Miks "Õnne 13" on parem kui "Pank"?

Üheksakümnendad kummitavad nagu rahutud koolnud, kes kuidagi hauas ei püsi ja vaiksel hingedeajal elavate akna taga kraapimas käivad. Vaimude väljakutsumises on süüdi filmi-, kirjanduse- ja teatrirahvas, kel tekkis kollektiivne himu üles kaevata üleminekuaja õudused. (Kogemata kombel olen ka ise oma kirjutistega sellesse lainesse sattunud.) Küllap on aeg selleks küps. Üheksakümnendad jäävad ju ohutusse kaugusse.

Esialgu ei kavatsenud ma "Panga"-sarja vaadata, aga reklaam oli nii pagana ahvatlev. Juba enne eetrisseminekut kuulutati "Pank" Eesti kõigi aegade parimaks (ja kallimaks) telesarjaks. Väike skeptik mu vasakul õlal hakkas selle peale hullusti kihelema. Kallidus on fakt, headus üks hinnang paljudest. Mõtlesin: vaatame paar osa ära ja langetame siis lõpliku kohtuotsuse.

Varusin mitu tundi vaba aega ja panin kohe neli osa järjest. Moodne värk - kes siis tänapäeval maldab tervet nädalat oodata, et järgmist osa näha! Ja milleks teleka taha istuda, kui kõikvõimas raal laua peal sumiseb.

Avakaadrid - mees selili paadis, paat maalilisel jõel - olid paljutõotavad. (Miskipärast lipsas mõttesse "Tabamatu ilu" - 1999. aasta hittfilmi - algusjupp.) Taipasin kohe, et "Pank" ei püüa igaühele meeldida. Esimestest sekunditest peale hõljus ekraani kohal kunsti hõngu. Tegevuse arenedes üritasin eelarvamusi maha suruda. (Lootsin vist näha "Borgeni" või "Kaardimaja" eestipärast versiooni.) Paraku jätsid kaks esimest jagu segase mulje, sündmustiku fookus oli justkui paigast ära. Pidasin vähe pausi ja võtsin ette järgmise satsi. Kolmanda ja neljanda osa järel hõiskasin päris südamest: sigalahe!

Poleks uskunudki, et Eesti oludes, meie kuivade annete ja madalate rahamägede juures, on võimalik nii kanget portsu keeta. "Panga" tegijad on viimaks siiagi importinud filmiliku pildikeele, samas kui enamik Eesti telesarju on jäänud truuks teleteaterlikule stiilile. Iga kaader on läbi mõeldud ja šikilt vormistatud. Ekraanilt ei paista, et mõne kopikaga oleks koonerdatud.

Pixabay

Stsenaristid Eero Epner ja Tarmo Jüristo on tele- ja filmimaailma uustulnukad, kes raputavad - küll mitte kuigi tugevalt - meie rasvaseks ja lodevaks muutunud telesarjandust. Tabavad, vaimukad ja hoogsad dialoogid väärivad aplausi. (Paar korda lõin käsi kokku küll.) Suurem osa tegelaskujudest on lennukalt ja täpselt välja voolitud. Treiderid Toomas (Sergo Vares), Jimmy (Reimo Sagor) ja Heiki (Hendrik Toompere jr) töötavad sama pika laua taga, kuid nende iseloom on täiesti erinev. Nende päälik Marju (Tiina Tauraite) kiirgab tahtejõudu ja sarmi. (Tiina Tauraite vääriks kindlasti peaosa mõnes vägevas ühe-naise-filmis, umbes nagu "Erin Brockovich"). Koomilist värvi annavad Kodupanga ametnikud (Erkki Laur ja Tanel Ingi). Pisut ähmaseks jäävad Ülle ja Kalju Tamme (Evelin ja Priit Võigemast) sebimised. Suurte jõukate pankurite kohta teevad nad palju musta tööd. (Või oligi see tollal nõnda?)

Nii mõnedki näitlejad saavad mängida ambitsioonikaid karjäärihimulisi kutte ja plikasid. Suured egod toovad kaasa suuri konflikte. Kohati väljub pilt reaalsusest ning tegelased asuvad uitama sürrealistlikele uduradadele. Unenäolisust rõhutab Sten Šeripovi väljendusrikas muusika, mille kõlaline risoom ulatub kaheksakümnendaisse. Ehkki sarjal on neli erinevat režissööri, ei paista see ekraanilt välja.

Ahjaa - väga meeldiv oli üle pika aja kuulda Marite Kallasma häält! Minagi kuulun tollesse viimasesse põlvkonda, kelle jaoks uudised ja Marite Kallasma olid üks ja seesama.

*

Sari tuletab meelde, millised jõledad hundiseadused üheksakümnendail kehtisid. Raha võis kergesti sisse voolata ja tuhaks põleda, majandus sõltus heldeist välisinvestoreist, massiline koondamine tõi ühekorraga kaasa tohutu abitute ja õnnetute sülemi. See oli aeg, mil igal rindel võimutsesid noored ärksad mehed, kes defineerisid olevikku ja kujundasid tulevikku. Need, kel aastaid üle neljakümne, kuulutati iganenuks ja seega kasutuks.

"Pank" on temaatiliselt täiesti unikaalne sari. USA-s või Suurbritannias poleks võimalik midagi samalaadset toota. Kommertspankade äkiline teke, perutav majandus ja kohanemisraskused kapitalismiga on tuttavad vaid endistele raudse eesriide tagustele riikidele. Loomingu köitvuse määrab idee ning "Panga" idee kannab hästi.

Nende silmis, kes ise finantssektoris ei tööta, ümbritseb pangandust pahatihti negatiivne aura. Danske rahapesu, vähetootlikud pensionisambad ning Rootsi pankade ulmeline puhaskasum, millest Eesti riik suurt midagi vahelt lõigata ei taha või ei oska ... Pankurite maailm seostub tööliste ja talupoegade klassile ikka võltsglamuuri ja sulitempudega. Teataval määral peegeldab sedasamust mädaplekilist ilusate ja rikaste elu ka kõnealune sari. Fakt, et Nordpanga prototüübiks on Hansapank ning mitmed tegelaskujud reaalsed isikud, kes praegugi ühiskonnaelus aktiivsed, lisab sarjale ergastavat intriigi. Endiselt ei ole võimalik öelda, kas nende inimeste (au)ahnus tõi Eestile rohkem kasu või kahju. On nad pühakud või kelmid?

Kui tegijad ei nimetaks "Panka" draamasarjaks, vaid hoopis põnevussarjaks (milleks ta paiguti osutub), võiks andeks anda ka lödivõitu draamakülje. Tegelaste isiklikku elu antakse edasi kildudena, mis ei moodusta mõistusega haaratavat tervikut. Suhted tekivad eikusagilt ja kaovad eikuhugi. (Võrdluseks: 10 aastat tagasi valminud ajaloosarjas "Tuulepealne maa" oli tegelaste n.ö. ametialased ja eraelulised toimingud kenasti tasakaalus.) Võiks ju küsida, kas krimi-, ajaloo-, poliitika-, panga- või mis iganes sarja süžee peab tingimata hõlmama ka kõike seda, mis jääb tegelaste koduukse taha. Leian siiski, et eraelu valgustamine toob karakteritesse särtsu, kodused katsumused panevad nad sageli keeruliste dilemmade ette, nõuavad kompromisse. See lisab tegelaskujudele sügavust. Ent kui eraelulised aspektid jäävad segaseks ja pealiskaudseks, ei anna vaataja seda andeks. (Noh, mõni ohmu ikka annab!)

Pixabay

"Pank" kätkeb hulga põhjendamata elemente, mis mõjuvad nagu kalarootsud lillekimbus. Nimetagem: lesbid, metsamehed, kokaiin, talvekartulid, kabanossid, transvestiidid. Kihk ja kiusatus veenvalt põhjendamata ning üksteisega sidumata elemente teosesse kokku kuhjata painab paljusid kirjutajaid. Vahel tuleb süda kõvaks teha ja selguse nimel kõigest liigsest loobuda. Narratiiv sellest ei kannata.

Samuti soovitaks kõigile stsenaristidele: rohkem tööd ja vähem läbu! Ei ole kuigi huvitav vaadata, kuidas tegelased pidutsevad. Kui ööklubis olulisi tehinguid ei sõlmita ja suvepäevadel pöördelisi sündmusi aset ei leia, pole neid tarvis ka käsikirja toppida. Kui sarjal on pealkirjaks "Pank" (mitte "Pidu"), siis arvata võib, et paeluvam osa tegevusest toimub justnimelt pangas.

Õnnetuseks on tavalisel inimesel sindrima raske aru saada, mis seal pangas õigupoolest toimub. Mis on moratoorium ja liitintress, kuidas treiderid börsil kauplevad, kust raha tuleb ja kuhu ta läheb...? Ometigi ei vähenda puudulikud teadmised põnevust. Kõik ju teavad, et turul liiguvad meeletud rahavood. Pankurite otsustest sõltub suisa kogu riigi majandus ja seega ka saatus. Väike ja vaene Eesti riik rippus paarkümmend aastat tagasi rohkearvulise pankurkonna nööride otsas. Seda hirmuäratavat asjaolu on sarjaski rõhutatud. Kõik oli uus ja segane. Kes ujuma ei õppinud, pidid uppuma.

*

Eestis ei ole "Pangal" piisavalt publikut, tänulikud vaatajad tuleb laiast maailmast kokku rehitseda. Küllap see õnnestub: sarja näitamisõigused on müüdud Soome, Lätti ja Ameerikasse. Igatahes kavatsen ameeriklastest ette jõuda ja ka ülejäänud osad ära vaadata. Hoolimata pettumusnurinast (seda kuulen enda ümber, mitte enda sees) pean "Panka" tugevaks teoseks, mis pakub üleminekuaja lahtimõtestamiseks väärt vaatevinkli.

"Õnne 13" teenib siiski keskmiselt kaks korda enam vaatajaid. Miks? Kas tegemist on parema sarjaga? Niimoodi ei saagi küsida. "Õnne 13" ja "Panka" võrrelda on sama, mis võrrelda keedukartuleid ja trühvlitega šokolaadi või maavillast kampsunit ja sametülikonda. Nad ei ole konkurendid, üks ei välista teist.

Ka "Õnne" sündis üheksakümnendail. Sarja esialgne eesmärk oli näidata dokumentaalses, heasoovlikus ja parajalt muhedas vormis lihtsate inimeste elu pöördeliste aegade keerises. Kakskümmend viis aastat hiljem käib Õnne tänaval endiselt kõva siblimine, sest televaatajate jaoks on Alma & Laine & Co muutunud omainimesteks, lausa pereliikmeteks või vähemalt sugulasteks, kelle käekäik läheb paratamatult korda.

Mõlemad sarjad on saanud palju kriitikat, kuid see näitab kultuuriarvustajate süsteemitust. "Õnne" pidi olema kohutavalt igav ja seal ei juhtuvat iial midagi. Vale puha! "Õnne" paelub ja haarab kaasa oma eluläheduse tõttu. Tüüpilisele "Õnne"-fännile jääb "Pank" kaugeks ja arusaamatuks kuntsi-vuntsiks. Rahvas tahab midagi lihtsat ja ladusat, midagi, mis lahutaks meelt ja liigutaks südant. "Pank" sobib neile, kes soovivad peent stiili, laitmatut tehnilist teostust ja kunstilisi kujundeid.

"Õnne" on tuhkhall mammut, kes elab veel teadmata hulk aastaid, "Pank" seevastu ühe hooajaga piirduv värviline liblikas. Mõlemal on koht päikese all.

Kadriorganismi iseärasused

Iga Vahur Kersna saade on sündmus. Aasta esimesel päeval eetrisse jõudnud Urmas Oti eluloosaade oli tundeline, väärikas ja liigutav, väljapaistev monument suurele ja salapärasele isiksusele. Vabariigi juubelinädalal pani ekraanid erksalt särama saade, mille peategelased olid Eesti riigiga samas eas härrad ja prouad. Nii helget ja mõttetihedat teleteost saab meie kanalitel harva näha.

Pixabay

Ka "Kersna kõnnib Kadriorus" kuulub eriliste taieste hulka, mis tuleks kaaderhaaval välja printida ja Louvre'i püsiekspositsiooni üles riputada. Ehkki teemalt ja stiililt täiesti erinevad, on kõik nimetatud saated maitsekalt vormistatud ja mis peamine - ei mingit skandaalitsemist ega madalate instinktide peal kepsutamist. Skandaali kisuvad üles hoopis kõmu- ja sotsiaalmeedia mustad rongad, keda selline isepäine kass nagu Kersna põhimõtteliselt närvi ajab. See on mõistagi juba teine jutt.

Kadrioru ajalugu ja tänapäev vajaks õigupoolest omaette saatesarja, ühest eetriampsust jäi kõht tühjaks. On ju Kadriorg täis lugusid, mis lausa paluvad jutustamist. Mis kõige tähtsam: Kadrioru tänavail ja puiestikes leidub küllaga inimesi, kes üht-teist põnevat pajataks. Minusuguste mittetallinlaste jaoks seostub Kadrioruga ennekõike presidendi residents ja kunstimuuseum. Aga kui paljud teavad, et Kadriorus veetsid oma viimased eluaastad ka meie kirjanduse alussambad Tammsaare ja Vilde?

Muidugi tuntakse praegu heameelt selle üle, et Peeter I käsul hakati 300 aastat tagasi Kadrioru lossi ja parki rajama. Ega teist nii uhket barokklossi Eestimaal leidugi. Kui kergelt seejuures unustatakse, et Peeter I oli ikkagi vallutaja, küüditaja ja vägistaja. Aga mida toredat võõrvõimudest on siia jäänud, seda tuleb hoida. Pole meil ju olnud oma kuningaid ega vürste, kes oleks midagi samavõrd uhket ehitanud. Pätsi loss, mis Peetri oma naabruses asub, mõjub viimase kõrval kah üsna hädisena.

"Kersna kõnnib Kadriorus" puistas üksjagu fakte, millest nii mõnigi tuli mulle üllatusena. Paar näidet: enne lauluväljaku valmimist peeti laulupidu Kadrioru staadionil ning Poska maja oli üks esimesi, kuhu pandi sisse elekter ja telefon. Tore tõik on seegi, et staadioni kõrval asub Eesti pikim kiviktaimla, ehkki mõni atsakas hobiaednik võib sellele vastu vaielda ja väita, et temal on ikka pikem.

Saade polnud üleni mesine, piserdati ka mõni tõrvatilk. Arhitektuuriteema lisas väikest intriigi (millised majad ikka Kadriorgu passivad?). Kurb oli kuulata pargi direktori sedastust, et tublidel aednikel pole õigeid pesemistingimusi. Ja tagatipuks selgus, et 40% Kadrioru puudest on haiged (ei julgegi sinna enam jalutama minna!). Aga Kadrioru peamine saladus jääb lahendamata. Miks see paik meie kultuuri- ja ajaloo tähttegelasi, päris- ja antikangelasi, niimoodi ligi tõmbab, et nad sinna pesa punuvad? Esmalt Peeter, siis Päts ... kuni Kersnani välja. Ei oskagi muud öelda - eks eriline tunneb erilise ära.

Mis puutub saate järel kerkinud "skandaali" ühe kõlvatu venekeelse sõna pärast, siis siin pole tuhkagi kommenteerida. Paraku on nii, et oma ala meistreid loobitakse kivide, pori ja kõntsaga. Vaja on vaid ettekäänet. Need, kes madalamal seisavad, ei kannata kui keegi midagi hästi oskab ja teeb. Vaja on meister kõrgustest alla, mulksuvasse mutta tõmmata. Kui meister mutta maandub, tõuseb pööbli maailma kohale suur ja punane päike. Oh Taara avita!

Troonide äng

Väike küsimus: miks on "Troonide mäng" nii populaarne? Suur vastus: sest see räägib elust meie ümber. Halastamatu võimuvõitlus, müüdavad põhimõtted, reeturlikkus ja viha kuuluvad igasse ajastusse, 21. sajand pole mingi erand. Nii mõnigi meist on võimu nimel valmis kõigeks. (Absoluutselt kõigeks!) Ükski hind pole liiga kõrge, kui sihiks on troon ja selle all paiknevad meepotid.

Giphy

"Troonide mängu" aluseks olev raamatusari "Jää ja tule laul" (A Song of Ice and Fire) hakkas George R. R. Martini sulest ilmuma 1996. aastal. Martinit inspireeris eepilist fantaasiasaagat looma muuhulgas Euroopa ajalugu. Rooside sõja peaosalised Lancasteri ja Yorki suguvõsad heitlesid üle kolmekümne aasta (1455-1487) Inglise trooni eest. Müütilises Westerosi maailmas on nende vasteteks Lannisterid ja Starkid. Rooside sõda - nagu kõik kodusõjad läbi aegade - kujunes absurdseks vennatapumölluks, kus polnud õigupoolest ainsatki võitjat.

Eesti poliitikas toimuv ei ole küll nii verine kui Westerosis, kuid vähemalt sama perversne küll. Poliitika on paratamatult rajatud vastandumisele, erimeelsuste ja vaenu õhutamine toimib võimumasina kütusena. Ühiskondlikud debatid (või otse öeldes: kähmlused) on läinud käredamaks kogu maailmas, Eesti pole sellest kahetsusväärsest trendist kõrvale jäänud. Mõistuspärased argumendid, vastase austamine ja elementaarne viisakus näikse olevat käesolevas poliitilises kultuuris väärtusetu rämps. Milleks faktipõhiselt väidelda, kui lahmimisega saab hääled odavamalt kokku!

Platon unistas riigist, mida juhiksid filosoofid (tänapäevases mõttes: teadlased, spetsialistid, oma ala eksperdid). Ainult selline riik oli tema meelest tõeliselt õiglane. Igatsus tarkade valitsejate järele pole mõistagi kadunud. Paraku segab targa, faktidel ja analüüsil põhineva poliitika ajamist populism. Kõik erakonnad on populistlikud, keegi pole sellest patust prii. Selleks, et hääli saada, tuleb olla valijale meele järele, kõnelda loosungite kaudu ja maskeerida oma tegevust suhtekorralduslike nippidega. Must tuleb rääkida valgeks, nii on kergem rahvast ohjes hoida. Ausus jääb poliitikas alati ulmeks.

Jõhker vastandumine viib rahva lõhestamiseni. Kirjanik Jaan Kruusvall kirjutas augustis 1994: "Samas peab ütlema, et ega rahvas omavahel riius ole, ainult poliitikud on oma kemplemisega rahva meele segaseks ajanud. Kõige hullem - nii mõnigi erakond lõikab selle pealt veel kasu." Kõlab endiselt päevakajaliselt, või mis?

Lisaks sellele, et poliitilise tulu nimel hoitakse tülikolded hõõgvel, eiravad valitsejad paljudes küsimustes avalikku arvamust. Rahva enamuse ootuste ja huvidega arvestamine pole populism, nagu poliitikud ise kuulutavad. (Populism on hoopis rahva lollitamine rääkides kogu rahva nimel.) Ei ole nii, et tõstame lapsetoetusi ja tulumaksuvaba miinimumi - ja hääled tulevad. Inimesed tahavad ise otsustada, mis saab nende kodukandist ja isamaast. Tahetakse otsustada oma elu üle, mitte lasta "parunitel ja vonnidel" poliitilise suva järgi talitada.

Esindusdemokraatia ülimuslikkust on praegusel tehnikaajastul, kui riik kenasti taskusse ära mahub, järjest raskem põhjendada. Janu otsedemokraatia järele ainult kasvab. Kodanikuühiskond ei haljenda veel, kuid ajab jõuliselt võrseid. Kahjuks ei jätku rahval piisavalt tarkust, et läbi näha populistlikke kavatsusi. Liiga tihti lastakse end lollitada rusikameestest, kes lubavad riigi kirvega korda teha.

Kas me saame üldse usaldada oma elu ja riigi nende kätte, kes meid päriselt valitsevad või valitseda tahavad? Aadete ja ideaalide ülistamise asemel tegeldakse parteikontorites hoopis suhtekorraldajate palkamise ja poliittehniliste trikkide väljamõtlemisega. Need, kes on sisuliselt lapsest saati võimu juures olnud (vahel nimetatakse neid ka poliitbroileriteks), lausa pelgavad võimust eemale jäämist. Võim muutub elu mõtteks. Nii juhtubki, et ei võidelda selle nimel, et muuta riiki õiglasemaks ja rahvast õnnelikumaks, võideldakse pelgalt iseenda ninaesise eest.

Võimutungi tagant kumab põline tahe suruda teistele peale oma tõde. Võim ja tõde on lahutamatult köidetud. Libauudised ja "alternatiivfaktidega" tembitud propaganda kuuluvad loomulikult valede hulka, kuid need lähevad kõhklematult käiku, et oma nii-öelda põhimõtteid kaitsta. Aga kui tõe kaitsmiseks peab lahingusse tooma valed, mis tõde see niisugune on? Pettuse ja sulitempudega kaitstavad põhimõtted pole põhimõtted, vaid puhas valskus.

Ängistav on pealt vaadata, milliste plaanidega minnakse demokraatliku riigi vundamendi kallale. Üks opositsiooniline erakond tahab kohtunikke valitavaks muutes kohtuid politiseerida (ehk toompealaste käpa alla saada), teine kärpida ajakirjanduse tiibu, surudes tundlikku infot "ülekaaluka" avaliku huvi raamidesse. Need on vaid paar näidet võimukandjate - ühtlasi rahvasaadikute - vaibumatust ihast oma võimu laiendada, tugevdada ja tsementeerida.

Nii saame ühel päeval riigikogu, mis koosneb 101 väikesest diktaatorist.

Samal teemal:

Maakate kättemaks

Üksmeeletus

Häbitu mäss kaunitaride diktatuuri vastu

Juudid on mässumeelne rahvas. Jeesus - üks kuulsamaid juute - oli ehtne revolutsionäär, kes ei tunnistanud omaaegseid juudi usu-tavasid ning irvitas näkku Rooma okupantidele. Revolutsionäärid olid otsesemas või kaudsemas mõttes ka Vladimir Lenin, Lev Trotski, Karl Marx, Albert Einstein, Sigmund Freud, Franz Kafka, Jerome David Salinger, Gertrude Stein, Levi Strauss jpt. Nüüd võib sellesse ritta pista ka värske Eurovisiooni võitja Netta Barzilai.

Lissabonis triumfeerinud laul "Toy" tekitab vastakaid arvamusi. Isegi Conchita, habemega daam Austriast, ega eelmine juuditarist võitja Dana International, ei suutnud Euroopat nõnda lõhestada kui trullakas Netta. Eelmise aasta võidumees Salvador Sobral väljendas juba enne finaalsaadet juudi kanakeste suhtes sügavat vastumeelsust. Aga Netta võit 42 konkurendi üle tuli kindla ülekaaluga ja võitjate üle kohut ei mõisteta.

Mis on "Toy" fenomen? Nõrgema närviga arvajad on hakanud juba rääkima "laulujärgsest ajastust" popmuusikas. Nii et maailmalõpp on nüüd tõesti käes ja õhtumaade allakäik algab pühalt maalt Iisraelist? Selge, juutide vandenõu on ametlikult kinnitust leidnud! Pole siiski mõtet ühe meelelahutusliku teleshow pärast ülemäära erutuda. Rahvale ju meeldib, kui keegi teeb vahel pulli (või antud juhul: kana).

Iisraeli kanade mäss asetub sujuvalt käesolevasse aega ja ruumi. Feministlikust lahvatusest ja metoo-liikumisest inspireeritud "Toy" on palaganivõtmes lahendatud iseseisva naise manifest: naine pole mehe ("lolli poisi") mängukann, vaid jumalik Wonder Woman. Milleks aga kanahäälitsused? Küllap on see salvav viide meestele, kes naiste juttu kaagutamiseks nimetavad (Eestiski tekitas alles hiljuti tormi kanakaagutamise juhtum).

"Toy" eduloo taga on loomulikult ka meemi-näljas internet. Võimatu on leida mõistuspärast seletust, miks tekivad sellised veebisensatsioonid nagu Susan Boyle, Trololo-mees või "Gangnam Style". Muide, 2012. aastal avaldatud "Gangnam Style", Lõuna-Korea muusiku Psy ülihitt, on kogunud praeguseks Youtube'is üle 3 miljardi vaataja. Netta jääb temast küll kaugele maha, moodne kanalaul on kahe kuuga jõudnud pea 50 miljoni vaatamiseni. Tegemist on siiski ühe kõige aegade populaarseima eurolauluga, mida saadab menu ka iTunes'is, Spotify's ja paljude riikide muusikaedetabelites. Eurovisioon ei piirdu enam ammu tele-eetriga. Täna ja tulevikus aitavad eurolauljaid võidule moodsad meediaplatvormid.

Üks oluline komponent peaks tegema Iisraeli võidulaulu laiemalt aktsepteeritavaks. See ei ilmne niivõrd laulutekstist (sõnad ei viita otseselt naiste ärakasutamisele), kuivõrd laulja isiksusest. Netta esitas Lissaboni laulukaare all häbitu väljakutse valitsevatele pseudoväärtustele. Oleme ju harjunud nägema laval ilusaid inimesi. Kollase värvinguga meediakanalid kihisevad seksikatest kehadest, siredast säärejooksust, laiadest dekolteedest ja prinkidest pepudest. Ilukultus, iidne ja sügav, tekitab üldrahvalikku alaväärsuskompleksi. Loodus pole igaüht õnnistanud seksikaks peetavate lisanditega. 

Netta kuulutab aga teist usutunnistust: ma ei pea olema nummi ega seksikas, et laval rokkida! Maailm ei kuulu ainult kõrenditele, ka trulladel on õigus olla ilus! Panen selga, mida tahan (kasvõi miniseeliku), krutin juuksed just sellisesse soengusse nagu tahan, kaagutan ja kõõritan silmi. Show'd peab tegema, nii et sabasuled lendavad!

Saatuse iroonia: täpselt Netta seljataha, teisele kohale, maandus Eurovisiooni finaalis tüüpiline ilukummardajate kamp - saledad, võrgutavad, lopsakate musihuulte ja lehvivate kiharatega seksikiisud Küproselt. Just Küprosel olevat ühe kreeka müüdi järgi sündinud ka ilu- ja armastusejumalanna Aphrodite. Iisraeli kanake tegi talle seekord ära. Kaunitaride diktatuur jäi mässajatele alla.

Netta on õukonna-narr, kes paneb huligaanitsedes proovile ühiskondlikud normid. Eurovisiooni järgsel pidulikul vastuvõtul utsitas ta oma tobedat kanatantsu tantsima isegi Iisraeli peaministri Binyamin Netanyahu. Ütle veel, et paksukestel pole tulevikku. Meenub, kuidas Ita Ever teatas Friedrich Dürrenmatti näidendil põhinevas filmis "Vana daami visiit": "Maailm tegi minust litsi. Mina teen maailmast litsimaja!"

Kas "Toy" on hea või halb laul, sõltub kuulaja maitsest. (Kui tegemist oleks ebakvaliteetse soperdisega, oleks muusikaspetsidest koosnevad žüriid pidanud selle viimaseks jätma. Seda ei juhtunud, Iisrael sai žürii arvestuses kolmanda koha.) Pettunute rahustuseks olgu öeldud, et järgmisel aastal samalaadne pala Eurovisiooni ei võida. Kõik võistluse esinumbrid on viimastel aegadel olnud stiililt ja sõnumilt väga erinevad.. Siiski tuleb tunnistada, et "Toy" on nii süüdimatu ja äraspidine laul, et seda on raske mälust pühkida. Räägi veel, et kanad ei suuda kõrgelt lennata!

P.S.

Pärast Eurovisiooni ülekande lõppu, umbes kahe paiku öösel, tegin akna lahti. Tuppa kandus heledat hõbehäälset laksutamist. Metsaservas käis ööbikute Eurovisioon. Pärast kanade kaagutamist on ööbikute peenetundelist laulu päris värskendav kuulata. Aga kanad meeldivad mulle ikkagi rohkem. Neist on vähemalt üht-teist kasu.

La forza del dESTino

Giuseppe Verdi ooper "La forza del destino" ehk "Saatuse jõud" esietendus 1862. aastal Peterburis. Teadupärast oli Peterburi toona Venemaa keiserlik pealinn, kus elas ka tuhandeid eestlasi. Kas keegi eestlaskonnast juhtus tol kaugel ajal "La forza" lavastust nägema, pole loomulikult tagantjärele võimalik öelda. Siiski saab nüüd tõmmata Verdi, Peterburi ja Eesti vahele ühendava joone. Neevalinnas on sündinud sopran Ksenia Kuchukova, kes kirjutas koos Elina Nechayevaga sõnad ühele ainulaadsele laulule, mis kannab juhtumisi pealkirja "La forza". Peterburis seda laulu ilmselt lähiajal kuulda ei saa, küll aga Lissabonis, Eurovisioonil.

"Mis värk eestlastel Itaaliaga on?" küsivad välismaalased internetis. "Teist aastat järjest saadavad nad Eurovisioonile Itaalia-teemalise laulu!" Vähe sellest, Eestisse sattunud itaallasi on tabanud rõõmus üllatus, kui kuuldakse, et eestlased tervitavad üksteist sõnaga, mis kõlab umbes nagu ciao. Ja pange tähele: kui kartul suhu pista ja öelda destino (itaalia k "saatus"), kõlab see peaaegu nagu Estonia!

Iga eestlane teab lugu sellest, kuidas ennemuiste korraldati keeltevõistlus, kus osalesid kõik maailma keeled. (Justkui eelajalooline Eurovisioon.) Itaalia keel tuli esikohale, napilt teiseks jäi eesti keel. Mida sellest loost arvata? Kas tõesti tuleb seda tõlgendada sedasi, et eestlased peavad itaalia keelt oma keelest ilusamaks? Raske uskuda. Ent hiljutine "La forza" edu Eesti Laulul näib seda järeldust kinnitavat.

Kui veel mõne aja eest oleks keegi kuulutanud, et Eesti Vabariigi juubeliaastal esindab meid Eurovisioonil itaaliakeelne pala, oleks ta lihtsalt välja naerdud. Aga narrid on head prohvetid. Tõsiasi, et Eesti saadik eurolauluvõistlusel itaalia keeles esineb, näitab ehk sedagi, et väike rahvas ei tunne suure kultuurmaa ees aukartust ega alaväärsust. Muide, lätlased on sama tüki juba ära teinud: 2007. aastal esindas Lätit Eurovisioonil meestebänd Bonabarti.lv lauluga "Questa notte", saagiks 16. koht.

Enamasti juhtub nii, et kui popmuusika ja ooper omavahel paarituvad, sünnib värdjas. "La forza" on erand, klassika ja elektroonika nägus lapsuke. Siiski tuleb rõhutada, et "La forza" ei ole mingil juhul ooperlik laul, nagu massiliselt arvatakse. Nii ülesehituse, arranžeeringu kui ka meloodia poolest on tegemist puhta popiga. Klassikalt ei ole see põnnike kuigi palju geene saanud. Tugev side ooperimaailmaga on "La forzal" sellegipoolest olemas.

Ilmselt ei tea enamik neist, kellele see laul meeldib, et "La forza" sisaldab terve hulga tsitaate erinevatest itaalia ooperitest. Itaallased ise peavad lauluteksti arusaamatuks. Küllap on põhjuseks see, et tsitaadid on vanamoelises itaalia keeles, mida praegusel ajal enam ei kõnelda. Lisaks eelpool mainitud "La forza del destino'le" tabab ooperifänni kõrv tuttavaid ridu ooperitest "La traviata", "Rigoletto" ja "Il trovatore" ("Trubaduur") - kõik Verdi meistriteosed. Samuti on laulu sisse peidetud paar fraasi Puccini ooperitest "Tosca" ja "La bohème" ("Boheem").

"La forzaga" seoses on palju juttu tehtud maagilisest kleidist, mida Elina Nechayeva laval kannab. Hoopis tähtsam on aga laulja kleidi sees. Kõik glissandod, melismid ja koloratuurid on kenasti omal kohal, kroonijuveeliks ülikõrge lõpunoot. Eurovisiooni kontekstis on "La forza" tõeline tutti frutti. Midagi pole üle ega puudu. Kokku saavad põhjamaine müstika ja vahemereline kuumav kirg. See Eesti ja Itaalia vahele ehitatud laulusild peab vastu ka noile ründavatele barbaritele, kes arvavad, et ooper pole muud, kui kõrge häälega karjumine.

Vaid päev pärast seda, kui "La forza" pani mäekõrguse ülekaaluga kinni Eesti Laulu, said Itaalias toimunud üldvalimistel võidu populistid. Mõni viimsepäevakuulutaja näeb selles Euroopa lõppu või kergemal juhul Itaalia pöördumatut provintsistumist. Itaallased on oma segase sisepoliitikaga aastakümneid Euroopa naerualused ja murelapsed olnud, selles valdkonnas pole neilt midagi üle võtta. Aga kaks taevaliku naudingu ekvivalenti - pitsa ja ooper - ei kao veel kuhugi.

Lõpetuseks tervitus "Tähesõdade" fännidelt: "May the forza be with you!"

1944. Poliitika ja hingevalu

Võõrad tulevad su koju, tapavad kõik ja ütlevad: me pole süüdi! 

Selliste sõnadega algab laul, mis võitis tänavuse Eurovisiooni. Nii jõuline sissejuhatus on eurolaulude puhul ennekuulmatu ja uskumatuna näib seegi, et sedavõrd sünge laul võistluse kinni pani. Mille üle mul isiklikult on väga hea meel. Hinge pitsitava sõnumiga "1944" pole keskmine poplauluvabriku toode, vaid südamega kirjutatud ja esitatud kunstiteos. Ehtne laul. Päris tunnetest.

Kui popmuusikas lauldakse lahkuminekust või eemalolekust, on see sageli näideldud. Kui lauldakse rahust või vabadusest, kõlab see enamasti läägelt ja võltsilt. Jamala, "1944" autor ja esitaja, ei teeskle. Seda on tunda. Ta pole oma laulu üksnes läbi laulnud, ta on selle läbi elanud.

Laulu sisse põimitud etnilised elemendid ei mõju pelgalt eksootilise kaunistusena, vaid juhatavad kuulaja läbi aja ning ruumi ühte traagilisse aastasse. Nukra kõlaga duduk - aprikoosipuust puhkpill - nutab taga kadunud hingi. Refrääni sisustavad krimmitatari värsid, mida Jamala olevat oma vanavanaemalt kuulnud. Olles sõna otseses mõttes nutulaul, omandab "1944" lõpupoole lausa religioosse tähenduse. Pisaratest saab tsunami, hingepitsitusest hingeülendus. Nii võimas vägi on sel laulul.

Nüüd võiks ju küsida, kas säherdused suure väega laulud üldse kõlbavad Eurovisioonile. Aga loomulikult! Hääletustulemus näitas, et inimesed vajavad ka selliseid laule, mida raadios ja tantsupidudel ei mängita. Jamalal on oluline sõnum ja kus mujal seda edastada kui mitte paarisaja miljoni televaataja ees? Kui võimalus avaneb, tuleb see ära kasutada.

Arvatavasti teadsid enne Eurovisiooni väga vähesed eestimaalased, et 1944. aastal veeti oma põlisest asupaigast minema üle 200 000 krimmitatarlase, kes punavõimu sunnil pidid alustama uut elu Uuralites, Usbekistanis ja Kõrgõzstanis. Lääneeurooplastele on aga kõik Ida-Euroopas toimunud küüditamised ja teisedki stalinistlikud kuriteod peaaegu tundmatud. Tänu Ukraina võistluslaulule jõudis see valus teema loodetavasti rohkemate inimeste teadvusse.

Kuid Jamala ei kõnele üksnes oma rahva ehk krimmitatarlaste nimel. Tema laul mälestab sadu tuhandeid inimesi, kes nõukogude perioodil kodudest välja rebiti. Kõik nad kannatasid ühtmoodi. Paljudelt võeti vabadus, noorus ja unistused. Vaid aastaarvud, mida tragöödiatega seoses meeles pidada, on erinevatel rahvastel erinevad. Meil on neid lausa kaks: 1941 ja 1949.

Kas "1944" on ka poliitiline laul? Venemaal on juba hulk tähtsaid ametimehi, sealhulgas föderatsiooni-nõukogu kõrged esindajad, ukrainlaste laulu hukka mõistnud. Järgmiseks asuvad Ukraina võidu kahtlasi tagamaid uurima Vene eriteenistuse parimad agendid, kes suure tõenäosusega avastavad, et Euroopa Ringhäälingute Liit (Eurovisiooni korraldaja) on ameeriklaste käpa all...

Seda, et Venemaa tormab pärast kaotust Eurovisioonil kogu üritust poliitikaga määrima, oli ammu ette näha. Paraku peetakse ka mitmel pool mujal Euroopas, kaasaarvatud Eestis, Jamala laulu poliitiliselt motiveerituks. Osalt on neil õigus. Jamala pole eitanud, et tema laul vihjab ka Krimmi annekteerimisele.

Aga kus on siin poliitika? Stalin kiusas krimmitatarlasi aastal 1944, Putin hakkas sedasama tegema aastal 2014. Me oleme tagasi Teises maailmasõjas, tagasi ajastus, mil Euroopat valitsesid türannid. See ongi Jamala esmane sõnum. Peatage kurjategijad! Ärge laske neil röövida veel tuhandete inimeste vabadust, noorust ja unistusi.

Jamala ütleb kurjategijatele: "Arvate, et olete jumalad... aga kõik surevad." Ja avaldab seejärel lootust: "Me võiks ehitada tuleviku, kus inimesed on vabad elama ja armastama..." See pole poliitiline avaldus, vaid hingepõhjast kerkinud appihüüd. Esikoht eurolaulu tabelis kinnitab, et appihüüd jõudis paljude kõrvu.

Ära neela alla mu hinge... meie hingi.

Metsik tee teadmisteni

Pimedusse mattunud minevik on põnev. Kui tulevik jääb alati tumedaks, siis mineviku peale on võimalik vähehaaval valgust tilgutada. Kerge see pole. ETV2-s jooksev seikluslik saatesari „Kadunud tsivilisatsiooni jälgedel“ näitabki, millist roppu vaeva tuleb arheoloogidel näha, et tungida ajaloo tihedate varjude sisse.

Eestlane Rait Kütt ja tema mehhiklasest kolleeg Lisseth Fuentes ajavad muistsete maiade jälgi. Selleks sukelduvad nad kitsastesse karstikoobastesse (mis juba ekraanilt vaadates tekitavad klaustrofoobiat) ja müttavad kõiksugu vaenulikest elukatest kubisevates džunglirägastikes. Ega me maiadest palju teagi ja vahest on faktide nappus ka üks põhjusi, miks maiade kuulus kalender 2012. aastal viimsepäeva paanika esile kutsus. Puuduvate faktide asemele asub fantaasia, millest omakorda jääb vaid lühike samm ogaruseni. Seetõttu on Mehhikos eestlase osalusel toimuvad teaduslikud ekspeditsioonid tänuväärselt vajalikud.

Kõrvutades maiade tsivilisatsiooni teiste, suuremal määral tuntud kõrgkultuuridega, hakkavad silma mõnedki vastuolud. Maiad tundsid nulli, aga mitte ratast. Neil oli keerukas kalender, kuid metallesemeid ei kasutatud. Maiade jaoks oli matemaatika lausa rituaalse tähendusega, ent seejuures ohverdati massiliselt inimesi. Siit ka küsimus: olid maiad geeniused või barbarid?

Teadlaste asi ei ole säärastele küsimustele vastata, teadlased koguvad fakte ja analüüsivad neid. Üksainus savipott, mis kusagilt veega täidetud koopast üles tuuakse, võib teadlase rõõmust kekslema panna. Aga Rait ja Lisseth leiavad selliseid potte virnade viisi! Ja milline tragöödia see on, kui üks müstiline potike kildudeks puruneb… 

Edasi rühitakse Yucatani poolsaare siseosas asuvasse džunglisse, kuhu on peitunud määramatu hulk maiade arhitektuurset pärandit. Õnnetuseks varitsevad seal ka maiade pühad loomad jaaguarid, mürgiastlaga skorpionid, vampiirlikud moskiitod ja veel mingid häbematud mutukad, kellest üks otsustab pugeda võttegrupi liikme kõrva sisse. Karta on, et hädad sellega ei lõpe…

Kummalisel kombel toimuvad ekspeditsioonid poolsalaja. Ennekõike isehakanud aardeotsijate ja turistide eemalehoidmiseks. Lisaks tuleb uurijatel pidada tuliseid sõnalahinguid maaomanikega, kes ei taha oma valdustes ühtki Indiana Jonesi näha. (Dr Jonesil läks muidugi kehvemini – tema pidi muuhulgas natside ja kommunistidega rinda pistma.) Aga tee teadmisteni pole kunagi sametvaibaga kaetud.

Sarjast võib jääda mulje, nagu toimetaks kaks arheoloogi ja nende tugimeeskond Yucatani metsades üksipäini. Tegelikkuses on muistsete mesoameerika rahvaste uurimisega ametis rohkelt inimesi kogu maailmast. Peale maiade pakuvad neile huvi ka asteegid, huaasteegid, olmeegid, tolteegid ja kes kõik veel. Omaette ooper on aga uuringuteks kuluv raha ja seda Mehhiko valitsus nähtavasti kuigi heldelt ei jaga. Saatesarjast selgub, et suur osa ekspeditsioonidel pruugitavast varustusest (s.h. uhke džunglimaastur) on muretsetud Raidi isikliku rahakoti toel. Aga mees ei kurda. Näha on, et Mehhiko võpsikutes ja koobastes kolamine pakub talle küllaga rahuldust. Need, kes maiade jälgi ajavad, peavadki olema suure adrenaliinivajadusega seiklejad.

Õigupoolest ei tohiks maiadest minevikuvormis kõnelda, sest see rahvas pole sugugi välja surnud. (Kui täpne olla, tuleks kõnelda maia rahvastest, kuna pole tõestatud, et tegemist oleks olnud ühe kindla rahvusega, samuti pole teada, kas maiadel oli kunagi ühtne riik.) Praegusaja maiadele otsa vaadates ei tahaks siiski uskuda, et tegemist on tollesamuse tsivilisatsiooni rajanud rahvaste järeltulijatega. Kuid ega keskmise eesti mehe palgel heiastu ka kohe Sakala Lembitu. Ajalooveskid mürisevad omasoodu ning jahvatavad isegi võimsaid tsivilisatsioone peeneks aganapuruks. Minevikku tungitakse aga ikka lootuses, et eelkäijatelt on midagi õppida.

Päike ikka paistma jääb

Iga rahvas vajab oma pühakuid. Ja kes on pühak? See, kes isegi haua tagant innustab ja inspireerib, see, kelle sõnad ja teod väärivad meelespidamist läbi mitme põlvkonna. Pühak on sageli märter, eriline inimene, kelle tegelikku panust maailma parandamisse hakatakse mõistma alles pärast tema lahkumist. Eesti popmuusika pühakuks on saanud Jaak Joala.
 

Aga miks ikkagi? Milles seisneb ta fenomen? Joalast on juba kohutavalt palju räägitud ja kirjutatud, tema põhjatust repertuaarist on kokku pandud mälestuskontserte, postuumselt pälvis ta Eesti muusikaauhinna, alles avati talle pühendatud näitus… Kas liiaks ei lähe? On ju Eestis trobikond maamulda varisenud lauljaid, kes vääriksid mütakaid monumente. Miks just Joala?
 

Vahur Kersna autorisaade „Jaak Joala tähtkuju“ andis sellele küsimusele ammendava vastuse. Kersna suutis eredat tähtkuju koguni mitmest küljest näidata – see aga tähendas lausa valgusaastate pikkust reisi läbi galaktika. Joala oli täht, keda ümbritsesid teised, kriipsuke tuhmimad tähed. Kõigil neil oli midagi öelda. Artisti portree, mis saates avanes, ei olnud sile ja plekitu. Tähesära tagant paljastus inimene kõigi oma vooruste ja pahedega. Ehk mõistab nüüd suurem osa Joala talendi austajatest, millise hinnaga Eesti popmuusika pühak oma kõrge staatuseni jõudis.
 

Legendi tiitlit väärivate lauljate puhul tekib ikka küsimus, mil määral peegeldavad esitatavad laulud nende siseelu. Laulavad nad endast või pelgalt sooritavad mingit rolli? „Tähtkuju“ ilmestamiseks välja valitud laulupalad toetavad antud juhul esimest varianti. Aga Joala pagasisse kogunes ajapikku sadu laule, vaevalt need kõik talle endalegi meelepärased olid. (Väike kõrvalepõige: nõuka ajal polnud ju teab mis keeruline hitte teha, piisas vaid mõne lääne laulu kaverdamisest – võtkem või "Öö Chicagos", "Viltkübar", "Leedi Madonna" või "Naerata". Õnneks andis Joala hinge ka mitmetele Eesti omalugudele.)
 

Joala repertuaaris tuhlates ei saa üle ega ümber prohvetlikest paladest, nagu üks ta esimesi hitte „Kuulsuse ahelad“. Kui Joala selle verinoore mehena linti laulis, oskas ta vaevalt ette aimata, milline kosmiline (ja osalt ka košmaarne) tähelend teda ees ootab. Ei võinud ta sedagi arvata, et „Unustuse jõel“ saab selleks palaks, millega teda viimsele teekonnale saadetakse.
 

Kersna ei andnud aga Joala portreesaatele minoorset lõppu. Viimane sõna jäi hoopiski Jaak Joala pojatütrele, kes pani õhu helisema Uno Naissoo imearmsa lauluga „Mu kodu“. Minevikuvormis vestetud jutte kroonis tulevikuhääl.
 

Mõni täht on nii särav, et teda nimetatakse päikeseks. Kaheksakümnendate algul laulis naerusuise kutina tuntud Joala sisse Kustas Kikerpuu laulu „Päike ikka paistma jääb“. Kas polnud seegi prohvetlik laul?
 

Elu ikka alles jääb ja muusika ei vaibu iial…

Nemad ongi kangelased

Nüüd, kui Toomas Hendriku ja Evelini teed on lahku läinud, on Eesti saanud endale uue esipaari. Lubage tutvustada: Elina Born ja Stig Rästa! Jah, laval etendavad nemadki lahkumineku valu ja paineid, kuid pisarate taga särab edukas tandem. On Meister ja tema Margariita. Väikese riigi (pop)kultuurisaadikud, kes üheainsa lauluga on liigutanud miljoneid südameid ja teeninud miljoneid klikke. Kui kõik „Goodbye to Yesterday“ vaatamised YouTube’i ametlikel ja mitteametlikel kanalitel kokku lüüa, saame juba kaheksakohalise arvu. Võimas, eks?

Aga number, mis Elina ja Stigi duetti viimaste kuude jooksul lahutamatult on saatnud, kipub olema hoopiski 7. Palun väga: „Goodbye to Yesterday“ avaldati 7. jaanuaril ning kogus Eesti Laulu finaalis ligi 71 000 häält ehk 79% kõigist häältest. Tegu on ühtlasi järjekorras seitsmenda Eesti Laulu konkursi võitjaga. Eurovisiooni poolfinaalis esines Eesti loomulikult seitsmendana. Finaalis sai Eesti kokku 106 punkti (ristsumma: 7), kusjuures 7 punkti andsid Eestile sellised riigid nagu Venemaa, Valgevene ja Ungari. Rahvahääletusel oli Eesti 5. ja žürii tabelis 11. (5+1+1=7). Lõpptulemus: 7. koht.

Jätame nüüd numeroloogid seda arvmõistatust lahti muukima ja vaatame, mis oli Rootsi võidu valem. Moodne tantsulugu – olemas. Innovaatiline ja seninägematu lavashow – olemas. Jumalad, deemonid, linnud ja liblikad – olemas. Poeetilne ja pateetiline sõnum – olemas. Karismaatiline laulja – olemas. Nahkpüksid – olemas. Rootsi popmuusikavabrik töötab täistuuridel ja kvaliteetseid tooteid jätkub küllalt ka eksportimiseks. Putinlik Venemaa võib saada hakkama küll ilma EL-i sealihata, aga Rootsi laulukirjutajad kulusid ikka marjaks ära.

Igatahes ei jätnud rootslased midagi juhuse hooleks. Kogu komplekt, mida lavalt näha võis, ei olnud välja mõeldud paari Eurovisioonile eelneva kuu jooksul. 95% ulatuses nägi lavastus välja selline, nagu ühes Rootsi eelvooru poolfinaalis, mis veebruari lõpus ekraanile jõudis. Töö, mida meelelahutusliku jackpoti võitmiseks tehti, oli ränk. Vaadake ja õppige.

Samas polnud Måns Zelmerlöwi triumf sugugi nii puhas ja läikiv. Esiteks plagiaadisüüdistused (David Guettale oleks võinud vähemalt inspiratsiooni eest aitäh öelda.). Kahtluse all pole üksnes laul. Ka vaimustav lavashow oli liialt „inspireeritud“ ühe rootsi videokunstniku loomingust. Teiseks ilmnes, et rahvas hääletas võitjaks hoopis Itaalia ooperitrio Il Volo ning Rootsi jäi telefonihäältega hoopiski kolmandaks. Aga žüriide sõna jäi seekord peale ning järgmisel aastal sõidavad eurolaulikud kõikjalt maailmast (ehk kui Austraalia ka edaspidi osaleb) taas Stockholmi, Göteborgi või Malmösse.

Tänavuse Eurovisiooni eesmärk – ehitada riikide ja rahvaste vahele sildu – oli õilis ja asjaolu, et Venemaa teiseks tõsteti, paistab kinnitavat, et eesmärk mingil moel ka täideti. Paraku tõestati sedagi, et Euroopa ühe olulisema muusikalinna Viini südames toimunud konkursil ei suudetud ehitada silda rahva ja žürii maitse vahele. Nn. muusikaekspertide tegevuse tõttu kaotas ka Eesti hulga punkte, mida tavalised televaatajad meile heldelt kinkisid. Siit järeldus: tegelikult ei ole võimalik laule objektiivselt hinnata. Kas selle järelduseni jõudmiseks oli vaja tõesti 60 aastat võistlusi pidada? Aga vahet pole. Show läheb ikka edasi – ja see on tore.

Elina ja Stig on Eestile toonud hulgaliselt hinnalist tähelepanu ning küllap liigutab nende laul andunumate fännide südameid veel palju aastaid. Meie popmuusika potentsiaal on väga väike, kuid üsna sagedased kohad Eurovisiooni esikümnes näitavad, et Eesti muusikud on selle vähese potentsiaali maksimumilähedaselt ära kasutanud. Ei tea küll, kes on need kangelased, kellest Måns laulab, kuid paljude arvates on nende nimed tegelikult Elina ja Stig. Kiitus neile!

Miks inimesed surevad?

Loll küsimus. Kõik, mis algab, peab ka lõppema. Raske oleks ette kujutada jooksu, millel on stardijoon, aga puudub finiš. Teatrietendus, mis kestab igavesti, muutub juba järgmisel päeval igavaks. Elu pole aga jooksuvõistlus ega teatrilavastus. Elu on midagi nii iseenesest mõistetavat ja samas ikkagi mõistatus.

ETV2-s näidatav doksari „Surm – lugusid elust“ püüab murendada tabusid, mis surmaga paratamatult kaasnevad. Moodsa inimese elu on ümbritsetud surmast – uudismeedia loendab hasartselt laipu, filmid ja arvutimängud teevad tapmisest ägeda meelelahutuse, samuti leidub kahtlase väärtusega äppe ja saite, mis lubavad välja arvutada igaühe täpse surmapäeva… Ja ometi – lähedase kaotus on endiselt ootamatu sündmus. Iseenda ja kallite inimeste surma peale ei tahaks mõeldagi.

„Surm – lugusid elust“ kätkeb juba pealkirjas neid kaht vastandlikku, ent ometi tihedalt seotud nähtust. Kui räägime surmast, räägime ka elust. Sari ise on humoorikas ja hoogne. Üllataval kombel aga ilma kindla fookuseta. Üksteise järel paisatakse vaataja ette erinevaid killukesi mitmete rahvaste usust ja kommetest, sekka teadlaste kommentaare ja portreekatkeid inimesist, kes on surmale väga lähedal seisnud, kuid endiselt meie seas ringi liiguvad. 

Kahekümne viies riigis üles võetud pildikillud seob ühte (fiktsionaalne?) norra perekond – keskealine mees ja tema väike tütar. Pereema on juba igavikuteele läinud ning võib-olla just see kurb asjaolu ajendab isa-tütart kogu maailmas ringi rändama, leidmaks tröösti ja todasamust tõde surma kohta. Ehk siis: mis on surm ja kuidas temaga leppida?
 

Näidatav norra pere ei leina, vaid lõbutseb. Nad satuvad kogemata Taivani lukshotelli, kuhu oodatakse külastajaid ainult tuhastatud kujul (jõukamaile on pakkuda isegi kullatud sviite!); satuvad pealt kaema lustakat koolnute mälestuseks peetavad pidu; kuulavad loengut keha ja hinge dualismist jne.
 

Vaatajate ette paisatakse ka seiku, mis mõjuvad kas kummaliselt või lausa võikalt. Näiteks piilutakse ühte USA uurimisinstituuti, kus ehtsatel inimlaipadel lastakse looduslikes tingimustes kõduneda, et uurida, kuidas keha lagunemisprotsess õieti toimib. (Muide, iga huviline võib oma maised säilmed teadusuuringuteks annetada. Selleks peab paraku surmani ootama.) Nõrganärvilistele ei soovitaks ka Himaalaja rahvaste kommet lahkunuid noaga tükeldada ja lindudele söögiks anda. Ametlik nimetus on sel toimingul küll ilus: taevamatus. No mis sa teed, kui kivine pind ei lase kedagi maha matta ning puuduvad ka puud, et tuhastamiseks vajalik tuli läita.
 

Surnukehadest lahtisaamine on muutumas kogu maailmas tõsiseks probleemiks. Üha enam inimesi sünnib – järelikult ka sureb. Saagu hingest, mis saab – keha jääb maa peale ja elavad vaadaku, mis siis sellega pihta hakata.
 

Tööstusrevolutsioon algatas Euroopas progressiusu kõrval ka teised mentaalsed protsessid. Ülerahvastatud linnades oli aina keerulisem läbi viia laibamatuseid, kõigele lisaks ei jätkunud maad, kuhu surnuid kogupikkuses susata. Nõnda tuli Euroopas (taas) moodi tuhastamine. Pikka aega paganlikuks peetud ja keskajal keelatud komme sai seega uue hoo sisse tänu praktilisele vajadusele. Ilmselt võib siit järeldada, et materiaalne baas määrab vaimse pealisrajatise, või kuidas? Kas see tähendab ka seda, et uskumused sünnivad pelgalt füüsilise maailma raamides, olles tuletatud ratsionaalsetest kaalutlustest?

Eestiski on krematsioon viimase paarikümne aastaga väga tavaliseks saanud (üks põhjus võib olla ka tuhastusmatuste suhteline odavus). Kas see ei näita samas, et midagi olulist ja koguni murrangulist on toimunud ka eestlaste vaimsuses? Jäägu too küsimus mõneks teiseks korraks.
 

„Surm – lugusid elust“ ei anna konkreetseid vastuseid. Pigem jäädakse teispoolsuse ja hinge mõistatust käsitledes materialistlikule seisukohale. Muuhulgas nenditakse, et enamikel inimestel, kel on olnud surmalähedasi kogemusi, pole silme ette sattunud kujutlust valgusest tunneli lõpus. Ehk on see vaid aju, mis mõningate inimestega vingerpussi mängib?

Kuid elu pikendamine ja surnuist üles tõusmine, millest inimkond aastatuhandete vältel on fantaseerinud, pole enam ammu mingi muinasjutt. Elundidoonorlus lisab eluaastaid paljudele. Südamemassaaži ja elektrišokiga tuuakse tagasi needki, kes on hakanud juba teispoolsuses inglitiibu kasvatama. Jah, teadus suudab teha imesid, kuid uskumused ei haihtu sellegipoolest. Aine ja energia seadus ei suuda lahendada inimhinge põnevat müsteeriumi. Ja võib-olla ongi nii parem.

„Surm – lugusid elust“ on läbinisti positiivne, optimistlik ja elujaatav. Natuke pealiskaudne ja kaootiline küll, kuid siiski teretulnud teledokk. Mis peamine – sarjast jääb kõlama lihtne tõdemus: surm on küll tõsine värk, aga elu pole vaja liiga tõsiselt võtta.

Jobudest ja lõngustest

Üldiselt peavad nõudlikuma maitsemeelega krõllid telesarju millekski madalaks ja väheväärtuslikuks. Põhjus peitub ilmsesti selles, et televisioonile toodetavad pildiribad on suunatud ennekõike massidele ning nende menust sõltub ühtlasi kommertskanalite tulu. Ent samas annavad sarjad, mida meil turu väiksust arvestades hulgaliselt toodetakse, tööd ja leiba näitlejatele ning filmitegijatele. Vaatajate meelitamiseks on vajalik mõistagi ülivõrretest tiine reklaam.

Kas käesoleval kevadhooajal ekraanile jõudnud uued sarjad ”Keeris”, ”Restart” ja ”Vabad mehed” õigustavad ootusi, mida reklaamid kõrgele on kruttinud? Lühike vastus: ei õigusta. 2–5 osa põhjal ei ole muidugi kombekas kogu sarja üle otsustada, kuid hea algus on järjelugude puhul alati oluline. Tuleb ju vaataja endaga kaasa tõmmata.

*
Krimisari ”Keeris” on puhas petukaup. Reklaam lubas küll sarja, millesarnast pole Eestis varem tehtud ega nähtud, kuid ekraanile on jõudnud suhteliselt tüüpiline eesti teletoodang. Põnevussarja asemel pakutakse igavussarja. Dramaturgias napib pinget ja tegelaskujudes sügavust, kuid need puudused võib andekski anda. Kurja juur on mujal. ”Keeris” on korralikult teostatud teleseriaal, tubli harju keskmine, aga paraku kumab sealt läbi meeleheitlik soov kopeerida maailmakuulsaid skandinaavia krimisarju. Peamiseks eeskujuks on silmnähtavalt taanlaste ”Kuritegu”, mis seob ühte argidraama, poliitilise põneviku ja klassikalise kriminulli. Äärmiselt kinnine ja ebahariliku käitumisega uurija Karl Looren (Taavi Teplenkov) paistab olevat inspireeritud ülimalt introvertsest Kurt Wallanderist ja autistlikust Saga Norenist, kes Taani-Rootsi sarjas ”Sild” mõrvalugusid lahendab.

Põhjamaad on meile muidugi paljudes asjades tänuväärseks eeskujuks, kuid ”Keerise” põhjal otsustades on nende tasemeni jõudmiseks veel vääääga pikk tee käia. Parem oleks, kui eestlased ei püüaks oma naabreid otseselt jäljendada, meie kultuuri eripära seisneb selles, et teeme kõike omamoodi. Esialgu tuleb leppida kurva tõsiasjaga, et meie teletegijatel pole raha, aega ega kardetavasti ka piisavalt talenti tipptasemel krimkade ekraaniletoomiseks.

”Keerise” stsenaristid Mihkel Ulman, Livia Ulman ja Andris Feldmanis on oma ala professionaalid, kuid paraku on nad ideedest tühjaks pigistatud. Iseenesest võib ”Keeris” paberil ju päris põnev tunduda, aga ekraanile seatuna ei ole sarjas piisavalt särtsu. Küllap vajaks ”Keeris” teravamat lavastajasilma ja veenvamaid näitlejatöid. Kõik osatäitjad peale Jaan Rekkori mõjuvad puiste käpiknukkudega. Ehk vajanuks nad rohkem aega, et rollidesse sulada? Ja mõelda vaid, kogu see pingevaba lugu on laiali laotatud kaheteistkümnele jaole… Tunnistagem: ühes skandinaavia sarjas juhtub ainsa osa jooksul enam kui mõnes eesti sarjas kogu hooaja vältel.

*
Mujal maailmas on saanud viimasel ajal trendiks, et kino suurmeistrid (Martin Scorsese, Steven Spielberg, David Fincher jt) proovivad kätt ka televisioonis. Eesti filmi tipptegijate hulka kuuluv Ilmar Raag ei ole televisioonist aga kunagi väga kaugel seisnud. Loogiline, et ühel päeval ta jälle telesarjade juurde jõuab. Tema käe all valminud ”Vabad mehed” on praeguse ajavaimuga täielikult kooskõlas. Sõjateema on viimase aastaga kohutavalt popiks saanud (teadagi, miks) ning ajateenijate seiklustest pajatav sari on seega igati teretulnud. Kuna Raag arendab ühtlasi Eesti riigi psühholoogilist kaitset, tekib küsimus, kas ”Vabad mehed” on osa sellest? Propagandistlikus sangarikultuses sarja igatahes süüdistada ei maksa.

”Vabad mehed” on põhimõtteliselt olustikudraama. Tegevus toimub Kuperjanovi pataljonis ning kaamera jälgib peaaegu dokumentaalse täpsusega seda, kuidas lontrustest täismehi tehakse. Lahe, ainult et… Vahel tikub pähe küsimus, kas ekraanil näidatav on kaitseväeteenistus või noormeeste suvelaager. Kes tahab, see jookseb ja hüppab, kes tahab, vedeleb niisama (laatsareti) voodis. Kasarmus võib vabalt ringi lonkida ja kiiret pole kuhugi. Ei iialgi.

Olustikukirjeldused tüütavad viimaks ära, nende peale kogu seriaali üles ehitada ei saa. Seetõttu laseb stsenarist Mihkel Seeder sõdurpoistel pidevalt tapelda ja tõreleda. Tüli on alati varnast võtta intriig – ja intriig viib teadupärast süžeed edasi. Tahaks siiski loota, et tegelikkuses meie kaitseväes pidevat hõõrumist ja rivaalitsemist ette ei tule. Vastasel juhul jõuavad vene tankid enne Toompeale roomata, kui kuperjanovlased omavahelises kiskluses pausi peavad ja aru saavad, mis juhtunud on. Nospleid jõuate veristada ka pärast ajateenistust, kullakesed!

Näitetrupp peaks saama mingi kollektiivse autasu. Viljandi ”kultuuriakadeemikud”, kes igat sorti sõdurpoisse kehastavad, on oma rollides väga loomulikud. Vaid mõned üksikud laused kõlavad näitlejate suus toorena. Reamees Pärg, eesnimega Robert (Silver Kaljula) on eriti mitmeplaaniline tegelane. Esialgu ei teagi, on ta pätt või pühak, kobakäpp või kangelane? Ja kas tõesti rullub meie silme all lahti imelugu, kus isiksus areneb, mõistus teravneb ja südametunnistus puhtaks küüritakse?

Kõige silmatorkavam tegelinski on mõistagi veebel Torm. On näha, et Anti Reinthal lustib kõuehäälset eneseimetlejat mängides täiega. Veebel Tormi ”imeteod” ei jäta kedagi külmaks. Sellegipoolest muutuvad kõik taolised kärkivad ja paukuvad käsutajad pikapeale ilgeteks jäledikeks.

Raagi teosed jätavad üldjuhul hinge mõnusa soojatunde. Erand pole ka ”Vabad mehed”. Aga mis puutub väljareklaamitud elulist aspekti, siis… Pigem õhkub ”Vabadest meestest” lääget idealismi. Jah, tore oleks, kui lõngustest saaksid pärast sõjaväge korralikud kodanikud ja pättidest patrioodid, aga tegelikkus näitab midagi muud. Tsiviilelu rikub mehed ära. Täiesti vabaks – vaimses ja emotsionaalses mõttes – saavad vähesed.

*
Enamasti on mees oma hädades ise süüdi. Ja kui tekib oht mülkasse vajuda, on uppuja päästmine ta enda asi. Seda paistab nentivat ka ”põnevus-draamasari” ”Restart”. Ka ”Restarti” üks stsenaristidest on Mihkel Seeder. Tema kõrval lennutab sulge Birk Rohelend. Olgu kohe öeldud, et proosas astub Birk tunduvalt julgemaid samme kui stsenaristikas.

Panin sarja ametlikus tutvustuses mainitud žanri meelega jutumärkidesse. Unustage põnevus ja draama. ”Restart” on puhas absurd. Omal moel päris mõnus, muide. Sarja peategelane Gerd Paas on pealtnäha küll edukas ettevõtja ja libe naistemees, kuid sisemiselt on ta põhimõttelage. Tema seiklustest saanuks ka täiesti sisuka musta komöödia, miskipärast pole tegijad aga suutnud selgusele jõuda, millises vormis nad lugu jutustada tahavad. Tulemuseks ongi absurd.

Gerdile kuju ja hääle andnud Sten Karpov on viimaste osatäitmistega jõudnud mu lemmiknäitlejate nimekirjale väga lähedale. Lühikomöödias ”Roosa kampsun” kehastas ta magusat geimeest. (Just sellised kõik geid välja näevadki.) Vanemuise tükis ”Kui tuvid kadusid” on tema kanda kahepalgelise närukaela roll. (Just sellised kõik närukaelad välja näevadki.) ”Restardis” saab Karpovist aga viimne jobu. (Just sellised kõik jobud välja näevadki.) Ühesõnaga, suurepärane ümberkehastumisvõime.

Ka Priit Võigemast, keda teatakse peamiselt paipoiste rollide järgi, üllatab seekord meeldejääva pahalase osas. Veenvaima soorituse teeb aga Mari-Liis Lill. Ta ei mängi, vaid on. On naine. Petetud ja pettunud, igaveses armujanus naine.

Stsenaristid ei ole originaalsust omaette eesmärgiks seadnud. Kui sari algab stseeniga, milles peategelane oma lapsele ütleb, et kukkumise järel tuleb jälle püsti tõusta, siis võib arvata, et hiljem peab ta neid sõnu suure kibedusega ka iseendale meelde tuletama. Kuidas naine avastab, et mehel on armuke? Loomulikult on mehe valge triiksärgi kraele sattunud eredatooniline huulevärvi jälg. Ja kui naist on petetud, kust ta siis kõige hõlpsamini lohutust leiab? Eks ikka mehe töökaaslase kaisust. Kui mängus on ämm, siis väimeest ta muidugi ei salli. Ja kui kellelgi on mingi väga räpane saladus, ilmub ootamatult välja keegi, kes anonüümse kirja või telefonikõne teel teatab: ”Ma tean, mida sa tegid!”

Ometigi mõjub sari värskena. ”Restardis” on stiili. (Tänud, Tamm ja Kõpper!) Filmilik pildikeel, isegi kerge film noir’i puudutus viib mõtted vanadele Hollywoodi krimkadele. Nii mõnedki episoodid on leidlikult üles võetud. (Kaadris mehe läbimärjad püksisääred. Langevad veetilgad kingade ümber. Uks avaneb ja parem pool kaadrist täitub maheda kuldse valgusega, mis tuleb mehe armukese pesast…) Isegi kui süžee tundub vildakas, tekitab lugu huvi. Kas jobust saab ükskord tõeline mees? Sarja efektiivsust (aga mitte kvaliteeti) näitab see, kui sari suudab tekitada vaatajas sõltuvuse. ”Restart” võib seda tekitada.

Käesoleva aastanumbri sees ekraanile jõudnud sarjadest jääb ”Nullpunkt” vist ületamatuks. Kommertskanalitel pole piisavalt tahtmist ega vajadust toota sarju, mida võiks näidata ka paarikümne aasta pärast (nagu ”Wikmani poisid” või ”Tuulepealne maa”). Kuid ühekordseks tarbimiseks ja ajavaimu fikseerimiseks kõlbavad ka uued sarjad.

Mis puhastaks hinge?

Tarkade inimeste juttu on hea kuulata. Esiteks muidugi seetõttu, et nõnda saab ka ise targemaks. Teiseks aitavad targad inimesed sõnastada mõtteid, mis võivad küll enda uduses peas mingi amorfse kujutisena hõljuda, kuid mida sõnadesse panna ei oska. Ääretult meeldiv, et Eesti helgeimad pead põristavad nüüd igal esmaspäeva õhtul ETV2-e ekraanil plekktrummi. 

Günter Grassi suurepärase teose järgi nime saanud saade on Eesti televaldkonnas mõneti erandlik. Kujutage ette, et kaks inimest vestlevad ümmarguse laua taga 45 minutit jutti ja igav ei hakka kordagi! Vähemalt minul pole seni hakanud. Enamasti kipuvad teleusutlused kestma vaid 5–10 minutit, mistõttu mõjuvad „Plekktrummi“ saated väga värskendavalt. Sõna maksab. 

Viimased kolm saadet on olnud mulle eriti südamelähedased. Saatejuht Joonas Hellerma külalisteks on olnud viimastel nädalatel kirjandusteadlane Tiina Kirss, teoloog Urmas Nõmmik ja naine, kes õigupoolest mingit tiitlit ei vajagi, aga nimetagem teda siis ühiskonna tundjaks – Marju Lauristin. Ühel või teisel moel kõnelesid kõik kolm sellest, mida kirjandus inimesega teeb. 

Pean kohe tunnistama, et professor Tiina Kirss on minu jaoks suur autoriteet ning seepärast kuulasin ka tema juttu, karp laialt lahti. Saatesse oli ta kutsutud ennekõike värske kirjandusnobelisti Patrick Modiano loomingu lahtimuukimiseks, kuid kõnelus jõudis peagi otsemaid „suure romaani“ juurde. Mu meelest on „suure romaani“ ootus Eestis võrreldav Maltsveti-aegse valge laeva ootusega. Unustage ära! Mida ei tule, seda ei tule! Parem kümme väikest kui üks suur. Ja miks ei räägita õigupoolest üldse suurest luuletusest või suurest näidendist? Või siis suurest novellist? 

See selleks. Tiina Kirss mõtiskles igatahes väga haaravalt ajaloo ja kirjanduse teemadel ning andis viimaks ka näpunäiteid, kuidas kirjutada loetavat romaani. Niisiis, romaanikirjanik peab olema palju reisinud, palju suhelnud, kohtunud võimalikult erinevate inimestega ja nagu igal alal, kulub kirjanduseski ära elukogemus. Sellele loetelule otsa vaadates tekkis mul tahtmine päeva pealt igasugune kirjutamine lõpetada. Reisinud ja suhelnud ma pole, elukogemust kah napivõitu… Kuid Tiina Kirss mainis veel midagi. Nimelt peaks see, kes tahab romaani kirjutada, vaatama sügavale iseenda sisse. Noh, siis on minulgi lootust. 

Kui aga võtta teemaks ikka too suur kirjandus, siis ei saa me siin õhtumaades piiblist üle ega ümber. Urmas Nõmmik arutles usu ja armastuse üle. Jah, usku on meie maal vähe, aga armastust…? Sedagi võiks alati rohkem olla. Vestlus Urmas Nõmmikuga tõukus tegelikult kurikuulsast kooseluseadusest. Nõmmik esindab luterlaste vabameelsemat tiiba, mistõttu pole imestada, et ta ei öelnud seaduse kohta ühtegi halba sõna. 

Maapealseid seadusi teevad inimesed, nood kõige tähtsamad seadused on aga ammuilma taevas valmis kirjutatud. Jumal on armastus, armastus on Jumal. Nõnda väidab piibel. Jumal armastab kõiki lapsi, olgu nad paganad, homod või hoorajäägrid. Peaasi on elada ilma patuta, kahetseda oma eksimusi ja loota andestusele. Kas kooselu samasoolisega on aga Jumala silmis patt? Kui inimesi seob armastus, seega Jumal ise, kus on siis patt? 

Mõned leiavad, et kooseluseadus on põhiseadusega vastuolus. Kummatigi oli see õiguskantsler ehk meie põhiseaduse valvur, kes kooseluseaduse teema esimesena üles võttis. Vabariigi põhiseadust võib tõlgendada mitut moodi, nõnda sarnaneb ta piibliga. Ent Urmas Nõmmik hoiatas, et ühtki kirjakohta piiblis ei või kontekstist välja rebida, igat nõuannet, käsku ja keeldu peab vaatama laiemalt. Nõnda on ilmselt ka põhiseadusega. 

Piibel annab eluks tuge ja seetõttu ongi ta raamatute raamat. Kuid iga raamat nõuab analüüsi, kriitilist mõtlemist ja lahtimõtestamist. Kirjanduse ja kogu kultuuri peegeldamise, lahtimõtestamise vajadusest kultuuriperioodika veergudel kõneles ka Marju Lauristin. Kultuuriajakirjanduse seis Eestis on tema sõnul hea, kuigi Sirpi, Loomingut, Vikerkaart, Akadeemiat, Müürilehte ja teisigi väljaandeid võiks tunduvalt enam koolitunnis kasutada. Sellega tuleb nõustuda, ehkki pingeline ja mahukas õppekava ei pruugi jätta õpetajatele-õpilastele palju aega, et kultuuriajakirjandusega tööd teha. 

Marju Lauristini külaskäik „Plekktrummi“ leidis aset päeval, mil Viljandi koolis kõlasid saatuslikud revolvripaugud. Päev hiljem küsis Postimees esikaanel: „Miks see juhtus?“ Veel päevake – ja nagu nalja olid arvamusküljed äärest ääreni täis võimalikke vastuseid. Kuid Marju Lauristin andis oma vastuse juba traagilise päeva õhtul. Noored pole leidnud teed kunsti juurde, mis aitaks neil sisemuses käärivate probleemidega toime tulla, leidis Lauristin. Kunst juhatab väärtusteni, millel püsib ühiskond. Milleks on üldse vaja kirjandust, muusikat, filmi või teatrit? Hinge puhastamiseks, ütleb Lauristin. Kõlab ehk naiivselt, kuid nii see on. Kunst pole ju pelk meelelahutus, üks paljudest ajaviite vormidest. Kunst on olemise viis. Ehk isegi parim viis. 

Inimene peab oma elu mõtestama, tihtilugu ka uuesti ja uuesti ümber mõtestama, andma tähenduse ümbritsevale ühiskonnale, kestvale ajale, iseendale. Kirjandus ja kõik teised kunstiliigid aitavad seda teha. Iga inimene peab üha mõtlema ja mõtlema, et aru saada oma tunnetest, teistest inimestest ja maailmast, milles kõik need erinevad inimtüübid elutsevad. Tuleb kuulata mõtlevaid inimesi. Nende sõnadel on väge, mis võib ära hoida kõige hullema.

Rebaslikud netiinimesed

Paarikümne viimase aasta jooksul on infotehnoloogias toimunud nii pöördelised muutused, et me ei suudagi hoomata, mis meie enda juures õigupoolest muutunud on. Interneti mõju inimese mõtlemisele pole sugugi lihtne uurida. Kas interneedus on tõesti needus või aitab ta avardada inimmeelt, nõnda et inimene on käesoleval ajastul võimeline jõudma kvalitatiivselt täiesti uuele vaimsele tasemele? Nojah, kõrgemale vaimutasandile pidavat meid new age’i fännide arust tõstma ennekõike kristallid, jooga ja indigolapsed. Aga internet? 

Dokfilmisarja "Virtuaalne revolutsioon" viimases osas "Homo Interneticus" võtavad sõna mitmed IT-filosoofid, kelle veendumuse kohaselt suurendab internet kollektiivset intelligentsi. Üleilmse arvutivõrguna alustanud internet on muutunud omaette nähtuseks, meediumide meediumiks, mis ühendab inimesi – kui ajaloo kulgu vaadata – täiesti ennekuulmatul moel. Ometi on nett toonud kaasa ka tohutu infouputuse. Kõik arvavad ja kirjutavad midagi. Teinekord on fakte blufist väga keeruline eristada. Kuid Facebooki peremehe Mark Zuckerbergi hinnangul tähendab rohkem infot ka seda, et inimene, kelle käsutuses on hulk eriilmelist teavet, võib jõuda paremate otsusteni. Info annab vabaduse ja teadmised on jõud. 

"Homo Interneticus" väidab Lõuna-Korea tublisid õpilasi näiteks tuues, et tugevalt internetiseeritud ühiskond loob eelduse intelligentsete inimeste tekkeks. See väide peaks Eestis kui e-riigis parajalt elevust tekitama. Kas PISA testi suhteliselt heade tulemuste põhjus on sellisel juhul pühendunud ja lausa ennastsalgavalt tööd rabavad õpetajad või netis julgeid surfipöördeid võtvad õpilased? Loodetavasti on tõde kusagil vahepeal. 

Internet on vahend, mis aitab individuaalset ja kollektiivset IQ-d tõsta. Selfie’de jagamine Facebookis ja Twitteris ei tee kellestki Einsteini. Kui kasutada aabitsa kõrval interneti parimaid saadusi, võib haridusvallas oodata kindlasti rõõmsat lõikuspidu. Ent "Homo Interneticus" hoiatab, et senine koolis aktsepteeritud mõtlemismehhanism ei pruugi internetiajastul enam esikohal olla. Sirgjoonelise mõtlemise asemele on ilmunud seoslik, assotsiatiivne mõtlemine ning selle nihke on kaasa toonud tõenäoliselt interneti hüpertekstid.

Käitumispsühholoogid kasutavad kahe erinevalt mõtleva inimtüübi tähistuseks siili ja rebase võrdkuju. Siil korjab omale nodi rahulikult edasi rühkides – seenekene siit, marjakene sealt, ikka otse edasi! Rebane seevastu luusib põõsa alt põõsa alla, teeb siksakke ja vudib sinna-tänna. Noorsugu käitubki nagu rebasekari. Raamatute lugemine on noorte jaoks pigem tüütu. Vähene keskendumisvõime ja pidev ajasurve viivad pealiskaudsuseni. Siili töökus ja järjekindlus pole enam moes. Olulisem on olla kiire ja kaval. Töö tegi ahvist inimese, internet teeb inimesest rebase. Ehk on see inimkonna paratamatu saatus? 

Olukorras, kus kõike on väga palju, kõike võib mõelda ja teha, kõik on teatud piirini sallitav ja arvessevõetav, ei ole lihtne leida oma tõelist mina. Kui rebaslik inimene ei suuda enam sügavalt intellektuaalsetesse aruteludesse sukelduda, jääb vaim hoopis kängu. Kuivõrd põhjendatud on siis ikkagi ülistuslaul tarkust külvavale internetile? Võibolla tuleks intelligentsust vaadelda laiemalt? Facebook arendab sotsiaalset intelligentsust, Vikipeedia rikastab faktidega, Google aitab luua seoseid. 

Homo interneticus ei tunne ühtki valdkonda sügavuti, kuid ta teab paljudest asjadest väheke. Tema maailmapilt on mosaiiklik, killustunud ja kohati kaootiline, kuid ta suudab teadmistekillukesi kokku võttes selgelt analüüsida ja argumenteerida. Varasematel aegadel on teadmiste monopol kuulunud kirikule, koolile või raamatukogule. Enam mitte. Teadmised kuuluvad kõigile. Kuid mõned tõed ei muutu isegi 21. sajandil. Mõistus pole endiselt enda teha ja ükski tark ei kuku taevast.

Fööniks, habe ja vikerkaar

Me elame uue ajastu koidikul. Pole võimalik öelda, mida see ajastu endaga kaasa toob, kuid olgem valvel ja leppigem sellega, et maailm pole enam endine. Tänavune kevad on olnud väga rahutu. Me ei tea, mis toimub kasakate maal ja kellele lüüakse hingekella Kremli tornides. Õhus on äikest. Kuid just sellistel ebakindlatel aegadel, kui tulevik näib tume nagu korstnalõõr, saabub taevast messias ja lunastaja. Kuidas ta ära tunda? Eks ikka habeme järgi. Tema nimi on Conchita Wurst! 

Seekordne Eurovisioon oli väga ideoloogiline. Mitte kunagi varem pole europubliku seas kirendanud nõnda palju vikerkaarelippe (mida ka Venemaa esinemise ajal telepildis agaralt näidati). Kunagi varem pole ühtki riiki nii ühemõtteliselt välja vilistatud. Kunagi varem pole artistid teinud laval nii varjamatut sallivuspropagandat (lisaks Austriale ka Island). Taani kui väga vabameelse maa otsene eesmärk näis olevat Venemaa ja tema liitlased Eurovisioonilt välja süüa. Põhjus pole üksnes Krimmis, vaid Kremli väärastunud doktriinis, mis euroopalike arusaamadega kokku ei lähe. Ja nagu vanarahvas on õpetanud: vanakuradi eemalepeletamiseks ei ole miski tõhusam kui vikerkaarelipp. Lehvita seda, kuidas jaksad! 

Ilmselt ei olnud austerlased Eurovisiooni võiduks hingeliselt ette valmistatud. Kuid Mozarti ja valsside maa võib olla uhke, et neil on selline vapustav artist nagu Fräulein Wurst. „Habemega naine“ on muidugi jaburamast jaburam tiitel. Ennevanasti näidati habemega naisi suure raha eest laatadel ja tsirkuses. Aga Conchita on karakter, kes pole üksnes vaatamiseks, vaid ka kuulamiseks. Õigupoolest on „Rise Like a Phoenix“ kohutavalt vanamoeline laul, milletaolised iseäranis seitsmekümnendail paljusid kõrvu vallutasid. Kõnealust pala võrreldakse sageli mõne Bondi filmi tunnusmeloodiaga ning kui võtta arvesse, et ka Adele’i „Skyfall“ oli paar aastat tagasi suur hitt, siis paistab, et retroballaadid tulevadki aeg-ajalt uuesti moodi. Seda tüüpi sünged ja võimsad ballaadid vajavad kahtlemata esitajat, kes ei jääks laulule alla. 

Conchita habeme taga on ilus ja vägev hing. Kuna tekst ja seade on juba piisavalt dramaatilised, piisab vaid mõnest majesteetlikust žestist ja kelmikast kulmutõstest, et sädelev teatraalsus esile tuua. Habe annab operetlikule laulule täiesti teise kvaliteedi. Laval segunevad perversne huumor ja särtsakas paroodia ülespuhutud diivade aadressil, ent midagi on seal veel… Kui Jeesus elaks 21. sajandil, oleks tema nimi kindlasti Conchita Wurst. Ka Jeesus kuulutas sallivuse ja armastuse sõnumit. Temagi löödi risti, aga tõusis nagu fööniks. (Hää küll, Conchita taassünd on palju efektsem ja tulisem.) Kahe tuhande aastaga on inimene õnneks kõvasti muutunud. Taevalikke saadikuid võetakse nüüd kuulda ja hinnatakse 12 punktiga. 

Otse loomulikult ajab Conchita publiku segadusse. „Kuidas seda nüüd lastele seletada?“ oigavad tublid lapsevanemad. „Kas laval on onu või tädi??“ Kui mõni laps oleks sattunud vaatama lavastust „Nukitsamees 2“, oleks ta samuti imestanud, miks Metsamooril on pikk habe ees. Õige vastus: Metsamooril on habe, sest teda mängib Peeter Volkonski. On sellest nii raske aru saada? 

Kuid suur kunst ajabki rahva segadusse. Thomas Neuwirthi loodud karakteril on siiski lihtne sõnum, mida ei anna mitmeti tõlgendada: ole, kes sa oled, ära häbene midagi. Ja ärge otsustage inimeste üle välimuse, vaid tegude põhjal. Conchita Wurst tõmbab publikul maskid eest, toimides samas veidra võlupeeglina, kes paljastab inimeste tegelikud mõtted ja tunded. Ta paneb rõõmustama ja vihastama, vaimustab ja hirmutab. (Habemega naine on teadupärast esimene maailmalõpu märk.) Ühed kiidavad teda julguse ja talendi eest, teised neavad teda põrgupõhja rõveda „pedepropaganda“ pärast. Külmaks ei jäta Conchita kedagi. Ta on sündinud provokaator, kes annab publikule keeruka ülesande: kas suudate mind objektiivselt ja eelarvamusteta hinnata, olenemata sellest, milline ma välja näen? Eurovisiooni tulemused kinnitavad, et enamik Euroopa riike tuli ülesandega toime. 

Vaevalt, et Conchita Wurst suudab pumbata kellessegi suuremat sallivust. Ta on selleks liiga ekstravagantne. Kuid ta näitas ilmekalt ette need maad, kus on endiselt lubamatult palju eelarvamusi. Teeme väikese analüüsi. Riigid, mis andsid Austriale vähem kui 6 punkti olid Venemaa, Valgevene, Poola, Albaania, Makedoonia, Montenegro, Armeenia, Aserbaidžaan, San Marino (tilluke erand) ja... Eesti. (Ukraina andis aga 8, Leedu ja Gruusia suisa 10.) M.O.T.T. 

Me oleme eelarvamustest kammitsetud. Eelarvamustest võrsub aga kius ja viha. Nüüd, selle uue epohhi koidukiirtes, on aeg teha valik. Kuhu me siis ikkagi tahame kuuluda? Kas tahame mõelda ja käituda nagu türannid, olla suletud ja ebademokraatlike ühiskondadega samas reas? Kas tõesti? 

Sallivust ei saa kellelegi peale suruda. Kõik algab ikka inimese enda seest. Erinevused tekitavad hirmu, sest me ei suuda värvikirevasse maailma kompleksivabalt suhtuda. Miks peaks näiteks „habemega naine“ kedagi hirmutama või oksele ajama? Ta on ju naljakas! Kuid igas naljas on ka terake tõtt. Sageli öeldakse kõige tähtsamat läbi huumori. Milleks siis nina krimpsutada? Kahe maailma – euroopaliku ja putinliku – servale kõikuma jääda me ei saa. Läänelik majandus ja nõukogude mõtteviis ei sobi kokku. Asi pole „pedepropagandas“, vaid põhimõtetes. Niisiis peab Eesti ka mentaalses plaanis valima, kas olla osa Vene impeeriumist või Euroopast – isegi kui see Euroopa asub Conchita Wursti seeliku all.

Ülipõnev ja väga rase

Iga lind kiidab oma sulgi ja iga libu ülistab ikka oma… Nojah. Turumajanduslikes oludes peab viimne kui üks turul konkureeriv hing välja mõtlema strateegia, kuidas pakutavat toodet või teenust müüa. Mina õppisin koolis seda, et reklaam on hästi öeldud tõde. Aga lauskiitus on kahtlane. Pöörased superlatiivid on paraku imbunud ka ajakirjandusse, kus käib võitlus iga kliki ja silmapaari eest. Reegel number üks algajale leheneegrile ja reklaamikirjutajale: mida rohkem õnnestub vahtu üles kloppida, seda parem. 

Televisioonis ei näidata enam ühtegi põnevat ega populaarset filmi, on ainult ülipõnevad ja ülipopulaarsed. Sääraste omadussõnadega kullatakse üle ka igavad seebikad ja „hittsaated“, mis pole eales vaadatumate saadete esikümnesse jõudnud. Ülistuskõnedega paistab eriti silma Kanal 2, kes kuulutas mõne nädala eest, et ülipopulaarse Türgi seebika asemel hakatakse näitama veelgi populaarsemat seepi. Kohe hirm tuleb peale. Aga ega TV3-e geeniused saanud vastu paugutamata kapituleeruda: nemad teatasid, et lasevad ekraanile kah ülipopulaarse seebisarja, milles mängib maailma kauneim naine! Loomulikult ei unustatud märkida, et sari on ülipõnev. Paistab, et kommertskanalite reklaamikirjutajad põevad ülirasket suurushullustust. 

Mõned pealkirjad sporditandrilt:
Ülipõnev lõpplahendus: Lietuvos Rytas langes dramaatiliselt Euroliigast 
Ülipõnev VIII Viru-Nigula karikasarja III etapp! 
Red Bulli piloot [Sebastian Vettel] lõpetas ülipõneva Brasiilia GP kuuendana 
Ja midagi ka akadeemilise maailma esindajatele:
Ülipõnev pagulasteemaline loengukursus ülikoolides 
Ajaloolastele:
Ülipõneva ajalooga maa [Liibanoni] religioosne maastik on tõesti kirju. 
Majandusteadlastele:
Tallinnas tuleb ülipõnev börsipäev. 
Ilusalongi pidajatele:
Käimas on ülipõnev küünedisaini võistlus.
Ja kõik lapsevanemad, palun tähelepanu:
Ostes oma lapsele selle ülipõneva mullitaja, võid segamatult rannas päevitada, lugeda raamatut või võistelda oma mudilasega kõige suurema seebimulli puhumises. 
Tänan, ei.

Guugeldan veidi ja mis ma leian? Veel mõned ülipopulaarsed pealkirjad internetist:
Ülipopulaarne programmi Euroopa Noored tutvustav koolitus „Appetiser“ Lätis. 
Ülipopulaarne Ewert and The Two Dragons annab Rock Cafes lisakontserdi 
Alustab ülipopulaarne Tervikliku Naise loengusari 
Saaremaa on turistide seas ülipopulaarne. 
Teleekraanilt tuttav fitnessvöö on ülipopulaarne terves maailmas. 
Olympicu aktsia on ülipopulaarne 
Jüri Pino väidab, et ülipopulaarne töörassimine on muutunud nõmedaks ajatapmiseks.

Olgu, aitab ajatapmisest. Pöördun siinkohal hoopis günekoloogide ja ämmaemandate poole, sest juba hulk aega on mind painanud küsimus: millal on naine väga rase? Meedias ju kirjutatakse: 

Väga rase tippkulturist tõstab jõusaalis rasket kangi. 
Väga rase Birgit käis tipptenorit kuulamas 
Väga rase Kim Kardashian riietus üleni musta 
Väga rase hertsoginna Kate istutas täna puu!

Oma mehearu appi võttes oletan ma, et natuke rase naine on see, kes alles äsja eostati. Kas väga rase ja ülimalt raskejalgne naine on üheksa kuud last kandnud või tuleb teda juba superrasedaks nimetada?

Moest läinud tuhkatriinulood

Kahekümne viie aasta eest valiti suure õhinaga esimest sõjajärgset Miss Estoniat. Publikuhuvi oli tohutu. Tol ajal ei tulnud vist kellelegi pähe, et tegemist on üksnes palaganilaadse meelelahutusüritusega. Eesti esikaunitari valinud kohtunike brigaad koosnes paljuski meie kunsti, kirjanduse ja filminduse suurkujudest, mistõttu kvalifitseerus missivõistlus vabalt kultuurisündmuseks. 

Ajad muutusid ja üheksakümnendail tekkis nii palju kõiksugu missivalimisi, et avalikkuse huvi nüristus. Käesoleval sajandil ei tehta Miss Estoniatest enam väljagi. Miks siis? Küllap leitakse glamuuri ja elegantsi mujalt. Kuid ennekõike paistab kohaliku missinduse pankroti põhjuseks olevat ühiskondliku psühholoogilise ja emotsionaalse seisundi muutumine. Tuhkatriinulood ei ole enam moes. 

Eesti taasiseseisvumine on samuti omamoodi Tuhkatriinu lugu, kus kõrgest soost heasüdamlik iludus (Eesti) langeb kurja kasuema (Nõukogude Liit) ja võõrasõdede (sovetlikud immigrandid) türannia alla. Viimaks õnnestub aga üllal neitsil haldjast ristiema (USA) abiga taastada oma endine staatus ja abielluda nägusa printsiga (Euroopa Liit). Üleminekuajal tunnetati seda ürgset lugu kollektiivselt ning selle tunnistuseks on ka Ladina-Ameerika seepide hiigelmenu. Juba millalgi kaheksakümnendate lõpus, kui perestroika täistuuridel pöörles, hakati vene telekanaleil näitama Ladina-Ameerika teletoodangut. „Lihtsalt Maria“ sai vaat et legendiks (mina õppisin tänu nimetatud sarjale ära esimesed venekeelsed sõnad…). Sellele järgnes ETV eetris „Metsik roos“, mille tunnusmeloodia on tänu Kuldse Trio teravmeelsele kaverile igavikulise kuulsuse saavutanud. Vasttärganud kommertskanalid hullutasid vaatajaid Tahmanägude ja kõikvõimalike mitte-lihtsalt-Mariadega. Nagu näha, polegi Tahmanäo ja Tuhkatriinu vahel enam põhimõttelist erinevust. Semiootiliselt kuuluvad telenovela’de kannatavad neiud samasse kategooriasse rahvusvaheliselt tuntud Cendrilloni ja Aschenputteliga. 

Ladina-Ameerika ühiskonnad on üldiselt väga kontrastsed ning sotsiaalsed lõhed sügavad. Neist asjaoludest johtubki sealsete Tuhkatriinude aktuaalsus. Vaestele ühiskonnakihtidele pakub psühholoogilist rahuldust elada kaasa matsiplikade imelisele saatusele. Ka missivõistlused järgivad todasama tuhkatriinulikku stsenaariumi: tüdruk „meie seast“ kroonitakse kuningannaks. Isegi puruvaesest agulirotist võib saada muinasjutulises rikkuses kümblev kõrgeausus. Pole juhus, et üleilmsed missivalimised on samuti just Ladina-Ameerika riikides võrdlemisi populaarsed, samas kui suhtelist heaolu nautivad eurooplased ja põhja-ameeriklased sääraste ürituste peale vaid õlgu kehitavad. 

Nõnda siis tulebki tunnistada, et ka eestlased on tuhkatriinulugudest välja kasvanud. Oleme vabad ja mitte just ülearu vaesed. Kõrvitsad on tõldadeks muudetud ja kristallkingakesed vedelevad pangalaenu eest soetatud baldahhiinvoodi ees. Sellises mugavuses võib pilgu vahelduseks „Tuhande ja ühe öö“ eksootikale heita, et hakata tasapisi harjuma islamiseeruva maailma kommetega.

Mitte ainult naistest ehk mis värvi on armastus?

Mehed ja tunded. See pole sõnapaar, mida kõlbaks kõhklusteta ühes lauses kasutada. Meestel on tunded küll, aga neid ei saa hea tava kohaselt kõigile vahtimiseks nöörile riputada. Maire Aunaste võttis nõuks tavasid eirata, meestel karvadest kinni krahmata ja vedada nad pihitooli, otse paarikümnest naisest koosneva kohtunikkonna teravate pilkude alla. Sado-masohhism erutab paljusid naisi, nagu võib järeldada „Viiekümne halli varjundi“ edust. Aga „Mehed räägivad armastusest“ astub veel sammukese edasi. See on eriti piinarikas saade, mis vähekese aja möödudes toob ihusse mõnusurina. 

Kõigepealt tuleb Mairele anda plusspunktid konkreetsuse eest. Saate pealkiri ütleb täpselt ja otsekoheselt, kes räägivad ja millest räägitakse. Järgmised plusspunktid kukuvad tabavale, kõiki tippgraafika reegleid järgivale logole, milles on ühendatud maskuliinne Marsi märk ja südamekesega jutumull. Miinuspunktid lähevad stuudiokunstnikule. Kus on öeldud, et armastuse värvid on tingimata punane ja roosa? Taolise ärritav-lääge paleti sees istudes jookseb nii mõnegi mehe keel umbsõlme. Osundan siinkohal üht katkendit oma jutust: „Kas sa armastad mind?“ – Kurat, selle malaka all on palju mehi langenud. Mõni jääb elu lõpuni vigaseks, lausa poolearuliseks, kui naine talle sellega virutab. „Kas sa armastad mind?“ Milline mõistuselage küsimus! Mida peaks siis mõistusega inimene selle peale kostma, kui „ei“ oleks vale ning „jah“ oleks vähe? Ma ei saa öelda „must“ ega „valge“, kui näen korraga kolme vikerkaart! 

Esialgu näiski, et Maire on sedapuhku puusse pannud ja selline vägitegu nagu Eesti mehe tundelisema poole avamine käib isegi talle üle jõu. Esimese saate esimese poole pealkiri võinuks olla „Maire Aunaste räägib armastusest“. Tsiklihärrad lähenesid suhteteemadele igimehelikul moel, milles domineeris parajalt pragmaatiline maailmavaade ja huumor. Kohati jäi vestlusest mulje, et enne saadet on mehed Mairele lobisenud palju huvitavat, kuid mikrofonidesse ei jõudnud sellest suurt midagi. Mehed nagu mehed ikka. Räägivad parem armastusest tsiklite, kaheraudsete ja spinningute vastu. Õige kah, tsikkel ei tänita, kaheraudne püsib surmani truu ja spinning näitab iga kell võrratult painduvat selgroogu. 

Maire ei andnud aga alla. Tema oskab oma trumbid õigel ajal välja käia. Vestlus Priit Pihlapiga oli juba hoopis teisest toormest. Küsiv naine minetas kogu senise bravuurikuse ja vastav mees kõneles siiralt oma suhetest, koormamata kuulajaid liigsete detailidega. Vestluspartnerite vahel tekkis imeline usalduslik side, mille lummus immitses läbi teleekraani. Priit Pihlapi tõdemus usalduse ülimuslikkusest ja kokkulepete austamisest peaks olema pitseriks iga suhte juures. 

„Mehed räägivad armastusest“ sisaldab elemente, mis peavadki olema ühes terviklikkuse poole püüdlevas teoses (ka telesaade on ju teos!): riskantne uuenduslikkus, tabude murdmine, lustakus, huumor, elutarkus ja mõtteaine. Maire Aunaste on need meistrikäega üheks kangaks kudunud ning erinevalt stuudiost võib sellest kangast leida mitmeid elulisi värve. 

Haarasin raamaturiiulist Maire Aunaste autogrammiga mälestustepõimiku „Mitte ainult meestest“ ja vaatasin, mida autor seal ise armastusest kirjutab (ehk siis mida ta meestelt kõige meelsamini kuulda tahab). Leidsin päris raamatu lõpust järgmise südantsoojendava lõigu: 

Võib-olla kogu see armastus, mida me eluaeg taga ajame, ongi tegelikult vaid vajadus tunda, et meist hoolitakse. Et hoolivad inimesed, kelle hulgas me elame, ja me tunneks, et pole elanud ilmaasjata.