnudki. Kus kivi all ma küll elasin?! Lumelauakross on väga vaatemänguline ala ning tore, et Eestilgi on siin oma tegija olemas, Mai Brit Teder.

Kas Eesti on kahevõistlejate maa? Mitte päris, aga võiks ju. Pärast kuldse põlvkonna – Levandi, Markvardti ja Freimuthi – lõpetamist tuli kaua oodata järgmist ässa, Kristjan Ilvest. Tema 6. ja 7. koht olid peaaegu medalinägu. Väikese rahva jaoks on iga olümpia esikümnekoht kordaminek.

Ja Niina Petrõkina... Jääkuninganna, kes on oma noore elu jooksul pidanud palju kannatama. Igast hädast ja tõvest on ta tulnud tagasi ainult tugevamana. Film „Düün” ja selle hüpnootiline sisendusjõuline muusika (autoriks Hans Zimmer) mulle meeldivad. Loomulikult meeldib ka Petrõkina samateemaline vabakava, mida ta võistlustel korduvalt ja ikka võrratult on esitanud. Elasin talle väga kaasa. Iga õnnestunud hüppe järel tõstsin rusika võidukalt püsti. Kui Niina vabakava lõpetas ja põlvili jää peale juubeldama jäi, suured õnnepisarad silmis, olin saanud endale uue lemmiksportlase.

Hõbedamehest tuleb ka rääkida. Henry Sildaru medal oli küllap üks üllatavamaid Eesti spordiajaloos. Tavaliselt osatakse olümpiamedaleid ikka oodata. Esimesed kaks starti polnud Sildarul paljulubavad. Oma põhialal, pargisõidus, tuli põrumine, nii nagu ka big air’is. Ka rennisõidu kvalifikatsioonis oli läbikukkumine lähedal. Läinuks nii, oleks Henry Sildaru praegu mitte kangelane, vaid hädapätakas. Piisas vaid ühest hiilgavast katsest, finaalivärav avanes ja edasine on juba ajalugu. Hädapätakat ja kangelast eraldab vaid üks gramm.

Hea, et kogenud ameeriklane Alex Ferreira võitjaks tuli. Kujutlegem teistsugust stsenaariumi: mingi tatikas näpsab kulla mehelt, kes on palju aastaid unistanud olümpiavõidust. Tohutu ebaõiglus!

Nüüd on siis kõigi pilgud Kelly väikevennal ja suur õde pole enam keegi. Imelaps Kelly, kellest loodeti lausa mitmekordset olümpiatšempionit, on mutta tambitud. Ometi peaks iga vähegi mõtlev inimene aru saama, et Kelly on oma isa ohver, mitte lihtlabane intrigaan. Kõik faktid viitavad sellele, et Tõnis Sildaru on oma lapsi kurjasti ära kasutanud. Ääretult kahju. Sildarud võiks olla ju üks tore spordiperekond, aga mis teha.

Kumb on tugitoolisportlase jaoks tähtsam: tulemus või emotsioon? Eks mõlemad, aga vahel kaalub vägev emotsioon üles ka kõige kirkamad medalid. Sildaru hõbe ei pannud mind huilgama ega kargama, ent Petrõkina 7. koha sõit andis väga mõnusa laksu.

Pidu oli kõva, tahaks veel! Luban olla kohal ka nelja aasta pärast Prantsuse Alpides.

Roosa on litsi värv!

Miks Barbie inimesi hullutab?

Kuulasin hiljuti Youtube’ist kantrilegend Johnny Cashi kaverit Taani tantsubändi Aqua suurhitist „Barbie Girl”. Laul tuli originaalis välja 1997. Ehkki Cash oli tollal veel elavate kirjas, siis tegelikkuses ta Aquat muidugi ei kaverdanud. Selle vingerpussiga sai hakkama tehisaru, mis võttis Cashi sisendusjõulise tämbri ja pööras labase tantsutümpsu üsna talutava kõlaga kantrilooks. Laul on taas orbiidile tõusnud tänu erakordselt populaarseks osutunud Barbie-filmile. Eestis on film kogunud üle 100 000 vaataja, rohkem kui mullune „Kalev”. Miks ometi? Kust see roosa hullus?

„Barbie” pole ju õieti muud kui ühe mänguasjatootja reklaamfilm. Ja vaesed lihtsameelsed vaatajad läksid täiega õnge. Võiks arvata, et roosasse mähitud nuku seiklused tõmbavad ennekõike väikseid tüdrukuid, aga režissöör otsustas haaret laiendada ja paistab, et ülimalt edukalt. Mis toob täiskasvanud kinno? Nostalgia? Kusagilt sügavalt alateadvuse kuristikest atmosfääri hõljunud igatsus pöörduda tagasi süütule lapsepõlvemaale? Küllap on „Barbie” fännid neelanud peotäie Pipi Pikksuka väänikupille, mis ei lase neil suureks kasvada. Ja need pillid uhati alla natuke liiga julge koguse kihiseva šampusega.

Pixabay

Ega maailma nakatanud infantiilsust tohigi hukka mõista. Liigume kriisist kriisi, inimhing ei talu pidevat stressi ja ebakindlust. Barbie roosamanna mõjub nagu oopium, mis aitab lühikeseks ajaks unustada tumeda oleviku ja veel tumedama tuleviku.

Barbie fenomeniga seoses on esile kerkinud ka arutelud temast kui naiste emantsipatsiooni mootorist ja feminismi edendajast. Aga see on juba täiskasvanute hall maailm. Väikesed tüdrukud sisenevad barbide roosasse unelmasse ikka loomuliku mängulusti tõttu. Mäng jäljendab reaalsust, jättes samas ruumi fantaasiale ja alati võluvale mis-oleks-kui võimalusele.

Pean nüüd ausalt tunnistama, et ma isiklikult ei ole Barbie’t kunagi käes hoidnud. (Kui paljud väikesed poisid ja suured mehed seda üldse teevad?) Tõsi küll, ükskord saatsin „Miki Hiire” toimetusse kaardi, et osaleda ratsutava Barbie loosimises. Aga ma ei tahtnud seda lollaka seebise irvega nukku, vaid hoopis tema ilusat lokkis lakaga hobust! Tol õrnal eluperioodil olin hobustest nii sisse võetud, et otsustasin: suureks saades muretsen endale päris hobuse. Esialgu olin valmis leppima mänguratsuga. Loosiõnn mulle paraku ei naeratanud, ei tulnud hobust ega Barbie’t. Ka pärishobust pole siiani.

Mis puutub Barbie lemmikvärvi, siis meenub mulle ikka ja jälle, kuidas mu vana hää vanatädi kord talle omase vaimukusega põrutas: „Roosa on litsi värv!” Tema jaoks oli alandav, lausa jälestusväärne kanda sihukest tooni kleiti, kingi või juukselõksu. Isegi vanaema roosad prilliraamid käisid talle närvidele.

Mida aga paljud ei tea: kuni Teise maailmasõjani peeti roosat hoopis poiste värviks. Punane on klassikalises käsitluses olnud mehine toon, sest seostub vere ja tulega. Kristlikus kunstis kujutatakse Jeesust sageli punase keebi või toogaga. Napoleon kannab oma tuntumatel paraadportreedel samuti punast rüüd, frakki või keepi. Poiss ei ole veel mees, mistõttu kõlbas teda riietada pigem kahvatupunasesse ehk roosasse. Ajakirja Earnshaw’s Infants’ Department 1918. aasta numbris kirjutati päris otse: „Üldiselt aktsepteeritud reegli kohaselt on poiste värv roosa ja tüdrukute värv sinine.”

Miks sai 20. sajandi keskel roosast hoopis tüdrukute värv? Raske seletada. Barbie’t selles otseselt süüdistada ei saa, sest ameerika ärinaine Ruth Handler tõi esimese Barbie turule 1959, kusjuures roosa polnudki esialgu veel nuku tunnusvärv. Võrdluseks: Marilyn Monroe kandis ikoonilist roosat kleiti juba 1953. aasta värvifilmis „Härrasmehed eelistavad blondiine”.

Meeshinged on hakanud tänavu suvel aga rohkem roosat kandma ja see on kahtlemata Barbie süü.

*

Mu Barbil on roosa vigel,

ta kühveldab roosat sitta.

Kõik roosad põrsajunnid

laob usinalt hoovile ritta.

Tema peika Ken on kena,

aga kohutavalt kitsi.

Tal üksainus roosa särk.

Roosa riistaga paneb litsi.

Barbil on ka roosa raadio,

mis karjub ja kriiskab aina.

Ta roosal ID-kaardil

on kirjas: „Made in China”.

Ott Tänak reostab planeeti. No kaua võib?!

Ebaeetiline meelelahutus ei saa olla rahvuslik uhkus

Eestlastel pole oma juhtidega vedanud. Kalevipoeg oli mõrtsukas ja vägistaja, Lembitu ei saanud ristirüütlitest jagu, Jannsen puges tsaarile, Päts müüs Eesti maha ja Laar – nagu rahvas ikka veel räägib – lasi põllumajanduse põhja. Ei ole meil ka spordikangelasi, kelle üle rõõmu tunda. Jalgpallurid on maailma kehvemate hulgas, suusatajad libisevad hästi ainult dopingu peal ja tagatipuks on viimase aja kõige hinnatumaks sportlaseks rallisõitja. Ah et mis selles halba on?

Vaatame rohelise mätta otsast. Keskkonnakriisi leevendamiseks plaanitakse lõpetada riiklikud investeeringud fossiilkütustega seotud projektidesse, muretsetakse liigse metsaraie pärast, tehakse massilisi koristustalguid, sõditakse tselluloositehaste ja Rail Balticu vastu. Samal ajal elatakse kirglikult kaasa kõige keskkonna-vaenulikumale spordialale. Kas siin pole vastuolu?

Pixabay

Autorallisid hakati korraldama 20. sajandi alguses puhtalt kommertslikul eesmärgil: autotootjatel oli vaja oma "jõuvankreid" reklaamida ja mis võinuks olla veel geniaalsem publikumagnet kui nende omavaheline mõõduvõtt. WRC ralli on siiamaani hiiglaslik autotootjate üritus, ehkki praeguseks on neid rallirajale võistlema jäänud vaid neli. Autospordis tähendab võistlus aga sihipärast looduse reostamist.

Ökonoomsematel sõiduautodel on kütusekulu 4-5 liitrit 100 km kohta, ralliautodel aga lausa 60-70 l/100 km. Rallihooajad on pikad, pea katkematus rodus järgneb etapp etapile (2019 oli neid 14), kiiruskatseid ligemale paarkümmend (mullusel Rally Estonial 17). Etapil sõidetakse maha üle 250 km, sõitjaid on üldjuhul rohkem kui 20. Matemaatikud arvutagu nüüd, kui palju bensiini lugupeetud ralliässad lõbu pärast põletavad.

Arvud paljastavad ebamugava tõe: meie rahvuskangelaseks on tüüp, kes süstemaatiliselt reostab planeeti! See, et Eesti mees on tulnud autorallis maailmameistriks, pole mingi uhkuse asi. Hoopis häbiasi. Kõik, mis inimest ja keskkonda kahjustab, on ebaeetiline – ka autoralli.

Aga mis siin tühja kurjustada. Kui on probleem, tuleb leida lahendus ja õnneks on see käeulatuses. Sisepõlemismootori asemele saagu elektrimootor. Kui WRC-sarjas osalevad tootjad tuleksid rajale ainult elektriautodega, oleks tegemist kiiduväärse eeskujuga. Sportlane peab nagunii eeskuju näitama, vastasel juhul on ta tühipaljas meelelahutaja. Tähtis pole ainult see, mida saavutada, vaid ka kuidas seda teha.

Kes aga arvab, et elektriauto pole piisavalt macho, siis mõelgu järele. Mis mõttes on suitsev mootor mehelikum kui elektrimootor? Kui mehel on kellad küljes, on ta igal juhul mees. Kui autol on mootor kapoti all, on see igal juhul auto. Fossiilsest kütusest ja fossiilsest mentaliteedist tuleb ükskord lahti saada, emake Maa kisendab valust.

Kujutame nüüd ette: Ott Tänak kihutab oma ülivaikse autoga Lõuna-Eesti teedel, saatjaks lehvivad sinimustvalged ja kaunis linnulaul. Tolm lendab. Aga kui see hajub, on õhk ikka puhas. Ei mingit bensuvingu ega üleliigset süsinikku. See on juba midagi, mille üle tasub uhkust tunda.

Loe ka:

Maaemal on kopsupõletik

Tahad tugevaks saada? Ära tegele neidudega!

Lurich oli Eesti esimene superstaar. Mis on praegustel sportlastel vastu panna?

Kirjutan parajasti raamatut, mille üks tegelane on maadlustreener. Sel puhul sirvisin ka maadlusõpikut (Treenerite tasemekoolitus, 2007). Päris alguslehekülgedel on kenasti ära toodud Georg Lurichi elufilosoofia. Mõned nopped:

• Igaüks võib saada tugevaks, sest inimene sai juba siis, kui ta hällis lamas, looduse käest passi kaasa, et ta niisama tugevaks võib saada, nagu näiteks tema, Lurich.
• Tulemus saab vaid selle küsimuse läbi otsustatud, kas tahtmine on tugevam kui liha.
• Inimese kehaline ja vaimne arenemine peavad käima käsikäes, sest ühe hooletusse jätmine mõjub ka teise peale kahjulikult.
• Ei ole sugugi liialdatud väide, et alkohol rohkem ohvreid nõuab kui sõda. Sest välja arvatud need sajad tuhanded, kes end otsekohe surnuks joovad, saab sellega võrreldes palju rohkem inimesi surma õnnetuste läbi joobnud pea tagajärjel.
• Tänapäeval ei peaks imestama, kui mõni inimene sureb, vaid vastupidi – peaks imestama, et mõni inimene veel üldse elab! Sest ööd kui päevad inimesed uurivad ja murravad pead, kuidas inimjõu ja tervise viimastki haledat jäänust rusuhunnikuks muuta ja hävitada.

Lurichi surmast möödub tänavu sada aastat, aga tema tõeterad ei muutu kunagi. Võiks isegi kurjalt üldistada: sajandiga pole olukord paranenud, inimesed on hoopis vaimselt ja füüsiliselt sandimaks jäänud.

Kord olevat üks poisike kuulsalt jõumehelt küsinud, mida teha, et temasuguseks saada. Lurich tõi kohe kuuldavale oma viis käsku, lihtsad ja konkreetsed: „Ära joo viina! Ära tee suitsu! Ära söö soolast! Ära mängi kaarte! Ära tegele neidudega!” Seda lühikest „katekismust” levitas jõumees koguni lendlehtedel. (Mitte küll lennukilt, vaid ikka käest kätte.)

Viinajoomise, suitsutegemise ja soolase söömisega on asjad selged. Tänapäeval sõnastaksime need käsud pisut peenemalt: ära tarbi alkoholi, tubakatooteid ega muid mõnuaineid ning toitu tervislikult. Hasartmängude eest praegusaja noori vist väga rangelt ei hoiatata, aga vähemalt kasiinodest võiks tark inimene ikka kaarega mööda käia.

Mis aga meie päevil itsitama paneb, on Lurichi käsk neidudest eemale hoida. Eks olnud ta ise ju poissmees, võib-olla naised ei huvitanudki teda? Antud juhul tuleks „neiud” panna jutumärkidesse, sest ilmselgelt mõtles vägilane nende all lõbunaisi. Tuleb arvestada, et tsaariajal polnud seksuaalkasvatust sisuliselt olemaski, suguhaigused vohasid ja soovimatuid rasedusi tuli ette piinlikult ohtrasti. Seega oli too üksainus Lurichi käsk ühtlasi esimene pääsuke rahva seksuaalkasvatuse hallis taevas.

Lurich oli üldse mitmel moel esimene. Mitte ainult jõujuurikas number üks, paljukordne maailmameister maadluses ja tõstmises. Ta oli ka Eesti esimene kutseline sportlane (koos Georg Hackenschmidti ja Aleksander Abergiga moodustasid nad omal ajal kuldse trio, mis loputas korralikult kogu maailma maadlusparemikku). Samuti armastas ta poseerida fotograafidele, vahel isegi aadamaülikonnas, mis tähendab, et Lurich oli ka Eesti esimene modell.

Alles hiljaaegu leiti Ameerikast üles filmikaadrid, kus meie vägimees oma võtteid demonstreerib. Lisame siis nimekirja: Eesti esimene filmitäht. Olgu vahele öeldud, et maadlejatest filminäitlejaid on meil teisigi: 1924. aasta olümpiavõitja, Võrumaa mees Eduard Püttsep tegi kaasa kinokomöödias „Õnnelik korterikriisi lahendus” ja põnevusdraamas „Tšeka komissar Miroštšenko”, kusjuures teda on nimetatud koguni Eesti Chapliniks. Kui 1984. aastal valmis Lurichist eluloofilm, mängis seal peaosalist sambomaadleja Tõnu Lume. (Sambo on küll pigem judo moodi ala, aga teatud mööndusega võib ju mõlemat ka maadluseks nimetada.)

Pole kahtlustki, et Lurich oli meie esimene superstaar, keda rahva seas pööraselt austati ja jumaldati. Tsaariajal ei olnud veel olemas poplauljaid, ka professionaalsete näitlejate tsunft oli alles välja kujunemas. Maadlejad olidki ainsad tõelised iidolid, kalevipojad, keda tundsid siinmail kõik väikestest poistest vanade raukadeni.

Seda kuulsust kasutas mitmekülgselt andekas ja ülimalt haritud Lurich suurepäraselt ära. Ta edendas igati karskusliikumist ja propageeris kõikjal tervislikke eluviise (sealt ka tema „viis käsku”). Ükskord sõnas ta rahvale kõneldes: „Maadleja peab kuulutama oma jõu ja tervisega iga päev teistele: vaadake, missugune ma olen, sellepärast, et ma ei joo. Jätke joomine, harjutage lihaseid ja teie saate samasuguseks!”

Lurich leidis ka, et maadlus on inimorganismile kõige loomulikum ja kõige tervislikum spordiala, sest vastupidiselt paljudele teistele spordialadele on aeg maadlejale kõige armulikum, maadlejad suudavad ennast hoida jõutipul paarkümmend aastat. Samas ei ole ükski sportlane traumade eest kaitstud: näiteks Kristjan Palusalu särav karjäär sai ootamatu lõpu tõsise õlavigastuse tõttu. Paraku on ajalool kombeks end korrata – ka Magnus Kirti võib oodata sama saatus (ptüi-ptüi-ptüi!).

Lurich kasutas oma positsiooni õilsal eesmärgil, kuid seejuures oli ta ka „maadleja-kunstnik”, nagu ta ise seda elukutset nimetas. Paul Pinna, kuulsaim näitleja 20. sajandi alguses, olevat ükskord öelnud, et tema polegi tõeline näitleja – hoopis Lurich on; vaid Lurich suudab publikut jäägitult köita ja vaimustada.

Maadlejad-tõstjad-jõumehed kuulusid tol ajal tõepoolest meelelahutajate sekka. Rahvas tahtis ju näha, kuidas Lurich mitu täismeest turjale vinnab või käsi rinnal risti hoides hobuste tirimisele vastu paneb, tulistest maadlusmatšidest kõnelemata. Ja jõumehed ei pidanud seda sugugi mingiks tolategemiseks.

*

Praegused sportlased võtavad oma tegevusala liiga tõsiselt. Kui Kroonika lugejad valisid aasta parimate meelelahutajate sekka Ott Tänaku, lükkas ralliäss auhinna tagasi. Põhjendus oli arusaadav: pole meelelahutaja. Aga olgem ausad, enamike tavakodanike jaoks on sport puhas meelelahutus. Mida muud see aja peale kihutamine pealtvaatajale olla saabki? Sportlane kuulub rahvale, tahtku ta ise või ei. Enamikel noorema põlvkonna tippatleetidel on olemas Instagrami kontod ja mõnel isegi ametlikud kodulehed – ikka fännide rõõmuks. Samas ei paista nende tegevuse tagant lurichlikku sädelevat artistlikkust ega sügavat missioonitunnet.

Tänapäeval tehakse tippsporti iseendale. Vahel makstakse lõivu ka kommertsile, tehakse reklaami (sponsoreid on ju vaja), kuid ilmselt ei küsi kuigi paljud sportlased endalt: mida ma poolehoidjatele vastu annan? Ülekohtune oleks näppu viibutada vaid sportlaste suunas. Kogu moodne tööfilosoofia on eneseteostuse keskne. Tähtis on vaid enese rahulolu, mitte pühendumine laiemale kollektiivile, kogukonnale, maailmale.

Eesti sport on viimasel ajal näinud ka eba-Luricheid. Kangelaste asemel astuvad areenile petturid, sulid ja kelmid, kelle igapäevane leib on kasvuhormoon ja veredoping. Pesuehtne näide sellest, kuidas egoistlik saavutusvajadus, võit iga hinnaga, kaalub üles ausa võistluse ausa publiku ees. Rahvas vajab kalevipoegi, kellele alt üles vaadata. Oh seda õudust, kui kalevipoja maski alt paljastub hoopis vanasarvik.

*

Lurichile on püstitatud küll paar mälestusmärki ja temast on kirjutatud pakse raamatuid, ent niisuguse erakordse mehe vägiteod vajaks kindlasti meelespidamist ka liikuvate piltide kujul. Eelpool nimetatud eluloofilm on kahjuks täiesti sisutühi, ainult Lepo Sumera kaunis muusika tõuseb sealt esile. Lurichist peaks kindlasti uue ja etema linateose tegema. Ega meil neid vaadatavaid spordifilme palju tehtud polegi. Meelde tulevad „Vallatud kurvid” ja „Vehkleja”. Lurich väärib teist võimalust, korralikku audiovisuaalset monumenti. Suurel mehel ei ole monumentidest kunagi puudus.

Külad surevad välja. Väga hea!

Septembri lõpul toimusid mitmel pool Eestis üritused, millega kutsuti linnainimesi maale elama. Paar nädalat hiljem ilmus tontlik uudis: perioodika kojukanne võib juba lähitulevikus maalt ära kaduda. Asi selge - tulge maale, seal on hea rahulik, isegi ajalehed ei käi!

Sellest, et Eestis puudub tõsiseltvõetav regionaalpoliitika, räägitakse juba aastaid. Ka malga ja kirvega läbi viidud haldusreform pole positiivseid tulemusi kaasa toonud. Vähemalt mitte selliseid, mida palja silmaga näeks. (Excelis on muidugi kõik kenasti joone peal!) Imerohtu ei suuda keegi keeta, eriti veel säherdust, mis maale eluvaimu sisse puhuks. Jah, rahvamajade, koolide, lasteaedade ja raamatukogude akendes kumab endiselt tuli, ent nii mõneski paigas hakkavad viimased mohikaanlased pille kotti pakkima. Kaua sa tuuleveskitega võitled?

Kui isegi riigifirma nimega Omniva ei taha hõredaks jäänud maapiirkondi teenindada, ei ole ääremaastumise ehk sotsiaalse kõrbestumise süvenemist võimalik peatada. Eesti riik on igatipidi kallis. Väike riik on alati kallis. Kui soovime, et maapiirkonnad päris verest tühjaks ei jookseks, tuleb maaelanikele rängalt peale maksta. See raha võetaks muidugi suuremalt jaolt linlaste taskust, sest üle 70% inimestest elab linnas. Aga nii kibedaks ohverduseks pole linlased iial valmis. Vist...?

Pixabay

Maainimene on linlasega võrreldes pidevalt raskes seisus. Vähem teenuseid, vähem valikuid, vähem vabadust. Kõhedust tekitab, kui mõni riigiäss või pankur poetab jutu sees lauale idee kinnisvara- või automaksust. Tihtipeale on kinnisvara vaese maainimese ainus vara, ainus pidepunkt, mis aitab tal tunda end vähegi väärtuslikuna. Ilma autota ei tule maal kohe kuidagi toime. Paneme sõiduriistale maksud peale - karistame jälle maainimest, kes peab niigi päevas kümneid kilomeetreid läbima ja meeletult kütust (ehk raha) põletama.

Mõnel põlisel linnaasukal on ehk maaelust romantiline arusaam: puhas õhk, rohelus ja linnulaul. Või lilled, päike ja heinamaa, nagu Arno Tali ütleks. Aga õrna südamega romantikud maal ellu ei jää. Maal elamine on nagu pidev kümnevõistlus. Kõigi aladega tuleb hästi hakkama saada, ikka läbi valu ja vaeva, ja medalid jäävad ometigi saamata.

Aga vahel need medalid siiski tulevad... Raskused karastavad ja küllap on see ka põhjus, miks paljud meie spordisangarid on just maakad. Värsked hõbedamehed Maicel Uibo ja Magnus Kirt on pärit väikelinnast - esimene Põlvast ja teine Tõrvast. Ott Tänak tuleb Saaremaalt, Kärla külast. Ka paljude varasemate sporditähtede juured on maal: Georg Lurich ja Baruto kasvasid Väike-Maarja kandis, Gerd Kanter Vana-Vigalas, Erki Nool Võrus, Andrus Värnik Antslas, Heiki Nabi Hiiumaal, Aavo Pikkuus Meremäel, Heino Puuste Lagedil, Kristjan Palusalu Varemurru külas Läänemaal, Jaan Talts Tauste külas Pärnumaal... See nimekiri pole loomulikult ammendav. Ja et vehklejatele mitte liiga teha - ka Haapsalu, mis on juba üle kuuekümne aasta olnud Eesti vehklemise Meka, pole suure maailma mõõtkavas enamat kui külake. Kui maaelu täielikult kokku kuivab, võivad ka Eesti sportlaste saavutused olümpiaareenidel kokku kuivada.

Hääbumine on kurb, aga ka omamoodi ilus. Kuidas vaadata. Tegelikult on see isegi hea, kui paljud külad lõplikult välja surevad. Siis on ju arvukal linnu- ja loomariigil rohkem eluruumi. Oh seda rõõmu, kui Reinuvader Rebasest saab rahvamaja juhataja, Karu-Ott hakkab koolipapaks, Haavikuemand lasteaednikuks ja Rongaemand asub raamatukogu pidama!

Ketta- ja meeleheitjad

Kettaheide on iidne ala, mida teadaolevalt harrastati juba vähemalt 2700 aastat tagasi. Seda enam on põhjust uhkust tunda, et Gerd Kanter kuulub kõigi aegade parimate kettaheitjate hulka (Antiik-Kreeka atleetide tulemusi pole kahjuks teada, aga vaevalt keegi toonastest mürakatest üle 70 meetri põrutas). 11 tiitlivõistluste medalit, sealhulgas olümpiakuld, räägivad iseenda eest.

Kergejõustiklastest on sama võimsa medalisülemini jõudnud vaid odamees Jan Železný. Muidugi võiks ju piriseda, et nii mõnigi võimalik medal jäi puu otsa (OM 2004, EM 2010) ja maailmarekord pelgalt unistuseks, kuid karmis spordivallas ei kingita midagi niisama.

Wikimedia Commons

Helsingi MM-ist Berliini EM-ini suutis Kanter püsida tipus või selle lähedal. Taoline stabiilsus on spordis harukordne. On ju nähtud sadu ühe hooaja liblikaid, kes põrutavad suve jooksul ilusaid tulemusi ja kaovad siis pildilt. Paljude lootustandvate sportlaste karjääri lõpetab ränk vigastus. Gerd Kanter on kahtlemata olnud tark sportlane, kes tunnetab oma seinu ja lage.

Kui edukas atleet karjäärile joone alla tõmbab, jääb tugitoolisportlase hinge ometigi tõsine kripeldus. Kas vägilasele leidub ka samast klassist mantlipärija? Medalisära ja emotsioonimöllu tahaks ju edaspidigi kogeda. Juba 2006. aastal pakuti Kanteri "ristipojaks" Margus Hunti, kes tuli toona juunioride maailmameistriks nii kettaheites kui ka kuulitõukes. Hundist sai aga hoopis - tohhoo hullu! - ameerika jalgpallur. Peagi tõusis horisondile uus lootus: Märt Israel, kel 2011. aasta MM-il pronksmedal üsna käeulatuses oli, kuid protokollis ikkagi 4. koht. Parimaks tulemuseks see talle jäigi. Uus lootuskiir Martin Kupper järgib vist sama liini. Rio olümpial oli ta juba jala pjedestaalile saanud, kuid libises viimases heitevoorus medaliringist välja. Õnnetuseks pole tema järgmised hooajad enam sama palju elevust toonud.

Leedukatel on viimase veerandsajandi jooksul paremini läinud: olümpiavõitjate Romas Ubartase ja Virgilijus Alekna sissetallatud rada jätkab edukalt Andrius Gudžius. Paraku ei saa võidutraditsiooni staadionil vägisi jätkata. Alates nüüdisaegsete olümpiamängude algusest kuni Moskva olümpiani valitsesid kettaheidet pea eranditult ameeriklased. Kaheksakümnendate algusest peale lennutavad ketast kõige kaugemale eurooplased.

Mälu kipub kiirelt tuhmuma ning areenidel suure töö ja vaevaga välja võideldud medalid tuhmuvad veel kiiremini. Vanad vägilased peavad tegema ruumi uutele, ehkki mitte tingimata kõvematele tegijatele. Pole põhjust arvata, et lähitulevikus mõni Eesti kettaheitja (või üldse kergejõustiklane) Kanteri saavutusteni jõuab.

Aga üks on kindel: kodused meeleheitjad, kes diivanil isekeskis mõõtu võtavad, võidavad edaspidigi mitu järjestikust olümpiakulda.

Kuis pühä vaim üles herätä

Ma olõ joba mitu raamadut vällä andnud ja tuuperäst küsütäs mu käest küländ sakõstõ, et kuis vaim pääle tulõ vai kost ma saa inspiratsiooni. Tuu pääle ei mõistaki midägi tarka üteldä. Hää mõtõ satas nigu taivast alla - valgõst pilvest vai tsirgu nokast, pääväjuti otsast ja vikerkaarõ küllest.

Loomingu jaos lätt tarvis kolmõ "tsiooni": inspiratsioon, motivatsioon ja emotsioon. Tõistmuudu ütelden: piät välgätämä hää mõtõ, piät olõma huvvi ja õigõ tunnõ, sis om inemine luumisväke täüs. Ilma välgu ja paugulda ei sünnü tuhka egä timmandit. Huvvi ja tunnõt iks jakkus, a mõttõvälgätüsega om uma jant.

Inspiratsiooni om vajja kõigil pää ja käega tüütegijil: oppajal, tiidläsel, ahukaadil, poliitigul, hiussõlõikajal, kokal, tarkvara programmeerijal ja nii edesi. A loomingulidsel meistril nigu kiränigul, kunstnigul, näütlejäl ja kinotegijäl om vast inspiratsiooni tarvis inämb ku tõisil.

Pixabay

Mu meelest om olõman kattõ sorti inspiratsiooni: suur ja väikene. Suur inspiratsioon tähendas tuud, ku näütüses kiränigul tulõ määndsegi ainõ põhjal mõtõ kirutada jutt, luulõtus vai näütemäng. Väikene vai juuskva inspiratsioon om joba peenemb värk: tuu piät kirutaden kõik aig manu tulõma, egä rea ja lehekülle pääl.

Üts kimmäs inspiratsiooniläte om kultuur. Kiränik iks tsihvas tõsõ kiränigu päält. Juhtus, et loet määnestki raamadut vai kaet filmi ja peräst mõtlõd edesi. Mõni teos haard üten ja härgütäs. Teküs kettreaktsiuun, ütest teosest kasus vällä tõnõ. Itaalia kirämiis ja märgiuurja Umberto Eco ütel: "Kõik raamadu kõnõlõsõ tõisist raamatist." Luuja mõttõmaailm om kokku loetu, kaetu ja kullõldu.

Kõgõ inämb inspiriirva muiduki elu ja inemise. Võtami kats tähtsät kirändusteost, "Tõde ja õigus" ja "Kevade". Mi jaos väega tähtsä kiränigu Tammsaarõ ja Luts köütseva latsõpõlvõ ja noorusaastide mälestüse ütes kunstilidsõs tüküs. Vargamäe Andresel om Tammsaarõ esä nägu, Arno Tali kirut Luts eläväs uma väikevelle pääle mõtõldõn. Egä kunstnik pand hindäst ja umastõst midägi teose sisse.

Mõni inemine inspiriir. Kunstnigul piät iks uma muusa olõma. Tõnõkõrd tulõ tuud muusat kavva otsi. Astrid Lindgren kirut lustilidsõst mätsagust mehekesest, kel nimes Karlsson katusõ päält. Ilon Wikland joonist raamadule pildi. Ku tä näüdäs Lindgrenile, määne päätegeläne tä meelest vällä näge, siis kiräniguimänd ütel: "Ei, seo ei olõ küll Karlsson." No mis tetä! Wikland läts veitü ao peräst turu pääle ja näkse sääl ütte lühükest jürret prantslast, kiä põrist midägi. Wikland tormas uma tüütarrõ ja tsehkend nalaka prantslasõ üles. Ja tuud näten kitse Lindgren: "Jah, sääne om Karlsson!" Nii et Karlsson katusõ päält om periselt prantslanõ turu päält.

Tõnõkõrd om nii, et inemine õkva ei inspireeri, a kuidakimuudu mõotas. Seo suvi trehvsi ma kõrraga kattõ luulõtajat ja peräst tuud olli nigu är tettü. Naksi esi kah luulõtama ja säi riime terve õdagu. Luulõtuhin läts edesi viil paar nädälit. Nüüd ma pelgä, et kui ma balletitantsjaga kokku saa, siis nakka "Luikede järve" vihtma.

Elu ja inemise toova üten murõt ja vaiva kah. Ku pallu kunsti om sündünu hingehädäst ja haigõst meelest! Viivi Luik om väega illusalõ luulõtanu: "Käsi kirutas ja ütskõrd tuu tummõ valu nõsõs paprõ päält ja muutus elujõus." Nii om. Nii nigu üükülm tege pihlaka magusambas, tege murõ inemise õndsambas.

Vaim või ka sis pääle tulla, ku mõtlõd midägi tõistmuudu tetä. Ei olõ mõtõt kirutada tuust, millest om joba tuhat kõrda kirutadu. Om vajja midägi vahtsõt vällä mõtõlda, nii et tuu meelütäs lugõjid ligi. Äriga om sama lugu. Ettevõtja piät pandma pistü ummamuudu äri. Valla om tettü hainasöögikohvikid (veganikohvikid) ja raipõrestoraane (McDonald'si ja tõsõ kipõsöögikotussõ), a mõni võisi tätä söögikotussõ, kon pakutas õnnõ kama ja karaskit. Kas ummamuudu äril lätt häste, om joba tõnõ asi.

Tuu näüdüse hoobis spordivallast. Viiskümmend aastat tagasi peeti olümpiamängõ Mehhikon, Mexico City liinan. Korgõlõkargamisen tull olümpiavõitjas ameeriklanõ Dick Fosbury. Kulla sai tä olümpiarekordiga 2.24. Fosbury tekse midägi säänest, midä viil es olõ tettü: karas üle lati, sälg iin. Tuul aol oll kombõs, et keriti hinnäst, külg iin, üle lati. Fosburyt kaeti nigu imeluuma, a peräst naksi tõsõ korgõlõkargaja tedä ahvma. Tulõ är märki, et Jüri Tarmak võitse viil 1972. aastal kulla rullstiilin, a peräst tuud omma olümpiavõitja õnnõ Fosbury viisi pruuknu.

Fosbury esi ütel, et tä oll laisk ja mõtõl, kuis saasi kergembale üle lati. Laiskus om hää alus inspiratsioonile. Pallu tehnigavidinid om vällä mõtõldu laiskusõst ja mugavusõst. Igävüs kah avitas. Ku ei olõ midägi tetä, nakad lollusi vällä mõtlõma, a tuust lollusõst või suur asi tulla.

Ma naksi uma edimest raamadut kirutama koolipõlvõn. Oll lämmi suvi ja es olõ muhvigi tetä. Alusti üte põnõvusjutu kirutamist. Tuust jutust es tulõ midägi vällä. A siiamaani om nii, et ku mul om ikäv, sis kiruta midägi põnõvat.

Egä inspiratsioon om veidü jumalik ja kunstnik või olla pühämiis vai prohvõt. Eestin omma olnu peris rahvaprohvõti nigu Maltsvet, Järva Jaan ja Lõuna-Eestin prohvõt Vivva Kordo, kiä muusean kuulut ette vaba Eesti riiki, suurt sõta ja rahva Tsiberile kiudutamist. Üte perimuse perrä nakas Kordo ette kuulutama pääle tuud ku ta pidi piaaigu är kuulma. Võisi tõistmuudu kah olla. Tä oll hobõsõvaht, valvas üüse hobõsid ja mis üüse lakõ taiva all iks tetä om. Nakad egäsugudsid asju ette kujutama ja tulõvikku nägemä.

Jumalik inspiratsioon või sakõstõ tulla loodusen. Piiblin kõnõldas, et ristirahva kiusaja Saulus sai kõrbõn, Damaskuse tii pääl ilmutusõ ja tääst sai kimmäs ristiinemine Paulus. Muhamed sai Allahilt edimädse ilmutusõ üten koopan. Buddha istse 40 päiva ja üüd puu all, kon jõudse uma oppuseni. Mäe ja oru, mõts ja meri härgütäse igävädsest aost pääle luuma, mõtlõma maa ja ilma üle.

Kõik pühäkirja omma vägevä inspiratsiooni rüpen sündünü. Egä raamat om piibli sugulanõ. Hää mõtõ omgi nigu pühä vaim. Pühä vaimu tegemisi ei saa ilmangi tävve aruga seletä. Tä tulõ, ku om õigõ aig, a inemine esi piät kah meele ja süamega valmis olõma. Jõvvagi tagasi algusotsa: ku om huvvi ja õigõ tunnõ, sis küll tuu vaim ka pääle tulõ.

Seo kirätükü alusõs om Kaika suvõülikoolin kõnõldu jutt "Vaim tulõ pääle: mõttõvälgätüs ja luumisvägi"

Ka pöialpoistel on lootust

Jalgpall tuletab ikka ja jälle meelde: kaotusi tuleb ette sagedamini kui võite. Nii jalkamurul kui elurajal. Kaotused võivad olla hirmus kibedad, aga võidud on seda magusamad. Kullavihmas kümmeldes ununevad läbielatud luhtumised ja kõik ohverdused tunduvad järsku õigustatud. (Oskar Lutsu kommentaar "Kevadest": "Üksainus rõõmus silmapilk lepitab meid kannatusrohke minevikuga.") Aga selleks, et üks vägev unistus täide viia, läheb vaja omajagu oskusi, nutti ja loomulikult õnnejumalanna soosingut.

Pixabay

Ehkki jalgpalli suurturniiridel saab kuldse karika pea kohale tõsta vaid üks meeskond, võib tänavuse MM-i kohta liialdamata öelda: võitjaid oli vähemalt neli. Kõik poolfinalistid - Prantsusmaa, Horvaatia, Belgia ja Inglismaa - ületasid neile seatud ootusi. Horvaatia ja Belgia said kirja oma kõigi aegade parima tulemuse, verinoore koondisega Inglismaa jaoks oli tegemist parima MM-iga pärast 1990. aastat ning Prantsusmaa jaoks oli see alles teine meistritiitel.

Küllap elasid väikerahvad, sealhulgas eestlased, finaalmängus kaasa peamiselt Horvaatiale, kuid endiselt jääb kehtima karm rusikareegel: jalgpall on suurte rahvaste pärusmaa. Viimase kolmekümne aasta jooksul pole ükski alla 60 miljoni elanikuga riik vutiväljakul maailmameistriks tulnud. Ah kui armas oleks unistada: 2022. aasta finaalis hakkavad võidukarika peale mängima Eesti ja Malta. Või koguni Eesti ja Läti.

Loomulikult jääb selline stsenaarium ulmeromaani lehekülgedele. Kuid fakt, et pöialpoiss Island on viimastele suurturniiridele kvalifitseerunud ja hiidudega südikalt võidelnud, annab lootust ka Eestile. (Veel fakte: Eesti jäi 2012. aasta EM-ile jõudmisest paari värava kaugusele ning hõbedasel Horvaatial tehti alles eelmisel aastal sõpruskohtumisel selg prügiseks skooriga 3:0.)

Väikerahva tragiduse ilmekas näide on seegi, et horvaadid tulid tänavusel turniiril neli mängu järjest kaotusseisust välja. Esmalt Taani ning seejärel Venemaa, Inglismaa ja Prantsusmaa vastu. Aga Asterixi kavaluse ja Obelixi jõu täiuslik kombinatsioon jäi murdmata. Taaveti ja Koljati heitlused lõpevad jalgpalliareenidel enamasti Koljati võiduga, kuid sellegipoolest on südikalt võitlev Taavet alati kummardust väärt.

Legend räägib, et punased ja valged malelauaruudud, millesse mähkunult Horvaatia vutiässad pealtvaatajate südameid võidavad, sattusid selle riigi lipule samuti sportliku duelli tulemusel. Nimelt olevat üks sadistlik doodž - muistne Veneetsia valitseja, kelle võimu alla kuulus ka Horvaatia - pakkunud horvaatide pealikule salakavalat tehingut. Kui pealik teda malemängus võidab, kingib ta horvaadi rahvale vabaduse. Kaotuse korral pidi pealikust saama doodži isiklik ori ning horvaadid pidid jääma igaveseks Veneetsia alluvusse.

Julge horvaat võttis väljakutse vastu. Doodž oli meisterlik maletaja, kuid ta alahindas horvaadi pealiku oskusi. Doodži kuningas ja oda langesid. Kaotusest marus veneetslane pidas siiski oma sõna. Horvaadid said vabaks.

Igavikust kaduvikku

Hingekuu, hallipalgelise taeva ja raagus metsade aeg, viib mõtted sageli kaduvikule. Liiga sageli! Hingekuu toob hingevalu. Võib-olla ka killukese hingerahu. Inimese närvid on tundlikud, süda muredele valla, kuid mälu on lühike ja tuhmub kiiresti.

Pixabay

Hiljuti kadunud hinged püsivad veel elavate hinges. Need, kes läinud ammu enne meid, jäävad nimedeks hauaplaadil. Kui mälu on tuhmunud, tuhmuvad ka hauaplaadid.

Imesta vaid, kui paljud meist pingutavad nagu pöörased, valavad liitrite kaupa higi, kurnavad keha ja vaimu, et endast mõni jälg maha jätta. Kui juba sinna teisele poole kord minna tuleb, siis jäägu vähemalt siia midagi maha, suveniiriks ja kingituseks lähedastele, kodumaale, inimkonnale. Pole mõtet, seltsimehed, pole mõtet! Minevik vajub hämarusse, tulevik hulbib alles udumeres. Ainult olevik, praegune hetk püsib valgusvihus, mida kosmilisest puldist juhib vanajumal isiklikult.

Need, kes on elanud tuleviku või mineviku nimel, liigselt ette või tagasi mõeldes, jätavad harva maha sügavaid jälgi. Tihtipeale mäletatakse kõige paremini neid, kes on kõvasti tööd teinud selleks, et endal siin ja praegu hinge sees hoida. Ei ole neil aega mõeldagi, mida neist tulevikus teatakse, kas üldse nimegi tuntakse.

Teinekord jääb tehtud tegu alles, aga see, kes teinud, jääb igaveseks varjude vahele. Püramiide ehitasid tuhanded tundmatuks jäänud töölised, lihtsad müürsepad, rahahädas talupojad. Nende kätetööd ei väsi inimkond imetlemast, mis sest, et vahepeal on hakatud kaevandama rauda, leiutatud seieritega kell, loodud internet ja Kuu pealgi ära käidud. Ja milline ebaõiglus - au püramiidide püstitamise eest kirjutatakse ikka vaaraode arvele!

Nii mõnigi lihtsurelik osaleb igavikuliste püramiidide ehitusel, ilma et sellest ise teaks. Ta annab inimkonnale palju, saades vastu väga vähe. Sipelgaid ei tunta nimepidi. Loeb töö, mitte nimi.

Isegi need, kes teenivad luitumatu läikega kunstitõde, vajuvad kiirelt kaduvikku. Loendamatu hulk noori igatseb lavale, tahab end näidata, olla näitleja. Ei nad mõtle, et kõigist kunstnikest on just näitekunstnikud kõige kaduvam liik.

Jah, alles leinati suuri näitlejaid, kes tänavu meie seast lahkunud: Lembit Ulfsak, Arvo Kukumägi, Aarne Üksküla. Aga kas neid ka mõnekümne aasta pärast suureks nimetatakse? Kas neid veel mäletatakse? Praegu hüütakse kooris: muidugi mäletatakse! Kuid kes mäletab niisuguseid näitlejaid nagu Paul Pinna, Ants Lauter, Mari Möldre, Ruut Tarmo, Liina Reiman? Ka nende kohta öeldi omal ajal, et nad on suured näitlejad. Vist mitte nii suured, et igaviku taustal igavesti välja paista...

Mäletatakse veel Lurichit ja Palusalu, aga kas ka Kleini, Neulandi, Abergi ja Klumbergi? Kuperjanovit veel tuntakse, kas ka Pitkat ja Põdderit? Tammsaare on endiselt kuulus, kas ka Vallak, Parijõgi, Visnapuu, Hint, Sang, Kaugver...?

Tulevad uued tegijad, vähesed paremad, enamjagu kehvemad. Elu läheb edasi, mälu harva tagasi. Nii on igal elualal - teatris, sõjaväljal, püramiidide ehitusplatsil. Igaühel oma aeg, varsti aga teine aeg. Teiste aeg.

Ja kas peabki kõike ja kõiki mäletama? Kas saabki? Teemandid jäävad ikka alles, isegi kui nad mattuvad sügavale maapõue.

Aeg, sina üürikene

ja üllatuslooline –

elu ei ole lugu,

vaid lootus ja loomine.

Doris Kareva

Kassikuld ja koerahõbe

Kui prantsuse ajaloolane Pierre de Coubertin tegi 1894. aastal rahvusvahelisele spordiüldsusele ettepaneku taaselustada olümpiamängud, toetus tema suur idee üllale eesmärgile: teha lõpp sõdadele. Olümpia pidi olema rahvaste sõpruse pidu, kus parima väljaselgitamiseks ei valata mitte verd, vaid higi. Viis olümpiat hiljem puhkesid tapatalgud, milletaolist inimkond polnud varem näinud - Esimene maailmasõda. 1916. aastal Berliinis toimuma pidanud "sõpruspidu" jäi ära. Olümpiaideaalid olid saanud esimese tõsise hoobi.

Hilisemal ajal on hoope lisandunud mitmest suunast. Inimvaenulikud diktatuuririigid on kasutanud maailma suurimat spordiüritust oma võimu ja vägevuse näitamiseks. Nördimust ja pahameelt tekitavad dopingu najal võidetud medalid. Kui poodiumile tõusevad ühed spordihinged ning aastate pärast selgub, et medaleid olid väärt hoopis teised, seab see naeruväärsesse valgusse kogu püha ürituse.

Pealegi on mängude korraldamine teadupärast ülim luksus, mis on paisanud majanduslikku kaosesse lausa terveid riike (Halloo, Kreeka!). Alanud Rio mänge tumestavad aga lugematud "kolmanda maailma" hädad: kuritegevus, reostus, haigused, korruptsioon. Kui antiikajal lakkasid Zeusi auks peetavate mängude ajaks sõjad, siis praegusel ajal läheb mõni riik olümpiamängude tuules relvi täristama: vaevalt jõudis Sotšis olümpiatuli kustuda, kui Putin Krimmile käpa peale pani ja Ukrainat pommitama asus. Näib, et nüüdisolümpial on omadus tirida päevavalgele kõikvõimalikud inimkonna pahed.

Nii et unustage lääged olümpiaideaalid, need on sõjamürinas purunenud ja Rio lehkavates vetes uppunud. Viimsedki riismed hävitas Rahvusvahelise Olümpiakomitee asjapulkade armee oma luksusjanu ja suurushullustusega. Norralased sisuliselt loobusid 2022. aasta taliolümpia korraldamisest, sest nende protestantlik-kasinlik mõttelaad ei kõlanud kokku ROK-i bosside ulmeliste nõudmistega.

Rikaste riikide jaoks ei tundu olümpiamängude korraldamine enam kuigi ahvatlev, kuid vaestele neid ka anda ei saa. Ehkki tasakesi hellitatakse veel lootust, et lähitulevikus võiks olümpia toimuda Indias või Aafrikas, pole see tegelikkuses võimalik, sest mõned riigid saavad omadega paremini hakkama kui teised.

Noorte sportlaste jaoks on olümpiale pääsemine muidugi elu unistus. Aga eks ole seegi lihtsameelne roosade õhulosside ehitamine. Võita saavad vaid parimad, enamik atleete läheb olümpialt koju, saba jalgevahel ja kõrvad lontis. Ja kui tulebki mõni ihaldatud medal, vahest isegi kuldne, ei mäleta seda aasta pärast õieti keegi peale olümplase vanaema.

Jah, rahvas januneb väärismetalli järele, aga samas on rahva mälu ka üpris lühike. Nõnda saavad ka enamikest edukatest olümpiasportlastest pelgalt diivaniatleetide meelelahutajad, ühe- või kahepäevaliblikad, kelle kuulsus lõpeb koos tähelennuga. Kui olümpiaideaalid on surnud, pole need kullad ja hõbedad, mis raske tööga välja lunastatakse, mitte midagi väärt.

Õnn on ümmargune

Euroopa on taas jalgpallilainel. Jalgpall kipub paraku olema suurte riikide mäng, kus pisike Taavet saab ilmatult Koljatilt alatasa tappa. Ent harva sünnib ka imesid. Seekordsel jalgpalli EM-il on enim kõneainet pakkunud (ja hulgaliselt uusi pöidlahoidjaid teeninud) jäine saareke kaugel põhjakaares - Island.

Kaheksandikfinaal, kus Island alistas Inglismaa, jääb ilmselt sügavale vutiajalukku. Mis on islandlaste erakordse edu põhjus - lisaks sellele, et Islandi igikeltsale on viimastel aegadel külvatud rohkelt jalgpallimuru ja iga poisu (või plika) põrutab juba varakult varba vastu palli? Ega siin mingit müstikat ole. Islandlased on väga kokkuhoidev rahvas. Ja väike rahvas peabki selline olema. Ikka õlg õla ja tiib tiiva kõrval nagu mesilassülemil. Ometigi ei saa eestlaste kiituseks sama öelda.

Mööda Eestit jooksevad risti-rästi mitmesugused lõhed. Need kulgevad eestlaste ja venelaste, vaeste ja rikaste, vabameelsete ja traditsiooni-pooldajate vahel. Tüli ja pahandust on oi kui palju. Asi pole selles, et osa eestimaalastest on omad ja teised võõrad, osad peavad end valgeteks ja teised tembeldatakse mustadeks (jutt pole nahavärvist). Meie-tunne on lahustunud, rahvuslik palg viril ja tõre. Kus on põhjus? Eks ikka ajaloos.

Islandlased pole kunagi saanud tunda verejanulist võõrvõimu. Tõsi, Island püsis sajandeid Taani valduses, ent sügavat, rahvusliku üdini tungivat mõju taanlastel kauge saareriigi elanikele ei olnud. Island iseseisvus alles 1944. aastal (Teise maailmasõja päevil!), kuid rahvusliku liikumise lugu ulatub sealgi 19. sajandisse. Ehk isegi kaugemale. Erinevalt eestlastest ei pidanud islandlased rahvana "ärkama". Vaba inimese mõtteviis ja rahvalik kokkukuuluvustunne istuvad ammust aega islandlaste DNA-s.

Mis juhtus aga Eesti aladel? Rahvast väntsutati sajandeid kuningate, piiskoppide ja tsaaride mängulaual. Eestlastelt rööviti vabadus, väärikus ja autunne. Aga nii kui Postipapa, Lauluisa ja Koidulauliku eestvõttel hakati ühiselt asju ajama, tõusis ka rahva eneseteadvus. Tasapisi jõuti ka iseseisvuseni.

Saatanlik nõukogude võim andis eestlastele moraalse nokaudi. Punased okupandid keerasid eestlased üksteise vastu. Stalin, Brežnev ja teised punasultanid teadsid hästi, et impeeriumit saab kõige paremini koos hoida põhimõttel "Jaga ja valitse". Teisisõnu: õhuta vaenu ja pealekaebamist, ära lase rahval koos püsida ja üksmeeles tegutseda. Nõnda ei saa ka mässuseemned idaneda. Kommunistid tegid vaid ühe jämeda vea - nad ei keelanud ära laulupidusid. Isegi punalippude all Leninist lauldes ei kadunud täielikult rahvuslik säde, mis paisus viimaks laulva revolutsiooni leegiks.

Eesti - ja kogu endine idablokk - ägab minevikupainajate küüsis. Haavad on justkui kinni kasvanud, aga armid pakitsevad endiselt. Omade seast võrsunud küüditajad ja koputajad lõhestasid rahvast rohkem kui ükski stalinistlik kirves seda oleks suutnud. Lisame siia Moskva salakavala koloniaalpoliitika, mille tulemusel toodi Eestisse hulgaliselt vene lihttöölisi. Nemad ja nende järglased (õnneks mitte kõik) vahivad endiselt Kremli poole. Kogu kompott käärib.

Ühtehoidmine algab ühistest eesmärkidest. Islandlastel on ka kergem ühte hoida kui meil siin Eestis, sest Island on suuresti ühe rahvuse riik. Sellist eesmärki, mis aitaks siduda nii tülliläinud eestlasi kui ka neid pahuralt põrnitsevaid venelasi, ei ole lihtne leida. Võiks see olla mõni spordiala? Toosamune jalgpall, näiteks? On ju ka Eesti koondises hulgaliselt eestivenelasi (kes nimetavad end muide "venekeelseteks eestlasteks"). Või aitaks see, kui vene koorid laulupeole kutsuda? (Õigupoolest osalevadki mitmed vene koorid laulupeol, aga mingit tuntavat resonantsi see vene kogukonnas ei tekita.)

Aga jalgpall on üksnes mäng ja laulupidu on... pidu. Midagi oleks vaja koos korda saata. Midagi tähtsat ja kasulikku. Õnneks on meil "Teeme ära!", mis on elustanud iidse talgute traditsiooni. See, mis algab ühise prügikoristusega, võib viia peatselt juba suuremate eesmärkide ja koostöövormideni. Kui saaks vaid kõik need torssis nägudega herbertvingud ühise vankri ette rakendada, ehk saabuks kauaoodatud õnn siis ka eestlaste õuele.

Emotsioonid võidavad

Kui rahvas läheb Riigikogu valima, siis tegutsevad vähesed kaine mõistuse ja raudse loogika varal. Miks nii? Noh, enamik inimesi ei suuda ju põhjalikult analüüsida riigi seisundit, hinnata tulevikusuundi ja koostada täpset plaani selle kohta, milliseid poliitilisi otsuseid tuleb langetada, et paraneks kogu ühiskonna heaolu. Valijat mõjutavad pigem reklaam, meediamüra, erakondade suhtekorralduslikud nõksud ja ühe või teise kandidaadi veenvus, sarm ja (näiline) usaldusväärsus. Valitakse emotsiooni põhjal. Sama lugu on aasta sportlaste valimisega. Ja see pole üldsegi vale. Ka emotsioonidega tuleb arvestada.

Sportlaste hindamisel võetakse lisaks avalikele häältele arvesse ka ajakirjanike ja alaliitude (ehk mõistuse esindajate??) arvamusi, ent enamasti on kõik kolm „jumalat“ ühte meelt selles, keda lihtsurelikest atleetidest peaks Olümposele tõstma. Eks väikeses riigis ole lihtsam valida, sest väga muljetavaldavaid saavutusi 365 loetud päeva jooksul kuigi palju ei sünni. Esmaseks valikukriteeriumiks on mõistagi tulemused, kuid ka tulemuste taga podisevad emotsioonid. 

Rasmus Mägi võitis aasta sportlase tiitli ennekõike seetõttu, et ta on „uus poiss klassis“, kes sattus juhtumisi istuma kogenud meistrite kõrvale. See ei pisenda muidugi tema saavutusi. Fakt, et eesti kutt kuulub Euroopa parimate tõkkejooksjate hulka, käib ka kõikenäinud spordifännile üle mõistuse, kuid fakt on fakt. Heiki Nabi ja Gerd Kanter kuuluvad omal alal vaieldamatult maailma tippu. Rasmusel on nende tasemeni jõudmiseks veel pikk tee käia (õigemini: palju tõkkeid hüpata), mistõttu võib ka saadud kuldset „Kristjanit“ pidada suureks avansiks. 

Uus ja üllatav pole vehklevate naiste edu. Paraku jääb mulje, et epeevehklemine, muistsest mõõgavõitlusest välja kasvanud ala, pole enam midagi nii kuninglik ja veheldakse kusagil nurga taga pilkases pimeduses. Laiem publik saab mõõgaturniiridest harva osa. Ometi on see pea ainus ala, millelt võib stabiilselt medaleid loota. Ka maadluse vastu pole avalik huvi kuigi suur. Meedia on aga kõikvõimas ning alad, mille taga seisavad jõuline PR ja pidev meediakajastus, tekitavad ka rohkem emotsioone, rohkem pöidlahoidjaid. Pole ka ime, et rahvas seadis Tanel Kangerti ja Kristjan Kanguri ettepoole Mart Seimist ja Rasmus Haugasmäest. Medalid ei olegi vahel nii olulised, oluline on sõit, mäng, turniir. 

Tänavu pärjatud Rasmus Mägi, Erika Kirpu ja eelmise aasta laureaat Julia Beljajeva on kõik 22-aastased. Iseseisvuse ajal sündinutena lükkavad nad ümber jutud sellest, et praeguse aja noored ei viitsi pingutada ega vaeva näha. Aga kui tööd on tehtud ja vaeva nähtud, mida vastu saadakse? Medalid, karikad? Võidurõõm? Armastus? Jälle emotsioonid! Atleedid ei erine tavalistest inimestest, ka nemad tahavad töö eest tasu saada. Tunne, kogemus, elamus võib olla neile suurim tasu – eriti, kui seda õnnestub jagada oma kaasmaalastega. 

P.S. Rasmus Mägi ütles oma sisukas tänukõnes, et kehakultuur ei eksisteeri ilma vaimukultuurita. Nii see näib olevat, jah. Spordiideaalid on ühtlasi kõrgeimad inimideaalid. Saada paremaks, vägevamaks, säravamaks – mitte ainult kehalt, vaid ka vaimult – see võiks ja peaks olema iga inimese eesmärk. Lihtsaid tõdesid on paraku lihtne unustada.

Hõbekettad ja hõbetõkked

Tuleb ühtelugu imestada, kui sitked on Eesti rahva parimad pojad ja tütred. Eesti on traditsiooniliselt kõige väiksem riik, mis suurtel tiitlivõistlustel medali võtab. Ja sageli mitte ühe, vaid vähemalt kaks – et ikka kindlam oleks. 

Seekordne kergejõustiku EM polnud erand. Mitmed spordikommentaatorid on jõudnud juba õhata, et Eesti kergejõustikul on head ajad. Tõepoolest! Sellal, kui talisportlaste tares valitseb must masendus, kuuldub kergejõustiklaste õuelt rõõmsaid kilkeid. Kuus sportlast kümne parema seas, neist kaks medalil, lisaks mitmeid isiklikke rekordeid ja koguni kolm Eesti tippmarki. 

Gerd Kanter on sangar, kes oleks väärt ausammast juba eluajal. Kümme medalit tähtsaimatelt tiitlivõistlustelt on hämmastav saavutus, milletaolisi maailmaski harva ette tuleb. Need medalid näitavad ühtlasi imelist stabiilsust, milleni jõuavad ainult targad atleedid. Vigastused on tippsportlaste needus, kuid meie kettaäss on suutnud tõsisemaid vigastusi vältida ning teinud tööd harukordse sihikindluse ja mõõdutundega. Kümnes medal – ühtlasi viies hõbe – on otsekui viimane ja tähtsaim oliivioks pärjas, millega kroonitakse Maarjamaa kergejõustiku tseesar. 

Teine hõbedamees kuulub aga n.-ö. Eesti ajal sündinute põlvkonda, kellele oleks vast liiast külluslikku medalisadu ennustada. Euroopa parimad kettaheitjad on ühtlasi maailma parimad. Tõkkejooksudes teevad suuri tegusid pigem kuumaverelised ameeriklased ja Kariibi mere rahvad. Rasmus Mägi on seevastu mõtliku ilmega põhjamaa poiss. Ehk ainult väledamate jalgadega kui teised temataolised. 

On mõnevõrra üllatav näha Euroopa tippude seas Eestimaa paeselt pinnalt võrsunud jooksjat. Ent seda vaimustavam! Mägi ei tee suurt juttu ega keeruta kokku pilvelosse. Alates Lurichist on Eesti atleedid ikka tagahoovis kive tõstes pjedestaalile jõudnud. Paistab, et Mägi on valinud sama tee. Tasa ja targu töötades, staadionirajal aga kandu välgutades. 

Me ei saa end võrrelda inglaste, prantslaste, sakslaste ja venelastega. Iial ei tasu unustada, kui vähe meid on. Ja paraku jääb aina vähemaks. Kuid spordiareenidel häid tulemusi näitavad eestimaalased süstivad rõõmu ja indu väikesesse, sageli alaväärsuskompleksis vintsklevasse rahvasse. Meil on põhjust uhke olla. 

Sportlased – olgu nad kuldsed või hõbedased – tõestavad, et visa töö ja eneseusuga võib kaugele jõuda. Sport võib inimest ka rikkuda, kui meenutada neid pidevaid dopingujamasid… Aga õnneks on valel lühemad jalad kui ühel keskmisel sprinteril või kõrgushüppajal. Kanter ja Mägi on kinnituseks, et taevalikku talenti saab ka ilma arutu praalimiseta ja täiesti flegmaatilise rahuga briljandiks lihvida. Peaasi, et neid talente meie väikese rahva seast ka edaspidi üles leitaks.

Saksa kord

Gary Linekeri paarikümne aasta tagune mõttetera on jälle moes. Jah, jalgpall on lihtne mäng, mille võidavad sakslased. Väravaterohke ja dramaatiliste pööretega MM ei lõppenud puändiga. Võidujumalanna Nike (mitte Adidas) pööras näo selle koondise poole, kes on viimase tosina aasta jooksul näidanud suurturniiridel muljetavaldavat stabiilsust. Distsipliin, tasakaalukus, motivatsioon, loovus ja laitmatu füüsiline ettevalmistus on märksõnad, mis Saksamaale edu tõid. Kuigi eks õnne ole ka tarvis, sest see va pall on ju ümmargune. 

Igatahes oli seekord Saksa kord. Ja uuesti distsipliini juurde, mida juba preisi kindralid sõjaväljal olulisimaks võidu pandiks pidasid. „Saksa kord“ võib olla küll suur klišee, kuid vutimeeskonna tegutsemist jälgides ei ole liiast seda kasutada. Arukas ei torma, vaid talitab plaani järgi. Ehkki MM-tiitlite arvestuses tõusis Saksamaa Itaalia kõrvale ning jääb endiselt alla Brasiiliale, näitavad kõik teised statistilised andmed, et sakslased on MM-il kõigist kõige enam saavutanud. Laulgem siis: Deutschland, Deutschland über alles! 

Euroopa poliitilisel ja majanduslikul põllumaal näikse Saksamaa olevat kõige targem ja kindlam kündja. Jalgpall, mille sidemeid poliitikaga ei tasu alahinnata, võib vallandada revolutsioone. Saksamaa ajalooline võit korraldajamaa Brasiilia üle mälestusväärses poolfinaalis ja Argentiina alistamine suures lõppvaatuses annavad kuumaverelistele samba- ja tangorahvastele põhjust mässamiseks. Ühtlasi näitas tänavune MM-turniir, kui ohtlik on rajada oma rahvuslik identiteet mõnele spordialale. Taevale tänu, et meil on laulu- ja tantsupeod, kus võidavad kõik. Õigemini: tänagem sakslasi, et meil on laulupeod! 

MM-i seekordne stsenaarium kujunes omamoodi mõistuse ja tunnete duelliks – juhul kui paigutada mõistus Euroopasse ja tunded Ladina-Ameerikasse. Veerandfinaalidest alates oli jõudude vahekord täpselt pooleks. Aga lõppude lõpuks võitis mõistus. Ja seda otse kirglikult põksuvas Rio-nimelises südames. Mõistuse võim ei välista kunagi meeleolukat mängu. See kehtib ühtviisi malelaual ja vutimurul. 

Aeg ja pall veerevad edasi. Kui võtta arvesse, et nii mõnigi sakslasest tähtmängija jäi turniirilt eemale, on Löwi-poiste tulevik helge. See ei tähenda veel, et Saksa kord, raudne režiim kestab ka järgmistel turniiridel. Kuid praegusel pidulikul laineharjal maksab võitjate tegudest õppust võtta – nii palliga kui ka pallita.

Ümmargune meelelahutus

Keegi ei tea, kes leiutas jalgpalli. Ehk olid need ahvid, kes hakkasid arbuusi või kookospähklit taga ajama? Või skarabeused, kes suure hoole ja armastusega sõnnikukerasid kokku veeretavad? Või koguni inglased? Vahet pole, jalgpall paistab olevat midagi nii universaalset ja loomulikku, et tema päritolu järele küsimine on sama hea, kui otsida vee ja õhu põhjustajat. 

Kuid kogu selle vutivaimustuse juures tuleb nentida, et jalgpall on siiski üks kummaline nähtus, millele on raske mõistlikke seletusi leida. Pallimänge leidub ilmas ju teisigi, miks on just jalgpallile antud see pühalik ja lausa religioosne tähendus? Jalgpalliga suudab populaarsuse ja võimu poolest konkureerida ainult jäähoki, kuid litri tagaajamise MM ei kogu pooltki nii palju tähelepanu ja reklaamiraha. Jalgpalli MM on suursündmus, mida vähemalt pisteliselt jälgivad needki, kes Meistrite Liigast kuulnudki pole. 

Jalgpall (nagu sport üleüldse) olevat universaalne keel, füüsiline franca lingua. Ometi ei kõnelda seda suure õhinaga igal pool maailmas. Jänkid jalgpalli ei armasta. Neil on oma jalgpall, mida jällegi mujal pool ei mõisteta. Ka hiinlased, suur spordirahvas, ei ole vutiusku. Samuti ei suuda venelased sel alal teravamasse tippu jõuda. 

Üks jalgpalliga kaasnev anomaalia on kindlasti Inglise koondise suhteline ebaedu suurturniiridel. Vana hää Inglismaa võib uhkustada planeedi parimate jalkaklubide ja ikoonilisse staatusesse tõusnud vutivõluritega (võtame kasvõi Beckhami), kuid kui Itaalia, Saksamaa või Portugali mehed neile vastu astuvad, on inglismannidel toss väljas. Ja kui muidu mängu ei kaotata, siis penaltitega kindlasti. 

Järgmine vutianomaalia seostub olümpiamängudega. Miskipärast on olümpiajalgpall paras naljanumber (erinevalt korvpallist või jäähokist) ning olümpiamedaleid tõsisteks autasudeks ei peeta. MM-karikas on ainus, õige ja ehtne tunnustus rohelisel murul müttajatele. Seejuures on alates 1930. aastast, mil esimest korda jalgpalli MM-i peeti, karika pea kohale tõstnud vaid kaheksa erineva riigi meeskonnad. Brasiillased on selle tükiga hakkama saanud viiel korral, itaallased on rõõmustanud neli korda. Ja ometi vahib peaaegu kogu maailm, kuidas ühed ja samad soosikud võidu poole rühivad. Kusjuures viimasel kahel MM-il on medalid-karikad omavahel jaganud üksnes Euroopa koondised. Aafrika ja Aasia pole eales võitnud. Kus on vaheldus? 

Jah, kuid jalgpall ongi pealtnäha igav mäng, mis nõiduslikul moel muutub ikkagi põnevaks. Jalgpalli võlu kirjeldamisel kasutatakse sageli sõna „inimlikkus“. Staadionil üheainsa palliga žongleerivad mehed võtavad igas sekundis vastu hulga individuaalseid otsuseid, kuid peavad seejuures tegutsema ühise võistkonnana. Mängu käiku ohjab inimlikult eksiv kohtunik, kellega teatavasti ei mängijad, treenerid ega fännid kunagi rahul pole. Inimlik seegi. 

Miks on jalgpall ikkagi menukam kui teised pallialad? Ilmselt ei tasu põhjust väga sügavalt inimpsüühikast otsida. Jalka on lihtsalt väga vaatemänguline. Isegi siis, kui väravaid ei lööda. Pealtvaatajad tahavad mõistagi meelelahutust. Jalgpallis on piisavalt primitiivsust, toorust ja ürgsust, mis äratab igas vaatajas pisikese koopakolli, keda lõbustab ainuüksi too asjaolu, et pallike lõbusasti ringi veereb. Vutt on vaat et ainus palliala, kus pall saab teha seda, milleks ta on loodud – veereda. Ja kõrge kaarega lennata. Palli võib küll põrgatada, lüüa ja käest-kätte sööta, kuid just jalgpallimurul ilmnevad selle ümmarguse imeasja efektseimad aspektid.

Ärge tulistage suusatajat!

Ükski leksikon ei anna täpset vastust, millal võisid suusad esmakordselt Eestimaale jõuda. Küllap oli see millalgi 20. sajandi alguses. Igatahes oli noor Friedebert Tuglas suuskamisest vaimustuses. Paraku ei pidanud tema lähikondsed sihukest lume pääl aelemist mingiks kunstiks ja Tuglas sai naabritelt koguni sõimata, et ta oma keppide ja pilbastega koeri hirmutab. Äärepealt oleks tarmukas suusapioneer ja tulevane kirjandushiiglane ühelt tigedalt taadilt kuuli kerre saanud. 

Ega eestlased ole kunagi olnud suur talispordirahvas. Kümme medalit erinevatelt taliolümpiatelt on küll ilus tulemus, aga kui arvestada, et nende medalite taga on vaid viis sportlast (Antson, Levandi, Veerpalu, Mae, Šmigun-Vähi), siis tuleb ikkagi tunnistada: oleme rohkem mati-, paadi- ja kettarahvas. Ja muidugi mõõgarahvas. Ja reketirahvas ka, kui Kanepil hästi läheb. 

Mõni spordianalüütik ennustas juba paari aasta eest, et Sotšist meile medaleid ei tule. Aga seda kurba asjaolu, et ükski eestlane individuaalselt kahekümne parema hulka ei mahu, võis näha vaid tugitoolisportlaste kõige karmimas õudusunenäos. Samal ajal keerlevad kahekordsete olümpiavõitjate ümber dopingujamad, mis tuhmistavad paratamatult ka möödunud kuldsete aegade sädelust. Kõigele lisaks jäi Tartu maraton ka ära. Täitsa nutt tuleb peale! Kõik taevased ja maised jõud on suusarahvale selja pööranud. 

Olematud võistlustulemused ning räiged dopinguskandaalid on murdmaasuusatamist nii tugevalt määrinud, et selle puhtakspesemiseks peab veel vähemalt paar-kolm taliatleetide põlvkonda vahetuma. Pole ka ime, et sellise lörtsise olukorra juures nihkus fookus hoopistükkis iluuisutamisele. Jah, Eestis polekski iluuisutamisest kuuldud, kui Allar Levandi ei oleks kaheksakümne kaheksandal aastal toonud Calgaryst lisaks pronksile ühes ka võluvat Annat. 

Sellega seoses meenub, et tänavu tuli eestlannast lumelauasõitja Kadri Pihla elukaaslane Pierre Vaultier lumelauakrossis olümpiavõitjaks. Ehk nihkub nüüd fookus tasapisi ka nn. ekstreemsetele talialadele, mille edendamine on Eestis seni täiesti tagaplaanile jäänud. Ometi võistlesid lumelaudurid esimest korda juba Naganos 1998. Paraku oli see aeg, kui just murdmaasuusatamine jõudis meil maailmatasemele ning sellest sai Eesti talispordi püha lehm. 

Eesti murdmaasuusatamise kuldaja võib piiritleda aastatega 1999–2011 ehk esimestest MM-i medalitest Veerpalu märtrijandini. Üheksakümne üheksandal aastal toimus esmakordselt ka Otepää MK-etapp. Maailmakarikasari on nüüd Maarjamaalt kadunud sama jäljetult nagu lumi. Rahvuslikust uhkusest on saanud rahvuslik häbi. 

Kehvade tulemuste üle on palju virisetud ja vaieldud. Suusatajad pole süüdi. Metsiku Lääne saloonides rippus seinal silt: „Ärge tulistage pianisti! Ta teeb, mis suudab.“ Suuskaritega on sama lugu. Mõni pehmel diivanil lösutav kommentaator arvab endiselt, et võiduvalem on imelihtne: kes teeb hommikust õhtuni trenni ja sööb korralikult putru, see ongi olümpiavõitja. Ei ole ta midagi! Mängivad tibatillukesed detailid. Tipptasemel sport vajab enda kõrvale ka tipptasemel teadust. Ja raha, see raha, see neetud raha, mida kellelegi kunagi piisavalt ei jätku… 

Tulevik pole õnneks tume. Sotšis käis hulk debütante, kes ei suutnud küll üle oma varju hüpata/suusatada/uisutada, kuid kellel auahnus ja võidunälg ihus kirvendavad. Kõik ässad on olnud kunagi tattninad. Peaasi, et võidunälg ei kustuks. Selle nimel peab ka spordiametnikkond pingutama. 

Ootusärevad pilgud on suunatud murdmaalt mäenõlvadele. Juba valmistatakse ette medalitseremooniat Viguri-Kellyle, kelle väikestele õlgadele on kleebitud vahest liiga varakult meie talispordi päästeingli tiivad. Aga nelja aastaga võib veel palju muutuda ning naiste konkurents ka freestyle-suusatamises tublisti tiheneda. Tänu Kellyle saavad X-alad vähemasti rohkelt tähelepanu. Ei tasu jääda konservatiivselt oma klassikaliste „rahvusradade“ juurde. Tuleb leida uusi radasid, mis medaliteni viiks. Võtkem või lätlased – nemad on leidnud oma niši kelgurennist. (Huvitav, kas Eestis üldse keegi skeletoni või bobisõiduga tõsiselt tegeleb?) 

Kuid lumi on muinasjutt, nagu laulsid me kahevõistlejad üle kahekümne aasta tagasi, ja olgugi et kõik muinaslood ei lõpe sugugi õnnelikult, võiks Sotši olümpiat nimetada siiski kainestavalt mõtlemapanevaks ja natuke ka lootuste olümpiaks. Kui on lootust, siis on kõik hästi.

Kas paksud võivad joogat teha?

Näet, mõnikord tikuvad pähe säärased küsimused. Kõiksugu elustiili- ja terviseajakirjades võtavad joogaeksperdid järjepannu sõna. Öeldakse ja kirjutatakse, et joogaharjutused aitavad muuhulgas korras hoida vereringet, selgroogu ja liigeseid. Jooga eesmärk on toniseerida roidunud lihaseid ja panna eluenergia kogu kehas voolama. Piltidelt ja videotest näeme igat masti kondiväänamist, mida kõike joogaks nimetatakse. 

Kas natuke kaalukamatele inimestele on seejuures mõeldud? Jooga algkodu on Indias, kus pole aastatuhandete jooksul kuigi palju paksukesi nähtud. Mitmed joogaharjutused on läänes kohandatud ülekaalulisuse vältimiseks, mitte aga selle vähendamiseks. Ei kujuta ettegi, mil moel peaks kasvõi õllekõhuga mehemürakas päikesetervitust tegema. 

Tõtt-öelda ei ole ma ise just ülemäära rasvane tüüp, kuid tüsedike diskrimineerimine hakkab siin-seal ometi silma. Popp on olla noor ja sale, ilus ja rõõsk. Kommertsvankri ette rakendatakse sihvakad modellid, kõikjalt vaatavad vastu kordaläinud välimusega nooruslikud näod. Kas on keegi näinud mõnda alkoholireklaami, kus paksud vennad pubis õlut libistavad või siis autoreklaami, milles heas toitumuses pereisa ennast rooli taha pressib? Mõistagi ei nähta üheski mis tahes tooteid tutvustavas kataloogis keskmisest kaalukamaid mehi-naisi. Neid nagu polekski olemas. 

Idamaade filosoofia, aastatuhandete suur tarkus, mida läänemaailmas püütakse järgida, ei ole arvestanud paksudega. Nõndasamuti jäetakse ka moe- ja stiilisfääris paksukesed kõrvale kui ideaalidele mittevastav element. Miski ei ohusta püha glamuuri rohkem kui rasvavoldid. Samal ajal kasvab „tsiviliseeritud“ maailmas ülekaaluliste hulk. Olukord on skisofreeniline. Ideaalid, mis moodsate elustiiliõpetuste keskmes säravad, ei vasta rõhuvale tegelikkusele. Seetõttu püütakse paksukesed iga hinna eest avalikkusest välja tõrjuda. (Taevale tänu, et meil on Kõrsikud ja Baruto!) 

See tõrjutud sotsiaalne vähemus kipub aga arvudes muutuma enamuseks. Lõhe soov- mõtlemise ja reaalsuse vahel üha süveneb. Muidugi, eks ideaalid olegi selleks, et nende poole püüelda. Küll oleks ilus see planeet, kui siin ei tatsaks ringi ühtki tihasepuguga primaati! 

Aga isegi loodus pole täiuslik. Turumajanduslik süsteem on täiusest ja tasakaalust päris kaugel. Kõhnadekultuse kõrval ajab McDonald’s kokku meeletuid kasumeid. (Ja mõistagi ei kohta ka burgerireklaamides ainsatki paksu…) Tsiviliseeritud ja hästi teeniv inimene peab sööma rammusaid toite, kuid nägema seejuures välja kui herilane. 

Igaüks, kelle ihule on kogunenud üleliigseid kilosid, teab, kui neetult raske on neist lahti saada. Siinkohal sekkuvad dieedidoktorid ja toitumisspetsialistid. Ilma paksudeta poleks neil kukrus kopikatki. Paksude arvelt teenimine on tubli äri. Dieedispetsialistid võivad muiata sama rahulolevalt nagu matusetalitajad – kummagi töö ei lõpe kunagi otsa. 

Mida siis mitte-nii-väga-saledatele inimestele, kellele alaväärsuskompleksi ühiskondlikult peale surutakse, soovitada võiks? Jõuan oma arutlusega sinna, kuhu tavaliselt ikka jõuan: usku on vaja. Usku iseendasse. Meeletut tahtejõudu ja julgust oma elu pea peale pöörata. Ideaalid on küll hirmus kõrgel, kuid kellele ülekaal tõepoolest tõsiseid probleeme valmistab, saab end usaldades hakkama. Muide, ka paksudele peaks olemas olema spetsiaalsed joogaprogrammid. Nii et pealkirjas esitatud küsimusele saab põhimõtteliselt jaatavalt vastata. 

Lõpetuseks: egas ainult väline külg tee inimest ilusaks. Suur ameerika joogi Ramacharaka on öelnud: „Ilusa inimese olemus ei peegeldu ainult näos, vaid ka hästi vormitud kehas, jalgades, puusades, tema liikumises ja liigutustes, seisakus, hinges, naeratuses, silmade vaates, mida ei suuda varjata ükski rüü ega rõivas.“

Ülipõnev ja väga rase

Iga lind kiidab oma sulgi ja iga libu ülistab ikka oma… Nojah. Turumajanduslikes oludes peab viimne kui üks turul konkureeriv hing välja mõtlema strateegia, kuidas pakutavat toodet või teenust müüa. Mina õppisin koolis seda, et reklaam on hästi öeldud tõde. Aga lauskiitus on kahtlane. Pöörased superlatiivid on paraku imbunud ka ajakirjandusse, kus käib võitlus iga kliki ja silmapaari eest. Reegel number üks algajale leheneegrile ja reklaamikirjutajale: mida rohkem õnnestub vahtu üles kloppida, seda parem. 

Televisioonis ei näidata enam ühtegi põnevat ega populaarset filmi, on ainult ülipõnevad ja ülipopulaarsed. Sääraste omadussõnadega kullatakse üle ka igavad seebikad ja „hittsaated“, mis pole eales vaadatumate saadete esikümnesse jõudnud. Ülistuskõnedega paistab eriti silma Kanal 2, kes kuulutas mõne nädala eest, et ülipopulaarse Türgi seebika asemel hakatakse näitama veelgi populaarsemat seepi. Kohe hirm tuleb peale. Aga ega TV3-e geeniused saanud vastu paugutamata kapituleeruda: nemad teatasid, et lasevad ekraanile kah ülipopulaarse seebisarja, milles mängib maailma kauneim naine! Loomulikult ei unustatud märkida, et sari on ülipõnev. Paistab, et kommertskanalite reklaamikirjutajad põevad ülirasket suurushullustust. 

Mõned pealkirjad sporditandrilt:
Ülipõnev lõpplahendus: Lietuvos Rytas langes dramaatiliselt Euroliigast 
Ülipõnev VIII Viru-Nigula karikasarja III etapp! 
Red Bulli piloot [Sebastian Vettel] lõpetas ülipõneva Brasiilia GP kuuendana 
Ja midagi ka akadeemilise maailma esindajatele:
Ülipõnev pagulasteemaline loengukursus ülikoolides 
Ajaloolastele:
Ülipõneva ajalooga maa [Liibanoni] religioosne maastik on tõesti kirju. 
Majandusteadlastele:
Tallinnas tuleb ülipõnev börsipäev. 
Ilusalongi pidajatele:
Käimas on ülipõnev küünedisaini võistlus.
Ja kõik lapsevanemad, palun tähelepanu:
Ostes oma lapsele selle ülipõneva mullitaja, võid segamatult rannas päevitada, lugeda raamatut või võistelda oma mudilasega kõige suurema seebimulli puhumises. 
Tänan, ei.

Guugeldan veidi ja mis ma leian? Veel mõned ülipopulaarsed pealkirjad internetist:
Ülipopulaarne programmi Euroopa Noored tutvustav koolitus „Appetiser“ Lätis. 
Ülipopulaarne Ewert and The Two Dragons annab Rock Cafes lisakontserdi 
Alustab ülipopulaarne Tervikliku Naise loengusari 
Saaremaa on turistide seas ülipopulaarne. 
Teleekraanilt tuttav fitnessvöö on ülipopulaarne terves maailmas. 
Olympicu aktsia on ülipopulaarne 
Jüri Pino väidab, et ülipopulaarne töörassimine on muutunud nõmedaks ajatapmiseks.

Olgu, aitab ajatapmisest. Pöördun siinkohal hoopis günekoloogide ja ämmaemandate poole, sest juba hulk aega on mind painanud küsimus: millal on naine väga rase? Meedias ju kirjutatakse: 

Väga rase tippkulturist tõstab jõusaalis rasket kangi. 
Väga rase Birgit käis tipptenorit kuulamas 
Väga rase Kim Kardashian riietus üleni musta 
Väga rase hertsoginna Kate istutas täna puu!

Oma mehearu appi võttes oletan ma, et natuke rase naine on see, kes alles äsja eostati. Kas väga rase ja ülimalt raskejalgne naine on üheksa kuud last kandnud või tuleb teda juba superrasedaks nimetada?