29. veebruar 2012

Armastusest, vihkamisest ja kirjandusest

Taas on hakatud kõva häälega rääkima eesti kirjandusest ehk eesti kirjanike emakeelsest sõnaloomingust ja selle kohast päikese all, raamaturiiulitel, lugeja südames. Kui toda arutlevat juttu pildikeelde tõlkida, näeksime valdavalt mustades toonides maali, muusikasse panduna kuuleksime vaid minoorset itkulaulu.

Väärtkirjandust tehakse meil vähe, iga autor kükitab kirjutades oma kõrge egoismikuhja otsas, pole säravaid kujundeid, filosoofilist sügavust, napib üldistusvõimet, palju on depressiivseid ja naturalistlikke (otsesõnu öeldes: masendavaid/nilbeid) tekste, pole vormi, pole stiili, muist raamatuid jäävad elukaugeks, teised jällegi osutuvad rahvalikult labasteks, mõni end kirjanikuks nimetav pervert määrib korralikele inimestele pähe räiges vulgaarsotsialistlikus soustis „kirjandust“, milletaolist ei tihatud isegi Stalini ajal ära trükkida…! Oh ma vaene Tardo liin!

Kas eesti kirjandus on tõesti nõnda hukas, et eritab juba laibalehka? Kunsti- ja kirjandusisiksus Toomas Vint kurtis vabariigi aastapäeva eel ERR-i usutluses, et eestlastest kui kunagisest enim lugenud rahvast on saanud kirjandust vihkav rahvas. Minu meelest on see ülekohtune üldistus. Anonüümsete netikommentaatorite hinnangud omamaisele kirjandusele võib minema pühkida kui kobrutava suuvahu. Isegi kaine pilguga moodsat kirjandust mõõtvad kirjanduskriitikud kipuvad aeg-ajalt õilsate kunstiideaalide järgi joondudes reaalsustaju kaotama.

Kirjanikke vihatakse vaid totalitaarsetes riikides ning sealgi teevad seda võimukandjad, mitte rahvas. Eestlased on lihtsalt kirjandusest kaugenenud. Kirjanike ja lugejate vahel pole enam sellist elava liiklusega suhtlusmagistraali, nagu veel kahekümne viie aasta eest. Raamatuid on palju, kuid neid loetakse vähe. Suurem osa tavalugejatest võtab kirjandust ikkagi kui ajaviidet, ehkki kahtlemata kasulikumat sorti ajaviidet. Aga vaadake vaid, milliseid võimalusi ja valikuid pakub meie ajastu! Kui meil on internet sadade tuhandete saitidega, mitmesugused televisioonipaketid sadade kanalitega ja nutitelefonid sadade rakendustega, siis peab muistne mammut uute elajaliikide ees taanduma. Mis parata!

Kirjanikud ja lugejaskond ei satu enam nii kergelt ühisele lainepikkusele, kuid süü ei lasu ei ühel ega teisel poolel. Ka kirglikud armastajad võivad teineteisest lahku kasvada. Kirjadaam Jelena Skulskaja õhkas hiljuti Postimehe kultuurilisas, kui õnnelik võiks olla maailm, kui tõeline kunst ja tema adressaat ära lepiksid. „Head raamatud on lugejatega tülli läinud,“ ütleb Skulskaja. Kuidas seda tüli klaarida?

Ma ei leia praegu vastust. Küll aga tasub uskuda, et iga lugeja jaoks leidub kusagil vähemalt üks raamat, mis teda armastab. Kui nad teineteist leiavad ning lugejas puhkeb vastuarmastus, algabki imeline romaan.

21. veebruar 2012

Suusaorgia

Imestusväärne, kuidas Eestis küll nõnda palju nõdrameelseid leidub ja miks nad just Tartu maratoni ajaks kinnisest osakonnast välja lastakse. Olgu pääle, keeran irooniat vähemaks, aga säilitan siira hämmastuse. Mis hirmus tont see ometi tavalisi inimesi maratonilumele ajab? Lõigaku pakane nagu mullu või möllaku tuisutuul nagu tänavu – nemad panevad ikka „pilpad“ alla ja asuvad Otepää nõlvadelt 63 km pikkusele pühale ristiretkele. Vintskemad sellid järgivad seda õudset tava lausa kümneid aastaid järjest. Lihased süldistunud, jalad villis, lõõrid tatist umbes, nägu otsekui üleküpsenud maasikas, mõnel pingutusest palavikki. „Aga meeleolu on hea!“ lõkendavad maratoonarid ise finišijoone taha jõudes. Raskekujuline masohhism, mis muud.

Paratamatult tunnen end Tartu maratoni jälgides nagu misjonär, kes pärismaalaste juurde sattununa ei suuda nonde barbaarseid kombeid nähes punnsilmi ja peavangutusi vältida. Filipiinlased lasevad end Suurel Reedel vabatahtlikult risti külge naelutada – arusaadav. Hindu lesknaised põletavad end abikaasa matustel elusalt – mõistetav. Aga suusatada maratoni ja seda sageli ilma põhjalikuma üldfüüsilise ettevalmistuseta…!

Tartu maratoni võrreldakse talvise laulupeoga, ehkki see meenutab pigem massiorgiat. Suur hulk inimesi tuleb kokku, et kogeda ühistegevusest johtuvat rõõmu, puhtsotsiaalset karjatunnet. Samas ei keskendu keegi asjaosalistest ühisele eesmärgile, sest seda polegi. Orgiast osa võttes mõtleb iga inimene jäägitult iseendale. Ta hülgab nii kirjutatud kui kirjutamata reeglid ning kurnab keha, et vabastada vaimu, tunnetada uuel tasandil iseennast – selline on orgia põhiprogramm.

Ükskõik, kas ekstaatiline enesekogemine saavutatakse läbi ohjeldamatu söömise, kontrollimatu tantsuhulluse, kõikmõeldavate suguliste vahekordade või ülemäärase sportimise, orgiat pidava inimese alateadvuslik siht on lõhustada ihu molekulideks, päästes nõnda vaimu mõneks ajaks maistest kammitsatest. Pöörase kehakurnamise tulemusel vallanduvad ihus loomulikud mõnuained, mis võivad parimal juhul viia tugevate orgasmilaadsete tunneteni – neid soovitakse üha uuesti kogeda. Niiviisi saab alguse orgiatraditsioon.

Orgiat ei saa kunagi pidada üksi. Kui tuhanded inimesed teevad üheskoos midagi sellist, mida argises olukorras ebaharilikuks peetakse, muutub ebaharilik automaatselt normaalseks. Inimmassil on orgiale veel üks oluline mõju: jagatud tunne võimendub.

Naastes konkreetselt Tartu maratoni juurde, võib siin positiivsena loetleda ka ürituse rahvuslikku värvingut (kuigi võidumehed tulevad tihtilugu piiri tagant), tervisespordi arendamist (mille võib teisalt ka tõsise küsimärgi alla seada – tervisesport peaks olema ikka tervislik) ja enesedistsipliini arendamist (millega kaasneb enesekindluse tõus). Mõistusel ja inimvõimetel on piirid, kuid neid kombates – olgu see maratonivägilaste kiituseks öeldud – võib jõuda ka parema läbisaamiseni iseendaga.

15. veebruar 2012

Veri, seks ja nõiatrikid

Iga usund paneb paika omanäolise maailmamudeli, mille säilitamise hool ja vaev langeb kõigi vastava usu järgijate õlule. Nii iidsetes šamanistlikes uskumustes kui kaasaegses kõrgkristluses kehtib elu jätkuvust ja üksikisiku seksuaalsust reguleeriv koodeks. Inimese viljakus on fundamentaalne tegur kogukonna generaalplaanis, mida tuleb hoida ja arendada. See, mida moodsas psühholoogia-alases mõistestikus nimetatakse libiidoks, liitub põlisusundeis terminiga „vägi“ või „jõud“.

Elu loov ja hoidev jõud on usutavasti nii võimas, et inimesed tunnetavad sellega kaasnevaid ohte. Uus-Guinea rahvaste meelest võib kontrollimatu seksuaalenergia tuua kahju kõigile, kes sellega kokku puutuvad. Taoliste mõtiskluste pinnalt on tekkinud väga levinud seksitabud, mille järgi tuleb enne teatud tegevusi sugulisest vahekorrast hoiduda. Jahil- või kalalkäigu eel peavad mehed seksist hoiduma nii Aafrikas kui Siberis.

Mehed võivad enamasti ärbelda laiemat sorti seksuaalvabadusega. Tabude ja ühiskondlike reeglitega on vähem piiratud isikud, kelle vägi arvatakse olevat suurem. Pealikele omistatakse tavaliselt kõrgemat seksuaalenergiat, millega kaasneb õigus ka suuremale hulgale naistele. Teisalt pole mees vaatamata aktiivsemale osalemisele suguelus alati „looja“ rollis. On rahvaid, kes ei pea võimalikuks, et mehe sperma naise viljastab. Mees lihtsalt mõjutab viljastava vaimu tulekut naisesse, kuid ta peab valvama ka naise seksuaalenergia üle.

Naise seksuaalsust on peetud hallidest aegadest peale ohtlikuks. Naised saavad tegutseda vaid ühiskonna poolt ette antud raamides ning peavad oma käitumist meestest enam kontrollima, sest traditsiooniliselt arvatakse naistel olevat loomulik kalduvus ebapuhtaks saada.

Veri on olnud üks inimkehas peituvatest väe asupaikadest ning seostub väga otseselt seksuaalsusega. Vere toon – punane – on juba iseenesest maagiline värv. Punaseid esemeid on mitmel pool Euroopas, sealhulgas Eestis, kasutatud viljakusmaagias. Sageli sisaldus punane toon pruudirõivastes (hindu mõrsjad kannavad seniajani kärtspunast sari). Peaaegu kõik veretavate marjadega taimed nagu pihlakas on leidnud rakendust tõrjemaagias. Punaste jookide maagiline mõju kajastub näiteks veinis, mis kristlikul armulaual kujutab Kristuse verd. Rituaalne verejoomine toob osalistele lunastavat väge ning seob nad ühiseks kogukonnaks. Maasikat, kirssi, õuna ja aprikoosi on peetud tõhusateks armurohtudeks, mis paneb – sõna otseses mõttes – vere käima.

Vere seksuaalne tähendus avaldub väga selgelt vähemalt kahes vormis: peenisesse kogunev veri põhjustab erektsiooni, samas kui naised eritavad verd kuupuhastuse käigus. Mõlemat võib pidada seksuaalsusega segatud rüvedusest vabanemiseks: mõningate uskumuste kohaselt puhastub mees just peenise kaudu.

Paljudes põliskultuurides peetakse menstruatsiooni ohtlikuks. Kuupuhastust läbiv naine, kes võrgutas ettevaatamatu mehe, oli California põliselanike yurokite kõnepruugis cisah – „hullem kui koer“. Naised, keda tabas menstruatsioon, eraldati muust kogukonnast spetsiaalsetesse varjupaikadesse ning nad võisid süüa vaid kindlaid toite. Põhijoontes saab välja tuua neli konkreetsemat menstruatsiooniverega seotud tabu: 1) menstruaalveri ise on ohtlik 2) menstruatsiooniga naised tuleb kogukonnast eraldada 3) kuupuhastuse ajal ei tohi seksida 4) menstruatsiooniga naised ei või süüa valmistada. Menstruaalverd on kasutatud nõidumisel ning seda on mõningates paikades peetud armastuse rohuks. Mehed võisid tilgutada naise menstruaalverd tema enda toidu sisse, et ta jääks mehele surmani truuks.

Arhailise kombestiku kohaselt on meestel olnud verevalamisega tihe side: nii küttimine, ohverdamine kui sõda ühendavad verd ja maagiat. Sellesse raamistikku paigutatuna näib menstruatsioon anomaaliana. Tansaania ja Malawi aladel elavad nyakyusad, kes seostavad mustust hullumeelsusega, peavad sõdalaste kokkupuudet menstruaalverega eriti ohtlikuks. Lisaks on küttimise ja suguakti vahel šamanistlikes ühiskondades põhimõtteline seos. Desanad Amazonase ülemjooksul hoiavad seksuaalset puhtust vähemalt päev enne jahti, et olla himuralt erutunud ja ahvatleda nõnda ka saaklooma. (Just nimelt - ahvatleda!)

Kui naine ise veritseb, mõjub see mehekeskses maailmas hoiatava märgina. Juhtumid, kus naised tungivad meeste alale ning pretendeerivad sümboolsele väele, tekitavad viimastes kahtlusi kehtiva ühiskondliku seisundi püsimises. "Riistaõigus" satub ohtu. Ebakindluse ja võimalike muutuste õhkkonnas kerkibki maagia selgelt esile pingete leevendajana.

Menstruatsiooni-uskumuste juurde naastes võib siit leida samuti näiteid, kuidas mehed vastavad naistele suguelundite veritsusega. Mõningad Austraalia aborigeenide hõimud korraldavad riitusi, mille läbimisel loetakse poiss edaspidi meeste hulka. Riituse käigus tehakse poiste suguelunditele lõiked, millega kaasneb mõningane verejooks. Taolised siirderiitused on ühtlasi maagilised toimingud, mis mõjuvad kosmilise suurpuhatusena: naiste anomaalsus saab maandatud, valitsev maailmakord jääb paika ning viljakus on edaspidigi tagatud.


Samal teemal:


7. veebruar 2012

"Moega tuleb kaasas käia," ütles Shakespeare ja hakkas Dickensit lugema

Inglastel on tänavu põhjust pidutseda. Charles John Huffam "Boz" Dickensil täitus 200 eluaastat ning kõrgele eale vaatamata pole teda unustatud, tema teoseid avastatakse üha uuesti ja uuesti. Dickens, üks olulistest plokkidest inglise kultuuri alusmüüris, kinkis inglastele ihnuskoi sünonüümi Scrooge, andis nime mainekale rokkbändile Uriah Heep ja poetas rahva sekka humoorikad Sam Welleri ütlused, mis said tuntuks vellerismidena. Kuhu ka ei vaataks, Inglismaa on Dickensit täis. Kel sinnakanti asja, peaks sellega arvestama.

Dickens ei saanud lapsepõlves ülearu mett lakkuda. Vaesunud riigiametniku pojana sündinud Charles pidi juba varakult viksivabrikus perele leivalisa teenima ja korralikku haridust ta ei omandanudki. Võiks ju arvata, et sellised läbielamised muudavad iga inimese kas küünikuks või parandamatuks hädahunnikuks, kuid Dickensi puhul läks teisiti. Tema loomingus pole üldistamisväärset kibestumust ega trotsi. Optimism võidab ja leebe huumor lepitab. Tähendab, Dickensil oli humanisti närvistik, mis ei lubanud kunagi lõplikku hukkamõistu, vaid otsis ikka teed, kuidas inimlikest pahedest üle olla. Kurjad, ahned ja omakasupüüdlikud tegelaskujud muutuvad Dickensi sule all lihtsalt naeruväärseks, samas kui tegelased, kes igas olukorras ausaks jäävad ja iial tööd ei pelga, pärjatakse varem või hiljem, ühel või teisel moel säravehtsa õnnega. Moodsa kirjanduse mängumaal tähendavad sellised lahendused reeglite rikkumist.

Praegu võib Dickensit ju kiuslikult paljudes kunstilistes liialdustes süüdistada („head“ on liiga õõnsad ja pehmed, „pahad“ jällegi liigselt paksudes värvides), kuid eks aeg, mil tema lood publiku ette ilmusid, olnud kah teine. Ülimad väärtused ja ebaväärtused olid toona ikka silmaga tabatavalt vastandlikes vormides. Klassika saab aga ainult sellest, mis üle aegade kõnekana püsib. Ja 21. sajandi kõikekogenud inimene võiks nii suuremeelne olla küll, et vanadele sõnaseadjatele nende sentimentaalsus ja moraalitsemine andeks anda.

Eraelus polnud Dickens kaugeltki nii armastusväärne isand: kuulujuttude järgi lantis ta hingegi tõmbamata verinoori tüdrukuid ning vahel ka poisse. Tema ametlik abielutee polnud samuti roosidega palistatud. Juubilarist aga halvasti ei räägita, nii et võib-olla leiame siiagi mõne ilusa vabanduse. Näiteks: võimekad meistrid ongi enamjaolt – viisakalt öeldes – sita iseloomuga perverdid. Kirjaniku kõige autobiograafilisemaks kujuks peetakse üldiselt David Copperfieldi, kuid mõistagi on Charles nii Davidi näole kui elukäigule kõvasti puudrit ladunud. Las ta olla. Vahest peabki kunst elu ilusamast küljest näitama.

Dickensi lood on eeskätt tänu kirevale tegelaskonnale kõvasti teatrilavade ja kinolinade külge kleepunud ning paremad palad ka telepurkidesse marineeritud. Dickensi teoste ekraniseeringuid on valminud ligi 200, esimene neist sündis juba 1901 ("Jõululaul" - lugu, mis muutis jõulude tähendust). Eesti teatrites on Dickens seevastu harv külaline, kuid loodetavasti mitte persona non grata. Dickensil on endiselt palju öelda.

3. veebruar 2012

Sirvides Kersna pildialbumit

Arvud on maagilised. Nad võivad olla lõputud, jagamatud, tabamatud. Ka inimihu iseloomustavad tunnused võib kergesti arvude keelde panna. Palun väga: vanus, pikkus, kaal, laste hulk või igakuine palk… On inimesi, kelle elus kordub mõni üksik number sõgeda visadusega ning taolistes olukordades näib, otsekui tahaks mingi meelteväline jõud lihtsurelikule miskit olulist öelda. Tihtilugu ei jätku aga taipu, et taibata, mida see tähendab.

Korraga nii armastatud kui põlatud, imetletud ja kadestatud teleisiksuse Vahur Kersna üllitis „7x7“ ei ole elulooraamat. Pigem on see kenakene pildialbum kõigi nonde fotode, ajaleheväljalõigete, kirjade ja märkmetega, milles on salvestunud eredamad hetked ühest elujoonest. Esiti oli lausa piinlik seda võõrast albumit kätte võtta, kuid… põnev ikka ka. Mis siin vabandada – minagi tahtsin teada, mida ülemaaline kuulsus Kersna muljetab Antslast, „ilmselt ainsast linnast kogu Nõukogude Liidus, kus elas vaid kaks venelast“. Need tänavad, kool ja staadion, millest Kersna oma noorusajaga seoses kõneleb, tulevad selgelt vaimusilma ette. Antsla on valmissaanud linn. Aastatega pole siin palju muutunud.

Pildimaterjali saadavad Kersna rahulikud lakoonilised meenutused läbisegi tema sõprade, tuttavate ja kolleegide kommentaaridega. Kersna ei kõdita nostalgiaga, vaid pajatab möödanikust nii, nagu see tema muljetes on säilinud – kohati muhedamalt, kohati sarkastiliselt, kirjutamata siiski alla ühelegi hukkamõistavale kohtuotsusele. Ta ei räägi paljust. Tumedamad episoodid jäävadki udusegusesse videvikku. Nii mõndagi tähtsat talletub ridade vahel (ja read on ses albumis tõesti laiad, iseäranis lõikude vahel). Suured valged pinnad, mida trükimust pole riivanud, annaksid justkui tunnistust sellest, et kõike polegi tarvis öelda. Targad mehed ei lobisegi valimatult, säästes nõnda ka oma vaenlasi. Ses jutus pole kodumaistele autobiograafiatele omast enesekiitust, küll aga tibake sordiinialust enesekriitikat. Just selliseid mälestusi ongi põnev kuulata.

Täiendatud kordustrükk jumestab Kersna mälestusi puhta müstikaga. Miks need seitsmed ikkagi korduvad? Ja mis vägi see küll on, mis elu suunab ja surma käsutab, mõningaid meie seast hellitab ja õrritab, teisi aga kompromissitult hukka saadab? Eks igaüks või selle üle ise endamisi mõtiskleda. Kõike, mis ellu puutub, ei pea tingimata mõistusega seletama. Me oleme muuhulgas tunnetavad olendid.

Jah, Kersna pole „šeikspiir“ ega „puškin“, nagu ta ka ise tunnistab. Ta on selgepilguline vaatleja, ausameelne tõeotsija – ühesõnaga, mõtlev ajakirjanik. Seega haruldus, kellest lihtne nii vaimustusse kui segadusse sattuda.


Tarkuseotsingul on esimeseks etapiks vaikus, teiseks kuulamine, kolmandaks mäletamine, neljandaks harjutamine ja viiendaks õpetamine. (Solomon ibn Gabiro)