31. mai 2014

Eesti eest pole mõtet sõdida?

Mõni nädal tagasi avastasin, et sõda on ka minu maale jõudnud. Üks salapärane rada kulges risti üle nurme ning kadus metsa vahele. Minus ärkas sedamaid detektiiv. Mahatallatud heina järgi tuvastasin, et kevadtormajad olid tulnud lõuna poolt ja suundunud põhja, sinna vaiksele metsateele, mille kõrval seisis riit tuleva talve küttepuid. Alles päev varem olin metsaservast kuuseistikuid toonud, kuid kaevatud aukudesse polnud ükski sõdurisaabas sattunud. Meeste külaskäiku meenutas vaid noore männi otsa seotud kollane lint. Võtsin selle endale trofeeks. Nüüd lebab meetripikkune lindike minu isikliku sõjaajaloo-muuseumi vitriinis.

Kui oleksin metsast mõne hülsi või granaadi leidnud, asunuksin rõõmutantsu vihtuma. Kevadtormi aegu mürisevad lennukid ja alatasa põrisevad droonid ei häirinud mind. Otse vastupidi. Metsas hiilivad rohelised poisid ja taeva all tiirutavad agregaadid tõid põue turvatunde. Me oleme kindlates kätes. Kodumaa on hoitud ja vabadusepäike ei lähe veel niipea looja. 

Tegelikult ei tea keegi meist, rahuaja lastest, kuidas me sõjaolukorras käituksime. Kes oleks kohe valmis relva haarama, kes sõduritele suppi keetma, kes laatsaretis kangelaste haavu siduma… Kes läheks hoopis suurema ja tugevama poole üle. Paljud põgeneksid. Küllap oleks praegusel ajal pagejaid kordades enam kui seitsmekümne aasta eest. Kas Eesti on mõnel meist nii tugevalt südame küljes, et me mitte mingil juhul lahkuda ei saaks? Alati on kergem põgeneda. 

Me elame turumajanduslikus maailmas. Igaüks võib ise valida, mis on talle meelepäraseim. See kehtib paraku ka kodumaa kohta. Sünnimaa ja kodumaa ei lange sugugi kokku. Moodne inimene peaks justkui olema kosmopoliit. Isamaalisus pole moes. Ja kui räägime juba sõjast, siis milleks sõdida mingisuguste idiootide eest? Teadagi – enamik eestlasi on ju idioodid, kadekopsud, kiusupunnid ja sitarattad. Milleks oma kallist elu nende nimel kaalule seada? 

Vahel kerkib mõttesse üks kiuslik küsimus, millele nagu polekski head vastust. Kas meie vanaisad ja vaarisad on Vabadussõjas, II ilmasõja lahingutes ja metsavendadena redutades valanud verd selle nimel, et nende järeltulijad võiksid vabalt kodumaalt lahkuda ja mujal õnnelikumat elu elada? Mis teha, emake Eesti ei suuda oma lapsi toita ja katta nii heldelt kui mõni teine maa siin lähedal. Aated ei täida kõhtu. Kuid lootus jääb. 

Kui sõda peaks lahti minema, leidub ehk ikkagi kasvõi tuhat meest, kes ei karda püssiga vaenlase vastu tormata. Unustagem idioodid, neid on igal pool. Vahest leiame siiski ka mõne hea põhjuse, miks Eesti eest tasub võidelda… ja isegi surra? Kes seda põhjust ei leia, mingu mõne Vabadussõja samba juurde, lugegu langenute nimesid ja mõtelgu natuke selle maa peale, millel jalg tatsub.

26. mai 2014

Vabadus, võrdsus, venemeelsus...

Valimisi võib teinekord võtta kui sportlikku meelelahutust. Kõige põnevam on ju ikka see, kes kui palju hääli saab, kelle skoor jääb oodatust madalamaks, kes üllatavad ennustatust parema tulemusega. Kõnelemata sellest, et valimised on sotsioloogide-politoloogide pidupäevad – jälle tekib, mida tõlgendada. Paraku on see meelelahutus, millele järgneb tõsine reaalsus. Need, kes skoorivad, mõjutavad otsesemalt või kaudsemalt meie kõigi elu. 

Seekordsed eurovalimised tõestasid, et Eesti on ikkagi e-riik. Turvariskid, viirused, ussid ja Trooja hobused kuuluvad mängu juurde. Me elame alles 21. sajandil ja tehnoloogia pole endiselt lollikindel. Pätte leidub aga iga nurga peal. Arvata võib, et sedeliga hääletamine valimisjaoskondades muutub järk-järgult samasuguseks tagurlikuks nähtuseks nagu sularahaga arveldamine või paberraamatu lugemine. Ent paber, see imeline hiinlaste leiutis, ei kao siiski kuhugi. Moodsa ühiskonna põhiprintsiip on endiselt lai valikuvabadus. Igaüks leidku endale meelepäraseim viis, kuidas ostude eest tasuda, kirjandust ahmida või kodanikukohust täita. 

Mina kuulun nende fruktide hulka, kes pole eales valimisurni juures käinud. Sain valimisealiseks 2005. aastal ja see oli juhtumisi aasta, mil esimest korda interneti teel hääletada sai. Kui poleks e-hääletust, ei viitsiks ma küll kallil pühapäeval oma konte kodust välja vedada. Valimises pole mu meelest midagi tseremoniaalset, see on kuiv poliitiline arvamusavaldus, mis on hädavajalik demokraatiaratta käigushoidmiseks. Kummaline, et paljud inimesed ei leia endas nii palju tahet ja jõudu, et anda demokraatiarattale omalt poolt hoogu juurde. Valimisi (näiteks referendumite kujul) võiks rohkemgi olla. Hääletamine ehk ühiskondlikes otsustusprotsessides osalemine on ju lahe! 

Kodanike passiivsus on tegelikult masendav. Kusagil Brüsselis toimuv võib siinsele rahvale tõesti kaugeks ja arusaamatuks jääda, ent kui samal ajal ei tajuta, et just „seal kusagil“ peitub ka meie vabaduse garantii, on küll miskit väga mäda. Isegi tänavuse rahutu kevade õhkkonnas paistab enamikel kodanikel olevat täiesti ükskõik, kas nad ärkavad homme hommikul Eesti Vabariigis või Vene impeeriumis. Ja kui arvatakse, et need miljardite eurodega täidetud rahalaevad, mis Brüsselist Eesti poole seilavad, on iseenesest mõistetav, siis… Kas me ikka väärime oma riiki? 

Tänavused europarlamendi valimised tõestasid ka seda, et Eestis on sooline võrdõiguslikkus tipp-topp paigas. Juba teist korda järjest saadab Eesti Brüsselisse kolm meest ja kolm naist. Vürtsi lisavad kapo silmarõõm Toom ja partokraatia suurim vaenlane Tarand. Tarandi fenomenist on rohkesti jahvatatud. Sirge selg ja lopsakas suuvärk, natuke ülbust ja julgust tüürida vastuvoolu – nii lihtne ta edu valem ongi. Seejuures annab ta valijale pidevalt aru oma tegemistest kuldses tähesõõris. Donkihhotelikud sangarid on rahvale alati meeldinud. Paraku jäävad nad alatiseks üksikuteks huntideks, kelle ulg kuud taevast alla ei raputa. 

Mida me kirev eurokuuik Brüsselis teha suudab, on iseasi. Öeldakse, et riikidel pole sõpru, vaid ühised huvid. Ei mingit vennaarmu! Ühisosa ja kompromisside otsimisele kulubki suur osa euroliidu aurust. Lootkem, et väikestest vendadest üle ei sõideta. Kõige rohkem ootan uuelt europarlamendilt solidaarsust. See olevat sotsiaaldemokraatlik mõiste, kuid arvestades, et minu kodumaakond osutus sedapuhku Eesti kõige punasemaks (põhjamaalikumaks?) kandiks, pole vaja verevaid roose peljata. Ühtsus tähendab võrdseid võimalusi kõigile liikmesriikidele. Ka väikesed tahavad tunda end suurena. 

Kui euroliidu üheks peamiseks eesmärgiks on juba aastakümneid olnud ühisturg, siis oleks viimane aeg, et Eesti ettevõtjad saaksid vabalt kogu maailmajaos oma tooteid ja teenuseid pakkuda. Samal ajal peavad kunagise raudse eesriide tagused riigid vanale täissöönud Euroopale pidevalt meelde tuletama, mida vabadus – nii ettevõtluse kui julgeoleku mõttes – õieti tähendab.

11. mai 2014

Fööniks, habe ja vikerkaar

Me elame uue ajastu koidikul. Pole võimalik öelda, mida see ajastu endaga kaasa toob, kuid olgem valvel ja leppigem sellega, et maailm pole enam endine. Tänavune kevad on olnud väga rahutu. Me ei tea, mis toimub kasakate maal ja kellele lüüakse hingekella Kremli tornides. Õhus on äikest. Kuid just sellistel ebakindlatel aegadel, kui tulevik näib tume nagu korstnalõõr, saabub taevast messias ja lunastaja. Kuidas ta ära tunda? Eks ikka habeme järgi. Tema nimi on Conchita Wurst! 

Seekordne Eurovisioon oli väga ideoloogiline. Mitte kunagi varem pole europubliku seas kirendanud nõnda palju vikerkaarelippe (mida ka Venemaa esinemise ajal telepildis agaralt näidati). Kunagi varem pole ühtki riiki nii ühemõtteliselt välja vilistatud. Kunagi varem pole artistid teinud laval nii varjamatut sallivuspropagandat (lisaks Austriale ka Island). Taani kui väga vabameelse maa otsene eesmärk näis olevat Venemaa ja tema liitlased Eurovisioonilt välja süüa. Põhjus pole üksnes Krimmis, vaid Kremli väärastunud doktriinis, mis euroopalike arusaamadega kokku ei lähe. Ja nagu vanarahvas on õpetanud: vanakuradi eemalepeletamiseks ei ole miski tõhusam kui vikerkaarelipp. Lehvita seda, kuidas jaksad! 

Ilmselt ei olnud austerlased Eurovisiooni võiduks hingeliselt ette valmistatud. Kuid Mozarti ja valsside maa võib olla uhke, et neil on selline vapustav artist nagu Fräulein Wurst. „Habemega naine“ on muidugi jaburamast jaburam tiitel. Ennevanasti näidati habemega naisi suure raha eest laatadel ja tsirkuses. Aga Conchita on karakter, kes pole üksnes vaatamiseks, vaid ka kuulamiseks. Õigupoolest on „Rise Like a Phoenix“ kohutavalt vanamoeline laul, milletaolised iseäranis seitsmekümnendail paljusid kõrvu vallutasid. Kõnealust pala võrreldakse sageli mõne Bondi filmi tunnusmeloodiaga ning kui võtta arvesse, et ka Adele’i „Skyfall“ oli paar aastat tagasi suur hitt, siis paistab, et retroballaadid tulevadki aeg-ajalt uuesti moodi. Seda tüüpi sünged ja võimsad ballaadid vajavad kahtlemata esitajat, kes ei jääks laulule alla. 

Conchita habeme taga on ilus ja vägev hing. Kuna tekst ja seade on juba piisavalt dramaatilised, piisab vaid mõnest majesteetlikust žestist ja kelmikast kulmutõstest, et sädelev teatraalsus esile tuua. Habe annab operetlikule laulule täiesti teise kvaliteedi. Laval segunevad perversne huumor ja särtsakas paroodia ülespuhutud diivade aadressil, ent midagi on seal veel… Kui Jeesus elaks 21. sajandil, oleks tema nimi kindlasti Conchita Wurst. Ka Jeesus kuulutas sallivuse ja armastuse sõnumit. Temagi löödi risti, aga tõusis nagu fööniks. (Hää küll, Conchita taassünd on palju efektsem ja tulisem.) Kahe tuhande aastaga on inimene õnneks kõvasti muutunud. Taevalikke saadikuid võetakse nüüd kuulda ja hinnatakse 12 punktiga. 

Otse loomulikult ajab Conchita publiku segadusse. „Kuidas seda nüüd lastele seletada?“ oigavad tublid lapsevanemad. „Kas laval on onu või tädi??“ Kui mõni laps oleks sattunud vaatama lavastust „Nukitsamees 2“, oleks ta samuti imestanud, miks Metsamooril on pikk habe ees. Õige vastus: Metsamooril on habe, sest teda mängib Peeter Volkonski. On sellest nii raske aru saada? 

Kuid suur kunst ajabki rahva segadusse. Thomas Neuwirthi loodud karakteril on siiski lihtne sõnum, mida ei anna mitmeti tõlgendada: ole, kes sa oled, ära häbene midagi. Ja ärge otsustage inimeste üle välimuse, vaid tegude põhjal. Conchita Wurst tõmbab publikul maskid eest, toimides samas veidra võlupeeglina, kes paljastab inimeste tegelikud mõtted ja tunded. Ta paneb rõõmustama ja vihastama, vaimustab ja hirmutab. (Habemega naine on teadupärast esimene maailmalõpu märk.) Ühed kiidavad teda julguse ja talendi eest, teised neavad teda põrgupõhja rõveda „pedepropaganda“ pärast. Külmaks ei jäta Conchita kedagi. Ta on sündinud provokaator, kes annab publikule keeruka ülesande: kas suudate mind objektiivselt ja eelarvamusteta hinnata, olenemata sellest, milline ma välja näen? Eurovisiooni tulemused kinnitavad, et enamik Euroopa riike tuli ülesandega toime. 

Vaevalt, et Conchita Wurst suudab pumbata kellessegi suuremat sallivust. Ta on selleks liiga ekstravagantne. Kuid ta näitas ilmekalt ette need maad, kus on endiselt lubamatult palju eelarvamusi. Teeme väikese analüüsi. Riigid, mis andsid Austriale vähem kui 6 punkti olid Venemaa, Valgevene, Poola, Albaania, Makedoonia, Montenegro, Armeenia, Aserbaidžaan, San Marino (tilluke erand) ja... Eesti. (Ukraina andis aga 8, Leedu ja Gruusia suisa 10.) M.O.T.T. 

Me oleme eelarvamustest kammitsetud. Eelarvamustest võrsub aga kius ja viha. Nüüd, selle uue epohhi koidukiirtes, on aeg teha valik. Kuhu me siis ikkagi tahame kuuluda? Kas tahame mõelda ja käituda nagu türannid, olla suletud ja ebademokraatlike ühiskondadega samas reas? Kas tõesti? 

Sallivust ei saa kellelegi peale suruda. Kõik algab ikka inimese enda seest. Erinevused tekitavad hirmu, sest me ei suuda värvikirevasse maailma kompleksivabalt suhtuda. Miks peaks näiteks „habemega naine“ kedagi hirmutama või oksele ajama? Ta on ju naljakas! Kuid igas naljas on ka terake tõtt. Sageli öeldakse kõige tähtsamat läbi huumori. Milleks siis nina krimpsutada? Kahe maailma – euroopaliku ja putinliku – servale kõikuma jääda me ei saa. Läänelik majandus ja nõukogude mõtteviis ei sobi kokku. Asi pole „pedepropagandas“, vaid põhimõtetes. Niisiis peab Eesti ka mentaalses plaanis valima, kas olla osa Vene impeeriumist või Euroopast – isegi kui see Euroopa asub Conchita Wursti seeliku all.