28. oktoober 2016

Hirm sööb hinge seest

Ainus, mida tuleb karta, on hirm ise. Nõnda ütles USA president Franklin Delano Roosevelt 1933. aastal kõrgesse ametisse astudes. Sama mõtet kordas ka meie uus president Kersti Kaljulaid oma ametissepühitsemise kõnes. Kui Roosevelt kasutas seda antiikset päritolu mõttetera majanduslikus kitsikuses vaevleva Ameerika rahva kosutamiseks, siis Kaljulaid muutis ajast ja oludest tulenevalt lause konteksti, tõstes peamise Eesti murekohana esile julgeolekut. Sisuliselt kuulutas Kersti Kaljulaid, et pole tarvis asjatult karta Vene karu, pole põhjust karta sõda, üksnes hirm on see, mis viib suurte lollusteni.

Iga juhi, ülemuse ja (riigi)valitseja püha kohustus on julgustada neid, kes asuvad temast allpool. Vahel tuleb tal olla isa või ema rollis. Kehvad vanemad ei oska oma lapsi teisiti korrale kutsuda kui kollide ja vitsaga hirmutades. Head vanemad leiavad aga alati võimaluse, kuidas lapsed sooja sõnaga maha rahustada. Jonniv laps ei ole pahatahtlik, ta on vaid hirmunud ja segaduses. Kollidega ähvardamine muudab ta veelgi haavatavamaks, ettearvamatuks ja ennekõike õnnetuks. Rahvaga on sama lugu. Rahvas vajab isalikku tuge ja emalikku hoolt - seda lausa oodatakse. Teinekord piisabki sellest, kui rahva juht (president peaks seda ju olema) oma lapsukestele siiralt ütleb: "Ärge kartke!" Ja jää hakkabki sulama...

Siinkohal passib mainida veel üht tuntud juhti ja kõnet, mille ta ametisse valimise järel avalikkusele edastas. Paavst Johannes Paulus II sõnas 1978. aastal Roomas Peetruse platsile kogunenud rahvale mitu korda: "Ärge kartke!" Ta ei kõnelenud majandusest ega julgeolekust, vaid usust. "Ärge kartke avada oma südant Kristusele", selgitas paavst. "Ainult tema teab päriselt, mida tähendab olla inimene." Paavst andis teda kuulama tulnud Issanda voonakestele kaasa olulise sõnumi: uskuge Jumalasse, uskuge endasse! Laske hirmust lahti, ainult nii saate inimesteks.

Kui värske katoliiklaste voorimees oma kodumaal, kommunismist rüvetatud Poolas käis, kandis ta keelel ja südames ikka todasama lauset: "Ärge kartke!" Poolakad räägivad praegugi, et just tollest lausest sai alguse idabloki lagunemine. Raudse eesriide taga valitseti hirmu toel - piisas aga sellest, et suur usujuht sisendaks rahvale julgust ja enesekindlust ning vabadusetsüklon sõudiski Ida-Euroopa kohale!

*
Laenasin käesoleva kirjatüki pealkirja saksa kultusrežissöörilt Rainer Werner Fassbinderilt. Tema 1974. aastal linastunud film "Angst essen Seele auf", mille põhjal valminud lavastus oli alles hiljuti ka Ugala mängukavas, toob vaatajateni loo vanaldasest naisest ja noorest Maroko võõrtöölisest. Arvata võib, et nendevaheline kirepalang põletab viimaks maha kõik kõlbelised sildid - esmalt häbi ja seejärel ka au. Armastus lämmatab nende hirmu, kuid kõrvalseisjate hirm lööb seevastu vohama nagu ravimatu tõbi, mis laastab mõistuse ja hävitab hinge.

Hirm on õigupoolest üks inimese põhiemotsioonidest, mis lühiajalise välgatusena peegeldub ka inimese näol. Pikaaegne hirm on surutud sügavale hingeookeanisse, kust ta aeg-ajalt mäsleva orkaanina pinnale tõuseb. Võib peljata valu, ebamugavusi, tundmatust. Võib karta konkreetseid inimesi (kuri naine, pahur arst, naabermaja pätt, Putin), mõningaid inimgruppe (kremlimeelsed venelased, Lähis-Ida sõjapõgenikud, moslemid, seksuaalvähemused), kardetakse agressiivseid loomi, loodus- ja tuumakatastroofi, töökoha kaotust, vaesust, haigusi - nimekirja võiks lõpmatuseni jätkata.

Osa hirmudest on kliinilised ja selgelt piiritletavad (ämblikukartus ehk arahnofoobia), teiste foobiate puhul tekib sageli küsimus, kas neid ei peaks pigem jutumärkidesse pistma (islamofoobia). Karta võib kõike ja kõiki, aga kui hirmu objekte saab liiga palju, hakkab see paratamatult mõistust koormama.

Roosevelt täpsustas Kapitooliumi künkal peetud märgilises kõnes, et kartma peaks hirmu, mis on "nimetu, põhjendamatu, õigustamatu". Sageli on hirmul kindel nimi, kuju ja hääl. Paljud kartused on kahtlemata õigustatud - juhul, kui mõistus on teinud neile "auditi".

Hirm, mida kontrollib mõistus, on teisiti öeldes ettevaatlikkus. Tark inimene on alati natuke ettevaatlik, skeptiline, kriitiline. Ta ei torma kohemaid kedagi-midagi uskuma, ta mõtleb mitu korda, enne kui otsustava sammu astub. Tark inimene märkab ohte ja suudab asjakohaselt kaaluda nende tõsidust. Ettevaatlikkus ja ettenägelikkus on kaksikvennad, targa inimese suurimad sõbrad.

Seevastu rumal kardab oma varjugi, ta ei oska adekvaatselt hinnata olukordade ohtlikkust. Ta ei taju, milline oht võib olla reaalne ning ei oska seetõttu ka tõelisi ohte vältida. Rumaluse aluseks on muidugi teadmatus, vähene või väär info võimaliku ohuallika kohta. Aga kes siis tahab vabast tahtest tunnistada oma mõistuse puudulikkust? Ei keegi. Parem juba karta, sest hirm pole häbiväärne.

Lisaks teadmatusele kuuluvad hirmu koostisosade hulka mure ja erutus. Teadmatus paneb muretsema, mure toob häiriva erutusseisundi. Pikemalt vindudes paardub hirm vihaga. Nende ühiseks sigitiseks on meeleheide. Hirmunu satub paheliste emotsioonide sohu, kust ilma kõrvalise abita välja ei pääse.

Eestis ei ela mürgiseid ämblikke ega terroristidest moslemeid, mistõttu pole kummagi pelgus põhjendatud. Ämblikke karta on sama mõistlik kui karta moslemeid. Ometi kardetakse mõlemaid. Siiski tuleb nentida, et erinevalt loomadest on inimene vahelduva natuuriga. Mürgita ämblik ei muutu üleöö mürgiseks, "heast inimesest" võib aga plaksupealt saada terrorist. Selle eelduse tõttu on ka inimesi põhjust teadlikult karta - eriti neid, kes on mõne tunnuse poolest teistmoodi, võõrad, ebatavalised. Me ei tea, mida neilt oodata ning sestap muutuvad nad võimalikeks ohuallikateks.

Paraku ehitab hirm inimeste vahele ka kõrgeid müüre, mis ajavad juba eos luhta igasuguse mõistmise, usaldamise ja leppimise. Mõistlik umbusk paisub paanikaks, faktid heidetakse kõrvale ja hirm murendab mõistuse. Nõnda on sündinud igihaljas muinasjutt juutide üleilmsest vandenõust. Mõistuse erosiooni tulem on ka kevadel teatud kodanike seas puhkenud hüsteeria, mille tõttu TTÜ-s õppivad mustanahalised tudengid tembeldati salaja Eestisse toodud pagulasteks.

Kui hirm on juba mõistuse röövinud, asub ta hinge järama. Hingetud inimesed ei usalda enam kedagi, nende empaatiavõime kängub ja inimlik pale kalgistub. Hirm võidab, inimkond kaotab.

*
Hirmu lätteks ei pruugi olla pelgalt kokkupuude teistsugususega. Paljud head asjad jäävad tegemata pelgliku meele tõttu, sest kardetakse ootamatuid olukordi. Tulevik on alati tume - ja seega hirmutav. Sellistel juhtudel aitab pelgu leevendada positiivne meelelaad, optimism ja avatus tulevikule. Seda, mis tulevikus saama hakkab, ei tea õieti keegi. Isegi selgeltnägijatest pole abi.

Julge inimese tunnus on enesekindlus. Julge inimene ei tea samuti, mis teda ees ootab, kuid ta teab vähemalt seda, et ta saab hakkama. Ta usub endasse. Paratamatult tuleb uskuda ka teistesse inimestesse, sest üksi ei ole siin maamunal võimalik hakkama saada. Suurimad saavutused sünnivad erinevate isikute koostöö tulemusel, mitmete unistuste ja eesmärkide kogusummana. Vahel peab usaldama - ja selleks tuleb lahti saada hirmust võõra, ebatavalise ja teistsuguse ees.

Roosevelti eelpool mainitud mõtteteraga kõlksuvad toredasti kokku ka dalai-laama õpetussõnad: "Kui sa kardad valu või kannatust, peaksid uurima, kas sul on võimalik selle vastu midagi teha. Kui saad, siis ei ole põhjust muretseda. Kui sa midagi teha ei saa, siis ei ole samuti põhjust muretseda." 

Hirmu taga on mure ja kui mure saab murtud, ei jää ka hirmust alles muud, kui suured silmad. Aga miks hirmul on nii kohutavalt suured silmad? Eks ikka selleks, et oleks parem talle otsa vaadata.

20. oktoober 2016

Alandlikkus

Keskajal kanti kirjakultuuri eest hoolt kloostrites. Müüride vahel, mis eraldasid munki kärarikkast maailmast, hoiti rohkesti raamatuid, neid uuriti ja kirjutati ümber. Ikka selleks, et põlvkondade jooksul settinud tarkused kaotsi ei läheks.

Seejuures teati, et iga ameti juurde kuuluvad mõningased omadused, milleta omal alal kuigi kaugele ei sõua. Rüütel pidi olema vapper, talupoeg töökas, junkur kuulekas, kaupmees kaval. Kloostrivendadelt eeldati tarkust, aga veel enam - alandlikkust. Mungad ei pidanud kummardama üksnes Jumala ees. Nad kummardasid ka sõna, sest see oli neile kõrgemalt poolt antud. Piiblis, Johannese evangeeliumis, sedastatakse koguni: "Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal."

Seega nõudis sõnadega tegelemine - lugemine ja kirjutamine - ülimalt alandlikku meelt, sest igas ase- ja sidesõnaski peegeldus taevane vägi. Jumalik valgus pidavat olema pimestav nagu päike. Ja otse päikesesse ei tohi seetõttu kunagi vaadata. Mõistlikum on langetada pea. Selge silmanägemise nimel.

Keskaeg jääb meist poole tuhande aasta kaugusele. Ent mõned tõed ei muutu. Kirjutades peab olema alandlik. Igaüks, kes puutub kokku sõnaga, olgu valmis alistuma, valmis leppima. Ometigi käiakse nüüdsel infoajastul sõnadega ümber nii kergekäeliselt, nagu polekski neis midagi taevalikku.

Aga just sõna tegi ahvist inimese. Sõna on see, mis eraldab inimest loomariigist. Täie mõistusega inimene ei mörise, ulu ega huika. Ta annab oma sisemaailma, oma tahtmised, soovid, tundmused ja mõtted edasi sõnade kaudu. Sõnadeküllus on teisiti öeldes loba. Kui Jumal on tõesti surnud, siis on inimesed ta lobasse uputanud.

Alandlikkust väljendab kummardus. Kui ma kummardun arvutiklahvide kohale ja lugeja kummardub raamatu kohale, siis me justkui tervitame teineteist vastastikku. Rüütellik viisakus nõuab, et kummardadaks paljastatud peaga. See on lugupidamise märk. Kirjutada tuleb samuti lugupidavalt, avameelselt. Ma ei tohi lugejat alahinnata, ei tohi teda solvata ega viha või meelemõrudust valimatult tema peale valada. Ometi olen seda teinud. Ma pole piisavalt alandlik, seetõttu ei ole ka see, mida kirjutanud olen, mingiski mõttes jumalik. Siiski olen tahtnud olla lugeja vastu aus. Või vähemalt siiras.

Siirus ei ole sama, mis ausus. Siiras inimene on avatud ja otsekohene, ta ei teeskle, vaid näitab end sellisena, nagu ta end ise teab ja tunneb. See ei tähenda, et ta kõneleb üksnes tõtt. Võimalik on ka siiralt valetada. Seda teevad mitmed riigijuhid ja ärimehed (nimede peale mõelgu igaüks omapäi). Aga suure siirusega valetavad ka need inimesed, kellelt harilikult oodatakse tingimusteta tõekõnelemist: juristid, õpetajad, ajakirjanikud, vaimulikud. Tõene sõna on defitsiit. Alandlik hing ei saa oma juttu valedega lörtsida - või ilustada. Alandlikkus kuulub vältimatult kokku aususega.

Erinevat liiki voorused võivad mõnel ajajärgul moodi tulla ja siis täielikult käibelt kaduda. Võib vist kindlalt ütelda, et alandlikkus pole praegu moes. Juba õrnast lapseeast saati tambitakse inimestele pähe üht kõigutamatut tõde, mis on justkui edu, õnne ja hingerahu ainsaks eelduseks: sa pead olema nahaalne! Tippujõudmisel ei aita suuremeelsus, heldus ega sõbralikkus, ammugi siis alandlikkus.

Tippu ronimiseks on vaja olla isekas. Ei saa teistest hoolida. Vahest võib see ju heagi olla: miks ma peaks näiteks hoolima kellegi teise arvamusest? Oluline on see, mida ma ise endast ja oma tegevusest arvan. Või miks ma peakski hoolima sellest, kui mõned inimesed tippu tõustes jalge alla tallan? Elu on ju olelusvõitlus, ellu jäävad tugevamad ja surematu kuulsus on auhind eriti tugevatele.

Vaadake vaid kõiki neid sportlasi, poliitikuid, lava- ja filmitähti, teadlasi ja kirjamehi, kes on tippu kerkinud tänu suurele ülbusele. (Nimedest ei räägi ma endiselt, neid on liiga palju.) Ehk tähendabki see, et maailm kuulub ülbetele? Alandlikkus ei too iialgi edu, kuulsust ega muinasjutulist rikkust. Faktid kinnitavad seda.

Aga mis saab siis sõnadest, kui inimeses pole enam alandlikku meelt? Kui ükski sõna pole enam jumalik ega puuduta seetõttu ka inimese hinge, mis mõte on siis kirjandusel? Raamatud muutuvad (ja ongi muutunud) toodeteks, mille ainsaks eesmärgiks on tuua autorile "feimi ja sulli". Kui palju on veel alles neid Kirjanikke, kes kummardavad Lugejale?

Samal teemal:

6. oktoober 2016

Jumalaema ja hingekivid

Pärast seda, kui ilmnes, et Eesti Rahva Muuseumi uues majas on tuhandete teiste eksponaatide seas üles pandud jalalöögiga purustatav Neitsi Maarja kuju, algas kohemaid suur jutulaat. Jahmatust, nördimust ja väikest vihagi võis kohata mitme tõsimeelse kristlase palgel.

Õnneks ei ole ERM-i Madonna puhul tegemist mõne sissepühitsetud skulptuuriga, vaid virtuaalse kujutisega, mille kaudu püütakse anda aimu reformatsiooniaegsetest meeleoludest. Püha Madonna installatsioon ei ole tõepoolest kõige paremini läbimõeldud eksponaat, mistõttu on ristirahva pahameel täiesti õigustatud. Jääb koguni mulje, nagu seaks muuseum rahvuslike väärisasjade kõrval aukohale ka vandalismi.

Aga olgu selle neitsiliku Jumalaemaga kuidas on - tema ümber tõusnud kära näitab ilmekalt, et Eesti pole mingi usuleige maa, nagu väga sageli väidetakse. Kahjuks on ristirahva pahameelenurin summutanud aga paganate vaikse nutu.

Miks siis paganad nutavad? Asi on uudises, mis ilmus Õhtulehe veergudel täpselt samal päeval, kui ERM külastajatele avati. Osundan: "Tallinna lennujaama laiendustöid on seni takistanud kolm kultuskivi. Kaks neist teisaldati juba suve alguses, kolmas, rändrahnu mõõtu mürakas on tervena ümberpaigutamiseks liiga raske, mistõttu lõigatakse see väiksemateks tükkideks ja tõstetakse alles siis teiste kivide juurde."

Seda juttu on valus lugeda. Esivanemate kivid, mida võidi austada juba pronksiajal, on toodud progressiusu ohvriks. Kivid viiakse oma põlisest asukohast minema üksnes seetõttu, et mingi Tallinna klikk tahab rajada kodulinna Baltimaade kõige pikema lennuraja. Kas senine oli siis tõesti nii lühike, et boeningud ja bombardierid sinna maanduma ei mahtunud?

Asjaolu, et kultusekivide teisaldamist ja lõikumist on meedias kajastatud vaid poolsosinal ning pahameelemaru pole nendele tegudele järgnenud, viitab eestlaste rahvusliku minapildi hõredusele, vähestele teadmistele oma minevikust. Kõigele lisaks kipuvad inimesed pühadustesse tuimalt suhtuma. Kultuskivid on samavõrd pühad kui Neitsi Maarja kujukesed. Kusjuures, kivisid austati kõikjal maailmas juba tuhandeid aastaid enne Jumalaema ja Jeesus Kristust.

ERM-i Maarja taastub pärast jalahoopi iseenesest. Aga tükkideks saetud kultuskivid ei pane end iseenesest kokku. Maarja on kõigest virtuaalne ja meelelahutuslik muuseumieksponaat, kultusekivid aga reaalsed ja sügavtõsised objektid.

Jah, loodusteaduslikust seisukohast ei ole kivid elusorganismid, kuid inimesed, kes on neid aastatuhandeid kummardanud, neile ohverdanud, palveid ja loitse lugenud ning nendega isiklikke salamõtteid jaganud, on jätnud kividesse oma hinge. Niisamuti, nagu ERM-i vitriinis nähtav kobakas telefon ei ole lihtsalt suvaline tehnikavidin, vaid ese, mida on kasutanud legendide taevasse tõusnud Lennart Meri, tuleb ka kivihiiglasi näha inimvaimu kandjatena.

Keskajal purustasid meie rahva hingekivisid katoliku preestrid ja varauusajal tegid seda veel raevukamalt luteri pastorid. Nüüd, 21. sajandil jätkavad nende hävitustööd ilmalikud võimurid, ärimehed, "innovaatorid". Vana tuleb eest ära pühkida, et uuele ruumi teha - olgu selleks "vanaks" kasvõi su enda vaarisa hingekivi.

Hea küll, kivid paigutatakse ümber muinsuskaitse ameti loal ja ametnike valvsa pilgu all, kuid see pole mingi lohutus. Muinsuskaitse tähendab ikka muinsuste kaitsmist, säilitamist, hoidmist - mitte aga sinna-tänna sõidutamist. Kurb on seegi, et ligi sada tonni kaaluva kultuskivi ühes tükis minemakolimiseks ei kasutata vastavat tehnikat, vaid minnakse kergemat teed pidi - kivi lõhutakse. Sellega tehakse aga hingekivile hirmsat kahju, mida pole enam iialgi võimalik korvata.

Mis siis nüüd saab? Püha kivi rikkumise eest on esivanemate vaimud ette näinud karistuse. Püha muinsus kõrvaldatakse lennujaama laienduse tõttu, mis tähendab, et Tallinnas on tulevikus oodata lennuõnnetust. Aga ehk on esivanemate vaimud praeguse tuisupeade põlvkonna suhtes ikkagi armulikud. Ka paganatele pole ju võõras itkuhüüd, mille Neitsi Maarja poeg ristil piineldes taeva poole saatis: "Anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!"