Sõnaus on ilus vana, ent ununenud sõna, mille leiame Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatust tähenduses ’koosolek, arutelu; võlumine, nõidumine’. See on tabav vaste uute sõnade loomise võistlusele. Sõnu on eesti keelde toonud paljud tuntud keelemehed, neist ehk säravaim on Johannes Aavik, kelle 130. sünniaastapäeva tänavu tähistame, ent sõnaloomet on harrastanud ka paljud teised keeleteadlased ja keeleärksad inimesed, sisuliselt kogu rahvas.
/.../ Seekordse võistluse eesmärk on aidata kaasa eesti keele väljendusvõime avardamisele riigi ja ühiskonnaga seotud teemadel. Töörühm on pakkunud 11 mõistet, mille tähistamiseks eesti keeles kas sõna praegu pole, on ainult keerukas sõnaühend või võõrsõna, või tekitab segadust olemasoleva sõna mitmetähenduslikkus.
Väljapakutud mõistete seast võib leida mitmeid puhtalt inglisepäraseid tsitaatsõnu, mis tõepoolest lausa kisendavad eesti maavillase vormi järele, kuid on neidki, mille puhul uue vaste otsimine tekitab küsimärke. Kolmas sektor ja avalik-õiguslik pole nüüd küll nii kohutavad sõnamonstrumid, et nad eesti keele valdajaid hirmutaks. Avalik-õiguslik on piisavalt eestipärane sõna, mida argikasutuses tihti ei kasutata ja ametlikus asjaajamises kõlbab viisakalt välja kirjutada, milleks seda siis lühemaks või suupärasemaks teha? Kolmanda sektori asemel võib rääkida kodanikuühendustest. Kumba eelistada, on maitseküsimus. Ka humanitaarabi on keeles piisavalt kodunenud ega tekita tavakasutuses häirivaid võrdlusi või seoseid "reaalabiga". Öelge siis lihtsalt inimsusabi!
"Pikk ja raskesti hääldatav infrastruktuur" on midagi, mille asemel saab öelda toimevõrk, kuid pikki ja raskestihääldatavaid sõnu on eesti keeles veel tuhandeid, näiteks morfoloogia, zooloogia, apoloogia, antropoloogia, arheoloogia, parfümeeria, internetifoorum, depressioon, rekreatsioon, klaustrofoobia, musofoobia, klinofoobia, fotomontaaž, kirikuvitraaž, telerežissöör, impressionism, ekspressionism, sürrealism, põlisšamanism... jne, jne, jne. Kuidas jääb nende asendamisega?
Rööpvormi poliitikale (ala töötulemusena) on keeruline leida ja ei tundu mõistlik, et see võiks ka laia kasutusse minna. Proov ei tee muidugi halba.
Eelmine, 8 aasta eest toimunud sõnaus, mis peamiselt euromõistetele vasteid otsis, läks kahjuks suures osas lörri. Ei ole kuulnud, et ühtki Eesti ametnikku oleks Balkanile mestima saadetud või meie riigiisad räägiksid täisleppimatusest riigireeturite vastu. Raha projektide jaoks küsitakse miskipärast ikka struktuurifondist, mitte tõukefondist. Väga hea sõna lähimus võiks veel kasutusse tulla, seni pole vastavat mõistet tähistav nähtus meedias palju jutuks olnud. Eelmise sõnavõistluse mahlaseim vili oli kahtlemata sõna "lõimima", mille rahvas ja ajakirjandus hästi vastu võtsid, kuid mõned jõmmid eelistavad ikka jäärapäiselt "integreerimist". Sama lugu üleilmastumise ja globaliseerumisega. Ei ole see võõram sõna ühegi mõõdu järgi parem või täpsem.
Enamasti puudutavad otsitavad sõnad ametnikkonna töövaldkonda, mistõttu nende käibelejõudmine ja käibel hoidmine sõltubki ametnikest. Üldsust mõjutab omakorda väga tugevalt meedia ning selleks, et rahvast uute sõnade sees suplema õpetada, läheb tarvis ajakirjanike avatud keelemeelt ja soovi eesti keelt elavdada.
