Kõige tähtsam on raha

Suurim mure, mis Eesti ühiskonda piinab, on vaesus. Teisiti öeldes: lihtlabane rahapuudus. Viletsuses elavate inimeste hulk kasvab, olgu võimul vasak- või parempoolsed, mütsid või kaabud, eeslid või oravad.

Mullu väljastas statistikaamet kiretu pressiteate: "Suhtelises vaesuses elas 2017. aastal 22,6%. Suhtelist vaesust kogevate inimeste osatähtsus suurenes varasema aastaga võrreldes 1,6 protsendipunkti. /---/ Suhtelises vaesuses elas 2017. aastal inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 523 eurot (2016. aastal 469 eurot) ning absoluutses vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 207 eurot (2016. aastal 200 eurot)."

Seega elab Eestis umbes kolmsada tuhat vaest, neist suurem osa tõenäoliselt pensionärid. Paraku ei meelita keegi kohale head võlurionu, kes lendaval vaibal üle vaeste-patuste peade liugleb ja vöö vahele pistetud võlukepikest haarates kõik palgad ja pensionid nagu pärmitaigna tõusma tinistab. Nende imetrikkidega peavad hakkama saama toompealased, asugu nad ühel või teisel pool "liberastide" rindejoont. Jah, musti ja lillasid on mõnus klohmida, aga katsu parem halli aidata!

Pixabay

Põhiseaduse kohaselt on Eesti justkui vabariik. Vaba riik. Järelikult peaks ka kodanikud maitsma kõige magusamat priiust. Ent vaesus on vangla. Vaene inimene ei saa olla vaba. Vabadus tähendab valikuvõimalusi ja nende eelduseks on raha. Rikas võib teha, mida vaid süda lustib. Süüa, mille järele neelud käivad, katta end peenemat marki ihuvarjudega, reisida, kuhu hing kisub, elada avaras ja valgusküllases, luksuslikult sisustatud tares, ratsutada jaaguari ja mersu sadulas.

Mida priskem pangakonto, seda vähem on tarvis aega raisata hinnasiltide uurimisele. Vaene peab aga viimsed veeringud kulutama luubile ja kompassile, leidmaks nende abil Maxima ühe iksiga poest mõnd allahinnatud räimekonservi.

Raha annab vabaduse, väärikuse ja au. Vaese jaoks jäävad paljud uksed suletuks, ta on puuriloom, saatuse vurrkann. Ei maksa kuulata neid permanentselt naeratavaid hipisid, kes, kanepiõis kõrva taga, kuulutavad, et raha pole kõige tähtsam, hoopis armastus on! Paneme prioriteedid paika: armastusega leiba ei osta, üüri ei tasu, riidesse ei pane. Inimene tahab ikka hästi elada, võimalikult muretult, ja raha on muretu elu alusmüür.

Tõsi, ka rikkad nutavad. Aga mitte raha pärast. Kui inimese põhivajadused on vaevu rahuldatud ning iga jumala päev tuleb kulutada pööraselt energiat sellele, et hingeraasuke üldse sees püsiks - ja selliseid inimesi on sadu tuhandeid - siis miks üldse imestatakse selle üle, et rahvas ei usalda valitsejaid? Ajaloost võib leida hulga näiteid riikidest, mille hukutasid nälg ning sellega kaasnenud rahva lepitamatu rahulolematus.

Raske on olla heasüdamlik, abivalmis ja ka muude näitajate poolest vinks-vonks inimene, kui rahakotis vilistab jahe loodetuul. Vaesus kurnab mõistust ja kalestab vaimu. Sõna-, usu- ja tegutsemisvabadus kõlavad küll ilusti, kuid kui inimesel puudub materiaalne vabadus, ei ole tal teistest ilusatest vabadustest vähimalgi määral tolku.

Botaanikaaed risti all

Vaadake lilli, kuidas nad ei ketra ega koo, aga ma ütlen teile, isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud kui igaüks neist. Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, kui palju enam teid, te nõdrausulised!

Luuka evangeelium (12:27-28)

Kuulsat Torino surilina, mille sisse olevat Jeesus pärast ristilöömist mähitud, saadab teadlaste palavikulisest uurimistööst hoolimata suur salapära. Millal ja kuidas tekkis linale Kristusele sarnaneva mehe kujutis, ei pruugi niipea selguda, ehkki teooriaid jagub igale maitsele. Las need küsimused praegu jääda, kindel on see, et 1970. aastatel leiti surilinalt, "Jeesuse" pea ümbert kümneid liike õietolmu, samuti õhkõrnu jälgi taimelehtedest. Teiste hulgas olid lina sisse sattunud kuldkannid, karikakralised ja harilik seigleht.

Jeesus oli küll ravitseja, kuid taimedega ta ei ravinud. Sellegipoolest on teda keskajast saati seostatud mitmesuguste taimeriigi esindajatega. Enne surma kandis ta okaskrooni. Johannese evangeeliumist saab lugeda:  "Siis tuli Jeesus välja, kandes kibuvitsapärga ja purpurmantlit. Ja Pilaatus ütles neile: "Ennäe inimest!"" Ilmestamaks pühamehe kannatusi, on kunstnikud sageli kujutanud teda ristil rippumas, kibuvitstest punutud pärg peas.

Jeesuse ristilöömine, vasakul Püha Birgitta,
tundmatu autori teos, 15. saj lõpp - 16. saj algus.
Kolbad sümboliseerivad Kolgata mäge,
taamal Jeruusalemm.
Nimesilt ristil - INRI - tähendab:
Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas.

Kirev botaaniline maailm avaneb siis, kui silmitseda keskaegsetel maalidel risti ümbritsevaid taimi. Altarimaalidel haljendavad taimed on ühtlasi sümbolid, millega antakse edasi religioosset ideestikku. Positiivse tähendusega floora on sageli raviomadustega, samal ajal kui umbrohi ja mürgised taimed seostuvad saatanaga.

Lõuna-Euroopa pühapiltidel esineb kõige enam maikellukest. Tema tugev lõhn ja valge värv loovad kujutuse puhtusest, mille poole ka inimene iseäranis vaimses plaanis püüdleb. Maikelluke esindab ka Püha Vaimu, patuta hinge ja vagadust (Jeesus sündis ju neitsist!). Siia kõrvale tasub lugeda August Kitzbergi muinasjuttu "Piibelehe-neitsi", kus pöialpoistest pisem lillehaldjas õnne otsib. Ehkki maikelluke on mürgine, pole kunstnikud seda oluliseks pidanud.

Sageli esineb kristlikel maalidel metsmaasikas, mille valge õis sümboliseerib sel puhul patuta Maarjat, punane mari Jeesust, tema verd ja kannatusi, lehekuju aga püha kolmainsust - isa, poega ja Püha Vaimu. Metsmaasikas on seega täiuslikkuse sümbol. Kolmainsuse taimede hulka kuuluvad veel ristikhein, nurmenukk ja raudürt. Kuradivastase taimena esineb peetrileht, sinakate või roosakate õitega soometsade taim, üks mesilaste lemmikuid. Selle rahvapärane nimetus on jumalajalg.

Ka võililledel on religioosne tähendus. Võilille seemned tõusevad tillukeste inglitena taevasse, nõnda nagu ka Jeesuse õpetus peaks levima igasse kaarde ning idanema aina uutes inimhingedes. Veel üks maalidel esinev kevadlill on tulikas, mida seostatakse surma ja taevaminekuga. Võilille ja tulika kuldne toon viitab jumalikule särale ja aupaistele, mida kinnitab ka piibel: "Teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel." (Pt 1:7)

Karikakar tähistab keskaegses kunstis jeesuslapse süütust, hüatsint rahulikku ja kannatlikku meelt, iiris ja liilia on Maarjale pühendatud lilled. Punane roos sümboliseerib Jeesuse verd ja märtrisurma, valge roos puhtust, roosipärg taevalikku õndsust.

Mistahes lille võib käsitleda igavese elu võrdkujuna: ta õitseb ja närtsib, trotsib talve ja puhkeb seejärel taas õide.

Kõva sõna

Milline sõna peegeldab kõige paremini Eestit ja eestlust ning annab edasi meie keelele ja kultuurile omast? Rahvusringhäälingu korraldatud hääletusel valiti selleks sõnajalaõis. Mõnevõrra üllatav, aga kui mõtlema hakata, siis küllaltki loogiline valik. Sõnajalaõis kõlab ju väga ilusalt, kaks õ-d veel pealekauba! Kolmest tüvest kokku sulatatud liitsõna, mis näitab eesti keele mängulisust.

Sisuliselt poolelt on sõnajalaõis kättesaamatu õnne ja unistuse sümbol, ka enesepettuse võrdkuju. Sõnajalg on teadupoolest eostaim, mis iial ei õitse. Auväärne taim haljendas juba dinosauruste ajal ning on peaaegu muutumatuna pidanud vastu kõik jää- ja sõjaajad. Niisiis peituvad tema DNA-s visaduse ja alalhoidlikkuse geenid, täpselt nagu eesti rahval.

Sõnajalaõit otsitakse jaaniööl, põhjamaisel imede ööl, kui videvik ja koit teineteisele musu annavad. Igatsus, igatsus. Kuskil peab ju randuma valge laev, mis viib vaevatud orjadekarja Eldoradosse, õitsevate sõnajalgade metsa...

Mis sõnajalgadega veel seostub? Ah jaa, kaheksakümnendate lõpul, laulva revolutsiooni päevil, leidus vaat et igas Eestimaa kodus Sõnajalgade kassett vaimulike lauludega. Paganarahvast sai korraks ristirahvas. Oh aegu, oh kombeid, oh lihtsameelsust!

Rahvusringhäälingu (samuti tore eestilik sõna!) võistlusel said ohtralt hääli ka öö, pööriöö ja kurat. Mis sa kostad, eestlase meel on ikka sünge, Põrgupõhja Jürka pesitseb nii mõneski südames. Õnneks tuli kolmandale kohale kullakallis. Jah, see mu lemmiksõna! Kõik läheb ainult kallimaks. Eriti inimesed. Hea töö on kulla hinnaga, hea inimene niisamuti.

Ent kui tõsiselt järele mõelda, siis minu jaoks on kõige eestilikum sõna hoopis kõva. Õ-täht kenasti paigas, kaas- ja täishäälikud tasakaalus. Kõva on meie maa ja kõva on töö, vahel ka leib. Tuleb kõvasti pingutada, et haljale oksale tõusta.

Mõned eestlased lärmavad kõvasti, küllap seetõttu, et paljud meie seast on kõva kuulmisega. Aga vahel tuleb süda kõvaks teha ja öelda kõva häälega välja, kuidas asjad tegelikult on.

Kõva külm on kujundanud meie meelelaadi. Huuled sulavad harva lahti, kui tuleb armastust vanduda. Armastus - see on võõrsõna. Eksootiline ja keeruline, ei tihka seda väljagi öelda, äkki mõni silp läheb valesti! Aga vahete vahel õnnestub see kuuldavale tuua.

Meil on endiselt kõvu mehi ja naisi. Kuni on kõva, jätkub sugu.

Jumala kell käib ette

Kumb on hirmsam: surra liiga noorelt või liiga vanalt? Noorelt lahkunul jääb palju tegemata ja nägemata, viljad jäävad valmimata. Ent surm säästab teda ka õudsest piinast: raugastumisest. Oleks ju tore mõelda, et vananemine on küpsemine ja inimhing käärib aastatega üha paremaks nagu hõrk vein. Tegelikkus pole aga magus ega joovastav. Küpsemisele järgneb tavaliselt roiskumine.

Maailmas elab nüüdseks 7, 7 miljardit inimest. Unustage kliima soojenemine, käimasoleva ajastu suurimaks globaalprobleemiks on inimeste üleküllus. Tänu soodsatele tingimustele haljendab inimkond nagu umbrohi. Piibellikust seisukohast on kõik korras, jumala käsk oli ju: saagu teid palju! Oeh. Ühel hetkel taipas ka taevataat, et sõnadega tuleb ettevaatlik olla, sest inimene, va raibe, kipub jumalasõna seadusena võtma. Seetõttu väljastas ta uue korralduse: leiutage rasestumisvastased vahendid ja kasutage neid usinalt! Kondoom on inimkonda päästev messias, beebipillid neitsi Maarja täideläinud unistus. Kahjuks ei taha paavstid sellest endiselt aru saada, nende kõrvad ei kuule jumala meeleheitlikku juttu.

Pixabay

Tasakaal mõistliku ja mõttetu vahel kaob kergesti. Neis paigus, kus ei valitse nälg ega viletsus ning kondoom on rahva lunastanud, kipub vanadus võimust võtma. Sotsioloogid ütlevad selle peale: rahvastik vananeb. Iseenesest on ju tore, kui keskmine eluiga pikeneb. Õnnetuseks ei lisandu eluaastaid nooruse poolele. Hoopis videvikuaastaid tuleb üha juurde. Seega suureneb ka vaev ja mure, sest vanadus pole iial olnud rõõm.

Vananev rahvastik koormab sotsiaalsüsteemi ning paneb proovile nooremate empaatiavõime. Kes õieti suudab hoolida dementsest, vigisevast ja alla tegevast vanurist? Õnn oleks surra mõistus peas ja käed-jalad liikvel. Kõigil seda õnne pole. Hulk õnnetuid peavad oma elu viimased päevad mööda saatma hooldekodus, inimeste romulas. Vanurite hooldamine pole just unistuste töö - füüsiliselt ja emotsionaalselt kurnav, kehva palgaga. Ideaaljuhul peaksid seda tööd tegema suure südamega pühakud. Neid napib igal pool ja igal ajal. Ometi kasvab nõudlus hooldajate järele lausa aastatega. Häid lahendusi pole.

Kas tulevikus saab eutanaasia üheks levinumaks suremise vormiks? Tore oleks. Kõige parem inimene on surnud inimene. Oot-oot, kuidas nii?! Kas elu polegi siis püha? Olgem küünilised, mida rohkem inimeseloomi siia trööbatud planeedile sünnib, seda enam devalveerub inimelu väärtus. Mesilasedki on rohkem väärt, neid jääb ju aina vähemaks.

Vanaduse viletsus ja rohked kannatused panevad nii mõnigi kord imestama: kas surm on pime? Miks ei leia ta teed selleni, kelle elupäevad peaksid olema ammu loetud? Näed, vahel võtab vikatimees hällist lapsi kaasa, aga sängipõhja vaevlema jäänud puruvanakest ei tihka puutuda. Jumala kell käib ette või jääb hoopis maha, ikka tuleb surm külla just siis, kui on kas liiga vara või juba lootusetult hilja.

Jumal tahab seda, mida inimene tunneb. Kui surelik tahab surra, on see jumala tahe. Seetõttu ei tasu ka eutanaasiasse või abistatud enesetappu suhtuda ülemäära traagiliselt. Kes jumalasse ei usu, sel on lihtsam. Kui jumalat pole, siis kuulub elu vaid inimesele endale. Usklikule annab elu kõigekõrgem, tema ka elu võtab. Uskmatu saab elu inimestelt, emalt-isalt, tema elu peavad võtma inimesed. Eutanaasia on religioosne probleem. Jumalata maailmas maksab elu just täpselt niipalju, kui on ta õige hind: kaks kopikat. Taipaks vaid uskmatu inimene enne mõistuse kustumist oma lähedastele öelda: tapke mind!

Hitler maeti juudi kalmistule

Uusi fakte lähiajaloost

Pikka aega oli selgusetu, kuhu maeti 1945. aasta aprillis kommunistide poolt mõrvatud Jeesuse asemik maa peal, Adolf Hipster (kunstnikunimega Hitler). Kuna tsüaniidikapsel, mida talle vägisi kurku toppida üritati, ei tekitanud pühale ihule vähimatki kahju, lasti palavalt armastatud juht ja õpetaja reeturlikult kolme hõbekuuliga maha. Teda marineeriti äädikas, praeti koos liberaalsete juurviljadega woke-pannil ning lisati punast pipart, küüslauku ja tüümiani, enne kui küpsed säilmed klaaspurgis Berliini lähedale maakeldrisse tallele pandi.

Pixabay

Selle jultunud teo toimepanijaks oli Punaarmee julgeolekuorgani SMERŠ-i peakokk Antonina Antonovka, kelle pojapoeg Vasja asutas hiljem Jabloko partei. Antonovka tütar, imeilus Vassilissa, läks selle kuritöö pärast emaga raksu, vahetas sugu ning värvati peagi KGB-sse nime all Volodja Putin. Ta olevat hiljemgi Kremli koridorides ringi liikunud ja oma väikest tuumanuppu liputanud.

Hitleri purk toodi 1946. aastal välja ning maeti Magdeburgi, nõukogude sõjaväe territooriumile. 1970. aastal hakkas Antonovka süda kipitama, tema viimne palve surivoodil oli: "Las ma mekin viimast korda Hitlerjankat!" Baba soov on djadja kohus. Purk kaevati üles ja viidi Moskvasse, kuid naiskokk oli selleks ajaks juba kulbi longu lasknud. Hitleri marinaad läks pärast seda paljudeks aastateks kaotsi.

Kuulujutu järgi olevat küll seltsimees Brežnevile 120. sünnipäevaks kingitud kristallist viinakarahvin, mille juurde kuulus Hitleri kolp, ent 2000. aastal tehtud DNA-uuring näitas, et tegemist oli hoopis lamba pealuuga. Knoxfordi ülikooli professor Dick Head avaldas seepeale artikli, milles väitis rohkele uurimismaterjalile tuginedes, et kolp võis siiski olla Hitleri oma. Teaduslikud uuringud on korduvalt tõestanud, et natsi ja lamba pealuud on geneetiliselt äravahetamiseni sarnased. Erinevus on vaid foneetiline. Kui lammas ütleb "Mää!", siis nats ütleb: "Heil Hitler!"

Uusimat tehnikat appi võttes asusid Jaapani teadlased 2018. aasta septembris ohtlikule ekspeditsioonile Vene tsaaririiki, eesmärgiga otsida üles Hitleri maised raasukesed. Õhtud Moskva lähistel möödusid meeldivalt ja väga viljakalt. Eva Brauni nimeline humanoidrobot leidis Hitleri säilmed metsakasvanud juudi surnuaialt, marmorist menoraa jalamilt. Õnnetuseks selgus, et keegi oli juba purgi lahti teinud ja sinna sittunud. Uurimismeeskond süüdistab Jaan Toomikut, töötut Eesti kunstnikku.

Vene ja Saksa muuseumid keeldusid Hitleri purki esteetilistel põhjustel oma ekspositsiooni võtmast. Seetõttu pannakse hindamatu reliikvia välja EKRE peakorteris, viiemeetrise läbimõõduga paekivist haakristi all, mida ehivad tumesinised rukkililled.