Ah Teie tulete mind sinatama!

Ilma loata ei sobi kellegi privaatsfääri tungida

Kirjutasin jälle ühe kirja. Elektroonilise, nagu tavaliselt. Saatsin selle austatud isikule, keda ma ei tunne. Kaalusin ja mõõtsin igat sõna, mille teele lähetasin, sest võõrale tuleb ju endast hea mulje jätta. Tuleb olla viisakas. Igiammune viisakusreegel nõuab, et võõra poole pöördutakse teietades. Kirjutasin lausa "Teie", suure T-ga, et kindlam oleks. Veidi aja pärast saadeti vastus. Pikk ja põhjalik kiri, muidu igati lugupidavas toonis, ent algusest lõpuni sina-vormis. Ainult "sina", väikese s-iga.

See polnud kaugeltki esimene kord. Olenemata sellest, kas suhtleme suuliselt või kirjalikult, kipuvad võhivõõrad mind tihti sinatama. On see järjekordne "uus normaalsus"?

Ei teagi, kust selline krooniline sinatamine pärineb. Kas süüdistada tuleks inglise keelt, mis paratamatult meie ugirmugrilist emakeelt mõjutab ja sugugi mitte meeldivas suunas? Inglise keeles öeldakse tõepoolest ainult you, "sina" ja "teie" jaoks puuduvad eraldi sõnad. Aga see ei tähenda kaugeltki, et kõik Briti impeeriumi rahvad kogu aeg sinatavad.

Inglise keeles on sinatamine võrdne eesnime kasutamisega. Teietamine väljendub skeemis tiitel+perekonnanimi. Kusjuures tiitleid, millega pöörduda, leidub hulgaliselt: Mister, Missis, Miss, Doctor, Professor, Judge, General, Admiral, Captain, Lady, Lord jne. Muidugi tuleb esmalt teada, mis tiitlit inimene kannab, aga Mr ja Mrs päästavad igas olukorras. Samas ei peeta üldiselt ebaviisakaks, kui küsida daamilt "Is it Miss or Mrs?" Samuti kuuluvad aupaklikku teie-kategooriasse "Yes, sir" ja "Yes, ma'am". Kui härra Smith ütleb: "You can call me John!", alles siis minnakse sina peale.

Võib-olla on sina-tõbi liikvele pääsenud ka seetõttu, et ei taheta või suudeta teha vahet ametlikul ja mitteametlikul kõnepruugil. Kõik peavad olema justkui põlised semud. Pealegi on nende kahe erineva stiili vahel pendeldamine tülikas ja nõuab mõtlemisvaeva. Formaalses ja mitteformaalses kõneviisis kasutatakse ju sageli hoopis erinevaid sõnu ja väljendeid. Näited kolmest keelest:

Tere päevast, härra, kuidas teil läheb? - Tšau, mees, mis teed?

Good afternoon, sir, how are you? - Hi, man, wazzup?

Bonjour Monsieur, comment allez-vous? - Salut mec, tu vas bien?

Nagu näha, ei kattu auväärset võõrast ja mitte vähem auväärset sõpra kõnetades ükski sõna.

Teietamine sai alguse kuninglikest õukondadest ja aadlikodadest ehk aristokraatlikust ringkonnast, kus hierarhia ning seda kajastav ja ohjav etikett olid ülimalt tähtsad. Matsirahvas on alati vaid sina peal olnud. Keskmise eestlase soontes ei voola tilkagi aadliverd, mistap on tulnud see peen "sakste keel" muu seas omandada.

Lisaks sinatamisele kasutatakse meil ametlikus suhtluses liiga palju ka eesnime. Tunnen lausa ebamugavust, kui võhivõõras alustab mulle saadetud kirja rõõmsa hõiskega: "Tere, Marek!". Milline barbaarsus! Ehkki eesti keeles ei ole kohatu kutsuda võõrast eesnimega, tundub see mulle siiski pisut veider. Eesnimi on isiklikum kui perekonnanimi ning seetõttu ei pea ma päris sobilikuks pöörduda Jüri või Mari või Saša poole, kui ma teda elusast peast kohanud pole.

Paljast "terest" piisab täiesti, ka asesõnade vältimine on omal kohal, kui väga teietada ei taheta. Umbmäärane pöördumine tundub viisakam, sest võõraga suheldes on oluline distantsi hoida – ja mitte ainult koroona-ajal. Ka emotsionaalne distants peab paigas olema.

Võhivõõra inimese sinatamine on samaväärne tema kallistamisega. Igaühel on endiselt õigus privaatsele sfäärile, tühipaljas semutsemine on labane. Aga jah, pean siiski kahetsedes möönma, et ilmselt olen vanaaegseid kombeid imetledes moodsale ajale jalgu jäänud ning torisevaks konservatiiviks muutunud.

Mis seal ikka, peab EKRE-ga liituma.

Terrorism päästab elusid

Kes ei ohverda midagi, raiskab palju

Me elame imelisel ajal. Inimhing on väärt rohkem kui kunagi varem. Pandeemia tõttu on sisuliselt kogu maailm suletud ainult selleks, et päästa elusid. Isegi turumajanduslikul masinavärgil võeti tuure kõvasti maha, tervis sai üleöö tähtsamaks kui majanduskasv. Võimukandjad avastasid järsku, et elu pühadus kaalub üles kõikvõimalikud kriisid, mis ühiskonna sulgemisega vältimatult kaasnevad. Fantastiline!

Aga inimesed on kurnatud, pahurad ja närvilised. Segadus maailmas peegeldub kaosena hinges. Piirangud näivad paljudele ebaõiglaselt karmid või suisa mõttetud. Ometi on juba antiikajast peale olnud karantiin ja liikumispiirangud kõige tõhusamaks vahendiks nakkuste vastu võitlemisel. 18. sajandi lõpus lisandus veel üks abinõu – vaktsiin. (Tõsi, esialgu korraldati kaitsepookimisi vaid rõugete tõrjumiseks.)

Eestimaalastel pole aga üldse põhjust kõva häälega nuriseda, sest Eestis pole pandeemia vältel kordagi kehtestatud liikumispiiranguid. Mis toimub mujal Euroopas? Poes võib käia vaid riikliku loa alusel. Mõni juhtub korraks pargipingile hinge tõmbama – ja kui politsei seda näeb, järgneb kohe kopsakas trahv. Rahvakogunemisi aetakse laiali sõjaväe ja veekahuritega. Isegi Brüsselis, Euroopa südames. Paistab tõesti, nagu katsetaks demokraatlikud riigid vahelduseks diktatuuri laskemoona. Aga ikka elu ja tervise nimel!

Pixabay

Mugavused ajavad kiirelt lolliks. Kes kõiksuguste mõnude ja hüvedega harjub, ei loobu neist enam vabatahtlikult. Heaolu on paraku haruldane nähtus. Kui tervis on korras, sissetulek paras ja meeleolu viimase peal, siis see on täiesti ebanormaalne! Elu toob kaasa kannatusi. Õnneks on kannatuste hulk aegade jooksul tänu teaduse ja ühiskonna arengule tublisti vähenenud. Veel sada aastat tagasi surdi massiliselt tiisikusse ja tüüfusesse, jõhker tamp vabrikus, raudteel ja põllul murdis sõna otseses mõttes konte. Paljud elasid äärmises viletsuses, pidevat nälga kannatades. Ei mingeid toimetuleku-, puude- ega lapsetoetusi. Aga inimene tahab ju ikka rohkem, kõigest heast on alati puudus. Ja kui veel natuke vabadust vähemaks võetakse...

Suures segaduses kiputakse oma hädasid üle dramatiseerima. Räägitakse sõjast viirusega, koroona olevat meie aja katk. No mis sõda meil õieti käib? Magusa mee ja sularasva peal elanud inimesed pole õiget sõda näinudki. Samuti pole koroonapandeemia kuidagi võrreldav keskaegsete katkupuhangutega, mis viisid mõnel pool tihedalt asustatud linnades ja külades hauda sageli üle poole elanikkonnast. Ja kus on see kurikuulus politseiriik? Eks muidugi - kui teatrid on kinni, tehakse draamat kodus ja tänaval.

Riik püüab rangete piirangutega päästa kodanikke, aga mõned kodanikud arvavad, et piirangud on kehtestatud hoopis nende ahistamiseks. Selline mõtteviis näitab, kui laialdaselt vohab meil egoism – hullemini kui koroona. "Ma ei saa maskiga hingata", "Ma tahan teistega lähedalt suhelda", "Ma tahan pidutseda ja reisida" – väike valik põhjendusi, miks piirangud on paljudele vastukarva. Mina, mina, mina... Aga kus on meie?

Jah, maskide kandmine on veidi ebamugav, distantsi hoidmine tüütu ja kodus passimine üksluine. Aga ainult endale mõeldes ei saa täisväärtuslikku elu elada. Tuleb mõelda ka teistele, seada kellegi teise vajadused kõrgemale enda omadest. Ühiskond ei koosne egoistidest. Tugev ühiskond püsib koos tänu solidaarsusele. Üheskoos kannatada on päris talutav.

Hirmus on lugeda piiranguid kritiseerivaid kirjutisi, mille tuuma võib kokku võtta sõnadega: las vanad surevad, peaasi et noored saaksid lõbutseda! Ka rauga elu on püha.

Aeg-ajalt tuleb üht-teist ohverdada, sest hea eesmärgi nimel tehtud ohverdus pole kunagi kaotus. Kes mõnda aega paastub, oskab hinnata toidu väärtust. Kes loobub lühikeseks ajast mõnest mugavusest, tunneb sellest hiljem palju suuremat rõõmu. Vahel tuleb lausa raskusi otsida, et iseennast tundma õppida, karastada vaimu ja meelt.

Koroonapiiranguid võib ju tajuda riiklikult organiseeritud terrorismina, mille tegelik eesmärk on röövida kodanikelt vabadus, ent samavõrd on tegemist altruismi tuleprooviga. Kas suudame oma isekusest üle saada? Kas raatsime loovutada killukese oma priiusest, et päästa kellegi elu?

Vabadus on tõesti kallis ja kergesti purunev vara, kuid inimene, kes kardab pidevalt seda kaotada, ei saagi vabana elada.