31. detsember 2012

Õnnelikud lõpud

See oli kord südatalvel. Lumehelbed langesid taevast nagu suled. Eebenipuust raamidega akna all istus kuninganna ja tikkis. Kui ta seal tikkis ja lund vaatas, torkas ta endale nõelaga sõrme. Kolm tilka verd kukkus lumele. Ja et punane on valgel lumel imeilus, mõtles kuninganna endamisi: „Sünniks mulle laps – valge nagu lumi, punane nagu veri ja nii mustade juustega nagu eebenipuu!“

Nõnda algab muinasjutt, mida teab peast iga laps ja rauk siin õhtumaises kultuuriruumis. Aegumatu lugu pagendatud kuningatütrest, tema kurjusega küllastunud võõrasemast, halastavast kütist ja lustakatest pöialpoistest. Ka selle loo juurde kuuluvad kõhedusttekitavad atribuudid – kõnelev peegel, mürgitatud õun ja klaaskirst – on kõigile teada-tuntud. Rahva suust üles korjatud lugu elab rahva seas edasi, seda kasvõi popkultuurilistes vormides. Ja neid lugusid on veel!

Tänavu möödus 200 aastat Jakob ja Wilhelm Grimmi esimese muinasjutukogu ilmumisest. Lumivalgekesest, Rapuntslist, Okasroosikesest, Hansust-Gretest, vahvast rätsepast ja Bremeni linna moosekantidest rääkivaid lookesi nimetatakse ikka Grimmi muinasjuttudeks, ehkki õigem oleks öelda, et need on siiski vanad saksa muinasjutud. Tõsi, rahvalikult rohmakad pajatused on omandanud tänini kestva stiililise nõtkuse ja veetluse tänu Wilhelm Grimmi viimistlustööle. Võib arvata, et nii mõnedki nilbused kadusid seetõttu igaveseks ajaloo puhastustulle ning vennad võisid süümepiinadeta anda oma üllitisele pealkirjaks „Laste- ja kodumuinasjutud“.

Grimmide teene rahvaluulekogujate, kirjanike, kunstnike ja hiljem ka filmimeistrite innustamisel on hindamatu. Nemad koos prantslase Charles Perrault’ga ennistasid ja säilitasid muinasjutud järeltulevate põlvede jaoks. Ometi ei saa jätta märkimata, et kirja pandud muinasjutt on surnud – nagu liikumatu fossiil või museaal, mida kunagi enam ei kasutata. Muinasjutt, konkreetsemal juhul ehk imemuinasjutt, on rahvaluule elegantsemaid vorme. Neid on vestetud külmadel pimedatel talveõhtutel koldetule ääres, suviste õitsilkäikude ja üürikeste puhkehetkede ajal. Meeleturgutuseks ja hingekosutuseks. Mees, kes palju jutte teadis, oli vaat et sama hinnas kui külasepp või manatark. Ja eks jutuvestmine olegi nagu õhulosside sepistamine või nõidumine. Vanades muinaslugudes on endiselt vägi sees. Kus vestetakse muinasjutte, seal peatub aeg. Isegi meie päevil, kui tihti tundub, et aega üldse ei olegi!

Loo ehk narratiivi ülesehitamine on peamine viis, kuidas koondada oma kogemusi tähenduslikeks episoodideks. Traditsiooni jätkavad jutuvestjad kasutavad erinevad jutuliike pildikeele ja kujutluste loomisel toetava kunstivahendina. Jutustamine aitab nende veendumuses viia emotsioonide juhtimiseni ning korrastab mõtlemist. Lood on osa kogemuslikust õppimisprotsessist, mis hõlmab tunnetuslikku, aistingulist ja käitumuslikku moodust, nii et õppijad osalevad lugudes, reflekteerivad ja mõtestavad neid, loovad nende põhjal tähendusi ja käituvad nende järgi. Kultuuriliste enesemääratluste kujunemisel on oluline roll tuntud ning korduvatel lugudel ja kõigile tuttavatel tegelaskujudel, mida pakuvad erinevad kunsti- ja meedialiigid.

Meie ümber on nii palju lugusid, sealhulgas imelisi, et tihtipeale ei osatagi neid enam märgata. Ajal on oma lugu. Igaühel on elu- ja edulugu. Maagiat on neis küllaga, ole ainult varmas imetlema! Vahest pole igaühe elu nagu muinasjutt, kuid kõik lood ei lõpegi õnnelikult. Kõige tuntumad ja armastatumad on siiski lood, milles kuri saab karistatud ja headus hinnatud. Nad süstivad optimismi, hoiavad püsti ideaale, näitavad suunda õnne poole. Kes avastab muinasjutust iseenda, saab eluteele kaasa ka mõne õpetliku iva – kuidas võiks ja kuidas ei tohiks. Nõuandeid igaks elujuhtumiks!

Paljud muinasjutud kõnelevad saatuse paratamatusest ja inimese vägevusest. Mõnikord on vaja imet, et saatuse tempudest järele jäänud killud kokku seada. Teinekord piisab talupojatarkusest. Kuid üht õpetavad muinasjutud küll järjepannu: miski pole nii, nagu esmapilgul paistab. Igasugune surm pole alati surm ja elu pole alati õige elu. Näib koguni, et ükski inimene pole nii õnnelik või õnnetu, nagu ta ise arvab olevat. Ja mis kõige tähtsam: keegi meist ei tea, millisteks imetegudeks ta õigupoolest võimeline on. Järelikult… võivad õnnelikud lõpud kõigi lohede ja nõidade kiuste ikkagi võimalikud olla, või mis?

27. detsember 2012

Üks hirmus põnev ja ülearu pikk lugu sellest, kuidas vaprad kääbikud vabaduse eest võitlesid ja mis siis edasi sai

Kus Keskmaa õigupoolest asub, ei tea keegi. Ometi on paljud seal käinud, kääbikutega juttu puhunud, päkapikkude ja haldjate toimetusi pealt vaadanud, trollide ja orkide eest pagenud… Nõnda minagi. Ma pole Tolkieni-fänn, kuid tema loodud maailm, millele tänapäevane filmitehnoloogia on andnud unustamatu vormi, kütkestab ja vaimustab. Keskmaalood on paljudele südamesse pugenud, sest nad näivad tuttavlikuna ja tuttavlikud on nad seepärast, et voolavad välja tollestsamast inimkonna ühisest alateadvusest, kust müüdid ja muinasjutudki.

„Sõrmuste isanda“ triloogia seadis fantaasiafilmide lati väga kõrgele. Vahest olekski rumalus võrrelda „Kääbiku“ lugusid tema eelkäijaga. Mastaabid on liiga erinevad. „Kääbik“ on kirjutatud ikkagi lastele ning selles puudub „Sõrmuste isanda“ apokalüptiline meeleolu. Paraku tuleb aga minulgi liituda üleilmse nurisejate kooriga, mis laulab laulu „Milleks kolm filmi?!“ Head lugu võib muidugi pikalt jutustada, kuid kääbikuloo lõputus venitamises ei ole näha muud, kui Ameerika filmitööstuse kommet rahalehm surnuks lüpsta. „Harry Potteri“ ja „Videviku“ sarjade viimased raamatud ei mahtunud ühte filmi ära – arusaadav. Kolm peaaegu kolmetunnist linalugu vaprate päkapikkude sõjaretkest kurja lohe vastu on aga liig mis liig.

Rohked Tolkieni raamatule tehtud täiendused võivad tulihingelisemaid „Kääbiku“ austajaid pahandada, kuid eks tänapäeva vaataja maitsele ja ootustele ole tarvis ka vastu tulla – soolise ebavõrdsuse leevendamiseks tuleb lisada näiteks meeldejäävaid naistegelasi, kellele Tolkien oma sulge kulutada ei tahtnud. Just korralikult väljakujundatud ja -mängitud karakterid hüvitavadki venivast tegevusest tingitud ebakohad. Ekraanil askeldav pisirahvas mõjub oma vahetus armsuses ja siiruses magnetjõuna, mis tõmbab vaataja otse seikluste epitsentrisse.

Kõrgfantaasia ei kuulu mu lemmikžanride hulka, sest selle tegevus paigutatakse määramatusse aega ja kohta – „oli kord seitsme maa ja mere taga…“. Seetõttu on mulle teised Peter Jacksoni käe all valminud filmid, nagu „The Frighteners“ või „The Lonely Bones“, mis flirdivad vaimukal viisil tegelikkusega, olnud rohkem meeltmööda. Samas annab ajaline ja ruumiline määramatus kõrgfantaasiale allegoorilise mõõtme. Kui ma kümmekond aastat tagasi „Sõrmuse vennaskonda“ vaatamas käisin, hakkasin mõtlema, et kääbikud on ju nagu eestlased! Miks ei võiks „Sõrmuste isand“ olla mõistulugu sellest, kuidas Eesti rahvas oma iseseisvuse eest võitles? Harmooniline Kääbikla on ju väga sarnane Eestile. Sõrmus, mille Frodo ja Sam Mordorisse peavad viima, kujutaks sellisel juhul kommunistlikku ideoloogiat, mis moondab sellega kokkupuutunud kääbikud Guglunki-sarnasteks värdjateks. Suur kõikenägev KGB silm, stalinlik Saruman ja punaarmeelaste moodi mäekollid takistavad vabadusepüüdlusi, kuid kääbikud jäävad enesele kindlaks. Puuduva füüsilise vägevuse korvavad nad tarmukuse, kavaluse ja tahtejõuga. Ehkki Tolkien on „Sõrmuste isanda“ puhul eitanud totalitarismi allegooriat, elavad jutud ikka jutuvestjast sõltumatut elu. Ja seda ei saa keegi keelata.

Mis võiks olla sellisel juhul „Kääbiku“ sõnum? Vapruse ja sõpruse ülistamisest ei pääse üle ega ümber. Ja alati on kusagil mõni vastik Smaug, kes meie pisikest Kääbiklat ohustab. Väikesed rahvad peavad kokku hoidma, oma asja ajama, kõvasti häält tegema. See on ellujäämise pant, et jõuda sinna… ja tagasi.

Kui Keskmaal algas inimeste ajastu, kolisid kääbikud Eestisse ning kaevasid sinna oma uued urud. Suurtest seiklustest vapustatud päkapikud emigreerusid aga Lapimaale. Võlur Gandalf otsustas saua varna riputada ja läks päkapikkudega kaasa, et põhjapolaarjoone taga rahulikku pensionipõlve pidada. Vaid kord aastas teeb ta maakerale tiiru peale, et vaadata, kas kõik trollid püsivad ikka vagusi, ja külvata samal ajal lapsed kingitustega üle. Muide, tänapäeval eelistab Gandalf esineda pigem Jõuluvana nime all.

22. detsember 2012

Kodust ja maast

Järjekordne maailmalõpp on õnnelikult üle elatud. Aga tuleva maailmalõpu täpset kuupäeva on võimatu ette ennustada. Pean silmas päeva, kui eesti rahva jaoks aeg otsa saab. Hääbumine on fakt. Vaid suurimad optimistid usuvad eestlaste säilimisse. Jah, mitu rasket sõda, katku ja näljahäda on üle elatud, ikka on kestma jäädud, kuid kauaks veel…?

Tänavune rahvaloendus paljastas kardetud kurvad arvud. Eesti püsielanikkond on langenud alla 1,3 miljoni. Igast maailma sadamast võib endiselt leida mõne Eesti mere- või ärimehe, ent see on pisike lohutus. Eestlased kuuluvad Eestimaale. Ainult maa on see, mis loob igale inimesele, igale rahvale ainuomase näo ja kuju. Ükski pärismaalane ei nimeta ennast mingi erilise laheda nimega, sest ta on ju „päris maalane“, maainimene, osake maarahvast. Tal on juured mullas ja latv pilvedes. Alles mullu hõiskasid noored laulukaare all: „Minu päralt on maa ja ilm, minu oma on üksainus maa!“ Hea, kui niimoodi mõeldakse. Reaalsus annab tihtilugu ette teised tingimused. Maailm on täis ahvatlusi ja kusagil mujal olla, kellegi teise moodi olla tundub… ägedam. Kes ei tahaks musta laega rehetarest sakste mõisahäärberisse kolida?

Minu koduvalla elanikkond on 11 aastaga vähenenud lausa veerandi võrra – üle tuhande inimese on kadunud. Kes suurematesse keskustesse, kes välismaale. Noori jääb vähemaks, vanad seavad üksteise järel sammud Manala maanteele. Oot-oot, kas minu jutt kõlab nagu iga teine itkulaul sel hirmsal ajal? Ei, eestlane on kõigi maailmalõppude kiuste hakkama saanud. Mis siin ikka halada või valitsust sõimata. Toompeal pole ühtki võlurit, kes sunniks sandid kõndima. Linnastumine ja migratsioon on muutunud üleilmseks probleemiks. Moodne elu lihtsalt ei kulge maal. Suures linnas on tööd, võimalusi, lõbustusi. Linnas on elu! Kuid iga kord, kui Tallinna satun, kõikjal tormavaid inimesi, autoummikuid ja kolisevaid tramme näen, tükib vägisi pähe laul jahtuvast leivast. Kuidas seal endaks saad, juured on sul kesk maad! Linn on minu meelest ebaloomulik keskkond, mis sest, et pakub tööd, võimalusi ja lõbustusi. Kui tihti saab sealt aga hingerahu? Kardetavasti harva, miks muidu inimesed ikka pahuralt üksteisest mööda liduvad, stressi ja üksinduse pärast kaebavad.

Näib, et need peamiselt nooremapoolsed hinged, kes avaras maailmas jalgu sirutavad, on enamjaolt õnnelikud. Paljud leiavad endale uue kodu… või veel ühe kodu. Muinasjuttudeski tegutseb küllaga noorukeid, kes lähevad „laia maailma“ õnne otsima. Kaval ja julge südamega talupoeg saab endale kuningatütre naiseks ja pool kuningriiki veel pealekauba. Mõni avastab talle eraldatud õnnetükikese aga kodunt – ja alles pärast seda, kui ta seitsme maa ja mere taga on ära käinud. Muinasjutud on erinevad, nagu eluteedki.

Minult on oi-oi kui palju kordi küsitud, kas ma ei tahaks välismaale kolida. Õppima, tööle, niisama elama ja kogemusi otsima. „Misjaoks?“ küsin mina vastu. Ma elan Eestis, see on minu maa, minu kodu, miks peaksin ma siit lahkuma? Parem nosin päevast-päeva silku ja kartulipabulaid, kui et tükin naabri lauda ööbikukeeli ja šampanjat mekkima. Pops on oma sauna peremees, mõisas on ta üksnes külaline. Kuningatütre kosijat minust pole, kauged rännuteed jätavad külmaks. Paljud lähevad – mingu! Mina jään. Nõnda on olnud ka palju hullematel aegadel. Neljakümne neljandal aastal pagesid ühed üle mere, teised jäid siia. Õigesti tegid mõlemad. Alati peab jääma keegi koju koldetuld hoidma. Siis on parematel aegadel tagasitulijatel hea soojasse tarre astuda. Koduuks on ju alati avatud.

17. detsember 2012

Võitlused viinakuradiga

Roheline raamat, millest meil viimasel ajal juttu on olnud, kõlab peaaegu sama kurjakuulutavalt kui saatana piibel. Aga rahvasuu räägib, et kuradit (käesoleval juhul viina- ja tubakakuradit) saabki välja ajada ainult teise kuradi jõudu appi võttes. Kui jumalasõnad ei aita, tuleb hirmusegase uudishimuga pöörduda musta maagia rüppe. Seejuures ei tohi mingil juhul valvsust kaotada, sest ohtliku nõidusega mässates võib vallandada kohutava õnnetuse. Alkoholipoliitika on hookuspookus, mis nõuab korraga täit aru ja hullumeelse julgust.

Jah, eestlane on joonud, joob praegu ja joob ka tulevikus. Kuidas annaks meie kodanike koostööd viinakuradiga vähendada? Häid lahendusi pole. Riik peab olema otsekui nukuteatri direktor Carabas Barabas, kes kergitab ühe käega alkoholiaktsiisi, pitsitades nõnda vägijookide tootjaid, teine käsi peab aga juhtima korravalvureid, kes salaviinavabrikuid jahiks. Ja taolistest põrandaalustest (tegelikult ikka maapealsetest) asutustest juba puudu ei tule. Kus piire seatakse, seal neid ka ületatakse. Suitsud ja alkoholi võib kauplustes ju kundede silma alt ära peita, egas nad sellepärast kuhugi kao. Viinaostja vanusepiiri võib tõsta kasvõi kolmekümnenda eluaastani, egas sellepärast viin ostmata jää.

Piirangud võivad tekitada katastroofilisi vastureaktsioone. Kuiv seadus, mis mitmel pool 1920. aastail kehtestati, pani õitsema musta äri. Kõik teavad, mispärast Chicago omandas tol ajajärgul maffiapealinna tiitli. Käsud ja keelud ei kasvata inimesi ümber. Teatud piirangud võivad kaasa aidata tsiviliseeritud joomiskultuuri tekkele, kuid kui mängus on kanged vägijoogid, on kultuuritus vältimatu.

Olen viimasel ajal kuulnud liigagi palju lausungeid stiilis „pole ka ime, et praegusel hullul ajal inimesed jooma hakkavad“. Noh, aga millal need ajad meie planeedil head on olnud? Viin ei aidanud isegi katkuajal, kuidas ta siis nüüd kõhtu täita ja arveid maksta aitab? Ärgem unustagem seejuures ka vana tõde – noored joovad rõõmust, vanad kurbusest. Mina näen siin ainult psühholoogilist probleemi. Suitsetamine ja viinaviskamine kuuluvad sõltuvusprobleemide hulka. Alkohol, siider ja õlu kaasaarvatud, on meelemürk. Nagu igal mürgil, on sellelgi nii tervendavad kui ka surmavad omadused. Juuakse aga ikka selleks, et meelt kaotada – unustada ümbritsev maailm, mis näib liigagi tihti ebaõiglane ja kindlusetu. Tahad olla ilusam, kobedam ja lahedam? Joo! Tahad murest lahti saada? Joo! Eskapism on selle asja nimi. Stressipall oleks odavam meeleheiteravim. Aktsiisivaba veel pealegi.

Joomarlus on kinnitus vaimsest kriisist. Ka nädalavahetuse tipsutajad püüavad ammutada enesekindlust õllepurgist või viinapitsist. Loomulikult on mõõdukas tipsutamine ka sotsiaalne norm, ühiskonna sügavamatesse kihtidesse uuristunud traditsioon, mis kuulub suhtluse juurde. Küsimus on selles, kuidas viinakuradiga kurameerides ikkagi see va mõõdutunne säilitada. Kellel alkosaatan juba paar sõrme endale kahmanud, leiab alati põhjuse purjutamiseks. Ja eneseõigustus on kõige kroon. Ise otsustan, mida ma oma eluga peale hakkan! Aga siin läheb mina-kummardamine metsa, sest ükski inimene pole teistest täiesti sõltumatu, isegi kui ta seda väga-väga tahaks. Joomase peaga kisklemiseks on vaja vähemalt kaht kraaklevat poolt ja noa võivad mõlemad makku saada, vindisena rooli istudes on võimalus üksipäini hauda lennata, aga ka keegi süütu inimene sinna kaasa kahmata, jne. Enesekeskse mõtteviisi ja joomahimu lõppsumma on masendav. Moraalilugemine siin ei aita. Mõõdutundetu viinaviskamine on kuritegu elu vastu.

Kui inimene tahab olla tõepoolest enda peremees, peab ta elul ohjad haarama. Viina ja tubakat ei saa peita selle eest, kes ei julge endale näkku vaadata ja oma nõrkusi tunnistada. Kainus ei alga egoismist ega odavast lõbujanust, vaid heast läbisaamisest iseendaga, oma mõtete ja tunnete juhtimisest ning raudsest tahtest olla parem. Mida iganes see „paremolemine“ siis kellegi jaoks tähendab.

15. detsember 2012

Mis on elus kõige tähtsam?

Oma humanitaarsetel uurimis-ekspeditsioonidel olen seda küsimust inimestelt tihti küsinud. Vastuseid antakse seinast-seina ja laest põrandani: nimetatakse küll hingerahu, rõõmsat meelt, korralikku haridust, tugevat tervist, häid suhteid teiste inimestega ja lihtsalt õnne. Raha ei nimeta keegi. Ei tihata. Aga tühja sellest. Kõige sagedamini kõlab vastaja taustast ja eluviisist sõltumata üks kaunis sõna: perekond.

Olen küll suur teatrihuviline, kuid muusikaetendustele satun harva. Ooper pole mulle kontimööda, muusikalid nõrguvad mööda selga maha nagu vesi hane seljast. Ometi on üks muusikal, mida olen suisa kaks korda vaatamas käinud. „Helisev muusika“! See on ülimalt lihtne ja lummav lugu elu põhiväärtustest. Armastusest muusika, kodumaa ja perekonna vastu. Ja vaat toosama von Trappide pereansambel tuligi mulle taas meelde, kui mitmed nädalad tagasi telepurgist esimest „Perepeo“ saadet nägin.

Kes oleks võinud arvata, et pisikesel Eestimaal nõnda palju ehtsaid pereansambleid leidub? Tasub vaid imetleda seda söakust, mille najal enda olemasolust Maire Aunastele ning seeläbi kogu ilmarahvale teada antakse. Eestimaised von Trapid on täis elurõõmu ja isetegemise lusti. Kui Maire Aunaste juba kevadel teatas, et „Perepidu“ võiks nimetada hea tuju saateks, olin mõnevõrra skeptiline. Hea tuju? Odav meelelahutus? Veel üks rahva raha eest korraldatud karaokeprojekt? Kahtlused olid asjatud. Iga saate lõpul pidin tunnistama: tuju on tõesti hea! Rõõm ju nakkab. „Perepidu“ on pealegi ainus interaktiivne saade, kus võib kuulda üksnes eestikeelset (ja veidi ka armeeniakeelset) muusikat. Levilaule igast ajastust, tuntud estraadi, šlaagreid ja menupalu.

Finaali jõudnud kolm peret olid oma iseloomu ja koosseisu poolest väga erinevad, kuid samas neetult võrdsed. Ja võrratud! Võidubänd Dvin vääris ehk loorberipärga teistest tõepoolest tibake enam. Selle eesti-armeenia perepundi liikmete keskmine vanus jääb umbes 16 eluaasta kanti, kuid ometi lummasid nad hingestatud esitustega. Lõppude-lõpuks võitsid kõik – osalejatest vaatajateni. Raha ei anta kellelegi. Aga tühja sellest.

„Perepidu“ on läbinisti positiivne saade, kust skandaale ja intriige otsida ei maksa. Rahvusringhäälingu raudvarasse kuuluv Maire Aunaste tegi just seda, mida üks saatejuht tegema peab – ta liitis saate erinevad komponendid elegantselt üheks, jagas võistlejatele ja kohtunikele sõbralikke nöökeid, näidates hiilgava improviseerimisoskuse ja enesekindluse kõrval ka inimlikumat poolt – võitja väljakuulutamise ärevuses läheb isegi Aunastel oma saate pealkiri meelest! Korraks torkas mulle pähe, et Maire Aunaste on ju nagu nooremapoolne vanaema, kelle majapidamises terve suguvõsa jõulude paiku kokku saab, et üheskoos lustida. Kui poleks selliseid „vanaemasid“, kas leitaks siis enam üldse aega kokku tulla ja oma vereliini kinnitada?

Armastus muusika, kodumaa ja perekonna vastu on valatud geniaalsesse meelelahutuslikku vormi ning ETV-d ja Thori produktsioonifirmat võib selle puhul ainult õnnitleda. Loodetavasti saab „Perepidu“ tulevikus lisa, et vaatajaile argipäevarutus kosutust pakkuda ja meelde tuletada, mis on elus kõige tähtsam.

8. detsember 2012

„Ma olen nii üksi…“

Loomariigist võib leida laias laastus kaht sorti elukaid: need, kes söövad ja need, keda süüakse. Ühed on kiskjad, teised taimetoitlased. Üksiklased ja karjaloomad. Siiski näib, et õige vähesed isendid kuuluvad kiskjaliste hulka, rohkem on sotsiaalseid loomi, kes otsivad karja seest turvatunnet – sest nad on kergesti haavatavad. Inimühiskonnas kehtib sama seaduspärasus.

Vahest ei tohikski ma üksinduse teemal iitsatada, sest kuulun ju pigem karude ja nugiste tsunfti, kes tahavad teistest sõltumatult oma territooriumil jahti pidada ega ütle teps mitte igale sissetungijale rõõmsalt „mää!“. Kuid enda ümber ringi vaadates pean ikka ja jälle hämmastusega nentima, kui rängalt mõnele inimesele üksiolek mõjub. See, mis tähendab üksiklasele vabadust, on karjaloomale vangla. Ja nõnda ma siis imestan: kust sugeneb üksinduse kõrvale üksildus? Isegi siis, kui selleks pole näiliselt ainsatki põhjust!

Maailm pöörleb mõnusa vurinaga. Sõnad, mis sisaldavad kasulikku või kasutut teavet, liiguvad Austraaliast Austriasse ja tagasi kiiremini kui välk. Kõikvõimas internet loob selleks ideaalse eelduse ning ühendab inimesi kogu planeedil. Keegi justkui polegi enam üksi. Me oleme pidevalt nähtaval, meid märgatakse, meiega arvestatakse – sellise mõtteviisi aluseks on massikommunikatsioon oma erinevates vormides. Sideoperaatorid pakuvad järjest soodsamaid kõnepakette, tasuta lobaminuteid ja hüper-nuti-vidinaid, kõikjal piiksuvad SMS-id ja MMS-id, meil on Twitter ja Facebook… ja kõikvõimas üksindus kogu selle kupatuse kohal kurja džinnina hõljumas. Maal sibab miljonitel ruutkilomeetritel miljardeid inimesi… ja ometi on nad üksi. Keegi vajab kedagi, kõik vajavad kõiki. Õhust, veest ja kimbust päikesekiirtest jääb väheks. Inimene vajab inimest. Kasvõi vihkamiseks! Kogu aeg, alati, igavesti!

Üksindus võib olla nii füüsiline kui vaimne. Kes on ümbritsetud suurest hulgast sõpradest, pole veel pääsenud üksildusest. Ta lävib kaaslaste ja kolleegidega iga päev, tema kohalolekut märgatakse, temast peetakse lugu, kuid ometi ei mõisteta tema olemust, püüdlusi, eesmärke – vähemalt mitte tervikuna. Teda peetakse sõbraks ning ta täidab ka ise sõbra rolli, kuid igas teises olukorras või tõsisema probleemi küüsis on ta ikka üksi. Jääb vaid küsida: miks? Ons põhjus ühiskondlikus vaimulaadis, mis käsib püüelda aina kõrgemale ja kaugemale pühade individuaalsete sihtide poole ning seda ikka kiiremini ja agressiivsemalt? Teistega arvestamine pole alati moes. Uppuja päästmine on tema enda probleem. Nõnda tekibki olukord, kus mängu sekkub vaimne üksindus – nimetagem seda üksilduseks. Suhtlemisvabadus ei too endaga automaatselt kaasa inimlikku mõistmist ja sellest on kahju.

Mis aga füüsilisse üksindusse puutub, siis mina pean seda pigem õnnistuseks kui needuseks. Miks üksiolekut nii hirmsasti kardetakse? Kas siis tõesti ei aduta, et üksindus tähendab võimalust olla vaid iseendaga, vaadata sügavale oma sisemusse? Sättida rahulikult ritta tähtsad ja tühised asjad, vabastada end ballastist, mis elurajal kulgemist takistab. Parimad romaanid, sümfooniad ja akvarellid sünnivad endiselt üksinduses. Kirkaimad plaanid ja unelmad samuti. Moodne tehnoloogia, mis loob mulje, nagu oleks elu mõte vaid ühenduses, vahenduses ja suhtluses, on murendanud harjumust omaette olla ja mis veel hullem – halvanud üliväärtusliku võime iseendasse vaadata. Ja iseendaga ära leppida.

Kui ma „Päikseta paradiisi“ kirjutasin, mõtlesin üksinduse peale väga palju – kuni ajud aurama hakkasid. Nõnda sõnastasingi oma üksindusefilosoofia, mis kristalliseerunud kujul kaante vahele sai. Üksindus pole isiklik saamatus ega põrgulik karistus. See on suur võimalus. Jah, üksildus võib olla probleem, kuid seegi on sitt, mida saab väetisena kasutada. Tuleb see lihtsalt viljakandvale põllule puistata! Ainult üksi olles ja iseendale ausalt otsa vaadates jõuab inimene selgusele, kes ta tegelikult on ja kuhu ta minema peab.

2. detsember 2012

Rahvas, film ja rahvafilm

Tänavune aasta on olnud Eestis läbinisti kevadine. Ei, ma ei vihja värskendavatele sündmustele argipoliitikas ega ka jahedaks jäänud suvepäevadele. Jutt käib ikka Lutsust, kellel 125. aasta täitus, ja tema sajandivanusest esikteosest, mis ühtaegu kogu rahva silmailuks endiselt õitseb ja samas nagu kahupäine võilill oma seemneid igasse ilmakaarde laiali pillutab. Aprillis valisid eestlased „Kevade“ lemmikfilmiks ning tagatipuks andis Tartu Ülikool Arvo Kruusemendile rahvusmõtte auhinna. Väärikas tunnustus väärikale härrale!

Kruusemendi käe all valminud Paunvere-triloogia on tõepoolest Eesti rahva nägu. Võib üksnes aimata, kui paganama raske oli Lutsu filmikeelde tõlkida. Kuid see õnnestus! Kruusement ja tema meeskond kinkisid rahvale kopsaka aardekirstu, mille sisu ajas nõnda lihtsalt ei tuhmu. Ikka avastatakse sealt imetlusväärseid pärlikette ja kullakange – meie rikkus!

Õigupoolest tegi Arvo Kruusement seitse filmi, neli neist on juba unustusse vajunud ja ehk ongi nii parem. Egas kõik teosed saa olla meistriteosed. Kahju on aga sellest, et Kruusemendil ei õnnestunud ellu viia neid ideid, mis oleks meie kultuurilist rikkust veelgi suurendanud. Tegemata jäi näiteks „Nelikümmend küünalt“, lugu punavõimu lõugade vahele sattunud mehest ja tema kurvast saatusest, võltssüüst ja kalestumisest. Eesti kinod lausa kisendavad II maailmasõja keerdkäike valgustavate linateoste järele. Kus nad ometi on? Miks neid isegi praegu, sõnavabaduse ja liberalismi ajastul, ei sünni?!

Teiseks Kruusemendi  nurilapseks, selleks kõige kuulsamaks, on mõistagi „Nimed marmortahvlil“, mille ekraniseerimisest unistas Kruusement salamisi juba sügaval nõuka-ajal, kusjuures rindele tormavate Tartu kommertskooli õpilastena kujutas ta ette "Kevade" poisse! Hea, et teised mehed töö ette võtsid – mis sest, et Kivikat eirates. Tasub meenutada, et kümne aasta eest, kui Nüganeni-Taska ühislooming esilinastus, oli Eesti film sügavas kriisis. Üheksakümnendate lõpul tekkinud põud päädis sellega, et 2000. aastal ei valminud siinmail mitte ühtegi täispikka mängufilmi. Pika ja raske sünnilooga „Nimed marmortahvlil“ tõi vaatajad taas filmi juurde – ja seda filmi oli kohutavalt vaja. Kasvõi noortele, kellele lihtsas ja arusaadavas keeles teada anti: näete, meie vabadus pole iseenesest sülle langenud! Kruusement on tunnistanud, et ta oleks oma versioonis rõhutanud rohkem ellujäämise rõõmu, surma võitmise ülevust. Loodame, et tulevikus vändatakse Vabadussõjast mõni film, kus oleks ka need teemad ja meeleolud lindlile jäädvustatud.

Vabariigi sajas aastapäev juba koidab. Küllap valmib selleks ajaks riigieelarvest pigistatud rahadega veel paar rahvuslikku kinotükki, mille kriitikud hea traditsiooni kohaselt „isamaaliseks propagandaks“ tembeldavad. Aga kunsti ja isamaalisust on võimalik ühildada, paljude maitsele vastavaks hõrgutiseks segada. Kruusement on seda tõestanud. Rahvas vajab filme, mis oleksid päris „meie omad“. Mitte igale jänkile ja prantslasele näitamiseks-vaatamiseks, vaid eheda Eesti meele alalhoidmiseks. Meie filmikunst kasvas välja ju Eesti Rahva Muuseumi tarbeks ülesvõetud etnograafilistest kaadritest. Seetõttu ei tasu ka rahvast kui tervikut ning eestlastele olulisi teemasid filmitoodangust kergekäeliselt välja praakida. Kruusement usub eestlaste püsimajäämisesse. Mõningate nüüdis-lavastajate töid vaadates jääb mulje, et sellist optimismi jagavad vähesed filmimehed... Kahjuks.

Aga vanameister Kruusemendile kummardust tehes ei saa jätta osundamata tema kevadiselt karastavaid sõnu: „Inimesed on väsinud vaatamast verd, püssipauke, seksi ja kõike muud sellist. Nad tahavad näha midagi lihtsamat, inimlikumat ja südamlikumat. Inimene tahab näha ilu ja head. Ta ju otsib seda.“